Ruhnu

See artikkel on saarest; saarel asuva samanimelise küla kohta vaata Ruhnu küla.

---

"Runö" suunab siia. Laeva kohta vaata artiklit Runö (laev).

Ruhnu (rootsi ja saksa keeles Runö, rannarootsi keeles Ru:n (hääldus rũũn), soome keeles 19. sajandil Runosaari) on saar Liivi lahes. Ruhnu saar kuulub Saare maakonda ning moodustab koos väiksemate laidudega iseseisva Ruhnu valla.

Ruhnu
Ruhnu kirikud
Ümbritseb	Liivi laht
Koordinaadid	57° 48′ 0″ N, 23° 15′ 0″ E
Pindala	11,88 km²
Pikkus	5,5 km
Laius	3,5 km
Rannajoone pikkus	24,17 km
Kõrgeim koht	Håubjärre (28 m)
Elanikke	55 (2011) 4,6 in/km²

Saare pindala on 11,88 km², pikkus 5,5 ja laius 3,5 km. Lähim koht mandril on 37 km kaugusel asuv Kolka neem Kuramaal Lätis. Kuressaarde on linnulennul 70, Pärnusse 96, Kihnu saarele 54 km ja Riiga 96 km.

Ruhnu puukirik on teadaolevalt vanim säilinud puithoone Eestis. Ruhnu tuletorn on Eesti kõige lõunapoolsem tuletorn.

Mandriga hoitakse ühendust Ringsu sadama ja Ruhnu lennuvälja kaudu.

Nimi

Varaseim teadaolev dokument, kus Ruhnu nime on mainitud, on 1341. aastast pärinev Kuramaa piiskopi vabaduskiri, milles sisaldub nimekuju Runen. 1366. aastal esineb saare nimi kujul Rune (insulam dictam Rune). Vanimad rootsikeelsed nimekujud on Runön, Runö ja Rünöö, mille leiab 1644. aastast pärinevalt Johan Månssoni merekaardilt.

Esimesi hüpoteetilisi seletusi nime tähendusele pakkus oma 1847. aasta teoses välja Fredrik Ekman, kes oli aastatel 1841–1842 teeninud Ruhnu koguduse vikaarõpetajana. Ta mõtles ajastu romantilist vaimu järgides sellistele sõnadele nagu viikingitele omane runa ('riim', 'runo') või saksakeelsele tegusõnale ruhen ('puhkama'). 1855. aastal ilmus Carl Friedrich Wilhelm Russwurmi suurteos "Eibofolke ehk rootslased Eestimaa randadel ja Ruhnus", milles autor pakkus Ruhnu nime tähendusena välja eestirootsi sõnu rund (hääldati rũnn, tähendus 'ümmargune') või runa ('kult'), kuid iseäranis ka lätikeelset sõna ronis ('hüljes').

Russwurmi mittegermaani päritolu tõlgendust on toetanud mitmed hilisemad uurijad, sealhulgas Paul Johansen, Gösta Franzén ja Edvin Lagman. Viimased viitavad seejuures asjaolule, et ajal, mil rootslased saarele elama asusid, kuulus Ruhnu Kuramaa piiskopkonda ja selle kultuuripiirkonda. Ruhnu nimi läti keeles on Roņu sala ('hülgesaar') ja liivi keeles Rūnõmō (õieti Rū’nõ-, milles kajastub läänemeresoome -h-). Seega võisid need kaks nimetust jõuda Ruhnu rootslastest uusasukate murdekujusse Rũũn.

Ajalugu

Ruhnu kaart (Mellin, Liivimaa atlas 1798

Ruhnu saart peetakse Eesti rannikumere vanimaks väikesaareks. Saar võis üle veepinna tõusta Joldiamere regressioonil ehk üle 10 000 aasta tagasi. Saare vanimad rannavallid on moodustunud Antsülusjärve staadiumil ehk 9000 aastat tagasi.

Esimesed kiviaega jäävad asustusjäljed Ruhnus pärinevad umbes aastast 5200 eKr. Toona hoburauakujulisel saarel peatusid hooajaliselt varased hülgekütid, neid asustusjälgi on uurinud arheoloog Aivar Kriiska.

