Läänemere taimestik

Läänemere põhjataimestiku ehk fütobentose moodustavad suurvetikate, sammalde ja kõrgemate taimede liigid.

HELCOM-i tehtud uuringu kohaselt asustab Läänemere piirkonda 531 põhjataime liiki. Nende hulka kuulub 7 liiki samblaid, 27 liiki mändvetikaid, 109 liiki rohevetikaid, 130 liiki pruunvetikaid, 178 liiki punavetikaid, 6 liiki eriviburvetikad ja 74 liiki kõrgemaid taimi.

Meretaimestiku koosseis

Maismaataimestik koosneb põhiliselt kõrgematest taimedest, siis meretaimestiku põhiosa moodustavad alamad taimed – vetikad. Arvatakse, et vetikate põhirühmad arenesid meres välja juba evolutsiooni varajastel etappidel ning jäid pikaks ajaks peaaegu muutumatuks. Vetikad ei ole süstemaatiliselt ühtne rühm, vaid jagunevad omakorda alam vetikarühmadeks.

Hõimkond rohevetiktaimed (Chlorophyta)

See on kõige liigirikkam vetikate hõimkond, liikide arvukus eri autorite tööde järgi on ulatunud kaheksast tuhandest kuni kahekümne tuhandeni. Rohevetikate hõimkonda kuulub väga mitmesuguse suurusega vorme: alates väiksetest, mille tallus ehk rakis on ainult 1–2 mikromeetrit, kuni suurte, mitmekümnesentieetrise tallusega vormideni. Samuti on need ka kujult väga varieeruvad. Leidub nii üherakulisi, koloonialisi, hulkrakseid, kuid ka mitterakulise ehitusega liike. Kõiki rohevetikataimi iseloomustab ühine joon – tallus ei ole eristunud iseseisvateks kudedeks. Rohevetikatele on iseloomulik punakasroheline värvus. Peale a- ja b-klorofülli on rohevetikaist leitud ka alfa- ja beetakaroteeni ning eri liiki ksantofülli.

Rohevetikad saavad paljuneda mitmel viisil: alates üherakuliste vormide lihtsast pooldumisest ja talluse tükeldumisest ning sugutuks paljunemiseks spetsialiseerunud rakkude – zoospooride ehk rändeoste moodustumisest kuni spetsiaalsete sugulise paljunemise organite – gametangiumide tekkeni.

Eesti vetes on laialt levinud rohevetikas Rhizoclonium riparium, mis esineb enamasti väheste niitidena teiste taimede hulgas. Sageli kasvavad Rhizoclonium '​i niidid Cladophora hulgas. Harva esineb Eesti merevetes ning kogu Läänemere kirdeosas rohevetikaid Percursaria percursa ja Capsosiphon fulvescens.

Hõimkond mändvetiktaimed (Charophyta)

Seni tuntakse umbes 300 liiki mändvetiktaimi. See on väga omapärane rühm Läänemere taimekoosluses. Mändvetikad erinevad teistest vetikatest suurte mõõtmete (Läänemere vetes kuni 50 cm kõrgused) ja oma väliskuju poolest. Mändvetiktaimedele on iseloomulik suur hulkrakne tallus, mis on eristunud peateljeks. Taime tallus kasvab tipmiselt. Talluse tipus asuv kiirdrakk pooldub pidevalt ning annab vaheldumisi sõlme- ja sõlmevaherakke. Mändvetikad kinnituvad veekogu põhjale risoidide abil.

Mändvetiktaimedel on erilised sugulise paljunemise organid, neid ei leidu ühelgi teisel taimerühmal. Selleks on emassuguorgan – oogoon ja isasuguorgan – anteriid.

Eesti rannikumeres on avastatud 6 liiki mändvetikaid, levinum liik on kare mändvetikas (Chara aspera). Samuti leidub balti mändvetikat (Chara baltica), kähar mändvetikat (Chara canescens) ja pesajat tolüpelli (Tolypella nidifica). Eesti suurim ja tugevaim mändvetikas on ruuge mändvetikas (Chara tomentosa).

Läänemere ainuke invasiivne mändvetikaliigi (sile mändvetikas) levik piirdub tänavu ainult Eesti vetes oleva Väinamere piirkonna ja Ahvenamaa saarestikuga. Mändvetikaid seostatakse enamasti puhta ja reostamata merekeskkonnaga.

