Merisiig

See artikkel räägib merisiiast; perekonna kohta vaata artiklit Siig (perekond)

---

Merisiig ehk siig (Coregonus lavaretus lavaretus L.) on kalaliik lõhelaste (Salmonidae) sugukonna siia perekonnast. Merisiig on saleda kehakuju, hõbedaste külgede, tömbi ninamiku, valge kõhu ja väikese peaga kala. Sabavarre alguses on lõheliste seltsile omane rasvauim. Ta asustab kogu Läänemerd ja on üsna tavaline. Eestis elab merisiig kõikides rannikuvetes ning Pärnu ja Narva jões.

Merisiig
Taksonoomia
Riik	Loomad Animalia
Hõimkond	Keelikloomad Chordata
Klass	Kiiruimsed Actinopterygii
Selts	Lõhelised Salmoniformes
Sugukond	Lõhelased Salmonidae
Perekond	Siig Coregonus
Liik	Merisiig
Binaarne nimetus
Coregonus lavaretus

Nimetused

• Eesti: ehe, ehi, kivisiig, muik, saunakala, siiakala, siiamann, valgekala, sik
• Soome: siika
• Rootsi: sik
• Läti: sīga
• Leedu: sykas
• Inglise: whitefish
• Saksa: die Grosse Maräne
• Poola: sieja

Uime- ja soomusvalemid

Seljauime valem: S III–V 8–12. Seljauimes on hargnemata kiiri 3–5, hargnenud kiiri 8–12.

Rinnauime valem: R I 13–17. Hargnemata kiiri on üks, hargnenud kiiri 13–17.

Kõhuuime valem: K II (8)9–12. Hargnemata kiiri on kõhuuimes kaks, hargnenud kiiri 9–12, harva 8.

Pärakuuime valem: P III–V 9–14. Hargnemata kiiri on 3–5, hargnenud kiiri 9–14.

Lõpusepiisid on merisiial 13–26.

Soomusvalem on 82 10–13/8–10 106.

Küljejoones on siial 82–106 soomust, küljejoonest üleval pool on 10–13 pikirida soomuseid, küljejoonest allpool 8–10 pikirida soomuseid.

Süstemaatika

Merisiig kuulub lõhilaste (Salmonidae) sugukonda, siia perekonda. Eestis kuulub samasse perekonda ka rääbis (Coregonus albula). Üks merisiia alamliike on peipsi siig ehk ihes (Coregonus lavaretus maraenoides).

Levila

Süstemaatilised rühmitused on siial raskesti eristatavad ja see muudab tema areaali määratlemise keeruliseks. Merisiial piirdub levila üldjoontes Läänemerega. Kuna siig on külmalembene riimveeline poolsiirdekala, siis Eesti rannikuvetes on teda kõikjal, kuid arvukus on piirkonniti varieeruv.

Eestis esineb 3 peamist merisiia asurkonda. Enamikus rannikumere piirkondades elutseb vähepiiline (16–28 lõpuspiid) mereskudev siig, Liivi lahes on tihedamapiiline (29–39) siig (koeb Läti vetes) ning samuti hõredapiiline (18–34) siirdesiig (koeb Pärnu jões).

Tähtsamad kudemisalad asuvad Kihelkonna ja Küdema lahtedes, Väikeses väinas, Kihnu ja Ruhnu saarte ümbruses, Pärnu jões, Kagu- ja Loode-Hiiumaa lahtedes, Vormsi ja Haapsalu piirkonnas, mõnel määral ka Soome lahe rannikumeres ning Narva jões.

Eluviis

Merisiig armastab selget, hapnikurikast ja külma vett. Maimud seevastu taluvad sumbas kasvamisel vett kuni 26 °C ja kasvavad hästi 21–22 °C juures. Merisiig elab keskmistes veekihtides või põhja lähedal. Ta on päevase eluviisiga, eelistab liikuda parves ja võib sooritada piiratud ulatusega rändeid. Üle 100 km pikkusi rändeid võtab harva ette.

Välimus

Merisiig

Merisiig on saleda külgedelt lamendunud kehaga ning suhteliselt väikese pea ja tömbi ninamikuga kala. Pea tipneb alaseisuse suuga, mille lõugadel paiknevad väikesed hambad. Siia seljauim paikneb selja keskosas. Uimedes puuduvad ogakiired, kuid seljauime taga sabavarre alguses on väike kiirteta rasvauim. Merisiia küljejoon on kogu keha ulatusest selgelt eristuv ja kulgeb piki küljekeskjoont. Selg on tumedamat oliivrohekat või sinakashallikat värvi, küljed ja kõht on aga hõbevalged. Paarisuimed on värvunud heledamalt kui paaritud uimed, mis võivad olla punaka alusega. Merisiia silmad on hõbedast värvi. Kudemisajal on isaste ja ka üksikute emaste külgedel piimkas helmeskate.

