Disambig gray.svg  See artikkel on saarest; saarel asuva samanimelise küla kohta vaata Ruhnu küla.

"Runö" suunab siia. Laeva kohta vaata artiklit Runö (laev).

Ruhnu saar (rootsi ja saksa keeles Runö, rannarootsi keeles Ru:n (hääldus rũũn)[3], soome keeles 19. saj. Runosaari[4]) on saar Liivi lahes. Ruhnu saar kuulub Saare maakonda ja moodustab väiksemate laidudega iseseisva Ruhnu valla.

Ruhnu
Ruhnu kirikud
Ruhnu kirikud
Ümbritseb Liivi laht
Koordinaadid 57° 48′ 0″ N, 23° 15′ 0″ E
Pindala 11,88 km²[1]
Pikkus 5,5 km
Laius 3,5 km
Rannajoone pikkus 24,17 km
Kõrgeim koht
Håubjärre (28 m)
Elanikke
55 (2011)[2]
4,6 in/km²
EE Ruhnu.PNG

AsukohtRedigeeri

Saare pindala on 11,88 km², pikkus 5,5 ja laius 3,5 km. Lähim koht mandril on 37 km kaugusel asuv Kolka neem Kuramaal Lätis. Kuressaarde on linnulennul 70, Pärnusse 96, Kihnu saareni 54 km ja Riiga 96 km.[5]

NimiRedigeeri

Varaseim teadaolev dokument, kus Ruhnu nime mainitakse, on 1341. aastast pärinev Kuramaa piiskopi vabaduskiri, milles sisaldub nimekuju Runen. Aastal 1366 esineb saare nimi kujul Rune (insulam dictam Rune). Vanimad rootsikeelsed nimekujud on Runön, Runö ja Rünöö, mille leiab 1644. aastast pärinevalt Johan Månssoni merekaardilt.[3]

Esimesi hüpoteetilisi seletusi nime tähendusele pakkus oma 1847. aasta teoses välja Fredrik Ekman, kes oli aastatel 18411842 teeninud Ruhnu koguduse vikaarõpetajana. Ta mõtles ajastu romantilist vaimu järgides sellistele sõnadele nagu viikingitele omane runa ("riim", "runo") või saksakeelsele tegusõnale ruhen ("puhkama"). Aastal 1855 ilmus Carl Friedrich Wilhelm Russwurmi suurteos "Eibofolke ehk rootslased Eestimaa randadel ja Ruhnus", milles autor pakkus Ruhnu nime tähendusena välja eestirootsi sõnu rund (hääldati rũnn, tähendus "ümmargune") või runa ("kult"), kuid iseäranis ka lätikeelset sõna ronis ("hüljes").[3]

Russwurmi mittegermaani päritolu tõlgendust on toetanud mitmed hilisemad uurijad, sealhulgas Paul Johansen, G. Franzén ja Edvin Lagman. Viimased viitavad seejuures asjaolule, et ajal, mil rootslased saarele elama asusid, kuulus Ruhnu Kuramaa piiskopkonda ja selle kultuuripiirkonda. Ruhnu nimi läti keeles on Roņu sala ("hülgesaar") ja liivi keeles Rūnõmō (õieti Rū’nõ-, milles kajastub läänemeresoome -h-). Seega võisid need kaks nimetust jõuda Ruhnu rootslastest uusasukate murdekujusse Rũũn.[3]

AjaluguRedigeeri

 
Ruhnu kaart (Mellin, Liivimaa atlas 1798

Ruhnu saart peetakse Eesti rannikumere vanimaks väikesaareks. Saar võis üle veepinna tõusta Joldiamere regressioonil ehk üle 10 000 aasta tagasi. Saare vanimad rannavallid on moodustunud Antsülusjärve staadiumil ehk 9000 aastat tagasi.[6]

Esimesed kiviaega jäävad asustusjäljed Ruhnul pärinevad umbes aastast 5200 eKr. Toona hoburauakujulisel saarel peatusid hooajaliselt varased hülgekütid, neid asustusjälgi on uurinud arheoloog Aivar Kriiska.[7]

Vähemalt üks püsiasustusega küla asus Ruhnu saarel juba viikingiajal 9. kuni 11. sajandini. Saare põhjaosas Linbacka künkal paikneva muinasaegse asulakoha avastas arheoloog Marge Konsa. Arheoloogide andmetel küttisid selleaegsed ruhnlased hülgeid, olid meresõitjad ja harisid ka põldu. Avastatud rannaküla elanikud elasid saarel aastaringselt. Tänapäeval asub Linbacka küngas merest mitmesaja meetri kaugusel, kuid viikingiajal ulatus sadamakohaks sobilik abajas seal asunud külani. Lisaks toidujäätmetele (hülgete ja muude loomade luud) leidsid arheoloogid asulakohast ka savinõude kilde.[8]