Hõimkond pruunvetiktaimed (Phaeophyta)

Hõimkonda kuulub umbes 1500–2000 liiki keerulise ehituse ja arengutsükliga merevetikat. Tavaliselt on need palja silmaga nähtavad suured pruunikad hulkraksed taimed. Nende värvus varieerub oliivrohelisest mustjaspruunini, sõltuvalt pigmentide omavahelisest kombinatsioonist. Pruunvetiktaimed on kujult väga mitmesugused: alates lihtsate harunenud niitidega tallustest kuni üsna keerukate, lehti ja varsti meenutavate tallusteni. Taimede tallused on kerajad, torukujulised, kotilaadsed, koorikutaolised, põõsataolised ja mitmesuguse muu kujuga. Enamiku tallus on aga diferentseerunud kudedeks. Tüüpiliselt eristatakse kahte koekihti: assimilatsioonikude ehk väline koorkiht ja säilituskude ehk seesmine kiht. Kõrgemal arengutasemel olevatel pruunvetiktaimedel on koed diferentseerunud kolmeks kihiks: assimilatsioonikude, säilituskude ja keskosa ehk südamik. Enamik pruunvetikaist pesitseb kinnitunult veealustele kividele. Taimed kasutavad kinnitumiseks risoide või erilisi haardeketakesi.

Pruunvetiktaimed paljunevad suguliselt gameetide abil, sugutult zoospooride abil ja vegetatiivselt talluse jagamise teel.

Läänemeres on kõige lihtsama ehitusega pruunvetika liikideks: Pylaiella litoralis ja Ectocarpus siliculosus. Nad moodustavad kahekesi koos assotsiatsiooni; Pylaiella esineb ka iseseisva kooslusena. Samuti leidub seal põõsakujuline Sphacelaria arctica, kive pruunide koorikutena kattev Pseudolithoderma subextensum, vatitombukujuline Elachista fucicola, sültja konsistentsiga Leathesia difformis.

Hõimkond punavetiktaimed (Rhodophyta)

Hõimkonda kuulub ligi 4000 liiki, see on üks vanimaid vetikate hõimkondi. Vetikatele on iseloomulik talluse punane või punakas värvus. Lisaks klorofüllile sisaldavad punavetikate kromatofoorid karotinoidide spetsiaalseid värvaineid – fükobiliine (punast fükoerütriini ja sinist fükotsüaani).

Enamik punavetikad asustab meres suhteliselt sügavamaid piirkondi, nad on varjutaimed ning on sageli ainsad liigid taimestiku leviku alumisel piiril. Tänu fükobiliinide olemasolule saavad punavetiktaimed fotosünteesida ka nõrgas valguses. Samuti leidub liike, mis elavad madalas rannavees intensiivse valguse käes või isegi veepiirist kõrgemal. Seega on punavetiktaimede levikuala meres laiem kui teistel vetikarühmadel.

Punavetikad võivad olla üherakulised või hulkraksed. Esimestel on lihtsama ehitusega tallus, teistel võib tallus olla mitmesugune: leidub lihtsaid ja hargnenud niite, lamedaid terveservalisi või mitmeti lõhestunud ja liigestunud plaate. Vaatamata sellele on punavetiktaimele siiski kõige iseloomulikum põõsakujuline tallus.

Punavetikad on enamasti mereasukad, väga vähesed perekonnad elavad magevees. Vetikad kinnituvad merepõhjale risoidide või haardketta abil, saavad olla ka epifüüdid või on ise kinnitumiskohaks teistele taimedele.

Punavetiktaimed erinevad paljunemise poolest kõikidest teistest taimerühmadest. Iseärasuseks on viburite puudumine paljunemisrakkudel. Sugutu paljunemine toimub liikumatute spooride abil, mis tekivad sporangiumides üksikult või neljakaupa.

Kõige erilisem punavetikas Eesti merevetes on Chroodactylon ramosum. Taim on sinakasroheline. Lisaks kasvab Läänemeres Rhodochorton purpureum, põõsakujuline Polyides rotundus, koorikutaoline Hildenbrandtia prototypus, Harveyella mirabilis, mis parasiteerib punavetikal Rhodomela, Ceramium rubrum, Ceramium tenuicorne, põõsakujuline Polysiphonia violacea, Polysiphonia nigrescens.