Vikipeedia

Ruhnu ajalugu

Ruhnu ajalugu algab saare kerkimisega merest pärast Balti jääpaisjärv lõppu. Ajutine inimasustus tekkis Ruhnus kiviajal ja püsiv viikingiajal. Edasistel sajanditel on saar eri aegadel olnud mitmete riikide (Kuramaa piiskopkond, Kuramaa hertsogiriik, Rootsi, Venemaa keisririik ja lõpuks Eesti Vabariik) koosseisus.

Saart asustasid teadaolevalt vähemalt alates 14. sajandist järjepidevalt rootslased, kes evakueeriti Rootsi 1943.–1944. aastal. Teise maailmasõja ajal ja järel muutus seega saare asustus täielikult, sealsed uuselanikud olid esialgu suures osas pärit Saaremaalt ja Kihnust, ent hiljem on saare elanikkond veel korduvalt vahetunud.

Saare kerkimine merest muuda

Kuigi pikalt arvati, et Ruhnu on noor saar, mis kerkis üle merepinna mitte varem kui 4000 aastat tagasi, siis tänapäeval domineerib veendumus, et Ruhnu saare teke seostub Balti jääpaisjärve lõpuga ligikaudu 12 000–9600 aastat tagasi või Joldiamere regressiooniga, mis toimus üle 10 000 aasta tagasi. Saare vanimad rannavallid on moodustunud Antsülusjärve staadiumil umbes 9000 aastat tagasi. Nii võib Ruhnu olla Eesti rannikumere vanim väikesaar.[1][2]

Inimtegevuse ajalugu muuda

Muinasaeg muuda

 
Ruhnu kaart Ludwig August von Mellini koostatud Liivimaa atlases. Kui Ruhnu viikingiaegne asustus paiknes tollal märksa väiksema saare põhjaosas, siis sellelt kaardilt on näha, et 18. sajandiks oli asustus nihkunud saare keskele

Esimesed kiviaega jäävad asustusjäljed Ruhnus pärinevad umbes aastast 5300 eKr. Vanimatest asulakohtadest kogutud objektid sarnanevad Eesti maismaalt ning Saaremaalt ja Hiiumaalt leitud objektidele, ent erinevad Läti asulakohtadest leitud objektidest. Arheoloogid Aivar Kriiska ja Lembi Lõugas on arvanud, et esimesed asustusjäljed on seotud püsivalt suurematel saartel, kõige tõenäolisemalt Saaremaal elanud hülgeküttide ajutise viibimisega Ruhnul.[3]

Aivar Kriiska ja Lembi Lõugase 2005. aastal antud hinnangu järgi ei ole tõendeid, et rootslased asustasid Ruhnut juba viikingiajal, ehkki sellised seisukohad on olnud levinud.[4] Küll aga on hilisemate leidude valguses kindlaks tehtud, et vähemalt üks püsiasutusega küla Ruhnu saarel viikingiajal (9.–11. sajandil) asus. Asulakoht paikneb saare põhjaosas Linbacka künkal. Arheoloogide hinnangul tegelesid tollased Ruhnu püsiasukad hülgeküttimise, meresõidu ja põlluharimisega. Viikingiajal ulatus külani ka sadamakohaks sobilik abajas, ehkki tänapäeval asub Linbacka küngas merest mitmesaja meetri kaugusel. Asulakohas toimunud väljakaevamistel leiti toidujäätmeid (hüljeste ja muude loomade luud) ja savinõude kilde.[5]

Pärimuse järgi olevat saar olnud kas tühi või olnud sealsed asukad eestlased, enne kui selle asustasid teadmata ajal rootslased. Carl Russwurmi hinnangul ei pidanud ka 19. sajandi ruhnlased ennast saare põliselanikeks ning nende seas levisid legendid esivanemate saabumisest Ahvenamaalt. Levinud on olnud ka arvamus, et rootsi asustus saabus Ruhnule Pakrilt.[6]

Kuramaa piiskopi valdus muuda

Ruhnu ja ühtlasi sealse rootslastest elanikkonna kirjalik esmamainimine pärineb 1341. aastast.[6] Kuramaa piiskop andis 28. juunil 1341 Kuramaa piiskopkonna keskuses Piltenes vabaduskirja, mille järgi Ruhnu elanikud võisid elada vabade talupoegadena Rootsi õiguse järgi:

