Võõrliik (ehk introdutseeritud liik, vahel ka eksoot) on mittepärismaine liik, s.o liik, mis on vaadeldava piirkonna ökosüsteemidesse sattunud inimese kaasabil.

20. sajandi keskpaigas USA kalakasvandustesse toodud harilik pakslaup pääses vabadusse ja on muutunud ohtlikuks võõrliigiks ning nende arvukust püütakse erinevate vahenditega piirata (2016)

Tahtlikult sisse toodud liikide puhul on enamasti tegu koduloomade või kultuurtaimedega, ent vahel on liike introdutseeritud ka majandatavate koosluste reguleerimiseks.

Tahtmatult sisse toodud liike nimetatakse ka tulnukateks ehk tulnukliikideks, näiteks taimede puhul tulnuktaimedeks.

Võõrliigid võivad naturaliseeruda, st levida looduslikesse kooslustesse ja neis püsida.

Võõrliike, mis naturaliseeruvad eriti ulatuslikult, nimetatakse invasiivseteks. Juba 19. sajandil Euroopas levinud invasiivsetest taimeliikidest on tuntuks saanud vesikatk.

Võõrliigid Eestis

muuda

Eestis on enne 19. sajandit sisse toodud võõrliikide arv väga väike. Võõrliikide arv kasvas järsult koos aianduse ja rahvusvahelise transpordi arenguga 20. sajandil. Selle tulemusel kasvab Eestis nüüdisajal võõrtaimeliike mitu korda rohkem kui pärismaiseid liike.

Invasiivseteks võõrliikideks on Eestis näiteks loomadest mink, taimedest Sosnovski karuputk, galeega, kanada kuldvits, verev lemmalts jt.

Keskkonnaameti 2020. aasta käskkirja järgi tuleb Eesti loodusest eemaldada võõrliigid valgesaba-pampahirv, muflon, kanada kobras, nutria ja pesukaru.[1]

Euroliidu regulatsioon

muuda

3. augustil 2016 jõustus esimene üle Euroopa Liidu kehtiv ohtlike invasiivsete võõrliikide nimekiri (kokku 37 liiki). Sellesse kuuluvad teiste seas kaheksa Eestisse juba levinud liiki, sealhulgas sosnovski karuputk, ameerika kevadvõhk, signaalvähk, hiina villkäppkrabi, kaugida unimudil, punakõrv-ilukilpkonn.

Kogu nimekiri (nii nagu määruses kirjas):

Vaata ka

muuda

Viited

muuda

Kirjandus

muuda

Välislingid

muuda