Ava peamenüü

Noot oli kalapüügivõrk, mis koosnes pikkadest veoköitest, tiibadest ja kotikujulisest pärast. Kujunes lihtsast võrgust, tema eelkäija oli käänivõrk.

JaotusRedigeeri

Püügiviisi ja -koha järgi eristati ranna- ehk kaldanoota, samuti jõe- ja süvaveenootasid[1]. Nooda tüüpideks olid suur noot ehk avanoot, jalg-, jää-, pära-, ranna-, roo-, sääris-, ääre-, tuule-, öö-, vastu-, väliveenoot. Noodad olid sarnase ehitusega, vaid võrgutihedus oli erinev, olenevalt millist kala püüti[2]. Kõige tihedamad olid kilu-, räime- ja tindinoodad. Olid ka siia-, haugi- lõhe-, angerja- ja lesta-noodad. Väiksemad ja tihedaimasilmalisemad noodad olid söödakala püüdmiseks õngepüügi tarvis.

EhitusRedigeeri

Noot oli tahapoole ahenev, pikkadest kiiludest kokku õmmeldud. Tiiva ehk reie hoidis lahti reiepuu, mille küljes oli veoköis. Nooda tiivad koosnesid kolmest üksteise jätkuks õmmeldud võrgulinast. Nooda tiibade ja pära ülemise selise küljes olid pullud, alumise küljes kivid. Selised olid kanepi-, lina- või niinekoorest. Pullud olid tohust, noodakivid põletatud savist.

Süvaveenoot oli eriti suur ning selle tiibade otstes ei olnud reiepuid. Iga nootkonna liige tõi püügihooaja algul kaasa oma võrgujätkud, mis õmmeldi kokku tiibadeks, seejärel liideti külge pära. Selle nooda pära pikkus oli 21 m, tiiva pikkus kuni 420 m ja kõrgus kuni 6 m. Püügihooaja lõppedes viidi oma noodaosa koju tagasi[1].

PüügiviisRedigeeri

Väiksem kaldanoot lasti vette jalgsi, suurem paadist. Vettelaskmine algas kaldalt ühe tiiva veoköiest, kalaparv piirati paadiga sõudes sisse. Loomus veeti kaldale käsitsi või pööra abil. Nooda väljatõmbamisel tõsteti pärasse jäänud kalad kahvaga väiksematesse paatidesse[1].

AjaloostRedigeeri

Eestis olid noodad arvatavasti kasutusel juba kiviajal. Päraga noodaga püük algas hiljemalt 1. aastatuhandel. 19. sajandil oli Eestis kasutusel nii algelisemaid kui keerulisemaid nootasid. Süvaveenoodad võeti kasutusele samal sajandil vene kalurite vahendusel. Noodaga püüti nii suvel kui talvel. Suvine noodapüük vähenes peale rüsa tarvitusele võttu. Talvenoota kasutati 20. sajandi keskpaigani.[1].

TänapäevRedigeeri

Noot on kurnpüünis (v.a. seisevnoot ja traalnoot). Kurnpüünist defineeritakse kui püügivahendit, mille kasutamise põhimõte seisneb veekogu osa ümberpiiramises ja sealt kala kättesaamises püünise kokkuvedamisega või püügivahendi vertikaalse liigutamisega[3]. Noodad jagatakse tööpõhimõtte, veekogus paiknemise vms. alusel: pöördnoodad, jääalused pöördnoodad (talinoodad), põhjanoodad, veonoodad jne.

Noodapüük on maailma veekogudes üheks levinuimaks püügiviisiks, kuna on kasutatav kõikjal rannavetes. Ookeanidel kasutatakse mitmesaja meetri kõrgusi ja mitme kilomeetri pikkuste tiibadega pelaagilisi seinnootasid. Väikeste noodalaevade e. seinerite abil teostatakse põhjanoodapüüki, mille põhimõte seisneb ühe või kahe seineri poolt vette lastava nootpüünise aeglases tagasitõmbes edasi liikuva seineri pardale kahe paralleelselt sisse keritava noodaköie abil. Köite tagasi kerimise kiirus suureneb püügioperatsiooni lõppfaasis, vältimaks noodapärasse kogunenud saagi põgenemist.

Vaata kaRedigeeri

ViitedRedigeeri

  1. 1,0 1,1 1,2 1,3 Eesti rahvakultuuri leksikon (2. trükk). 2000. Koostanud ja toimetanud Ants Viires. Eesti Entsüklopeediakirjastus. Lk 177
  2. Eesti etnograafia sõnaraamat. 1995. Koostanud Arvi Ränk. Tallinn, AS Pakett trükikoda. Lk 126
  3. Vabariigi valitsuse määrus. 16.06.2016. § 8.1

VälislingidRedigeeri