Maavärinaohtlikud piirkonnad
Maavärinad on seotud mäestike tekkega Vaikse ookeani ümber ja Vahemere mäestikuvööndis. Maavärinaga kaasnevad mõnikord suured purustused ja esineda võib ka inimohvreid.[1]
Maavärinaid esineb kõige sagedamini Vaikse ookeani vööndis ja Vahemere maade seismilises vööndis.[1]
Maavärinad võivad kaasneda vulkaanipursetega, kuid kõige võimsamad maavärinad tekivad siiski laamadevahelistes murranguvööndites.[2]
Maavärina tugevuse mõõtmiseks on kaks moodust. Richteri skaala järgi saab mõõta seismiliste lainete tugevust, Mercalli skaala abil määratakse inimesele tekitatud kahjustuste suurust.[3]
Teke muuda
Samad Maa sisejõud, mis tekitavad maavärinaid, panevad liikuma ka laamasid. Tektoonilistes protsessides kivimiplokkidele mõjuvad survejõud põhjustavad suurte mehaaniliste pingete kuhjumist maakoores. Kui suur kogus kivimitesse kuhjunud energiat äkitselt vabaneb, siis hakkavad pinge alt vabanenud kivimiplokid üksteise suhtes liikuma ehk toimub maavärin. Maavärina koldest levib energia eemale maakoort läbivate seismiliste lainetena, mis panevad liikuma ka maapinna.[2]
Kuigi maavärinad võivad kaasneda vulkaanipursetega, tekivad siiski kõige võimsamad maavärinad laamadevahelistes murranguvööndites, kui vabanevad sinna kuhjunud mehaanilised pinged. Pinged maakoores tekivad siis, kui liikuvate laamade servad jäävad üksteise külge kinni, kuid tektoonilised jõud toimivad edasi ja suurendavad pinget. Nii muundatakse kahe hiigelsuure vastastikku hõõrduva kivimiploki kineetiline energia potentsiaalseks energiaks. Energia võib sellisel viisil koguneda aastaid.[2]
Maavärinate tugevuse mõõtmine muuda
Maavärina tugevuse määramiseks kasutatakse seismomeetrit, mis on ühendatud arvutitega, ning mõõtmistulemused talletatakse ja esitatakse digitaalselt.[3] Maavärina hindamiseks on alates 1935. aastast kasutatud USA geofüüsiku Charles Richteri loodud arvutuseeskirja ja skaalat. Magnituudiskaala on logaritmiline. Maavärina korral, mille magnituudiks mõõdeti 7, liikus maapind kümme korda suuremas ulatuses kui maavärina korral, mille magnituud oli 6. Vabanenud energiahulgalt on 7-ne maavärin aga üle 30 korra suurem kui 6-ne maavärin. Maavärina kahe võrra suurem võimsusjärk tähendab seega juba umbes tuhandekordset erinevust vabanenud energiahulgas.[2]
Vaikse ookeani vöönd muuda
Vaikse ookeani vöönd ääristab hiigelsuure poolringina Vaikse ookeani rannikupiirkonda: Aasia ja Austraalia idarannikut ning Põhja- ja Lõuna-Ameerika läänerannikut.[1]
Põhja-Ameerika muuda
Põhja-Ameerikas on mitu suurt maavärinavööndit. Üks tähelepanuväärsemaid on Alaska keskrannikul, mis ulatub Anchorageni ja Fairbanksini. Aastal 1964 tabas Alaskat üks võimsamaid maavärinaid, mis oli 9,2 magnituudi.[4]
Lisaks asub Briti Columbiast Baja California poolsaareni veel üks maavärinavöönd, kus Vaikse ookeani laam liigub vastu Põhja-Ameerika laama. 17. oktoobril tabas San Franciscot 15 sekundit kestnud 7,1-magnituudine maavärin, kus hukkus 128 inimest. Ohvrite väike arv on seletatav sellega, et samal ajal jälgis 62 000 pealtvaatajat maailmasarja pesapallimatši. Kõige rohkem said kannatada sillad ja kiirteed. Kuigi maavärin oli tunduvalt nõrgem kui 1906. aastal linna tabanud maavärin, kanti see siiski USA viie kõige suurema loodusõnnetuse hulka.[3]