„Kundt sey Jedermennichlik, datt den Swedischen Luden, dede dath beflaten eilandh Runen bewanen, hebben wij gnediglich vorgunnett, datt ze scholen ere guder nach Swedischem rechte besitten“

– [7]

„[Tõlge:] Olgu kõigile teatatud, et oleme rootslastele, kes seal merest ümbritsetud Ruhnu saarel elavad, armuliselt teatanud, et nad peavad oma vara rootsi õiguse järgi valdama“

– [7]

Kuramaa piiskopi vabaduskirjast ilmneb, et saar kuulus toona Kuramaa piiskopkonnale. Saare elanikud tegelesid põlluharimise ja hülgeküttimisega ning olid kohustatud saagilt maksma kümnist ja kariloomade pealt makse. Saare eluolust ei ole Kuramaa piiskopkonna ajast väga palju teada, sest mitmed kirjalikud dokumendid on kaotsi läinud või hävinud.[8] Eestirootslaste uurija Viktor Aman on arvanud, et kuigi saart külastas aeg-ajalt vaimulik, otsustasid nad suurema osa ajast oma elu üle ise.[9]

Ruhnu rootslased moodustasid ainsa rootsi kogukonna tänapäevase Eesti aladel, mis jäi väljaspoole Eestimaad, ülejäänud rootsi kogukonnad asustasid nimelt valdavalt Eesti loodeosa. Seetõttu on ruhnlasi ajalooliselt käsitletud ülejäänud eestirootslastest erineva omaette kogukonnana.[10][11]

Kuramaa hertsogkonna valdus muuda

Vene-Liivi sõja käigus läks Ruhnu 1562. aastal Kuramaa hertsogkonna koosseisu.[12] 17. sajandi alguses võis pärimuse järgi mõnda aega Ruhnus viibida ka Kuramaa hertsog Wilhelm, kes oli sunnitud pärast tagandamist Kuramaalt lahkuma.[13] Kuramaa hertsogkonna võim kehtis saarel vähem kui sajandi, 1562. kuni 1621. aastani, mil saare vallutasid Rootsi väed.[12]

Rootsi aeg muuda

 
Ruhnu puukirik pühitseti sisse 1644

1621. aastal vallutasid Ruhnu saare Rootsi väed.[12] Sel aastal olevat Rootsi laevastik Carl Carlsson Gyllenhielmi juhtimisel Ruhnu läheduses ankrus seisnud ja saar olnud mõnda aega ka Gyllenhielmi valduses, mis järelduvat sellest, et ta kinkis 1645. aastal Ruhnu kirikule suure foolioköites piibli.[11] Puidust kirik, mis on tänapäevani säilinud, oli nimelt valminud aasta varem.[14] Halduslikult kuulus saar alates 1624. aastast Saaremaa koosseisu.[12] Formaalselt kinnitati saare kuuluvus Rootsile küll märksa hiljem, 1660. aastal Oliwa rahulepinguga.[12][15]

Rootsi ajal olevat saarele selle haldamiseks ametisse seatud ka üks aadlik (Russwurmi järgi Stackelbergi nimeline), kelle valitsemine olevat aga olnud liialt karmikäeline, mistõttu ta sunniti lõpuks saarelt lahkuma. Seejärel esindasid riiki saarel vaid maksukoguja ja vaimulik.[11][16] 1688. aastast pärineva kaardi järgi ei saanud saar olla ühegi aadliku valduses, sest kaardil sellist maavaldust ei kajastata.[17]

1663. aastast pärinevate andmete järgi elas saarel umbes 200 inimest 29 talus. Neist andmetest ilmneb ka saarele iseloomulik poiste suurem arv võrreldes tüdrukutega – taludes kasvas kokku 57 poega ja 40 tütart.[16] Säärane poiste ülekaal tekitas saarel raskusi meheleminekueas naiste leidmisega, mistõttu tekkis ruhnlaste seas harjumus Põhja-Eesti rootslaste küladest endale naisi võtmas käia.[18][19] 1688. aasta andmete järgi elas saarel 42 perekonda, kelle käsutuses oli kokku 22 adramaad, kuna üks adramaa oli tüüpiliselt jagatud mitme perekonna vahel. Saare maksukoormus olevat Rootsi ajal olnud 250 riigitaalrit aastas.[17]

