Selgnöör

Selgnöör (ka emanöör, merel selis) oli jäme kahekordne kanepist või linast nöör, mida kasutati kalapüügil ridaõngede osana. Selle tänapäevane nimetus on ka pealiin.

Enne vettelaskmist seoti peenikeste lipsude ülemised otsad selgnööri külge 1–3-meetriste vahedega, mis keriti seejärel lauatükile. Konksudeks olid valgevaskõnged. Vettelaskmisel seoti konksud järjest õngenööride külge ning varustati pärast sõlmimist elussöödaga.

Selgnööril oli iga õngenööri kohta üks tohust rull ujukiks ja iga viie õnge kohta üks kivinöör ehk kammits. Kivinöörid olid õngenööridest pikemad ning see pikkuste vahe määras õngede kauguse põhjast. Õngerea alguses ja lõpus paigaldati üks ankrukivi veepinnal hõljuva märgiga, mille nimetus oli kupp, Peipsi järvel ka agur või lipp.

Vaata ka

• õngejada