Vikipeedia

Ruhnu tuletorn

tuletorn Eestis

Ruhnu tuletorn on tuletorn Ruhnu saarel. Tegemist on Eesti kõige lõunapoolsema tuletorniga.

Ruhnu tuletorn
Ruhnu tuletorn 2005. aastal
Üldandmed
Asukoht Håubjärre, Ruhnu
Ehituse algus 1876
Ehituse lõpp 1877
Avamine 1877
Renoveeritud 2021
Koordinaadid 57° 48′ 4,9″ N, 23° 15′ 36,5″ E
Tehniline ülevaade
Kõrgus 40 m
Ehitusmaterjal teras
Projekt ja ehitus
Arhitekt L. E. Lecointre
Kaart

1877. aastal ehitatud ja 2021. aastal täielikult renoveeritud roostepunane tuletorn paikneb Håubjärre mäel Ruhnu idaosas, saare kõrgeimas punktis. Laternaruumi ja rõduga tugipiilaritega raudtorni kõrgus jalamist on 40 meetrit ja tule kõrgus merepinnast on 65 meetrit.

Tuletorn koos selle ümbruses asuvate ülevaataja elamu, keldri, hobusetalli ja kaevuga on võetud muinsuskaitse alla.

Varasemad tuletornid muuda

 
Ruhnu tuletorn Ludwig August Mellini "Liivimaa atlases". Torn on näha kaardi vasakus servas kirja “Feuerbake” juures

Esimene puidust tuletorn ehitati Ruhnu saarele 1646. aastal varasema Rootsi kuninga Gustav II Adolfi korraldusel.[a] See tuletorn püstitati saare lääneosas asuvale Pärsi neemele. Tegemist oli lihtsa puitkonstruktsiooniga, mille eesmärk oli tõsta metallpuuris põlev kivisöetuli umbes 110 jala (33 m) kõrgusele. Ruhnu esimest tuletorni on kujutatud ka Ludwig August Mellini 18. sajandi lõpus koostatud "Liivimaa atlases".[2][3]

Mõningatel andmetel oli "Liivimaa atlases" kujutatud küll juba teist tuletorni, kahekorruselist neljatahulist puidust torni, mis valmis hiljemalt 1760. aastaks. Selle torni jäänusteks peetakse 2005. aasta jaanuaritormi järel paljastunud varemeid Pärsil, mis 2008. aastal võeti arheoloogiamälestisena kaitse alla.[4][5]

Uus tuletorn Pärsi neemele ehitati 1811. aastal. Tegemist oli kaheksatahulise umbes 24 m kõrguse tüvipüramiidi kujulise puidust tuletorniga. Selle tuletorni valgustusseade oli katoptriline ja valgust saadi kanepiõli kasutanud lambist. Tuletorn oli võimeline valgustama saarest põhjas ja läänes kulgevaid laevateid 14 meremiili kaugusele, ent ei suutnud valgustada saarest ida pool kulgenud veeteid.[2]

Järgmist torni hakati rajama juba Håubjärre mäele saare idaosas. Kuuetahuline kollaseks värvitud laudvooderdisega tüvipüramiidi kujuline puidust torn valmis 1860. aastal. Selle torni tipus, merepinnast umbes 61 m kõrgusel asus 16 meremiili kaugusele valgustanud ringlatern.[2] 1869. aastal plaaniti torni paigutada uus valgustusseade, ent see osutus puidust torni jaoks liiga raskeks. Nii tekkis vajadus rajada uus tugevama konstruktsiooniga tuletorn.[6]

Praeguse tuletorni ajalugu muuda

Ehitamine muuda

 
Tahvel tuletornil

Tänapäevani säilinud terasest tuletorn ehitati nagu selle eelkäija Håubjärre mäele. Uue tuletorni ehitamiseks Ruhnu saarele telliti 1875. aastal projekt ja tarindid Prantsusmaalt, Le Havre’i ettevõttest Forges et Chantiers de la Mediterranee. Tuletorni detailid jõudsid kohale 1876. aastaks ja monteeriti kohapeal kokku. Detailide transportimiseks saarele ehitati spetsiaalselt paadisild ja kivitee üle luidete. Algselt halli kehandi ja punase kupliga torn sai valmis ning alustas tööd 1877. aastal. Üleni punaseks värviti torn 1904. aastal. Tuletorni juurde rajati ka mitmed abihooned.[2][7][3][6]

