Mutt (kalandus)

Mutt (ka mutnik) oli noot väiksemate kalade püüdmiseks.

EhitusRedigeeri

Mutt koosnes pärast, lühikestest tiibadest ning nende pikendusena pikkadest tuudiköitest[1]. Muti päraks oli harilikult 10  meetri pikkune tihe võrkkott, millega püüti kiiska, ahvenat jt. väikekalu nii avaveest kui jää alt. 20. sajandi algul lisati pärale ka pujus ja vitsrõngad, nii et kujunes mõrdpära. Tuudiköied ajasid põhjast üles muda ja suunasid kala pära suunas. Nende köite otsas olid lühemad veoköied.

PüügiviisRedigeeri

Mutti kasutades käisid püüdmas ühe paadiga 2 kuni 5 inimest. Ühe tiiva veoköie ots ankurdati, paadiga kaares sõites piirati loomus sisse ning mutt tõmmati mõlemast tiivast üheaegselt vedades käsitsi paati[2].

PüügikohadRedigeeri

Mutt on kujunes algselt püügivahendiks Loode-Venemaa järvede alal. Juba 19. sajandi algul oli ta kasutusel ka Peipsil ja Võrtsjärvel. Hiljem levis venelaste vahendusel seda tüüpi noodapüük ka Eesti põhjarannikule, kus ta kohandati lestapüügiks[2]. Mõnel pool, näiteks Pärnu jõel ja Saaremaal oli mutt 4 kuni 6 cm suuruste silmadega võrk, millega püüti suuremaid kalu madalamas vees[1].

ViitedRedigeeri

  1. 1,0 1,1 Eesti etnograafia sõnaraamat 1995. Koostanud Arvi Ränk. Tallinn, AS Pakett trükikoda. Lk 119
  2. 2,0 2,1 Eesti rahvakultuuri leksikon (3. trükk). 2000. Koostanud ja toimetanud Ants Viires. Eesti Entsüklopeediakirjastus. Lk 167

VälislingidRedigeeri