Ava peamenüü
Panoraamfoto San Franciscost pärast 1906. aasta maavärinat

Maavärin on seismilistest lainetest põhjustatud maapinna võnkumine.

Eristatakse:

  1. tektoonilist maavärinat, mida põhjustavad Maa sisepinged;
  2. vulkaanilist maavärinat, mis kaasneb vulkaanipurskega;
  3. langatusvärinat, mida tekitab koobaste varisemine;
  4. tehnogeenset maavärinat, mida põhjustab inimtegevus (nt veehoidlate surve, maa-alune tuumaplahvatus, seismiliseks mõõdistamiseks või muul eesmärgil korraldatud lõhkelaengu plahvatus).

Tõugete lähtekohta nimetatakse maavärina koldeks ehk hüpotsentriks, seal vabanenud energia põhjustab lõhesid ja murranguid ning piki neid kivimasside nihkeid

Maavärina võimsuse hindamiseks kasutatakse Richteri skaalat. Maavärina tagajärgede hindamiseks kasutatakse Mercalli skaalat.

Maavärinate esinemine paikkonnitiRedigeeri

 
Maavärinate epitsentrid, 1963–1998

Maavärinad ei toimu igal pool sama tihedalt. Maavärinate tõenäosus on suurim seal, kus on tektooniliste laamade liitumiskohad.

UurimisluguRedigeeri

Juba joonia natuurfilosoofid püüdsid maavärinat seletada. Tähelepanuväärseim oli vulkaanilisusteooria: maa sisemuses tekivad tule mõjul rõhu all olevad aurud.

Tollal eristati juba merevärinat, langatusvärinat ning püst- ja rõhtsihiliste tõugete tagajärjel tekkivat maavärinat.

Kultuuriloolisi järeldusi tegi maavärinast ennekõike Poseidonios, kes pidas sisemaa Poseidoni-kultust johtuvaks maavärinaohust ning püüdis selgitada maavärinaohtlike alade tundemärke.

Rohkest antiikaja kirjandusest maavärinate kohta on säilinud ainult Seneca "De terrae motu" ("Maa liikumisest").

Rahvauskumustes on maavärin alati olnud jumala viha märk.

Kõva maa hakkab järsku nagu veepind lainetama ja hüplema. Maapind vappub ja praguneb. Maa-alused tõuked panevad kõikuma puud ja lõhestavad maapinda. Kostab kõrvulukustavat mürinat ja purunevad hooned.

Tavaliselt on maavärinakolle 5–15 kilomeetri sügavusel. Maavärinad võivad olla väga erineva tugevusega. Maailma tugevamad maavärinad on olnud magnituudiga 9.

Maavärinad EestisRedigeeri

Alates 1602. aastast on Eesti territooriumil toimunud 25 mainimisväärset maavärinajuhtu. Neist nelja korral oli tegu järeltõugetega. Nende esinemise üheks seletuseks on jääajajärgse kerkimise jätkumine (Põhja-Eestis kiirusega mitu millimeetrit aastas).

Tugevaimad neist on olnud magnituudiga 5. 1976 aasta Pakri maavärin oli selgesti tajutav kogu Tallinnas, kus kõrgemad karkass-konstruktsiooniga tootmishooned hakkasid ohtlikult kõikuma, ja väidetavalt olevat saanud ka kahjustada (RETi Jõe tänava tootmishoone, arvatavalt täidetud Jõe tänaval aset leidnud maapinnaaluse varingu tulemusena).


Viimastest Eestis tunda olnud maavärinatest on märkimisväärne Kaliningradi maavärin (magnituudiga umbes 5), mida oli tunda isegi Tallinnas, eriti kõrghoonetes, kus väidetavalt olevat hoonete külgkõikumise peale seiskunud liftid (SEB'I kõrghoone).

Eestis toimunud maavärinate arv on olnud kõige suurem enne Kuu kulminatsioone. Pärast kulminatsiooni on maavärinate arv olnud üle kahe korra väiksem.

Kui Kuu oli perigees ja samal ajal noorkuu või täiskuu faasis, siis sel ajal toimus vastavalt 93 ja 85 maavärinat. Kui Kuu oli perigees ja samal ajal esimese ja viimase veerandi faasis, olid maavärinate arvud 44 ja 44. (maavärinate arvud olid 93, 76, 57, 44, 75, 85, 63, 44, 68, 93. Nikolai Kozõrevi andmete alusel.)

Vaata kaRedigeeri

VälislingidRedigeeri