Põhjasõja ajal jõudis saarele katk. Carl Russwurmi andmetel oli 1710. aasta 1. septembri seisuga saare elanike arv olnud 293, ent 1. detsembril 80, sest 213 inimest olevat vahepeal katku surnud.[17]

Venemaa keisririigi aeg muuda

 
Kuressaare kreis koos Ruhnuga kaardi ülemises vasakus nurgas Ludwig August von Mellini koostatud Liivimaa atlases

Põhjasõja tagajärjel läks Ruhnu Venemaa keisririigi koosseisu. Halduslikult valitseti seda jätkuvalt Kuressaarest, saar kuulus Kuressaare kreisi ja selle ala moodustas Ruhnu kihelkonna.[12]

Ruhnu maksukoormuse kohta Venemaa keisririigi ajal leidub erinevaid arvamusi. Clenn Kranking on leidnud, et ruhnlased olid maksude maksmisest täielikult vabastatud.[20] Ka Carl Russwurmi hinnangul võis Ruhnu olla maksustamata vähemalt 1750. aastani,[17] ent 1840. aastast on teada, et iga talupoeg pidi riigile maksma 30 rubla aastas. Hiljem võis maksu suurus olla langenud. Kõik mehed pidid maksma pearaha 4 rubla ulatuses.[21] Samas olid mõningate allikate põhjal Ruhnu mehed vabastatud sõjaväekohustusest.[20][22]

 
Korsi talu toiduait pärineb aastast 1882

Ruhnlaste põhitegevusalad olid sel ajaperioodil nagu ka varasematel sajanditel hülgeküttimine, kalapüük ja põlluharimine. Muust maailmast eraldatuse tõttu säilisid ruhnlaste elukorralduses mitmed arhailised jooned. Traditsioonilise tööjaotuse järgi tegelesid hülge- ja kalapüügiga mehed ning põllutööd olid naiste ülesanne. Põllumaa oli seejuures ühisomandis ja jaotatud väikeste laialipillutud siiludena talude vahel. Kuigi kõik talud osteti Ruhnus riigilt vabaks 1892. aastaks, oli tegemist pigem formaalsusega ja taluomanikel puudus näiteks õigus oma kinnisvara müüa.[19]

20. sajandi alguseks olid märkimisväärsemad saarel toimunud muutused telegraafiühenduse toomine saarele 1910. aastal ja uue kivikiriku ehitamine rootsiaegse puidust kiriku kõrvale 1912. aastal. Uue kiriku ehitamiseks saadi raha Rootsis ja Soomes korraldatud korjandustest.[23]

Esimese maailmasõja ajal oli Ruhnu muust maailmast ära lõigatud, kuna sealne telegraafimast oli maha saetud.[18] Sõjaga puutusid ruhnlased kokku, kui 1915. ja 1917. aastal saabusid dessandiga saarele Saksa väed. 1. mail 1915 saatsid kaks Saksa väiksemat sõjalaeva saarele mõnekümnemehelise dessandi, mis tegi töövõimetuks tuletorni ja võttes kaasa tuletornivahid lahkus paari tunni pärast saarelt.[24][22] 13. oktoobril 1917 tegid Saksa väed seoses Lääne-Eesti saarte vallutamisega Ruhnule dessandi vesilennukitega, mille kohta on arvatud, et see oli esimene selletaoline dessant maailmas.[25]

Eesti-Läti piirivaidlused muuda

  Pikemalt artiklis Ruhnu ühendamine Eestiga

Pärast Eesti ja Läti iseseisvumist pretendeerisid mõlemad riigid Ruhnu saarele. Eesti Ajutine Valitsus kuulutas 17. jaanuaril 1919 ühepoolselt Ruhnu Eesti Vabariigile kuuluvaks.[26][27] Edasiste piirivaidluste käigus tõstatas Läti valitsus korduvalt Ruhnu küsimuse ja avaldas soovi see enda riigiga liita, ent Ruhnu rootslased, kes õigupoolest soovinuks saare liitmist Rootsi külge, eelistasid Eesti ja Läti vahel valides esimest. Lõpuks loobus Läti oma territoriaalsetest nõudmistest Ruhnu suhtes 1923. aastal ja nii oli seni vaidlusaluse staatusega saar Eestiga ühendatud.[28][29]

