Emajõgi

Eesti jõgi, voolab Peipsisse
Disambig gray.svg  See artikkel räägib jõest; laulu kohta vaata artiklit Emajõgi (laul). "Embach" suunab siia, perekonnanime kohta vaata Embach (perekonnanimi).

Emajõgi on jõgi Tartu maakonnas, Eesti suurimaid jõgesid. Jõgi voolab üldjoontes läänest itta, Võrtsjärvest Peipsi järve.[2]

Emajõgi
Emajõgi Tartus Supilinnas
Lähe Võrtsjärv
Suubub Praagal Peipsi järve
Valgla maad Eesti, Läti
Valgla pindala 9628 km²[1]
Pikkus 99,3 km[1]
Langus 3,6 m
Lang 0,03 m/km
Vooluhulk 70,1 m³/s
Parempoolsed lisajõed Kavilda jõgi, Elva jõgi, Ilmatsalu jõgi, Porijõgi, Mudajõgi, Luutsna jõgi, Ahja jõgi ja Mõra jõgi
Vasakpoolsed lisajõed Pedja jõgi, Laeva jõgi, Amme jõgi ja Koosa jõgi

Emajõe lähe asub Võrtsjärve kirdenurgas Rannu-Jõesuus. Jõgi läbib keskjooksul Tartu ja suubub Praagal Peipsi järve. Suurimad lisajõed on Pedja, Ahja (suurim lisajõgi), Elva, Amme ja Laeva jõgi. Vasakpoolsed lisajõed on Pedja jõgi, Laeva jõgi ja Amme jõgi, parempoolsed Kavilda jõgi, Elva jõgi, Ilmatsalu jõgi, Porijõgi, Mõra jõgi, Luutsna jõgi ja Kalli jõgi. Keskjooksul voolab jõgi Emajõe ürgorus.[2]

Emajõe laius on 20–145 m[viide?] ja pikkus 99,3 km, sellest Võrtsjärvest Tartuni jääb 57 km ja Tartust Peipsini 43 km. Veel 1927. aastal oli Emajõe pikkus 117 km, kuid hiljem on jõge süvendatud ja kanaliseeritud. Emajõgi on rahuliku vooluga, kuna jõe langus on kõigest 3,6 meetrit. See teeb jõe languks 3 cm/km.[3] Keskmine vooluhulk suudmes on 72 m3/s, selle poolest on Emajõgi Eestis teisel kohal pärast Narva jõge.[2] Emajõgi on suudmes kuni 14 meetrit sügav.

Emajõele on iseloomulikud soised kaldad, mis on sajandite vältel teinud raskeks nii sildade ehitamise kui ka jõe aastaringse ületamise. Üks väheseid kohti, kus kõva mineraalpinnas ulatub mõlemal pool jõge otse jõeni, on Tartus Laia tänava otsas asuva Vabadussilla koht. Seal asus ka vanim jõeületuskoht, mille juurde Tartu linn enam kui 1000 aastat tagasi tekkis.

Jõe ülem- ja alamjooksul laiub soid ja heinamaid (luhti), mis suurvee ajal on vee all. Suurvee ajal esineb Tartu linnas ka üleujutusi. Emajõe veetase võib aastas kõikuda 1,2–2,6 m.[2]

Üks Emajõe eripärasid on rohked luhaveekogud, kokku 102. Jõeloogetest on voolutee loodusliku või kunstliku õgvenduse teel tekkinud arvukalt vanajõgesid üldpindalaga umbes 140 ha, neist 72 sisaldavad vett igal aastaajal. Enamik vanajõgedest jääb 35 km pikkusse lõiku Pedja jõe suudme ja Kärevere küla vahel.[2]

VoolusuundRedigeeri

 
Emajõe kevadine suurvesi on üle ujutanud Veibri tee Tartumaal

Tänapäeval voolab Emajõgi läänest itta. Suurvee aegu – tavaliselt mais, kuid vahel ka talvel –, kui Pedja jõe vooluhulk on nii suur, et Peipsi suunas see kõik ära ei voola, muudab Emajõgi suunda kuuel kilomeetril Pedja suudme ja Võrtsjärve vahel ning voolab Võrtsjärve. Kuna see tagurpidi voolav osa on tavalisest mitu korda laiem, kutsutakse seda ka Järvejõeks. Äraspidine vool on aeglane, 7 cm/s. Hüdroloog Liidia Saali kinnitusel ükski teine Eesti jõgi nii ei käitu.[4]

