Laam on litosfääri hiigelplokk, mis piirneb seismiliselt aktiivsete vöönditega.

Suuremad laamad ja nende nimed
Laamad

Litosfäär on Maa kõva ja tahke kivist koorik. See koorik ei ole ühtne, vaid on Maa siseenergia ja sellest tuleneva vahevöö ainese aeglase liikumise tõttu pragunenud mitmekümneks tükiks, mis üksteise suhtes liikudes põhjustavad näiteks maavärinaid ja vulkaanipurskeid. Need litosfääri tükid ongi laamad.

Laamad koosnevad ookeanilisest ja mandrilisest maakoorest. Mõned laamad koosnevad mõlemast maakooretüübist, tavaliselt mandrist ja seda ümbritsevatest merealadest, näiteks Aafrika laam, Antarktika laam ja Austraalia laam, mõned aga ainult ühest, sel juhul tavaliselt üksnes ookeanilisest maakoorest, näiteks Filipiini laam, Nazca laam ja Vaikse ookeani laam. Laamadevahelised seismiliselt aktiivsed vööndid jaotatakse kolmeks: divergentsi vöönd, konvergentsi vöönd ja transformne murrang.

Laamad liiguvad aeglaselt, tüüpiliselt mõne sentimeetri võrra aastas. Kuid arvestades Maa geoloogilist ajalugu, mis on väga pikk, võivad laamad nihkuda suuri vahemaid, 100 miljoni aastaga tuhandeid kilomeetreid. Liikumise käigus muutuvad lisaks laamade asukohale nende kuju ja suurus. Kahe laama kokkupõrkel võib üks neist sukelduda teise alla ja saada taas osaks vahevööst. Niimoodi võivad laamad tervenisti kaduda. Olemasoleva laama pragunedes võivad omakorda tekkida uued laamad.

Laamade liikumist uuriva teadusharu nimi on geotektoonika. Teooria, mis selgitab laamade olemust ja nende liikumist, on laamtektoonika.

Maa on Päikesesüsteemi ainus liikuvate laamadega planeet.

Eesti asub laamapiiridest kaugel, mistõttu ei esine siin tugevaid maavärinaid ega vulkaanipurskeid.

Eestikeelse termini "laam" pakkus välja Herbert Viiding.