Sõdadevahelises Eesti Vabariigis muuda

 
Rahvariietes Ruhnu naised 1937. aastal

Eesti riik hakkas Ruhnu elu-olu korraldama juba enne, kui piirivaidlused Lätiga lõppenud olid. 1919. aasta kevadel käis saarel mereohvitser Rudolf Schiller, kes võttis üle sealse päästejaama.[30][31] Ruhnu saare elanikele hakati üsna pea jagama ka isikutunnistusi, kusjuures võrreldes ülejäänud Eestiga said ruhnlased oma isikutunnistused peaaegu tasuta, nad pidid selle eest maksma 1 marga, samas kui tavapärane tasu oli 50 marka.[32][33] Lisaks võimaldati Ruhnu meestel ajateenistus läbida saarel ja ruhnlastel riigimetsast oma tarbeks tasuta puid raiuda.[19] Seejuures jäeti neilt 1919. aasta otsusega sisse nõudmata tasu seni omavoliliselt riigimetsast raiutud puidu eest.[34]

Ruhnlaste elus toimus Eesti Vabariigi ajal mitmeid muutusi. 1927. aastal said ruhnlased endale päris perekonnanimed seniste talunimedel põhinevate dünaamiliste perekonnanimede asemel, mis muutusid ühest talust teise kolimisel.[35] 1930. aastal viidi Ruhnus lõpule maareform, mis likvideeris maa senise ühiskasutuse ja jagas selle terviklike kruntidena talude vahel. Maaharimine muutus nüüdsest lihtsamaks ja tegi põllumajanduse tasuvamaks. Samaaegselt vähenes hülgepüügi tähtsus saare majandustegevuses. Selle põhjuseks oli lisaks põllumajanduse osakaalu suurenemisele ka ruhnlaste kasvanud huvi muu maailma vastu, mis võõrandas neid saare traditsioonilisest eluviisist.[36] Uudsena hakati 1930. aastatel saarel valmistama ekspordiks mõeldud aerupaate.[12]

Teine maailmasõda ja rootslaste evakueerimine muuda

1940. aasta suvel okupeeris ja annekteeris Ruhnu saare koos ülejäänud Eesti territooriumiga Nõukogude Liit. 8. juulil 1941 hõivasid lähenevad Saksa väed Pärnu, millest info peagi ka saarele jõudis. Ebamäärases olukorras otsustati 9. juulil Nõukogude võim saarel kukutada. Tuletorni valvemeeskond vangistati, saare täitevkomitee saadeti laiali ja taastati vallavalitsus ning Ruhnu tuletorni heisati sinimustvalge.[37] 6. augustil hakkasid Nõukogude lennukid saart pommitama ja 7. augustil maabus saarele rohkem kui 500 hävituspataljonlast.[38] Ülestõusu juhid arreteeriti ning saarelt viidi ära seitse meest, kellest viis hukati Kuressaare massimõrvas. Nõukogude sõjavägi lahkus saarelt 7. septembril ning 28. septembril 1941 hõivasid saare Saksa üksused.[37]

Ruhnlased hakkasid saarelt lahkuma 1943. aasta sügisel. Järgnenud kuude jooksul suundus arvukalt ruhnlasi Rootsi oma paatidega. 4. augustil 1944 viis peaaegu kõik seni veel saarele jäänud ruhnlased Rootsi mootorkuunar Juhan. Kokku suundus aastatel 1943–1944 Rootsi 255 ruhnlast, kusjuures saarele jäi kaks perekonda.[39] Rootslaste lahkumisel määrati nende taludele hooldajad, kes tulid peamiselt Saaremaalt ja Kihnust. Osa neist põgenes mõni aeg hiljem samuti ja nende asemele tulid omakorda uued inimesed.[40][39]

Nõukogude aeg muuda

Nõukogude väed jõudsid Ruhnu saarele 1944. aasta detsembris. Nõukogude võim kuulutas kõik varasemad talude hoolduslepingud õigustühiseks ja talud koos nende varaga riigi omandiks, nii et uutel asukatel tuli nende käsutuses olnud vara riigilt välja osta.[41]

