Sääs
Sääs oli 4–8 meetri pikkune võrkkoti kujuga kalapüünis, mille küljes oli tundenöör[1]. Sääsaga püüti öösiti peamiselt kevadise kudemise ajal[2].
Sääsa ehitus
muudaJõe keskpaigani ehitati kalatõke, milleni viis kaldalt purre. Purde all asuva kalatõkke ava ette seati suuga vastuvoolu võrkkott ehk sääsavõrk. Selle alumise serva põhipuud sai lati abil üles tõsta, kui saak võrgus. Emajõele paigutatud sääsade juurde ehitasid kalurid ka vaiadel sääsamaju, milles olid nii küttekolle kui magamisase. Sääsa tundenöörid olid ühendatud võrkkoti päraosaga ning andsid onnis signaalkellukestega märku, kui kala võrgus[2].
Pärnu jõel vastas sääsavõrgule tähes. Seal onni ei ehitatud, kalur istus kalatõkkel ja hoidis käes tundenööre, mis olid ühendatud sääsaga ning andsid märku kala sisenemisest[1].
Asukoht
muudaSääsad paiknesid põhiliselt Emajõel. 19. sajandi II poolel hakkasid võimud nõudma arvukalt ehitatud sääsade lammutamist, kuna need segasid jõeliiklust ning rohke maimude püügi tõttu põhjustasid kalandusele suurt kahju. 1920 aastal keelati sääsapüük ametlikult, kuid üksikuid onne leidus jõel 20. sajandi keskpaigani[2].
Vaata ka
muudaViited
muuda- ↑ 1,0 1,1 Arvi Ränk. Eesti etnograafia sõnaraamat. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus, 1996. Lk 205
- ↑ 2,0 2,1 2,2 Eesti rahvakultuuri leksikon. 2000. Koostanud Ants Viires. Tallinn, Ühiselu AS trükikoda. Lk 283