Koha

Taksonoomia
Riik Loomad Animalia
Hõimkond Keelikloomad Chordata
Klass Kiiruimsed Actinopterygii
Selts Ahvenalised Perciformes
Sugukond Ahvenlased Percidae
Perekond Sander
Liik Koha
Binaarne nimetus
Sander lucioperca
 See artikkel räägib kalast; perekonnanime kohta vaata artiklit Koha (perekonnanimi)

Koha Redigeeri

Koha (Sander lucioperca) on ahvenaliste seltsi kuuluv röövkala.

Morfoloogia Redigeeri

Koha on kiirekasvuline kala, pikkus keskmiselt 40–70 cm ja kaal keskmiselt 2-4 kg. Maksimaalne registreeritud pikkus kuni 130 cm ja kaal kuni 20 kg.[1]

 
Koha pea lähedalt.
 

Keha süstjas, pea kitsas ning sujuvalt teravnev. Kaks seljauime, esimesel seljauimel ogakiired. Seljalt küljejooneni värvus rohekashall, tumedate püstvöötidega, kõht sinakas või roosakasvalge. Rinnauimed läbipaistvad, pärakuuim roosakas või hallikas ning kõhuuimed pruunikate või hallikate laikudega. Silmad pronksikarva.[1] Koha silmades puudub tume pupill, mistõttu võivad need tunduda tuhmid.[2] Keha katavad ktenoidsoomused.[3] Suu suur, suunurk ulatub silma tagaserva alla, hammastikus on lisaks ka kihvad.[4]

Levik ja elupaik Redigeeri

Koha looduslik levila on Kesk- ja Ida-Euroopa- Kaspia-, Araali-, Läänemere-, Musta- ja Põhjamere valgaladel.[5]

Eestis elab koha Võrtsjärves ja Peipsi järves, Kagu- ja Lõuna-Eesti järvedes, Emajões ning Läänemere magestunud veega lahtedes.[2]

Koha elab kiiresti soojenevates, vähese veeläbipaistvusega hapnikurikastes veekogudes. Kohale ei meeldi rikkalik veetaimestik, ta tegutseb avavees. Noored kohad liiguvad salkades, vanemad tegutsevad üksikult.[1] Koha väldib mudaseid veekogu osi. Koha eelistab suuremaid, tumedaveelisi ning ühtlaselt läbisoojenevaid toitainesooladerikkaid järvi, kus on piisavalt hapnikku ka vee põhjakihtides.[2]

Toitumine Redigeeri

Koha on röövkala. Saakkaladeks on ahven, kiisk, väike latikas, Peipsi tint, särg, räim, meritint. Kudemisajal kohad ei toitu. Kõige intensiivsem toitumisperiood suve teisel poolel. Saaki püüab jälitades või varitsedes, päeval ei toitu.[1]

Esimeseks toiduks on kohamaimudel zooplankton (aerjalgsete vastsed, vesikirbulised ja surusääsklaste vastsed). 5-10 cm pikkuselt hakkab koha sööma kalu ning läheb üle röövtoidule.[4] Röövtoidule ülemineku järel võib koha kuni kaks aastat kõrvaltoiduna süüa veel selgrootuid. Täiskasvanuna sööb enamasti karpkalalisi ja pehmema luustikuga kalu.[5]

Sigimine Redigeeri

Koha saavutab suguküpsuse 3 - 5 aastaselt, olles 35-45 cm pikk.[4] Isased kalad on suguküpsed 3-4 aastaselt ja emased 4-5 aastaselt.[3]

Kohadel on üle 500 000 marjatera. Kudemisperiood kestab aprillist juunini. Koha koeb liivasel või kivisel põhjal pesasüvendisse.[4]

Kudemine algab temperatuuridel 12-14 C ja lõpeb temperatuuriga 20-21 C.[3] Vastsed kooruvad 10-15 C juures, 3-11 päeva pärast.[4]

Koelmud asuvad liivase ja kivise põhjaga kohtades 1-3 m sügavusel. Isane kaevab liiva või kruusa sisse pesalohu, kuhu emane heidab marjaterad. Isaskala jääb viljastatud marja täis pesa valvama, ventileerides seda rinnauimede abil ning peletades eemale teisi (rööv)kalu.[1]