Pikalt oli levinud arvamus, et Ruhnu tuletorni projekteeris Gustave Eiffel. See arvamus põhines eeldusel, et Eiffel töötas 1875. aastal Le Havre’i ettevõttes, millelt tuletorn telliti.[1] Gustave Eiffel arvatakse olevat ka Ruhnu tuletorni 1871. aastal valminud Egiptuse analoogi autor.[8] Eesti transpordiameti navigatsioonimärkide andmekogu järgi oli Ruhnu tuletorni projekti autor L. E. Lecointre, mistõttu ei saanud see olla Gustave Eiffel,[2] ent kohati mööndakse siiski Eiffeli võimalikku autorlust märkides, et selle kohta puuduvad kindlad andmed.[9]

Hilisemad arendused ja teenistus muuda

 
Joonistus Ruhnu tuletornist Brockhausi ja Efroni leksikonis 19.-20. sajandi vahetusel

Esimese maailmasõja ajal, 1915. aastal saabusid saarele Saksa väed, kes tuletorni teenindus- ja laternaruumi õhkisid. Torni töö taastati ajutise lahendusena 1921. aastal ja paigaldati atsetüleengaasilatern.[2][10][6]

Torni teenindus- ja laternaruum taastati 1936.–1937. aastal, mõningatel andmetel muudetud, teistel andmetel "peaaegu vanal kujul". Projekti autor oli insener Ants Niilre. Taastatud laternaruumi paigaldati pöörlev dioptriline valgustusseade. See paiknes 63 m kõrgusel merepinnast ja oli võimeline valgustama 21 meremiili kaugusele.[2][10][6]

1920.–1930. aastatel teenisid tuletorni ülematena mereväeohvitserid, kellel oli saarel mitmeid ameteid ja keda rahvasuus kutsuti Ruhnu kuningaks. Lisaks tuletorni ülema kohustele pidi ta täitma meresidepunkti ülema, konstaabli, piirivalve- ja tolliülema, metsaülema, postiagentuuri juhataja ning Tartu ülikooli ilmajaama ülema rolli. Neis ametites olid sõdadevahelisel ajaperioodil Arseni Brakmann (aastatel 1922–1928) ja Villem Karineem (1928–1940).[10] Tuletorni juures läbisid ajateenistuse ka Ruhnu noormehed.[11][12]

Aastatel 1958–1964 ehitati tuletorni juurde uus abihoone diiselgeneraatorite jaoks. See võimaldas senise pöörleva valgustusseadme välja vahetada elektrilise plinkiva laterna vastu. Uus tuli paiknes 65 m kõrgusel merepinnast ja oli nähtav 20 meremiili kaugusele. 1994. aastal vahetati laternasüsteem uuesti välja ja 1997. aastal viidi tuli kaugseiresse. Edaspidi uuendati laternasüsteemi veel 2000., 2007. ja 2015. aastal. Viimasel korral võeti kasutusele LED-ringlatern, mille valgustugevus on 6350 kandelat.[2]

2016. aastal avati tuletorn külastajatele.[2] Tuletorni külastas vahetult enne selle 2021. aastal toimunud rekonstrueerimiseks sulgemist 2019. aastal 1579 ja 2020. aastal 1872 inimest.[13]

  •  
    Tuletorni ülema elamu
  •  
    Tuletorni ümbrus koos abihoonetega

Rekonstrueerimine muuda

 
Tuletorni rekonstrueerimine 2021. aastal

Esimest korda pärast tuletorni ehitamist võeti selle täielik rekonstrueerimine ette 2021. aastal.[2] Renoveerimistööd võtsid plaanitust rohkem aega seoses elektrikilbi ja seadmete kapi tarneraskustega. Renoveerimise käigus rekonstrueeriti vundament, puhastati, remonditi ja värviti üle metallist sise- ja välispinnad (seinad, laed, keerdtrepp, platvormid, piirded, laternaruum), rekonstrueeriti aknaplokid, laternaruumi kuppel ning elektripaigaldis. Rekonstrueerimistööde käigus paljastus pinnase alt torni ja selle tugipiilareid ümbritsev kivikatend, mis remonditi ja eksponeeriti külastajatele. Tuletorni ülemise osa sein oli kuulitabamustest deformeerunud ja selle ilme säilitati ka rekonstrueerimistööde käigus.[14] Renoveerimine maksis ligi 700 000 eurot.[9]

Rekonstrueeritud tuletorn avati külastajatele uuesti 16. juunil 2022. Üle värvitud seintega torn on roostepunane ja Ruhnu vallavanema Andre Nõu hinnangul "maitseka" välimusega, jättes mulje, et torni polegi värvitud.[9] Ruhnu tuletorn oli 2022. aastal nomineeritud ka Muinsuskaitseameti aastaauhinnale hästi restaureeritud mälestise kategoorias.[15]