Vähemalt üks püsiasustusega küla asus Ruhnu saarel juba viikingiajal 9.–11. sajandini. Saare põhjaosas Linbacka künkal paikneva muinasaegse asulakoha avastas arheoloog Marge Konsa. Arheoloogide andmetel küttisid selleaegsed ruhnlased hülgeid, olid meresõitjad ja harisid ka põldu. Avastatud rannaküla elanikud elasid saarel aastaringselt. Tänapäeval asub Linbacka küngas merest mitmesaja meetri kaugusel, kuid viikingiajal ulatus sadamakohaks sobilik abajas seal asunud külani. Lisaks toidujäätmetele (hüljest ja muude loomade luud) leidsid arheoloogid asulakohast ka savinõude kilde.

Ruhnut kirjalikult esmamainitud 1341. aastal Kuramaa piiskopi vabaduskirjas, millega piiskop kinnitas, et Ruhnu saare elanikud saavad elada vabade talupoegadena rootsi õiguse järgi. Kuramaa piiskopkonna keskuses Piltenes 28. juunil 1341 kirjutatud kirjas seisab: Kundt sey Jedermennichlik, datt den Swedischen Luden, dede dath beflaten eilandh Runen bewanen, hebben wij gnediglich vorgunnett, datt ze scholen ere guder nach Swedischem rechte besitten ("Olgu kõigile teatatud, et oleme rootslastele, kes seal merest ümbritsetud Ruhnu saarel elavad, armuliselt teatanud, et nad peavad oma vara rootsi õiguse järgi valdama"). Kuramaa piiskopi esindaja saarel oli foogt.

Millal tulid Ruhnu elama esimesed püsiasukad või millal hakati saare elanikke pidama rootslasteks, ei ole teada. Kõige rohkem elas inimesi saarel 1842. aastal, mil seal loendati 389 elanikku. Nendeks olid siis valdavalt rannarootslased, kes elasid tol ajal paar sajandit vanemate kommete järgi. Venemaa keisririigi ajal kuulus Ruhnu saar Liivimaa kubermangu Kuressaare kreisi, Ruhnu kihelkonda.

Rahvariietes Ruhnu naised 1937. aastal

1. mail 1915 sõitsid kaks Saksa väiksemat sõjalaeva Ruhnu vetesse ja saatsid maale mõnekümnemehelise dessandi. Dessant tegi töövõimetuks tuletorni ja võttis kaasa tuletornivahid ning lahkus paari tunni pärast saarelt.

Ruhnu puukirik (2016)
Foto: Jaan Künnap

17. jaanuaril 1919 otsustas Eesti Ajutine Valitsus: "Tunnistada Ruhno saar Eesti vabariigi osaks." 1922. aastal elas rootslasi saarel 252, sakslasi 2 ja eestlasi 10, 1934. aastal oli rootslasi 277 ja eestlasi 5. Saar moodustas iseseisva valla ja rootsi praostkonda kuuluva kihelkonna. Veel 1930. aastail oli Ruhnu isoleeritud saar, mille elanikud olid sajandite vältel abiellunud lähisugulastega.

1940. aasta suvel sattus Ruhnu saar koos muu Eestiga Nõukogude Liidu koosseisu. 8. juulil 1941 hõivasid lähenevad Saksa väed Pärnu, millest info peagi ka saarele jõudis. Ebamäärases olukorras otsustati 9. juulil Nõukogude võim saarel kukutada. Tuletorni valvemeeskond vangistati, saare täitevkomitee saadeti laiali ja taastati vallavalitsus ning Ruhnu tuletorni heisati sinimustvalge. 6. augustil hakkasid Nõukogude lennukid saart pommitama ja 7. augustil maabus saarele rohkem kui 500 hävituspataljonlast. Ülestõusu juhid arreteeriti ning saarelt viidi ära seitse meest, kellest viis hukati Kuressaare massimõrvas. Nõukogude sõjavägi lahkus saarelt 7. septembril ning 28. septembril 1941 hõivasid saare Saksa üksused. Enamik inimesi lahkus sõja ja Nõukogude võimu eest Rootsi 4. augustil 1944. Kohale jäi vaid kaks peret. Ülestõusu juhtide hukkamine oli üks põhjustest, miks peaaegu kogu saare rahvas põgenes Rootsi, sest kardeti Nõukogude võimu kättemaksu.

Pärast sõda tulid Ruhnusse uued asukad peamiselt Kihnust ja Saaremaalt. Esimene põllumajanduskolhoos oli Ruhnu ning teine Kommunismi majakas. Hiljem ehk 1970. aastal liideti majand Audruranna kolhoosiga. Legendaarne majandijuht oli Theodor Aus.