Esmakordselt on Ruhnut kirjalikult mainitud 1341. aastal Kuramaa piiskopi vabaduskirjas, millega piiskop kinnitas, et Ruhnu saare elanikud saavad elada vabade talupoegadena rootsi õiguse järgi.[5] Kuramaa piiskopkonna keskuses Piltenes 28. juunil 1341 kirjutatud kirjas seisab: Kundt sey Jedermennichlik, datt den Swedischen Luden, dede dath beflaten eilandh Runen bewanen, hebben wij gnediglich vorgunnett, datt ze scholen ere guder nach Swedischem rechte besitten ("Olgu kõigile teatatud, et oleme rootslastele, kes seal merest ümbritsetud Ruhnu saarel elavad, armuliselt teatanud, et nad peavad oma vara rootsi õiguse järgi valdama").[9] Kuramaa piiskopi esindajaks saarel oli foogt.

Millal tulid Ruhnu elama esimesed püsiasukad või millal hakati saare elanikke pidama rootslasteks, ei ole teada. Kõige rohkem elas inimesi saarel 1842. aastal, mil seal loendati 389 elanikku. Nendeks olid siis valdavalt rannarootslased, kes elasid tol ajal paar sajandit vanemate kommete järgi. Venemaa keisririigi ajal kuulus Ruhnu saar Liivimaa kubermangu Kuressaare kreisi, Ruhnu kihelkonda.

 
Rahvariietes Ruhnu naised 1937. aastal

1915. aastal kevadel Saksa laevastik ründas ja vallutas Ruhnu. Kuna Saksamaal oli kasutusel uus kalender siis toimus kalendrireform Ruhnul juba 1915. aasta kevadel. See tähendab, et Ruhnul viidi 20. sajandil esimesena Eesti alal läbi kalendrireform. [10]

 
Ruhnu puukirik (2016)

17. jaanuaril 1919 otsustas Eesti Ajutine Valitsus: "Tunnistada Ruhno saar Eesti vabariigi osaks."[11] 1922. aastal elas rootslasi saarel 252, sakslasi 2 ning eestlasi 10, 1934. aastal oli rootslasi 277 ning eestlasi 5.[12] Saar moodustas iseseisva valla ja rootsi praostkonda kuuluva kihelkonna. Veel 1930. aastail oli Ruhnu isoleeritud saar, mille elanikud olid sajandite vältel abiellunud lähisugulastega. Enamik inimesi lahkus sõja ja nõukogude võimu eest Rootsi 4. augustil 1944.[5] Kohale jäi vaid kaks peret.[5] Uued asukad tulid peamiselt Kihnust ja Saaremaalt.[5] Esimene põllumajanduskolhoos oli Ruhnu ning teine Kommunismi majakas. Hiljem ehk aastal 1970 liideti majand Audruranna kolhoosiga. Legendaarne majandijuht oli Theodor Aus.

Ruhnul tegutseb Ruhnu Põhikool. Alates kooli asutamisest kuni 1944. aastani käis õppetöö rootsi ja kohalikus ehk ruhnu keeles.

Ruhnu üks tuntumaid talusid on Korsi talu, mille taluhooned on arvele võetud kultuurimälestistena.

 
Harri-Johannes Rein, kauaaegne Ruhnu kirikuõpetaja
Foto: Jaan Künnap

Ruhnu kirikud ja kirikuaedRedigeeri

  Pikemalt artiklites Ruhnu puukirik, Ruhnu uus kirik ja Ruhnu kirikuaed

Ruhnul asub Ruhnu puukirik, see on Eestis teadaolevalt vanim säilinud puithoone. Ehitus algas 22. novembril 1643.

Stockholmi ajaloomuuseumis (Historiska Museet) asub Ruhnu puukiriku klaasimaalide ("rubiinide") kollektsioon, see on Eesti klaasikunstiajaloo vanim ja kõige väärtuslikum, sisaldades kuut 17. sajandi klaasimaali. Kui ruhnlased 1944. aastal Rootsi põgenesid, võtsid nad klaasimaalid koos muu väärtusliku kirikuvaraga kaasa.

1912. aastal püstitati samasse kõrvale Ruhnu uus kirik.

Ruhnu kirikuid ümbritseb hästi säilinud hauatähistega kirikuaed, mis võib olla rajatud 14. sajandil. Kirikuaeda iseloomustavad ruhnurootslaste katusristid.[13]

Ruhnu tuletornRedigeeri

 
Ruhnu tuletorn
  Pikemalt artiklis Ruhnu tuletorn

Saare kõrgeimal kohal, Håubjärre mäel, on aastal 1877 ehitatud ainulaadse arhitektuuriga metalltuletorn, mis on kokku pandud Prantsusmaal valmistatud detailidest. Väidetavalt võis olla torni loojaks just Gustave Eiffel.