Kirjeldus muuda

Ruhnu tuletorn on teleskooptugedega punaseks värvitud silindriline katlaplekist terastoru, mille tipus asuvad teenindus- ja laternaruum ning rõdu. Silindri sees on 198 astmega keerdtrepp, mis viib teenindusruumi. Viimane asub trepikäigust mõnevõrra laiema terassilindri sees. Tuletorn koos selle juures asuvate ülevaataja elamu, keldri, hobusetalli ja kaevuga on muinsuskaitse alla võetud.[2][7][3]

Tuletorn on 40 m kõrgune ja selle tuli paikneb 65 m (täpsemalt 64,7 m) kõrgusel merepinnast. Tule nähtavuskauguseks on hinnatud 11 meremiili, ent transpordiameti navigatsioonimärkide andmekogu järgi on tuli hea ilma korral nähtav ka 30 km kaugusele.[2][10][6]

Tänapäeval on tuletorn navigatsioonimärk numbriga 990. Tuletorni valge 360° ringtuli põleb pimedal ajal aastaringselt tsükliga 4 sekundit (1+3).[10][16] Ühtlasi on tegemist ainsa omataolise konstruktsiooniga 19. sajandil ehitatud tuletorniga maailmas, mis on jätkuvalt tuletornina kasutusel. Analoogne Ras Gharibi tuletorn Egiptuses Punase mere ääres on küll säilinud, ent ei täida enam tuletorni funktsiooni.[2]

  •  
    Tuletorn vaatega jalamilt tipu poole
  •  
    Tuletorni teenindus- ja laternaruum väljastpoolt
  •  
    Tuletorni välissein ja tugipiilarid lähivaates
  •  
    Tuletorni tipp kaugusest

Märkused muuda

  1. ↑ Mõningatel andmetel olevat saarel algelisi tuletorne olnud juba 1643. aastast.[1]

Viited muuda

  1. ↑ 1,0 1,1 SLOleht. Ruhnu saarel Eiffeli torni eellane? – Vaba Eesti Sõna, 17. jaanuar 2008, lk 1, 7.
  2. ↑ 2,00 2,01 2,02 2,03 2,04 2,05 2,06 2,07 2,08 2,09 2,10 2,11 2,12 Navigatsioonimärkide andmekogu, Ruhnu tuletorn.
  3. ↑ 3,0 3,1 3,2 Kultuurimälestiste register, Ruhnu tuletorn. Arhitektuurimälestise pass.
  4. ↑ Eesti Entsüklopeedia, Asulakoht tuletorni varemetega Pärsil.
  5. ↑ Kultuurimälestiste register, 28333 Asulakoht tuletorni varemetega.
  6. ↑ 6,0 6,1 6,2 6,3 6,4 Eesti Tuletorni Selts, Ruhnu tuletorn.
  7. ↑ 7,0 7,1 Kultuurimälestiste register, 21071 Ruhnu tuletorn.
  8. ↑ Eiffel’s lighthouse in Ras Gharib listed as archaeological building – State Information Service, 26. august 2020.
  9. ↑ 9,0 9,1 9,2 Laura Tammeorg. Suvel avati külastajatele Ruhnu tuletorn. – Teejuht 2022, nr 3, lk 24–25.
  10. ↑ 10,0 10,1 10,2 10,3 10,4 Eesti Entsüklopeedia, Ruhnu tuletorn.
  11. ↑ Küllo Arjakas. Ruhnlaste kink Eesti riigipeale – 10 värsket kanamuna. – Maaleht, 7. juuli 2011, lk 34–35.
  12. ↑ Viktor Aman. Raamat Eestimaa rootslastest: Kultuurilooline ülevaade. Tõlkinud Ivar Rüütli. Tallinn: Argo, 2017, lk 447.
  13. ↑ Andry Rütkinen. Navigatsioonimärgistuse osakond. – Meremees 2021, nr 1, lk 35.
  14. ↑ Rando Sirak, Laura Tammeorg. Ülevaade 2021. aasta tuletornide ja tulepaakide renoveerimistöödest. – Meremees 2021, nr 4, lk 39.
  15. ↑ Muinsuskaitseamet, Muinsuskaitseameti aastaauhinnad.
  16. ↑ Navigatsioonimärkide andmekogu, Navigatsioonimärgi nr 990, Ruhnu tuletorn, andmed.

Välislingid muuda

Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Ruhnu_tuletorn&oldid=6604132"