Töönduslik tähtsus Redigeeri

Koha kala liha on kõrgelt hinnatud ja Eestis on koha oluline ekspordiartikkel.[3]

Koha on ka hinnatud spordikala. Harrastuskalastajad püüavad koha spinningu, elussööda, ujukõnge, põhjaõnge, tirgu ja mailiga. Püütakse õhtu eel, öösel ja varahommikul. Ainulaadseks koha püügiviisiks Võrtsjärves on olnud kalepüük purjekaga.[2]

Koha on majanduslikult üks tähtsamaid kalaliike Läänemeres ja Eesti siseveekogudes. Esimene püük toimub kudemisrändel ja teine septembrist detsembrini. Rohkem kui 80% aastasaagist püütakse sügisel. Enim kasutatud püügivahend on nakkevõrk.

Eesti vetest püüti koha 2021.aastal 625 tonni.[6]

Kasvatamine Redigeeri

Koha kasvatamise ajalugu ulatub 19. sajandisse. Esmased teated pärinevad Kesk- ja Ida-Euroopast, kus kohasid kasvatati koos karpkaladega.

Alguses kasvatati koha väga väikestes kogustes. 20. sajandi algul alustati kohamaimude ja noorkohade tootmist pinnasetiikides kohavarude taastamise ja täiendamise eesmärgil. 20. sajandi keskel hoogustus kasvatusvõimaluste uurimine nii Nõukogude Liidus, Euroopas (Ungaris, Soomes, Prantsusmaal ja mujal) kui ka Põhja-Ameerikas.

21. sajandini oli kohakasvatus ekstensiivne ning teda peeti tiikides pigem lisaliigi või tõhusa biomelioraatorina. 21. sajandi alguses hakati koha kasvatama Lääne-Euroopas vee korduvkasutusega süsteemides (RAS, ingl recirculating acquaculture system). 21. sajandi esimese kümnendi lõpuks tegeles intensiivse kohakasvatusega umbes 10 suuremat kasvandust.

Kuigi intensiivse kasvatamise meetodid on veel arendusjärgus, peetakse koha Euroopas, sealhulgas Eestis, heade turuväljavaadete tõttu üsna perspektiivseks liigiks.[5]

Vaata ka Redigeeri

Viited Redigeeri

  1. 1,0 1,1 1,2 1,3 1,4 Hunt, Tiit (2019). Eesti kalad (Teine, täiendatud trükk). Varrak. Lk-d 138–139. ISBN 978-9985-3-4625-9.
  2. 2,0 2,1 2,2 2,3 Kuresoo, Rein; Relve, Hendrik; Rohtmets, Indrek (2001). Eesti elusloodus. Kodumaa looduse teejuht (Kordus trükk). Tallinn: Varrak. Lk 309. ISBN 9985-3-1041-1.
  3. 3,0 3,1 3,2 3,3 Ojaveer, Evald; Pihu, Ervin; Saat, Toomas (2003). Fishes of Estonia (inglise). Tallinn: Estonian Academy Publishers. Lk-d 296–306. ISBN 9985-50-357-0.
  4. 4,0 4,1 4,2 4,3 4,4 Miller, P.J.; Loates, M.J. (2006). Euroopa kalad. Tõlkinud Raid, Tiit. Eesti entsüklopeediakirjastus. Lk 178. ISBN 978-9985-70-245-1.
  5. 5,0 5,1 5,2 Ginter, Kai; Gross, Riho; Järvalt, Ain; Kruusamägi, Ats; Paaver, Tiit; Päkk, Priit (2015). Kalakasvatus. Perspektiivsed liigid. Pärnu: Kalanduse teabekeskus. Lk-d 85–109. ISBN 978-9949-9568-1-4.
  6. "Fishing | Statistikaamet". www.stat.ee (inglise). Vaadatud 2. jaanuaril 2023.

Välislingid Redigeeri

  • Koha andmebaasis eElurikkus