Sahhalin
Sahhalin (vene keeles Сахалин, jaapani keeles 樺太 (Karafuto), サガレン (Sagaren)) on Venemaale kuuluv saar Vaikses ookeanis.
| Sahhalin | |
|---|---|
.PNG) | |
| Koordinaadid | 51° N, 143° E |
| Pindala | 76 400 km² |
| Pikkus | 950 km |
| Laius | 160 km |
| Rannajoone pikkus | 3166 km |
| Elanikke |
514 520 (1.01.2009) 6,7 in/km² |
 | |
Sahhalini eraldab läänes asuvast Euraasia mandrist Tatari väin (viimase kitsaim osa on Nevelskoi väin). Sahhalinist põhjas ja idas on Ohhoota meri, lõunas asuvast Hokkaidō saarest eraldab teda La Pérouse'i väin, edelas asub Jaapani meri [1].
Sahhalini pindala on 76 400 km2 [2] (teistel andmetel 72 493 km2 [3]). Rannajoon on 3166 km pikk. Saar on mägine, kõrgeim tipp Lopatini mäetipp on 1609 m kõrge [1].
Sahhalini suurim linn ja halduskeskus on Južno-Sahhalinsk (174 700 elanikku). Teised suured linnad on Korsakov (35 000), Holmsk (31 400), Ohha (26 100), Poronaisk (16 600), Nevelsk (14 700), Uglegorsk (12 000) ja Dolinsk (11 500, kõik 2009. aasta andmed). Suur maailma atlas märgib vähemalt 10 tuhande elanikuga linnadena veel Aleksandrovsk-Sahhalinski ja Nogliki [1].
Ajalugu muuda
Arheoloogilised leiud näitavad, et inimesed elasid Sahhalinil juba paleoliitikumis, 20–25 tuhat aastat tagasi, kui jääajal alanes maailmamere tase ja Sahhalin omandas maismaaühenduse mandriga, samuti Hokkaidōga.
Neoliitikumis, 2000–6000 aastat tagasi, asusid saarele paleoasiaadid, tänapäeva Sahhalini põlisrahvad: saare põhjaossa nivhid ja lõunaossa ainud. Need rahvad elasid saarel kuni 17. sajandini kahekesi, kuid eraldatult. Nivhid käisid läbi Amuuri suudmes asunud hõimudega, ainud Hokkaidō ainudega. Ent nende materiaalne kultuur ja eluviis oli sarnane: mõlemad tegelesid koriluse, kalapüügi ja jahipidamisega.
17. sajandil ilmusid saarele tunguusi keeli kõnelevad rahvad: korilased ja põdrakasvatajad evengid ning orokid, kes evenkide mõjul samuti hakkasid põtru kasvatama.
1855 Venemaa ja Jaapani vahel sõlmitud lepingu kohaselt jäi Sahhalin Venemaa ja Jaapani jagamatusse ühisomandisse. 1875 sõlmisid need riigid Peterburi lepingu, mille kohaselt Sahhalin läks täies koosseisus Venemaale, kuid vastu andis Venemaa kõik Kuriili saared. Kohe seejärel, 23. mail 1875 võeti vastu seadus, millega Sahhalinist sai asumisele saatmise paik ja millega Sahhalinile asutati sunnitöövangla. Venelased asutasid 1882 asula, mis tänapäeval kannab nime Južno-Sahhalinsk (asutamise ajal Vladimirovka).
Vene-Jaapani sõjas võitis Jaapan Venemaalt Portsmouthi rahuga poole Sahhalini. Piir läks mööda 50. põhjalaiuskraadi ja jagas saare kaheks, Venemaale jäi 3/5 territooriumist.
11. augustil 1945, mõni päev enne Jaapani alistumist Teises maailmasõjas tungisid Nõukogude Liidu väed Lõuna-Sahhalinile. Jaapanlaste visa vastupanu kestis kuni 21. augustini, seejärel tehti vaherahu. Nõukogude väed viisid vallutuse lõpuni 25. augustil, hõivates pealinna Toyohara (praegu Južno-Sahhalinsk). Sõja tulemusena läksid kõik Kuriili saared ja kogu Sahhalin NSV Liidule, kuid rahuleping ja piirileping jäid sõlmimata, mistõttu juriidiliselt kuulub endiselt pool Sahhalini Jaapanile.
Viited muuda
- ↑ 1,0 1,1 1,2 Suur maailma atlas, lk. 85
- ↑ "EE 8", Tallinn: Eesti Entsüklopeediakirjastus, 1995.
- ↑ ""Islands by Land Area"". United Nations Environment Programme (inglise). Originaali arhiivikoopia seisuga 1.12.2015. Vaadatud 27.08.2010.
Kirjandus muuda
- Anton Tšehhov, "Sahhalini saar (Reisimärkmeid)" – Tšehhovi "Valitud teosed", VIII köide "Reisimärkmeid ja kirju", Eesti Riiklik Kirjastus, Tallinn 1963, lk 41–379, tõlkinud Paul Viires
- Vladimir Sangi, "Sahhalini legende" (nivhi legendid keskmisele ja vanemale koolieale). Vene keelest tõlkinud Meta Maksing; värsid tõlkinud Andres Jaaksoo; illustreerinud Enno Ootsing. Eesti Raamat, Tallinn 1979, 128 lk
- Vello Lattik, "Kus sa oled, Larissa? Sahhalini päevik". Sari Maailm ja mõnda, Eesti Raamat, Tallinn 1988, 240 lk