1949. aastal asutati saarel kolhoos Ruhnu, millel oli algusaegadel keeruline leida kohalikke olusid tundvaid pädevaid töötajaid, kuna senised elanikud olid suures osas lahkunud. 1951. aastal muudeti seni põllumajandusele orienteeritud kolhoos kalurikolhoosiks Kommunismi Majak. Seoses kolhoosi tegevusega oli Ringsuddeni neemele rajatud sadam, ent see hävis 1969. aasta suurtormis. 1970. aastal liideti raskustesse sattunud Ruhnu kolhoos Audruranna kalurikolhoosiga. Järgnevalt lahkusid saarelt ka paljud elanikud, nii et 1970. aastate jooksul langes Ruhnu elanike arv alla 100. Küll aga hakkasid saare vastu huvi tundma mandril elanud loomeinimesed, kes rajasid sinna oma suvekodud.[42][43] Saarel asus Nõukogude perioodil ka radarijaama haldamiseks mõeldud sõjaväeosa.[12]

1950. aastal muudeti senine Ruhnu vald külanõukoguks ja viidi Pärnu rajooni koosseisu. Selline halduskorraldus püsis kuni 1986. aasta detsembrini, kui Ruhnu külanõukogu viidi üle tollase Kingissepa rajooni alluvusse.[44][43]

 
Ruhnu tuletorni renoveerimine 2021. aastal

Taasiseseisvunud Eesti Vabariigi aeg muuda

Pärast Eesti iseseisvuse taastamist loodi Ruhnu saarel Ruhnu vald,[12] mis kuulus siis ja kuulub tänapäevani Saare maakonda. 1998. aastal sattus Ruhnu omavalitsusüksuse staatus kahtluse alla ja selle tulemusena koguti allkirju omavalitsuse staatuse säilitamiseks.[45]

Saarel tegeletakse valdavalt põllumajanduse ja turismiga. Saarel tegutsevad sadam ja lennujaam, ilmajaam, elektrijaam, muuseum, külastajatele avatud tuletorn, põhikool (2000. aastate alguse seisuga oli saarel ka lasteaed), raamatukogu koos postipunktiga ja veel mitmed asutused.[46]

