Silmutorbik
Silmutorbik (ka silmumõrd) oli kuusekoorest või männipeergudest koonusjas püünis silmude püüdmiseks[1].
Silmutorbiku ehitus muuda
Silmutorbik oli kuni 60 cm pikkune, tema pujus ligikaudu 20 cm suuavaga. Pujus ja suuäär olid tehtud kasetohust, otsaava oli suletud õlgedega[2]. Püügil seoti 50–60 torbikut tagumist otsa pidi lühikeste nööride abil ligikaudu poole meetriste vahedega ühise selgnööri külge, mis oli varustatud raskuste ja ujukitega. Mõrd lasti vette suuavaga pärivoolu. Silmude kättesaamiseks piisas hiljem otsaava prundi äravõtmisest. Kui silmu oli palju, tuli nende välja võtmiseks mõnikord mõrd purustada[1].
Kasutuskohad muuda
Silmutorbikud olid Eestis kasutusel vaid Narva jõel. Samalaadseid peergudest silmumõrdu kasutati ka Ingeris ja Onega jõel, samuti Soomes ja Rootsis[2].
Tänapäev muuda
Silmutorbik on kehtivas kalapüügieeskirjas defineeritud kui kooniline, kuni 30 cm suu läbimõõduga juhtaiata ja tiibadeta püünis.
Silmumõrd on sama eeskirja järgi juhtaia ja tiibadeta püünis, mille suu on kuni 0,5 m kõrge ja kuni 1 m lai ning pujuse diameeter on kuni 5 cm[3].
Vaata ka muuda
Viited muuda
- ↑ 1,0 1,1 Eesti etnograafia sõnaraamat. 1995. Koostanud Arvi Ränk. Tallinn, AS Pakett trükikoda. Lk 195
- ↑ 2,0 2,1 Eesti rahvakultuuri leksikon. 2000. Koostanud Ants Viires. Tallinn, Ühiselu AS trükikoda. Lk 267
- ↑ Vabariigi valitsuse määrus. 16.06.2016. § 7.4