Ruhnus tegutseb Ruhnu Põhikool. Alates kooli asutamisest kuni 1944. aastani käis õppetöö rootsi ja kohalikus ehk ruhnu keeles.

Ruhnu üks tuntumaid talusid on Korsi talu, mille taluhooned on arvele võetud kultuurimälestistena.

Harri-Johannes Rein, kauaaegne Ruhnu kirikuõpetaja.
Foto: Jaan Künnap

Ruhnu kirikud ja kirikuaed

 Pikemalt artiklites Ruhnu puukirik, Ruhnu uus kirik ja Ruhnu kirikuaed

Ruhnus asub Ruhnu puukirik, see on Eestis teadaolevalt vanim säilinud puithoone. Ehitus algas 22. novembril 1643.

Stockholmi ajaloomuuseumis (Historiska Museet) asub Ruhnu puukiriku klaasimaalide ("rubiinide") kollektsioon, see on Eesti klaasikunstiajaloo vanim ja kõige väärtuslikum, sisaldades kuut 17. sajandi klaasimaali. Kui ruhnlased 1944. aastal Rootsi põgenesid, võtsid nad klaasimaalid koos muu väärtusliku kirikuvaraga kaasa.

1912. aastal püstitati samasse kõrvale Ruhnu uus kirik.

Ruhnu kirikuid ümbritseb hästi säilinud hauatähistega kirikuaed, mis võib olla rajatud 14. sajandil. Kirikuaeda iseloomustavad ruhnurootslaste katusristid.

Ruhnu tuletorn

Ruhnu tuletorn.
Foto: Jaan Künnap

 Pikemalt artiklis Ruhnu tuletorn

Saare kõrgeimal kohal, Håubjärre mäel, asub 1877. aastal ehitatud ainulaadse arhitektuuriga metalltuletorn, mis on kokku pandud Prantsusmaal valmistatud detailidest. Väidetavalt võis olla torni looja just Gustave Eiffel.

Ruhnu puurauk

Ruhnus asub Eesti üks sügavamaid (787,4 m) puurauke, mis puuriti 1969. aastal ja millest väljuv vesi on ravivee omadustega ja väga soolane.

Loodus

Rannaastang Norrkeldi ja Austerkeldi vahel

Lääne-Eesti saared, nende hulgas Liivi lahe keskel asuv Ruhnu, moodustavad UNESCO egiidi all 1990. aastal asutatud Lääne-Eesti saarestiku biosfääri kaitseala. Looduspark hõlmab tervet Ruhnu saart koos seda ümbritsevate laidude ja rannikumerega.

Maastik

Ruhnu on klindisaar, mis kuulub Balti klindi aluspõhja kivimitesse murrutatud astangute süsteemi ja on üks väheseid selle klindi äratuntavaist, silmaga nähtavaist moodustistest. Ruhnus esineb rannikul kuni 4 meetri kõrgune rannaastang.

Ruhnu saar moodustab Liivi lahe keskosas asuva loode-kagusuunalise aluspõhjalise seljandiku kõige kõrgema veepealse osa. Seljandik on liustikulise tekkega voorelaadne moodustis. Iseloomulik on selle kuju asümmeetrilisus oma pikitelje suhtes: tema läänenõlv on laugem kui idanõlv, mis on mänginud olulist rolli Ruhnu saare arengus ja nüüdisilme kujunemises.

Ruhnu on ovaalse kujuga ning jaguneb maastikuliselt kaheks. Idaosa on liivane, kus loode-kagu suunas kulgeb rida omavahel paralleelseid liivaluiteid. Luidete suurim kõrgus merepinnast on üle 21 (kuni 29,6 m) meetri. Saare idaosas asub ka saare kõrgeim punk Håubjärre mägi. Saare põhjatipus asuvast Kuunsi ninast veidi lõunas asub ka Linbacka küngas. Luidete vahele koguneb sademetevesi, sest äravool puudub. Saare idaosa luitestikul kasvab valdavalt okasmets, mis katab 60 % saare pindalast. Saare lääneosa on madal, tasandikulise pinnamoega, kus kohati kasvab sanglepikuid, suuremalt jaolt on aga kasutuses põllumajandusliku maana, seal asuvad niidud, põllud ja karjamaad.