LaevatatavusRedigeeri

Droonivideo lodjakojast ja väliujulast Emajõel 2022. aasta septembris
 
Paadid Emajõel

Suur Emajõgi on Eesti ainus kogu ulatuses laevatatav jõgi.[3] Keskajal oli see tähtis kaubatee, mida mööda kulges kaubandus läänepoolsete hansalinnade ning idas asuvate Pihkva ja Novgorodi vahel. Jõe madalamaks muutudes kaotas jõetee tähtsust. Sõjaline tähtsus oli Emajõel siiski veel Põhjasõjaski, mil 14. mail 1704 toimus Kastre mõisa lähedal Kastre jõelahing, kus Rootsi 13-laevalise eskaadri piiras ümber Vene laevastik; rootslaste komandör Carl Gustav Löschern von Hertzfeldt lasi end õhku koos lipulaevaga.[5]

Emajõel on liiklus erinenud Tartust üleval- ja allpool. Algselt sõitsid suuremad jõelaevad Tartuni, sealt ülesvoolu said kärestike tõttu sõita vaid väiksemad ja madalama süvisega jõelaevad.[6]

Kastre jõelahingut kujutaval kaardil on näha suur kanal, mis ilmselt kaevati suure ja purjelaevadele raskesti läbitava jõelooke vältimiseks. Tõenäoliselt on see ka vanim Emajõe juurde kaevatud kanal. Tsaariajal alustati jõe süvendamist Tartust allavoolu jäävas jõe osas, kive ja kändusid koristati aga jõest mõlemal pool Tartut. Sel lõigul oli jõgi minimaalselt 2,5 meetrit sügav, ka olid paljudel mõisadel jõe ääres oma sadamasillad. Kui maareform mõisad kaotas, jäid paljud sealsed sadamasillad hooletusse. Suureks takistuseks sel lõigul kujunes Luunja sild, mille valmimise järel olid paljud lodjaomanikud sunnitud oma lotjade maste lühemaks saagima, et need silla alt läbi pääseks.[7]

Sõjaeelses Eesti Vabariigis parvetati Tartu linna küttepuid Mustvee lähistelt alla piki Peipsi randa ning Emajõe suudmest linnani ülesvoolu, samuti toodi Võrtsjärve ja Pedja jõe ümbrusest palke Tartu saekaatritesse. Emajõel olid levinud kohalikud madalapõhjalised, Emajõe-Peipsi tüüpi lodjad.[8]

Ülevalpool Tartut, Kärevere kärestikus, langes vesi 18 cm, Muuge kärestikus aga 650 m pikkusel lõigul 1,5 meetrit. Lisaks oli jõe sügavus seal kohati vaid meeter või pool ja jõepõhi oli kivine. Aastail 1843-1844 puhastati Põltsamaa jõe alamjooks ja Tartust hakkas Rõika-Meleski peeglivabrikuni kurseerima aurulaev Karl. Jänese raudteesild, mis oli aga madal, sulges aastal 1889 valmides sealse lõigu aurikutele., mis kõrgema veeseisu korral silla alt enam läbi ei mahtunud. Aastail 1936-1937 teostati seal jõel suuri süvendustöid, parandades kärestike läbitavust. Liiklus Rõikani jätkus, ent suureks puuduseks selle Emajõe osa jõeliiklusel oli sadamasildadae puudumine. Liiklusele olid takistuseks ka aastast 1923 Kärevere juures asunud ujuvsillad (1923-1928 ja 1929-1937). Teise maailmasõja ajal Jänese sild purustati, kuigi silla varemed jäid jõe põhja laevaliiklust takistama. Uus raudteesild on kõrgem ja laevaliiklusele väiksem takistus. Nõukogude perioodil kaevati tülikatest kärestikest mööda uus sirge jõelõik ehk Kabina kanal, mis valmis aastal 1955.[9]

Ülevalpool Pede jõe suuet oli Emajõgi samuti kärestikuline. Seal on jõge korduvalt süvendatud ja kärestikest eemaldatud materjal on jõe kallastel kõrgematel kohtadel kasvavate puuderividena märgatav. Seal asusid Kaabe ja Lustivere kärestikud, Kaabe kärestikku süvendati teadaolevalt ka aastail 1936-1937.[10]

Kauba- ja reisilaevade liiklus Venemaa vahet käis Emajõel vähemal määral kuni Nõukogude aja lõpuni. Tänapäeval sõidavad Emajõel peamiselt harrastuskalurid, Tartu ümbruses liiguvad suviti ka väikesed lõbusõidulaevad.[8]

Emajõe ülemjooks jääb Alam-Pedja looduskaitsealale. Selle piires on keelatud sõita jettide, skuutrite, veerollerite ja hõljukitega, muude veesõidukite maksimaalne kiirus on 30 km/h. Sama piirkiirus kehtib ka Emajõe alamjooksul paikneval Peipsiveere looduskaitsealal Emajõe-Suursoos.[3]

Tartu linna piires ja lähemas ümbruses tegeldakse vähemal määral veemotospordiga.