Ruhnu puuraukRedigeeri

Ruhnus asub eesti üks sügavamaid (787,4 m) puurauke, millest väljuv vesi on ravivee omadustega ja väga soolane.

LoodusRedigeeri

Lääne-Eesti saared, kaasa arvatud Liivi lahe keskel asuv Ruhnu, moodustavad UNESCO egiidi all 1990. aastal asutatud Lääne-Eesti saarestiku biosfääri kaitseala. Looduspark hõlmab tervet Ruhnu saart koos seda ümbritsevate laidude ja rannikumerega.

MaastikRedigeeri

Ruhnu on klindisaar, mis kuulub Balti klindi aluspõhja kivimitesse murrutatud astangute süsteemi ja on üks väheseid selle klindi äratuntavaist, silmaga nähtavaist moodustistest.[14] Ruhnus esineb rannikul kuni 4 meetri kõrgune rannaastang.

Ruhnu saar moodustab Liivi lahe keskosas asuva loode–kagusuunalise aluspõhjalise seljandiku kõige kõrgema veepealse osa.[5] Seljandik on liustikulise tekkega voorelaadne moodustis.[5] Iseloomulik on selle kuju asümmeetrilisus oma pikitelje suhtes: tema läänenõlv on laugem kui idanõlv, mis on mänginud olulist rolli Ruhnu saare arengus ja nüüdisilme kujunemises.[5]

Ruhnu on ovaalse kujuga ning jaguneb maastikuliselt kaheks. Idaosa on liivane, kus loode-kagu suunas kulgeb rida omavahel paralleelseid liivaluiteid. Luidete suurim kõrgus merepinnast on üle 21 (kuni 29,6 m) meetri. Saare idaosas asub ka saare kõrgeim punk Håubjärre mägi. Saare põhjatipus asuvast Kuunsi ninast veidi lõunas asub ka Linbacka küngas.[8] Luidete vahele koguneb sademetevesi, sest äravool puudub. Saare idaosa luitestikul kasvab valdavalt okasmets, mis katab 60 % saare pindalast. Saare lääneosa on madal, tasandikulise pinnamoega, kus kohati kasvab sanglepikuid, suuremalt jaolt on aga kasutuses põllumajandusliku maana, seal asuvad niidud, põllud ja karjamaad.[5]

 
Ruhnu Nõiapuu, künnapuu (2012)
Foto: Jaan Künnap

RannajoonRedigeeri

Ruhnu 24,178 km pikkune rannajoon on saare idaosas laugem ja lääneosas sopilisem. Saare põhjatipus asub Kunsudden ehk Kuunsi nina. Saare idarannikule jäävad sellised piirkonnad nagu Salthammen, Norrkeld, Överkirke, Austerkeld ja Limo. Saare kagutipus asub Ringsudden (ka Rinksu neem), mis on Ringsu sadama asukoht. Saare lõunarannikul asub Sjustaka ja saare läänerannikule jäävad Holma (ka Holma nina), Pärs (ka Pärsi nina) ja Staknäs.[15][16]

VeekogudRedigeeri

Ruhnu suurim siseveekogu on Haubjerre soo, suurvee ajal tekib sinna järv. Leidub ka väiksemaid soid. Need on samblasood, kus leidub väikesi rabalappe.

Ruhnu külast idas asus Basskiarre nime kandnud soo, kuid see on kuivendatud karjamaaks. Seal asunud järv lasti kuivaks 1910. aastal kaevatud kraaviga. Seeläbi kadus ka Ruhnu ainus oja, mis voolas läbi Ruhnu küla ja suubus Pärsi neeme juures Liivi lahte.[17]

IlmastikRedigeeri

Ruhnu saarelt pärineb ka Eesti tuulekiiruse rekord 48 m/s, mis registreeriti puhangulise kiirusena 2. novembril 1969[18][19] või 27. oktoobril 1969.[20]

LoomastikRedigeeri

Loomadest elavad Ruhnus metskits, rebane, rändrott, koduhiir, juttselg-kärnkonn, nastik jt, meres viiger- ja hallhüljes.[5] Metskitsed asustavad Ruhnu saart 1962. aastast alates, mil need sinna sisse viidi.

Sagedasemad kalad on lest, siig, lõhe, räim, ahven, koger, merihärg, nolgus, meritint, kiviluts.[5]

2006. aasta aprillis triivis jääpangal Ruhnu pruunkaru, kes sai tuntuks kui Ruhnu karu. Karu taheti kinni püüda, kuid otsingud vilja ei kandnud, kuigi tema tegevuse jälgi aeg-ajalt leiti.

