Ava peamenüü

LevilaRedigeeri

Väänkael on laialdaselt levinud Euraasia parasvöötmes, Portugalist ja Norra keskosast üle Kaukaasia, Siberi ja Kirde-Hiina kuni Sahhalini ja Jaapanini. Väänkael on rändlind, ta talvitub Põhja-Aafrikas ja Lõuna-Aasias. Väänkael on Eestis väikesearvuline haudelind, tema arvukus on siin viimase paari aastakümne jooksul tunduvalt vähenenud. Väänkaela arvukust on hinnatud 5000 – 10 000 paarile. [1]

VälimusRedigeeri

Väänkaelal on varjevärvus, ta on üleni kirjatud puukoore sarnase mustriga, nagu ka öösorr. Kehakujult sarnaneb punaselg-õgija või vööt-põõsalinnuga. Lend on lainjas.[2] Väänkaela häälitsused sarnanevad lõopistriku ja väike-kirjurähni omadega. Häirimise korral pöörab väänkael kaela mitmes suunas nagu madu ja ka sisistab rästiku moodi. Rahvasuu tunneb teda seetõttu ka nõidmao nimetusega.

LaulRedigeeri

Väänkaela laul Tartus



ToitumineRedigeeri

Väänkael sööb peamiselt sipelgaid, vähem lehetäisid, rohutirtse ja teisi putukaid. Ta pistab oma pika kleepuva keele sipelgapessa ja haarab selle külge jäänud sipelgad kiiresti suhu. Sipelgaid, eriti metsale kasulikku salukuklast, hävitab väänkael suurel hulgal.

PesitsemineRedigeeri

 
Väänkaela munad

Väänkael pesitseb hõredates leht- ja segametsades, saludes, puisniitudel, parkides, suuremates aedades jt puistutes, samuti üksikutes puudes ja asulate servades. Pesa teeb rähni või puukoristaja vanasse õõnde või pesakasti või looduslikku puuõõnsusse. Päris pesa väänkael ei tee, kuid pesa põhi on peaaegu alati vooderdatud mingi taimeprahiga. Liigikaaslaste vastu on väänkael agressiivne, sellepärast ei pesitse kaks väänkaela teineteisele lähemal kui kakssada meetrit. Sobivaid pesakohti on vähe, sellepärast, kui väänkael leiab juba hõivatud pesakoha, siis kihutab ta selle omaniku minema, pillub munad pesast välja ja hukkab linnupojad. Väänkael ei armasta puhtust: tema pesa on räpane. On teada juhtumeid, kus väänkael on munenud enda tapetud teise liigi poegade peale.

Eestisse saabub väänkael hilja, alates aprilli teisest poolest või mai algusest, ja lahkub septembris.

ViitedRedigeeri

  1. Hirundo 1:2009
  2. Jonsson, L. Euroopa linnud, Eesti Entsüklopeediakirjastus, 2000.

VälislingidRedigeeri