Viited muuda

  1. ↑ Urve Ratas. Väikesaared, meie rannikumere aarded. – Eesti Loodus 2005, nr 8, lk 10.
  2. ↑ A. Kriiska, L. Lõugas. Formation of Ruhnu Island, lk 121.
  3. ↑ A. Kriiska, L. Lõugas. Formation of Ruhnu Island, lk 123–125.
  4. ↑ A. Kriiska, L. Lõugas. Formation of Ruhnu Island, lk 128.
  5. ↑ Tuuli Aug. Arheoloogid avastasid Ruhnus viikingiaegse püsiasustusega küla. – Eesti Päevaleht, 9. juuli 2009, lk 6.
  6. ↑ 6,0 6,1 C. Rußwurm. Eibofolke, lk 94.
  7. ↑ 7,0 7,1 C. Rußwurm. Eibofolke, lk 236.
  8. ↑ C. Rußwurm. Eibofolke, lk 95.
  9. ↑ V. Aman. Raamat eestimaa rootslastest, lk 249.
  10. ↑ C. E. Kranking. Island People, lk 22.
  11. ↑ 11,0 11,1 11,2 C. Rußwurm. Eibofolke, lk 97.
  12. ↑ 12,0 12,1 12,2 12,3 12,4 12,5 12,6 12,7 12,8 Eesti Entsüklopeedia, Ruhnu ajalugu.
  13. ↑ C. Rußwurm. Eibofolke, lk 95–96.
  14. ↑ Kultuurimälestiste register, 21069 Ruhnu vana puukirik.
  15. ↑ C. Rußwurm. Eibofolke, lk 96–97.
  16. ↑ 16,0 16,1 V. Aman. Raamat eestimaa rootslastest, lk 250.
  17. ↑ 17,0 17,1 17,2 17,3 C. Rußwurm. Eibofolke, lk 98.
  18. ↑ 18,0 18,1 V. Aman. Raamat eestimaa rootslastest, lk 446.
  19. ↑ 19,0 19,1 19,2 M. Kuldkepp. Ruhnu rannarootslaste kaubandussuhted, lk 4.
  20. ↑ 20,0 20,1 C. E. Kranking. Island People, lk 97.
  21. ↑ V. Aman. Raamat eestimaa rootslastest, lk 256.
  22. ↑ 22,0 22,1 Eesti Entsüklopeedia, Ruhnu dessant (1915).
  23. ↑ M. Kuldkepp. Ruhnu rannarootslaste kaubandussuhted, lk 3.
  24. ↑ Mati Õun, Hanno Ojalo. Võitlused Läänemerel 1914–1918. Esimene maailmasõda koduvetes. Tallinn: Olion, 2011, lk 68.
  25. ↑ Eesti Entsüklopeedia, Ruhnu dessant (1917).
  26. ↑ RA, ERA.31.1.13, Eesti Ajutise Valitsuse otsused, 17. jaanuar 1919.
  27. ↑ Eesti Ajutise Walitsuse otsused. – Riigi Teataja, nr 4, 23. jaanuar 1919, lk 28.
  28. ↑ V. Aman. Raamat eestimaa rootslastest, lk 446–447.
  29. ↑ Eesti Entsüklopeedia, Ruhnu ühendamine Eestiga.
  30. ↑ K. Lauk. Jutustusi kodumaa ajaloost, lk 33.
  31. ↑ K. Täht. Ruhnu saare küsimus, lk 21.
  32. ↑ Wabariigi walitsuse poolt 12. jaan. 1921 a. wastuwõetud täiendaw määrus isikutunnistuste kohta. – Riigi Teataja, nr 6, 25. jaanuar 1921, lk 45.
  33. ↑ Wabariigi Walitsuse poolt 27. juulil 1921 a. wastuwõetud Täiendaw määrus isikutunnistuste kohta. – Riigi Teataja, nr 65, 5. august 1921, lk 378.
  34. ↑ Äratõmbed wabariigi walitsuse protokollidest. – Riigi Teataja, nr 60, 3. september 1919, lk 477.
  35. ↑ Eesti Entsüklopeedia, Perekonnanimed Ruhnus.
  36. ↑ M. Kuldkepp. Ruhnu rannarootslaste kaubandussuhted, lk 4–5.
  37. ↑ 37,0 37,1 Eesti Entsüklopeedia, 1941. aasta vastuhakk Ruhnul.
  38. ↑ Eesti Entsüklopeedia, Ruhnu dessant (1941).
  39. ↑ 39,0 39,1 Eesti Entsüklopeedia, Ruhnurootslaste lahkumine.
  40. ↑ M. Kapsta. Ruhnu aastail 1944–1987, lk 196–199.
  41. ↑ M. Kapsta. Ruhnu aastail 1944–1987, lk 200.
  42. ↑ M. Kapsta. Ruhnu aastail 1944–1987, lk 206–207, 224–227.
  43. ↑ 43,0 43,1 Eesti Entsüklopeedia, Nõukogude aeg Ruhnus.
  44. ↑ M. Kapsta. Ruhnu aastail 1944–1987, lk 206.
  45. ↑ Andres Sepp. Ruhnu tahab iseseisvust. – Eesti Päevaleht, 3. detsember 1998, lk 3.
  46. ↑ Ruhnu vallavalitsus, Ruhnu valla üldplaneering.

Kirjandus muuda

Lisalugemist muuda

  • Fredric Joachim Ekman. Kirjeldusi Ruhnust Liivimaal: 1847. Tõlkinud Ivar Rüütli. Ruhnu, 2011.
  • Jörgen Hedman, Lars Åhlander. Runö: historien om svenskön i Rigabukten. Stockholm: Dialogos, 2006.
  • Ruhnu 650: ühe vana kultuuri lugu Läänemere saarel = Runö 650: historia om en gammal kultur pa ön i Rigaviken. Tallinn: Huma, 1991.
  • Jakob Steffensson. Meie, ruhnlased. Tõlkinud Helmut Piirimäe ja Ingrid Gilts-Nittim. Tartu: A. Tuulberg, 2006.
Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Ruhnu_ajalugu&oldid=6603467"