Saare varustamine elektrigaRedigeeri

Kuni 1997. aastani olid saarel kasutusel vananenud diiselgeneraatorid, mis varustasid saart elektriga alates kella seitsmest hommikul kuni keskööni (saarel asuv piirivalvekordon kasutas ööpäevaringse seire tagamiseks eraldi generaatorit). 1997. aasta 4. septembril käivitati Ruhnu elektrijaamas uus Rootsist ostetud generaator, mis võimaldas tagada ööpäevaringse elektriga varustamise.[21]

Saare elektriga varustamise süsteem läbis 2018. aastal umbes pool miljonit eurot maksma läinud uuenduse. Aasta lõpuks töötas saarel nutika automaatika poolt juhitav lahendus, mis koosneb päikesepaneelidest, tuulegeneraatorist, akupangast ja biodiislil töötavast generaatorist. Lahenduse võimsus 160 kilovatti on saare elektrivajaduse rahuldamiseks piisav. Päikesepaneelid, akupank ja diiselgeneraator asuvad lennuvälja läheduses ja tuulik lennuväljast läänes.[22]

Ruhnu saare kogutarbimine 2019. aastal oli 568 megavatt-tundi, millest 53% toodeti taastuvenergialahenduse abil. Diislikütust kasutati seejuures varasemaga võrreldes 44% vähem.[23]

Vaata kaRedigeeri

ViitedRedigeeri

  1. Ruhnu Eesti Looduse Infosüsteemis, vaadatud 9. juunil 2019.
  2. Rahvaloenduse tulemused näitavad asustatud saarte arvu kasvu. Statistikaamet, 9. jaanuar 2013.
  3. 3,0 3,1 3,2 3,3 Eesti kohanimeraamat. Vaadatud 03.09.2020.
  4. Pekka Linnainen. "Siihen aikaan kun suomalaispapit Runosaarta paimensivat ja keisarille vannottivat". Estofennia, 7.1.2020. Vaadatud 7.1.2020. Soome keeles.
  5. 5,00 5,01 5,02 5,03 5,04 5,05 5,06 5,07 5,08 5,09 5,10 Ruhnu vald
  6. Urve Ratas. "Väikesaared, meie rannikumere aarded". Eesti Loodus, 2005/8.
  7. Arheoloogid avastasid Ruhnus viikingiaegse küla jälgi
  8. 8,0 8,1 Arheoloogid avastasid Ruhnus viikingiaegse püsiasustusega küla. Eesti Päevaleht, nr 155, 09.07.2009. Lk 6.
  9. Carl Friedrich Wilhelm Russwurm. "Eibofolke ehk rootslased Eestimaa randadel ja Ruhnus". 2015. Lk 236.
  10. Raul Vaiksoo "Segadus vana ja uuega", Horisont 2013, nr 4, lk 49
  11. ERA.31.1.13
  12. Eestlasi üle 98 protsendi
  13. 14435 Ruhnu kirikuaed • Mälestised. Vaadatud 03.09.2020.
  14. Eesti loodus, jaanuar, 2000
  15. EELIS Infoleht. Vaadatud 02.09.2020.
  16. Ruhnu valla üldplaneering. Vaadatud 02.09.2020.
  17. Basskiarre - Eesti Entsüklopeedia. Vaadatud 02.09.2020.
  18. Andres Einmann Tuule maksimaalne kiirus oli tormi ajal 31,5 m/s, ilmajaam.postimees.ee, 13. detsember 2013.
  19. Looduskeskkonna riskid: Tuul, Eesti Sisekaitseakadeemia.
  20. Ain Kallis. Bill on oma möllamised lõpetanud, Monica ja Hilary alustavad sel aastal!, Eesti Loodus, 1998, nr 2.
  21. Ruhnu saab ööpäevase elektrivarustuse. Postimees, 04.09.1997.
  22. Ruhnu saart varustatakse elektriga uudsel moel. Maa Elu, 26.11.2018.
  23. Üle poole Ruhnu saarel kasutatavast elektrist tuli möödunud aastal taastuvenergiast. 09.03.2020.

KirjandusRedigeeri

  • Tiina Talvi (toim.) 2005. Nature of Ruhnu Island. Estonia Maritima 7.
  • Arwed von Schmidt 1864. Einige Notizen über die Insel Runo
  • "Ruhnulaste riigipööre suvel". Meie Maa (Kuressaare : 1919–1944) nr 17, 4. november 1941, lk 2,3.
  • "Bolševike terror ja vägivallavalitsus Ruhnus". Meie Maa (Kuressaare: 1919–1944) nr 27, 7. märts 1942, lk 4,5.
  • Jakob Steffenson. Elu Ruhnul. Tallinn, 1994. ISBN 5460001986
  • K. Jaanson. Ruhnu ühendamine. Tänapäev nr 35, august 1991
  • Olev Remsu. Kui kingiks Lätile Ruhnu saare? Postimees, 31. august 2016

VälislingidRedigeeri