Soolsus ehk saliinsus (ka soolasisaldus; magevee kontekstis mineraalsus) on vees lahustunud soolade hulk.

Soolsust väljendatakse klassikaliselt promillides ehk tuhandikosades. Alates 1978. aastast soovitavad okeanograafid kasutada praktilise soolsuse skaalat (PSS) (inglise practical salinity scale), mille ühikuks on PSU. See on saadud standardse KCl-vesilahuse ja vaadeldava mereveeproovi elektrijuhtivuse erinevuse suhteseosest[viide?]. PSU-ühikute järgi on mereveeproovi, kus sooli on näiteks 20 kg kuupmeetri vee kohta, soolsus 20 PSU-d.

Maailmamere keskmine soolsus 35‰ tähendab seda, et ühest liitrist soolasest veest moodustavad soolad 3,5%. Merevees olevatest sooladest on suurima osakaaluga naatriumkloriid, vähem on magneesiumkloriidi, -bromiidi, kaltsiumkloriidi jt.

Enamasti hinnatakse vee soolsust tema elektrijuhtivuse järgi: mida soolasem vesi, seda parem elektrijuht. Absoluutselt puhas vesi elektrit ei juhi.

Magevee(kogude) mineraalsus muuda

Mageveekogude kontekstis soovitavad hüdrokeemikud kasutada "soolsuse" asemel terminit "mineraalsus"[viide?].

Eestis on vihmavee mineraalsus tavaliselt alla 20 mg/l, pinnavee mineraalsus sulamis- ja vihmaperioodil 20–200 mg/l, maapinnalähedasel põhjaveel 200–400 mg/l ja sügaval põhjaveel 1-22 g/l[1].

Vaata ka muuda

Viited muuda

  1. EE 10. köide, 1998.