NimiRedigeeri

 
Jalutajad Emajõe jääl (veebruar 2018)

Esmakordselt on Emajõge (ladinakeelsel kujul Mater Aquarum ehk "Vete-ema" või "Jõgede-ema"[11]) kirjalikes allikates nimetatud Henriku Liivimaa kroonikas seoses 1211. aasta Mõõgavendade ordu Võnnu komtuuri Bertoldi ja Riia piiskopi venna Theoderici juhitud sõjakäiguga jõe põhjakaldale.[12] Sama nime kasutatakse kroonikas veel Väikese Emajõe ja Pärnu jõe kohta. Ka keskajal kutsuti Pärnu jõge Emajõeks (alamsaksa keeles Embeke; võrdluseks: Suure Emajõe saksakeelne nimi on olnud Embach). Nimede samasust on nähtud võimaliku tõendina, et neid käsitleti ühtse veeteena.[13][14] Osa veeteest võis olla ka Velikaja jõgi, mida on kutsutud Pihkva Emajõeks.[viide?]

Vene leetopissides on Suurt Emajõge nimetatud Омовжа (Omovža) või Омовыжь. Ladina- ja venekeelseid nimekujusid on peetud kaudseks kinnituseks, et Emajõe nimi vanemas eesti keeles oli "Emavesi". Samas sõnalõpp "-vesi" esineb läänemeresoome keeltes ainult järve-, mitte jõenimedes. Jooseppi Julius Mikkola peab häälikuliselt võimalikuks venekeelse nime kujunemist variandist "Emajõgi". Ladinakeelset sõna aqua on ladina autorid aga lisaks "veele" kasutatud ka tähenduses "jõgi".[11][12][15]

Läti keeles on Emajõge nimetatud Mētra.

KalandusRedigeeri

Kala on Emajõest püütud juba aastatuhandeid. Harrastuskalameeste seas on see tänini populaarne püügikoht. 2009–2010 hindas Lõuna-Eesti Kalastajate Klubi kalastajate arvu Emajõel märtsist oktoobrini ning uuringu andmete põhjal hinnati aastast kalastuskoormust ligikaudu 100 000 püüdjapäevale aastas.[3]

Teise maailmasõjani püüti Emajõel kala peamiselt noodaga, pärast sõda hakati kasutama ka mõrra- ja võrgupüüki. 1958–1976 tegutses Emajõel Lenini-nimeline kalurikolhoos, 1976. aastal loodi kalurikolhoos Peipsi Kalur.[2]

Huvi eri kalaliikide vastu on ajaloo kestel muutunud: sõjaeelses Eestis püüti Emajõel peamiselt haugi, Saksa okupatsiooni ajal viidikat, Nõukogude ajal ka särge (kuna seda hakati kuivatama (vobla)) ja ahvenat, viimasel ajal on põhiline püügikala latikas. Püütud on ka angerjat, karpkala, kokre, koha, linaskit, lutsu, säinast ja turba.[2] Kokku on Emajõest püütud 36 kalaliiki, kellest 10 on eksikülalised.[16]

Sillad EmajõelRedigeeri

 
Hando Mugasto 1931. aasta õlimaal "Tartu kivisild". Kivisild (1784–1941) oli kaua ainuke kivist sild Baltikumis

Ülesõiduparved EmajõelRedigeeri

KeskkonnaseisundRedigeeri

Emajõel tehakse riikliku seiret kolmes kohas – Rekus enne Tartut, Kvissentalis Tartu linnas ja Kavastus pärast Tartut. Kui veel 1970. aastatel jõudis kogu reovesi Tartu kohal jõkke, siis järgnevatel kümnenditel on olukord märgatavalt paranenud ning reostuskoormus oluliselt vähenenud. Uuematel seireandmetel ei ületa jõevee toitainete sisaldus enam lubatud piirnorme ning seirejaamadest saadavate andmete põhjal ei ole Tartu linna avaldatav reostuskoormus enam määrava tähtsusega Emajõe seisundile.[17]

Kuna Võrtsjärvest jõuab Emajõkke suures koguses mikroorganisme, mis voolavas vees hukuvad, siis on jõe vesi hägune juba alates ülemjooksust. See viib alla ka jõevee hapnikusisalduse.[17]

Emajõe rohekoridor on Tartu linna rohetaristu peamine komponent.