Toitumine

väike mudilake

Vastsed ja maimud on planktonitoidulised ja söövad kevadel zooplanktereid (peamiselt aerjalalisi), väiksemaid surusääsklaste vastseid ja teisi pisiloomi. Alates pikkusest ligikaudu 10 cm läheb merisiig üle põhjaloomadest toitumisele. Täiskasvanud siigade toit on mitmekesine: väikesed limused, kakandilised, hüdraloomad, kirpvähilised, putukad. Ajuti on tähtis ka räime mari, eriti Liivi lahes. Kudemisajal toitumine väheneb ja kudejad söövad liigikaaslaste väljastatud marja. Suuremad isendid söövad ka kalu, näiteks Pärnu lahes on talvel ja varakevadel on siia põhitoiduks väike mudilake (Pomatoschistus minutus).

Sigimine ja areng

Suguküpsus saabub emastel 4–5 aastaselt (isendite pikkus 35–40 cm) ja isastel aasta varem (pikkus 31–35 cm). Kudemine algab tavaliselt oktoobri keskel, kui vee temperatuur on kuus kuni seitse kraadi ja lõpeb detsembri algul. Kudemispaikadeks sobivad kivise ja kruusase põhjaga, setetevabad ja lainetuse otsese mõju eest hästi kaitstud merelahed. Koelmud on reeglina 0,5–2 m sügavusel. Ruhnu ümbruses koeb siig isegi umbes 15 m sügavusel.

Merisiig koeb korduvalt, erinevate partneritega ja kas siis ainult videvikus või öösel. Kudemist on jälgitud Rootsis suures akvaariumis. See toimub õhtuhämarikus ja öö algul. Emas- ja isassiig hoiduvad küljetsi tihedalt teineteise vastu. Kalade koospüsimist soodustab keha kattev kare helmeskate, mis on isasel tugevam ja emasel nõrgem. Siiapaar ujub vastuvoolu, poolviltu põhjast veepinna suunas, uimed laiali ja sabad allapoole ripakil. Kalad ujuvad jäigalt ja nende liigutused on puised.

Kudemine marja ja niisa heitmine leiab aset põhjast kõrgemal, üsna veepinna lähedal. Keskmine emassiig väljutab korraga 50–300 marjatera. Kudejad tekitavad järsult liikumissuunda muutes veekeeriseid, mis paiskavad allavajuvad marjaterad laiali. Sellise tegevusega kaasnevad tihti erilised vurtsatavad helid. Niiviisi jõuavad siia marjaterad veekogu põhjale tugevasti hajutatult ning marjasööjatel on neid raskem kätte saada. Suurimad marjaröövlid on siiad ise. Jälgides liigikaaslaste paaritumist, söövad nad põhjalaskuvaid marjateri.

Küpse marjatera diameeter on 2,5–2,8 mm ja marja hulk on enamasti 12 000 – 40 000 marjatera. Viljastatud marjaterad muutuvad õrnalt kleepuvaks, nad vajuvad põhja ja hauduvad kevadeni. 1,1–1,4 cm pikkused vastsed kooruvad pärast jää sulamist. Vastsed hoiduvad kohe parvedesse ja suhteliselt väikese rebukoti tõttu on nad ka head ujujad. 1–2 päeva pärast on nad suutelised haarama väiksemaid zooplanktereid. Kuna vastsed on raskesti märgatavad ja peaaegu läbipaistvad, siis ei satu nad kergesti röövkalade saagiks. Poolteist kuud pärast koorumist muutuvad vastsed maimudeks ning neil arenevad välja uimed ja soomuskate.

Kasv ja vanus

Merisiia kasvutempo on suhteliselt muutlik ja oleneb põhiliselt toitumistingimustest. Eesti vetes on aastased kalad keskmiselt 12–13 cm pikkused ja 12–16 g raskused. Kolmeaastased on 29–31 cm ja 200–250 g, viieaastased 38–40 cm ja 430–550 g, seitsmeaastased 45–48 cm ja 700–1150 g, kümneaastased 54–57 cm ning viieteistaastased 63–66 cm ja 2,7–3,4 kg. Emased merisiiad on isastest pikema elueaga ja kasvavad mõnevõrra kiiremini.

