Mõrd
See artikkel ootab keeletoimetamist. (Jaanuar 2023) |
Mõrd oli kase-, paju- või sarapuuvitstest punutud ürgne kalapüünis.[1]
ValmistamineRedigeeri
Mõrd valmistati sirgetest jämedatest vitstest, mis ühendati peenematest vitstest ringpunutisega. See oli pika koonilise tagaosaga ja võis olla tihe nagu korv. Mõrra suuosas oli all sirge ja ülal loogakujuline varb ehk suulook. Suulooga külge kinnitati lehterjas vitstest pujus ehk neel, mille lõpus oli kitsas läbipääsuava. 20. sajandil kasutati Eestis mõrda, mis koosnes suuloogast, mõnest võrust, raami moodustavatest hõredalt paigutatud pikivitstest ja raamile tõmmatud võrgulinast. Ka pujus tehti võrgulinast. Meremõrral oli kaks või rohkem pujust ning võrgulinast mõrratiivad ehk vesiaed, mis suunas kalad mõrrasuu juurde.[2] Mõrrad jagunesid suuruse ja kasutusviisi järgi jõe-, ääre- ja avaveemõrdadeks.
Mõrra osadRedigeeri
Mõrd kinnitatakse veekogu põhja pikkade teivastega, enamasti kalatõkke silmadesse või kalade liikumisteedele. Mõrra osad on järgmised:
- Juhtaed – põhjast pinnani ulatuv võrksein, mis pannakse risti kala liikumisteega.
- Tiivad – kala mõrra suu poole suunavad nurga alla paigutatud vahendid.
- Kariaed – teravate tagasikeeratud nurkadega, ei lase juba sisenenud, kuid ettevaatlikuks muutunud kalal väljapääsu leida ja suunab ta edasi mõrrakaela poole.
- Kael – lehtrikujuline mõrrakere esiosa, kus mõrra kõrgus hakkab kahanema.
- Pujus – ahenev lehtrikujuline mõrrakere osa, mis raskendab kalal mõrrast väljuda.
- Pära – lehtrikujuliste pujustega varustatud mõrrakere osa, mis suunab kala edasi kalakoti poole ja muudab sealt väljumise raskeks.
- Vitsad – rõngad või raamid, mis hoiavad mõrrakeret lahti.
- Kalakott – viimasele pujusele järgnev osa, kuhu koguneb peamine saak. Kalakoti lõpp tõmmatakse sulgevtropiga kokku ja avatakse saagi nõudmisel.
- Mõrrasopp – kalakoti viimase vitsa tagune kahanev osa.
TänapäevRedigeeri
Vastavalt kalapüügieeskirjadele defineeritakse mõrd kui lõkspüünis, mis koosneb juhtaiast, vajaduse korral tiivast või tiibadest, mis moodustavad kariaia, ja ühe või mitme pujusega varustatud kuni kahest pealt kinnisest mõrrakerest.[3]
Praegu on rohkem levinud mõrratüübid kastmõrd ehk seisevnoot, ääremõrd, rivimõrd, juhtaiata mõrd, jõemõrd, mõrrajada. Liigist sõltuvalt ka tindi-, vähi- ja silmumõrrad ning angerja valguspüünismõrd.
Vaata kaRedigeeri
ViitedRedigeeri
- ↑ Eesti etnograafia sõnaraamat. 1995. Koostanud Arvi Ränk. Tallinn, AS Pakett trükikoda. Lk 120.
- ↑ Eesti rahvakultuuri leksikon. 2000. Koostanud Ants Viires. Tallinn, Ühiselu AS trükikoda. Lk 169.
- ↑ Kalapüügieeskiri. Vabariigi Valitsuse 16.06.2016 määrus nr 65, § 7 lg 2 p 1.