 
Emajõe panoraam Tartu kesklinnas

Looduskaitsealad EmajõelRedigeeri

 
Emajõgi Emajõe-Suursoo kaitsealal

Jõe ülemjooks läbib Alam-Pedja looduskaitseala ja alamjooks Peipsiveere looduskaitseala.

Jõe vahetusse lähedusse jääb ka mitmeid väiksemaid kaitsealasid. Näiteks Kalmistu paljand Tartus.

Emajõgi kujutavas kunstisRedigeeri

Vaata kaRedigeeri

ViitedRedigeeri

  1. 1,0 1,1 Emajõgi. Keskkonnaregister, vaadatud 13.12.2021.
  2. 2,0 2,1 2,2 2,3 2,4 2,5 2,6 Peipsi Alamvesikonna Kalurite Liit "Suur-Emajõe kalanduse arendamise tegevuskava 2007–2013" Kalastusinfo.ee (vaadatud 19. veebruaril 2013)
  3. 3,0 3,1 3,2 3,3 "Mootorpaatidega liiklemisest Emajõe vesikonnas" Kalastusinfo.ee, 11.02.2011 (vaadatud 19. veebruaril 2013)
  4. Katrin Pauts "Emajõgi keeras otsa ringi" Õhtuleht, 5. jaanuar 2004 (vaadatud 19. veebruaril 2013)
  5. "Kastre jõelahing" Histrodamus (vaadatud 19. veebruaril 2013)
  6. Eesti. Õpperaamat keskkoolidele. Maateadus IV. Jakob Kents, 1937. lk. 64
  7. Liisa-Lota Kaivo Eesti laevatatavad siseveeteed: Emajõgi Eesti Loodus nr 2012/9
  8. 8,0 8,1 Liisa-Lota Kaivo "Eesti laevatatavad siseveeteed: Emajõgi" Eesti Loodus, 9/2012 (vaadatud 19. veebruaril 2013)
  9. Liisa-Lota Kaivo Eesti laevatatavad siseveeteed: Emajõgi Eesti Loodus nr 2012/9
  10. Liisa-Lota Kaivo Eesti laevatatavad siseveeteed: Emajõgi Eesti Loodus nr 2012/9
  11. 11,0 11,1 Paul Alvre. Eesti ja liivi keeleaines Henriku Liivimaa kroonikas, III : Kohanimed. Keel ja Kirjandus, 1985, nr 1, lk 32–36
  12. 12,0 12,1 Henriku Liivimaa kroonika = Heinrici chronicon Livoniae. Ladina keelest tõlkinud Richard Kleis, toimetanud ja kommenteerinud Enn Tarvel. Tallinn: Eesti Raamat 1982. Peatükk XV, kommentaar 31, lk 127
  13. Mait Talts (2003). Kas veetee Pärnust Viljandi kaudu Tartusse on müüt või ajalugu?, Sakala online väljaanne, 26.07.2003
  14. Andres Tvauri. Muinas-Tartu. Uurimus Tartu muinaslinnuse ja asula asustusloost, doktoritöö, juhendaja Valter Lang. Tartu Ülikool, Filosoofiateaduskond, 2001. Lk 210–212.
  15. Indriķa hronika. Läti keelde tõlkinud Ā. Feldhūns; eessõna ja kommentaarid Ē. Mugurēvičs. Rīga: Zinātne, 1993. Peatükk XV, kommentaar 42.
  16. Aimar Rakko "Tuntud ja vähemtuntud Emajõe kaladest" (vaadatud 19. veebruaril 2013)
  17. 17,0 17,1 Jaan-Juhan Oidermaa: "Miks 27 aastat pärast nõukaaega endiselt Emajõe põhja ei näe?" ERR Novaator, 8. juuni 2018

KirjandusRedigeeri

  • M. Metsur "Võrtsjärv, Emajõgi ja meie" Eesti Loodus 9/2006, lk 6–11
  • J. Ristkok "Emajõgi" Eesti Loodus 7/1971, 413–417.
  • A. Järvet "Kui Emajõgi voolab tagurpidi" Eesti Loodus 5/1995, lk 144–146
  • M. Paju, E. Soover "Emajõe Jõeriik" Eesti Loodus 7/2000, lk 302–307
  • J. Ristkok, J. Külmet "Mööda Emajõge" Eesti Raamat, 1976
  • Surnukehad Emajõe voogudes. Rahvaleht, 30. aprill 1932, nr. 51, lk. 4. https://dea.digar.ee/page/rahvalehtvabamaa/1932/04/30/4

VälislingidRedigeeri