Ruhnu Nõiapuu, künnapuu (2012)
Foto: Jaan Künnap

Rannajoon

Ruhnu 24,178 km pikkune rannajoon on saare idaosas laugem ja lääneosas sopilisem. Saare põhjatipus asub Kunsudden ehk Kuunsi nina. Saare idarannikule jäävad sellised piirkonnad nagu Salthammen, Norrkeld, Överkirke, Austerkeld ja Limo. Saare kagutipus asub Ringsudden (ka Rinksu neem), mis on Ringsu sadama asukoht. Saare lõunarannikul asub Sjustaka ja saare läänerannikule jäävad Holma (ka Holma nina), Pärs (ka Pärsi nina) ja Staknäs.

Veekogud

Ruhnu suurim siseveekogu on Haubjerre soo, suurvee ajal tekib sinna järv. Leidub ka väiksemaid soid. Need on samblasood, kus leidub väikesi rabalappe.

Ruhnu külast idas asus Basskiarre nime kandnud soo, kuid see on kuivendatud karjamaaks. Seal asunud järv lasti kuivaks 1910. aastal kaevatud kraaviga. Seeläbi kadus ka Ruhnu ainus oja, mis voolas läbi Ruhnu küla ja suubus Pärsi neeme juures Liivi lahte.

Ilmastik

Ruhnu saarelt pärineb ka Eesti tuulekiiruse rekord 48 m/s, mis registreeriti puhangulise kiirusena 2. novembril 1969 või 27. oktoobril 1969.

Loomastik

Loomadest elavad Ruhnus metskits, rebane, rändrott, koduhiir, juttselg-kärnkonn, nastik jt, meres viiger- ja hallhüljes. Metskitsed asustavad Ruhnu saart 1962. aastast, mil need sinna introdutseeriti.

Sagedasemad kalad on lest, siig, lõhe, räim, ahven, koger, merihärg, nolgus, meritint, kiviluts.

2006. aasta aprillis triivis jääpangal Ruhnu pruunkaru, kes sai tuntuks kui Ruhnu karu. Karu taheti kinni püüda, kuid otsingud ei kandnud vilja, kuigi tema tegevuse jälgi aeg-ajalt leiti.

Saare varustamine elektriga

Kuni 1997. aastani olid saarel kasutusel vananenud diiselgeneraatorid, mis varustasid saart elektriga alates kella seitsmest hommikul kuni keskööni (saare piirivalvekordon kasutas ööpäevaringse seire tagamiseks eraldi generaatorit). 1997. aasta 4. septembril käivitati Ruhnu elektrijaamas uus Rootsist ostetud generaator, mis võimaldas tagada ööpäevaringse elektriga varustamise.

Saare elektriga varustamise süsteem läbis 2018. aastal umbes pool miljonit eurot maksma läinud uuenduse. Aasta lõpuks töötas saarel nutiautomaatikaga juhitav lahendus, mis koosneb päikesepaneelidest, tuulegeneraatorist, akupangast ja biodiislikütusega töötavast generaatorist. Lahenduse võimsus 160 kilovatti on saare elektrivajaduse rahuldamiseks piisav. Päikesepaneelid, akupank ja diiselgeneraator asuvad lennuvälja läheduses ja tuulik lennuväljast läänes.

Ruhnu saare kogutarbimine 2019. aastal oli 568 megavatt-tundi, millest 53% toodeti taastuvenergialahenduse abil. Diislikütust kasutati seejuures varasemaga võrreldes 44% vähem.

Ruhnu kultuuris

Ruhnu saart ja selle inimesi on kujutatud mitmetel kunstiteostel. Tuntumad on Eerik Haameri maalid, mida leiab mitme muuseumi kogudest. Näiteks Saaremaa Muuseumi kogust leiab Eerik Haameri 1944. aasta akvarellid "Vaade talule Ruhnus" ja "Ruhnu puukirik ja kirikuaed" ning Ernő Kochi 1932. aasta joonistused "Ait Ruhnus", "Ruhnu puukirik", "Ruhnu naine viljavihuga" ja "Taluhooned Ruhnus". Samuti Andrei Jegorovi õlimaali "Ruhnu" (1926). Mitmeid akvarellmaale Ruhnu saare hoonetest leiab ka Eesti Rahva Muuseumi kogust.

