Ava peamenüü

Valgesaba-pampahirv (Odocoileus virginianus) on hirvlaste sugukonda kuuluv sõraline.

Valgesaba-pampahirv
Isane valgesaba-pampahirv
Isane valgesaba-pampahirv
Taksonoomia
Riik Loomad Animalia
Hõimkond Keelikloomad Chordata
Klass Imetajad Mammalia
Selts Sõralised Artiodactyla
Sugukond Hirvlased Cervidae
Perekond Odocoileus
Liik Valgesaba-pampahirv
Binaarne nimetus
Odocoileus virginianus
Zimmermann, 1780
Odocoileus virginianus map.svg

Valgesaba-pampahirv, keda kutsutakse ka Virginia pampahirveks, pärineb Põhja-Ameerikast. Ta on levinud Põhja-ja Kesk-Ameerikas ning kohati Lõuna-Ameerikas. Võõrliigina elab Kariibi mere saartel, kuid ka mõnel pool Euroopas, sealhulgas Soomes ja Uus-Meremaal. Valgesaba-pampahirved introdutseeriti 1934. aastal Soome, mille lõunapoolses osas on neist kujunenud suur populatsioon. Lisaks leidub neid peale loomaaedade ja hirvefarmide väikeste asurkondadena Tšehhis, Serbias ja Horvaatias.[1][2]

Valgesaba-pampahirv on lähisuguluses mustsaba-hirvega.[3]

Nende keskmine eluiga on looduses 2–3 aastat. Harva elavad nad looduses üle 10 aasta. Vangistuses võivad nad elada kuni 20 aastat.[4]

Nad elavad perekondlikes seltsingutes ning talvel suuremates, kuni 25-liikmelistes karjades.

Valgesaba-pampahirved on väga kohatruud ning sageli võib neid näha suurematel lagendikel ja metsaservadel, mille läheduses on põllulapid.

Ohu korral valgesaba-pampahirved enamasti põgenevad, kuid nad võivad ka hoiatavalt maapinda trampida ja norsatavaid hääli teha. Joostes hoiavad nad saba püsti ning sabapiirkonna valge "sabapeegel" muutub nähtavaks.[2]

VälimusRedigeeri

Valgesaba-pampahirvel on punakaspruun karvastik. Kõht, kael, kõrvade sisemus kui ka silmade ning koonuümbrus on valge. Nad on pisut suuremad kui kabehirved ja natuke väiksemad kui punahirved. Nende saba ülapool on pruunikas, allosa aga valge.

Nende sarvedel on 3–4 krooni ning igal aastal detsembris heidetakse sarved maha.

Nende sõrgade jälg on pikk ja kitsas ning sarnaneb kabehirve jäljega. Sammupikkus on umbes 90 cm ja galopis võib jälgede vahe olla 180 cm või rohkemgi.[2]

MõõtmedRedigeeri

Valgesaba-pampahirve õlakõrgus on 90–105 cm, kaal 50–135 kg, tüvepikkus ligikaudu 115–170 cm, sabapikkus 15–30 cm, sõrgade jälg on ligikaudu 7 cm pikk ja 4 cm lai.[2]

PaljunemineRedigeeri

Valgesaba-pampahirv paaritub üks kord aastas. Paaritumisperiood ulatub oktoobrist detsembrini ning tiinus kestab 6 ja pool kuud. Nooremad emahirved sünnitavad tavaliselt ühe vasika, vanemad emahirved sünnitavad 2 või koguni 3 vasikat. Vasikad on kõndimisvõimelised kohe pärast sündimist.[5]

ToitumineRedigeeri

Valgesaba-pampahirved eelistavad hõredaid lehtmetsi ja niitusid, kuid otsivad toitu sageli ka põldudelt. Nad söövad lilli, marju, seeni, lehtpuude lehti ja kasvusid, kuid võivad närida ka okaspuid. Samuti võivad nad aedu külastades süüa õunu.[2]

ViitedRedigeeri

  1. Valgesaba-pampahirv , 16. veebruar 2019.
  2. 2,0 2,1 2,2 2,3 2,4 Olsen, Lars Henrik. 2012. "Loomade ja lindude märgid ja jäljed. Tallinn: TEA kirjastus.
  3. Valgesaba-pampahirv , 16. veebruar 2019.
  4. Valgesaba-pampahirv, 03. juuni 2019.
  5. Valgesaba-pampahirv , 03. juuni 2019.