Lõuna-Ameerika muuda
Lõuna-Ameerika aktiivsemad maavärinavööndid ulatuvad Vaikse ookeani mandri piirini. Teine tähelepanuväärne piirkond paikneb Colombia ja Venezuela Kariibi mere rannikul. See on tingitud mitmest mandrilaama kokkupõrkest Lõuna-Ameerika laamaga.[4]
Maailma võimsaim maavärin on registreeritud Tšiili keskosas 1960. aasta mais, kui seda tabas 9,5-magnituudine maavärin. Enam kui 2 miljonit inimest jäi kodutuks ja ligikaudu 5000 hukkus. 2010. aastal oli Concepcióni linna lähedal 8,8-magnituudine maavärin, kus ligikaudu 500 inimest hukkus ja 800 000 jäi kodutuks.[4]
Jaapani maavärinad muuda
Jaapani pealinnas ohustavad maavärinad ja muud loodusõnnetused iga päev 37 miljonit elanikku. Lisaks oma viljakale tektoonilisele aktiivsusele paikneb Jaapanis 452 vulkaani.[5] Igal aastal elab riik üle umbes 1500 maavärinat.[3]
Kantō maavärin oli 1923. aastal Tōkyō ja Yokohama vahelisel alal. See oli väga tugev, kuid Tōkyōs purunes poolest miljonist majast ainult 5000, Yokohamas sajast tuhandest majast kokku 11 000 maja. Läänes paiskas maanihe tohutu mudamassi Nebukawa külale, lükates majad merre ning mattes majad enda alla. Jaapani pealinna 2,5 miljonist elanikust jäi umbes miljon peavarjuta. Kantō maavärin on suurim Jaapanis aset leidnud loodusõnnetus.[3]
17. jaanuaril 1995 kell 5.46 tabas Jaapanit 20 sekundit kestnud 6,9-magnituudine maavärin, purustades linnast umbes ühe kolmandiku. Hukkus 6055 inimest, 26 500 sai vigastada. 19 000 ehitist purunes ja 300 000 inimest jäi peavarjuta. Materiaalset kahju hinnati 100 miljardile dollarile. Kõige rohkem hukkus inimesi Kōbes vanade majade kokkuvarisemisel. Kõnniteed ja sillutised purunesid ning pärast maavärinat polnud enamikus majades vett ega elektrit. Vee puudumine soodustas tulekahjude levimist. Haiglad ei suutnud abi anda kõigile vigastatutele.[3]
Hiina maavärinad muuda
Hiinas oli 1900.–2016. aastal 157 maavärinat. Enamik neist leidis aset riigi edelaosas, kus maastik on väga mägine. Selles piirkonnas asuvad Hiina kõige hõredamalt asustatud piirkonnad, nimelt Sichuan, Gansu, Qinghai, Xinjiang, Tiibet ja Yunnan. Mägistes piirkondades on inimeste päästmine väga keeruline protsess.[6] Lisaks toimus Hiinas 20. sajandi ohvriterohkeim maavärin, mille magnituud oli 7,8. Elu kaotas sadu tuhandeid inimesi. Maavärina põhjustasid aga Ohhoota ja Amuuri laama vahel tekkinud pinged, mis paiknesid enam kui tuhande kilomeetri kaugusel.[2]
Vahemere vöönd muuda
Vahemere vöönd kulgeb alates Portugalist üle Vahemere maade, Musta mere, Väike-Aasia ja Himaalaja mäestiku Indoneesiasse.[1]
Indoneesia muuda
Kesk-Aasia on üks maailma suuremaid maavärinatsoone. Enamik epitsentreid paiknevad territooriumi serval, mis ulatub Musta mere idakallastest alla Iraani ja piki Kaspia mere lõunakaldaid. Kui 2014. aastal tabas Sumatra läänerannikut 9,1 magnituudiga maavärin, tekitas see ajaloo suurima tsunami, mille tagajärjel suri üle 200 000 inimese.[4]