Tartu Kunstimuuseumi kollektsioonist leiab Eerik Haameri maali "Surnuaiapüha Ruhnus" (1954) ja Hugo Lepiku maali "Ruhnu maastik" (1937). Eesti Kunstimuuseumi kollektsioonist Andrei Jegorovi maalid "Ruhnu talu" (1925) ja "Ruhnu vana kirik" (1926), Eerik Haameri teose "Ruhnu. Hämar maastik" (1944), Olga Terri õlimaali "Ruhnu kirik" (1962), Lüüdia Vallimäe-Marki maali "Ruhnu maastik" (1971) ja Kristiina Kaasiku teose "Ruhnu rand" (1983). Samuti mitmeid Agathe Veeberi graafikateoseid. Pärnu Muuseumi kogus on August Pulsti maal "Ruhnu õuevärav" (1922) ja mõned akvarellid rahvariietes ruhnlastest. Eesti Ajaloomuuseumi kogust leiab samuti paar graafikateost Ruhnu saare elanikest ning Virumaa Muuseumi kogus on kaks Eerik Haameri Ruhnu-teemalist teost.

Ruhnust on tehtud mitmeid dokumentaalfilme. Nende seas on näiteks "Ruhnu" (1965; režissöör Andres Sööt), "Kiri Ruhnust" (2009; režissöör Heilika Pikkov) ja "Saare võimalikkusest" (2012; režissöör Marianne Kõrver) . Ülo Pikkov on loonud ka animafilmi "Taaskohtumine" (2021).

August Gailit ammutas romaani "Karge meri" loomisel inspiratsiooni muuhulgas ka Ruhnust.

Carl Russwurmil ilmus 1855. aastal kaheköiteline saksakeelne teos "Eibofolke oder die Schweden an den Küsten Ehstlands und auf Runö" eestirootslastest, mis tõlgiti 2015. aastal ka eesti keelde.

Jaan Koha lõi 1964. aastal laulud "Ruhnu kalamees" ja "Ruhnulaste laul". Ruhnuga seotud muusikateoseid on komponeerinud ka Boris Kõrver.

Ruhnu vana kirikut, tuletorni ja rahvariideid on kujutatud postmarkidel (vastavalt 1994, 1997 ja 1997).

Eraldi on tähelepanu pälvinud ka Ruhnu karu.

Vaata ka

• Ruhnu kihelkond
• Ruhnu lennuväli
• Ruhnu saare vangimaja

Kirjandus

• Arwed von Schmidt. "Einige Notizen über die Insel Runo". Dorpat 1864
• "Ruhnulaste riigipööre suvel". Meie Maa (Kuressaare : 1919–1944) nr 17, 4. november 1941, lk 2,3
• "Bolševike terror ja vägivallavalitsus Ruhnus". Meie Maa (Kuressaare: 1919–1944) nr 27, 7. märts 1942, lk 4,5
• Theodor Saar. "Kihnu ja Ruhnu". Eesti Raamat. Tallinn 1973. 48 lk
• "Runö. Historia om en gammal kultur på ön i Rigaviken. Ruhnu 650. Ühe vana kultuuri lugu Läänemere saarel". Huma. Tallinn 1991. 78 lk
• Jakob Steffenson. "Elu Ruhnul". Tallinn 1994. ISBN 5460001986
• Kaido Jaanson. "Ruhnu ühendamine". Tänapäev nr 35, august 1991
• Tiina Talvi (toim.) 2005. "Nature of Ruhnu Island". Estonia Maritima 7
• Mirko Ojakivi. "Liiga kallis parvlaevaühendus mandriga ajab ruhnlasi marru". EPL, 15. jaanuar 2009
• Tuuli Aug. "Ruhnlased leidsid merest salapärase iidse laevavraki". EPL, 13. veebruar 2009
• Ain Lember. "Saksa teadur tuleb päästma Ruhnu kivikiriku torni". Oma Saar, 2. aprill 2009
• Küllo Arjakas. "Ruhnlaste kink Eesti riigipeale – 10 värsket kanamuna". Maaleht, 8. juuli 2011
• "Ruhnu ühendamine Eestiga". Eesti entsüklopeedia. 2013
• Olev Remsu. "Kui kingiks Lätile Ruhnu saare?" Postimees, 31. august 2016

Välislingid

• MTÜ Ruhnu Kultuurielu
• Ruhnu Päevik
• Ruhnu ajalugu Ruhnu valla kodulehel