Suurim Eestist püütud isend oli 63 cm ja kaaluga 5,2 kg, vanuseks oli 17–19 aastat ja kala püüti Väikesest väinast 1969. aastal. Vanim merisiig oli 21 aastane ja kaalus 2,7 kg. Suurim püütud isend Euroopas oli 12 kg (Soome, 1896, 1967) ja vanim 28 aastane (Rootsi).

Haigused ja parasiidid

Eesti rannikumeres on merisiial leitud 28 liiki parasiite. Kümme liiki parasiite on leitud Karujärves ja Undu lahes kasvatatud samasuvistel kaladel. Eriti patogeensed on tsestoodid Cyatocephalus truncatus, Triaenophorus nodulosus, Diphyllobothrium dendriticum, trematoodid Ichthyocotylurus pileatus ja Ichthyocotylurus erraticus ning kalatäid perekonnast Argulus.

Varud ja kasutamine

Ülepüügi ja kudemistingimuste halvenemise tagajärjel on merisiia saagikus varasemate kümnendite omadega võrreldes mitmekordselt vähenenud. Taasiseseisvunud Eestis oli aastasaak kõigest 10–20 tonni. Varud on stabiilsemad Ruhnu saare ümbruses elaval meres kudeval populatsioonil, kuid ohuseisundis on Pärnu ja Narva jõgedes kudevad poolsiirdesiiad.

Samasuviseid ja aastaseid merisiigasid kasvatatakse asutusmaterjaliks Pidula, Karujärve ja Undu kalakasvatuses Saaremaal, Pärnumaal Sindis ja Härjanurmes Jõgevamaal. Viimasel aastakümnendil on kasvatatud 20 000 – 120 000 isendit aastas. Merelahtedesse on lastud ka tehistingimustes hautatud marjast saadud siiavastseid (kuni 800 000 aastas), kuid sellest tööst pole olulist kasu, sest siiavastsete suremus on liiga suur.

Söödav osa merisiiast moodustab kala üldkaalust 70–75, mida on rohkem kui enamikul Eesti kaladel. Siia liha on õrn ning maitsev ja selle rasvasisaldus (7–10) ja kalorsus (150–170) ületab keskmise. Soolatud siialiha peetakse delikatessiks. See muudab merisiia väärtuslikuks toidukalaks, kelle liha tarvitatakse peamiselt soolatult.

1930. aastate teisel poolel oli merisiig hinnalisemate kalade hulgas 4. kohal. 1951–1955 oli merisiig esikohal tänu vähesele siiapüügile sõjajärgsetel aastatel ja kapronvõrkude kasutuselevõtule. Rekordsaak 297 t oli aastal 1952. Järgnevatel aastatel saak vähenes. 1970. aastate keskel oli siiasaak 50–60 t, 1993–95 vaid 6–10 t. Hiljem on saak olnud 20–27 t. 1990. aastatel püüti enamik merisiiast Soome lahest. Saagis on esinenud nii siirdesiiga kui ka aeglasemakasvulist ebaselge päritoluga siiavormi. Enam kui 20 lääneranniku asurkonnast on üle poole hääbunud. Varude suurenemist on tähendatud vaid Pärnumaa vetes tänu kohaliku siirdesiia samasuviste kalade asustamisega Pärnu jõkke alates aastast 1995.

Kaitse Eestis

Siia arvukust kahjustab madal veeseis, hapnikupuudus põhjas marja haudumise ajal, soe hilissügis, pehme talv ning sellele järgnev pikk ja jahe kevad. Need tingimused põhjustavad vastsete varajase koorumise ja nad jäävad nälga, kuna zooplanktonit on vähe. Varude suurendamiseks hautatakse marja ja kasvatatakse vastseid ka kunstlikult ning seejärel lastakse merelahtedesse.

Merisiiig ei kuulu looduskaitse alla. Siig oskab hästi püüniseid vältida. Ta on osav põgenema mõrdadest ja nootadest ning võrkudest hiilib ta lihtsalt mööda. Siiga kaitseb rida püügikeeldusid. Kalapüük on keelatud Pärnu jões 500 m ulatuses Sindi paisust allavoolu aasta läbi, Pärnu jões on püügikeeld 15. oktoobrist 1. detsembrini ja Ruhnu saare ümbruses kuni 20 m 25. oktoobrist 1. detsembrini. Alamõõt on merisiial 30 cm standardpikkust ehk 35 cm täispikkust.

Välislingid

• Merisiig andmebaasis eElurikkus