Jakarta, mis on Indoneesia pealinn, asub maailma suuruselt teises maavärinat ohustavas piirkonnas. Enam kui pool linnast asub merepinnast madalamal ehk suure maavärina korral oleks ohus umbes 17,7 miljoni inimese elu. 2004. aastal India ookeani maavärinas ja sellele järgnenud tsunamis hukkus üle 283 000 inimese. Lisaks on selles piirkonnas sagedasti väiksema ulatusega maavärinaid.[5]
Euroopa muuda
Põhja-Euroopa ei kuulu suures osas maavärinavöönditesse, välja arvatud Lääne-Islandi ümbritsev piirkond, mis on tuntud oma vulkaanilise aktiivsuse poolest. Maavärinad on põhjustatud Mandri-Aafrika laama surumisest üles Aadria mere all asuvasse Euraasia laama. Kesk-Itaalia ja Lääne-Türgi on samuti maavärina aktiivsuse epitsentriks.[4]
Türgi paikneb ühe maailma kõige seismiliselt aktiivsema koha peal ehk laamade piiril, Euraasia ja Araabia laama vahel. Türgi asub nende laamade vahelisel löögipiiril. Araabia laama paneks liikuma omakorda uue maakoore moodustumine ning levik Punase mere ja Adeni lahe keskosa servades. Selle uue maakoore levik annab põhjapoolse tõuke Araabia laamale. Lisaks on Araabia laama surve tekitanud riigis kaks rikkekohta, mis on maavärinate suhtes väga tundlikud.[6]
Lissaboni maavärin muuda
Lissaboni maavärin leidis aset 1. novembril 1755. Kella poole kümne ajal tabas linna kolmest maavärinast esimene (8,7 magnituudiga), mis kestis 2 minutit. Suure mürinaga varisesid kokku majad, poed ja paleed. Teine maavärin kestis 20 minutit, millest ei jäänud linnas püsti ühtegi kivimaja. Hiljem tabas linna esimese maavärina hilinenud tagajärg. Lisaks tekkis merel hiidlaine, mis ulatus 3 kilomeetri kaugusele sisemaale.[3]
Maavärinad Eestis muuda
Ajavahemikus 1602–1995 on Eestis kindlaks määratud 24 maavärinat. Neist enamik toimus Võrtsjärve keskosa ja Peipsi põhjaosa läbivast nullsamatõusujoonest loodes. Osmussaare maavärin 1976. aastal on kõige tugevam Eestis mõõdetud maavärin (magnituudiga 4,8), kus maatõusu kiirus oli kuni 3 mm/a.[7]
Peale otseselt tuntavate maavärinate on seismograafiga registreeritud nõrku, inimesele tajumatuid maavärinaid. Neid on esinenud eriti Võrtsjärve nõo põhjaosas ja Haanja kõrgustiku lähedal. Maavärinate tekkekohti mõjutavad ala geoloogiline ehitus ja tektooniline liikumine.[7]
Vaata ka muuda
Viited muuda
- ↑ 1,0 1,1 1,2 1,3 "Maavärina levik". Miksike.ee. Originaali arhiivikoopia seisuga 7.10.2018. Vaadatud 14.04.2020.
- ↑ 2,0 2,1 2,2 2,3 2,4 "Maavärinad". Weebly.com. Originaali arhiivikoopia seisuga 12.02.2020. Vaadatud 14.04.2020.
- ↑ 3,0 3,1 3,2 3,3 3,4 3,5 3,6 "Maavärinad". Miksike.ee. Originaali arhiivikoopia seisuga 7.10.2018. Vaadatud 14.04.2020.
- ↑ 4,0 4,1 4,2 4,3 4,4 Andrew Alden (5. september 2019). "Maailma peamised maavärina tsoonid". Thoughtco.com (inglise keel). Vaadatud 15.04.2020.
{{netiviide}}: CS1 hooldus: tundmatu keel (link) - ↑ 5,0 5,1 Jasmine P. Smith (25. juuli 2019). "Maailma enim maavärinat ohustatavad linnad". Worldatlas.com (inglise keel). Vaadatud 15.04.2020.
{{netiviide}}: CS1 hooldus: tundmatu keel (link) - ↑ 6,0 6,1 Oishimaya Sen Nag (11. aprill 2019). "Maailma kümme kõige enam maavärinat ohustavat riiki". Worldatlas.com (inglise keel). Vaadatud 15.04.2020.
{{netiviide}}: CS1 hooldus: tundmatu keel (link) - ↑ 7,0 7,1 "Maavärinad Eestis". Entsyklopeedia.ee. Vaadatud 15.04.2020.