Lodi

madala süvisega ühe- või kahemastiline kaubapurjelaev
 See artikkel räägib kaubalaevast, teiste tähenduste kohta vaata Lodi (täpsustus).

Lodi on madala süvisega ühe- või kahemastiline puust kaubapurjelaev, mis on tavalistest kaubalaevadest laiem, aga madalama süvisega.

Lodjad Emajõel 19. sajandil (Carl Schulz)
Jõmmu Tartu hansapäevadel 2007. aastal
Lodja sisevaade pliidi ja trepiga (2016. aasta juuni)
Lodi ja viikingipaat Tartus Emajõel, Sisevete Saatkonna juures (2014. aasta)
Lodi Jõmmu sildumine Sisevete Saatkonna juures (2016. aasta juuni)
Lodi Jõmmu esimene vettelaskmine

Lodjad sündisid Euroopas 14. sajandil kogede eeskujul, neid kasutati eelkõige sisevetel või rahulikumates ja madalamates rannikuvetes. 20. sajandi esimesel poolel kasutati ka mastita lotjasid, mida pukseeris aurulaev.

Ehitamine ja kasutamine muuda

 
Lodi Jõmmu Kroonuaia sillast ülesvoolu sõitmas (2018. aasta juuni)

Eesti aladel oli lodi kinnise teki ja külgede klinkerplangutusega veesõiduk, mille kandejõud oli 12 000 puuda ehk ligi 200 tonni. Tal oli üks või kaks masti ja suur nelinurkne raapuri, mida sai kasutada ainult sobiva külg- või taganttuulega. Ebasoodsa tuule korral veeti lotjasid maad mööda või oodati ankrus sobiva tuule saabumist. Kõrge teki külgedel paiknesid laadimisluugid ning vööris (ninas) ja/või ahtris (päras) asusid meeskonnaruumid (vähemalt kolmele mehele). Lodjaga veeti peamiselt küttepuid, ehitusmaterjali, nahku jmt kaupa. Jõgedel veeti lotjasid vastuvoolu kaldalt inimjõul. 20. sajandil vedas lotju juba puksiir[1].

Saaremaa ja Hiiumaa lodjad olid 3-3,5 m pikkused lameda põhjaga paadid, mis liikusid ühe paari aerudega. Neid kasutati siseveekogudel, rannaäärsel kalapüügil ning suuremate paatide ja laevadega ühenduse pidamiseks[2].

Peipsi lodi muuda

 
Lodja igakevadine vettelaskmine (2016. aasta aprill)

Peipsil ja Emajõel arenes välja kohalik lodjatüüp: Peipsi lodi ehk Emajõe-Peipsi lodi. Kahe maailmasõja vahel ehitati enamik neist ümber pukseeritavateks pargasteks, millest viimased olid kasutusel veel pärast teist maailmasõda.

 
Lodja sisevaade magamisasemete ja lauaga (2016. aasta juuni)

Puust laevade eluiga oli toona u 20 aastat, seega algupäraseid Peipsi lotjasid säilinud pole. Peipsi järvest leitud lodjavrakiga võib tutvuda Lodjakojas. Poole sajandi pikkuse pausi järel lasti Emajõel 29. aprillil 2006 MTÜ Emajõe Lodjaseltsi poolt vette lodi, millele pandi nimeks Jõmmu. Jõmmu ehitamiseks kasutati rahvusarhiivist pärit jooniseid ja vanaaegseid töövõtteid. Appi saadi ka üks vana lodjameistri õpipoiss, kes juhendas töövõtteid. Kõik Jõmmu naelad valmistati Alar Tamme sepikojas[3]. Praeguseks pole teada, et mujal maailmas oleks ühtegi lotja taastatud.

Vaata ka muuda

Viited muuda

  1. Eesti rahvakultuuri leksikon (3. trükk). 2007. Koostanud ja toimetanud Ants Viires. Eesti Entsüklopeediakirjastus. Lk 147
  2. Eesti etnograafia sõnaraamat. Arvi Ränk. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus, 1996. Lk 104
  3. Alar Tamme sepikoda

Kirjandus muuda

Oskar Loorits, "Endis-Eesti elu-olu I". Kirjastus: Kultuurkoondis. Tallinn. 1939

Välislingid muuda