Rüsa
Rüsa on kindla tugiraamita kalapüünis, millel on suulook, vitsrõngastele tõmmatud võrk ja sees 1-3 pujust. Püünist sai pikisuunas kokku suruda.[1]
Rannavetes ja luhtadel kasutatavatel rüsadel oli üks, jõgedes kaks võrktiiba, millega suunati kalad rüsasse. Tiibadest moodustati sügavamas vees avar karjaaed, mille ees oli risti ranna poole ulatuv vesiaed, mis juhtis kalad püünisesse. Mõnikord oli ühes karjaaias 2-3 rüsa.[1] Merre kinnitati rüsad Põhja-Eestis ankrutega, Lääne-Eestis vaiadega.[2]
Kaldarüsad võeti Eestis kasutusele 19. sajandi keskpaiku. Süvaveerüsad said soomlaste eeskujul saartel tuntuks paarkümmend aastat hiljem. Suured räimerüsad tulid nootade ja võrkude asemel Eesti põhjarannikul kasutusele 19. sajandi lõpus, hiljem ka mujal. 1930. aastatel võeti uudsena kasutusele angerjarüsad. Mererüsade kasutamine vähenes 20. sajand II poolel rannapüügi kitsenduste tõttu, suuri rüsasid asendasid moodsamad püügivahendid (traalid, seisevnoodad).[1]
Viited muuda
- ↑ 1,0 1,1 1,2 Eesti rahvakultuuri leksikon. 2000. Koostanud Ants Viires. Tallinn, Ühiselu AS trükikoda. Lk 255
- ↑ Arvi Ränk. Eesti etnograafia sõnaraamat. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus, 1996. Lk 185