Eesti lipp

See artikkel räägib lipust; laulu kohta vaata artiklit Eesti lipp (laul)

---

Eesti lipp on Eesti riigilipp ja eestlaste rahvuslipp. Eesti lipu kohta kasutatakse ka sõna "sinimustvalge". Maailma riikidest vähem kui kümnendikul on lipp üle 100 aasta vana. Veel haruldasem on see, et esimene lipp on alles.

Külgede suhe 7:11. Majalipu vähimad mõõtmed 105 × 165 cm

Eesti lipu 135. aastapäeva tähistamine Eesti Rahva Muuseumi juures

Värvid ja mõõdud

Eesti lipp on ristkülikukujuline ja sellel on ülevalt alla kolm võrdse laiusega rõhtset värvilaidu:

Värv	Pantone	CMYK	RGB	HEX
██ sinine	Blue	C91%,M43%,Y0%,K0%	0,114,206	#0072CE
██ must	Black	C0%,M0%,Y0%,K100%	0,0,0	#000000
██ valge	White	C0%,M0%,Y0%,K0%	255,255,255	#FFFFFF

Lipu külgede suhe on 7:11 (laius:pikkus). Tavasuuruses lipu mõõtmed on 105 x 165 cm.

Ajalugu

Eesti Üliõpilaste Selts

Eesti Üliõpilaste Seltsi ajalooline lipp, mida säilitatakse Eesti Rahva Muuseumis

29. septembril 1881 määrati üliõpilaskorporatsiooni Vironia (Eesti Üliõpilaste Seltsi baasil registreerida loodetud korporatsiooni, mis ei ole seotud hilisema korporatsioon Vironiaga) asutamiskoosolekul Aleksander Mõttuse idee põhjal Tartus kindlaks korporatsiooni värvid:

• sinine – Eestimaa taeva, järvede ja mere peegeldus, tõe ning rahvuslikele aadetele ustavuse sümbol;
• must – kodumaa mulla ja rahvuskuue värv;
• valge – rahva püüd õnne ja valguse poole.

Ühe teate järgi olevat võetud eeskujuks Soome rahvusvärvid ja lisatud must. Üldise arvamuse järgi sümboliseeris sinine usku eesti rahva tulevikku, must eesti mullapinda, rahvuslikku musta kuube ja rasket minevikku, ning valge väljendas lootust ilusamale tulevikule. Lipuvärvide tõlgendus sisaldub ka Martin Lipu luuletuses "Eesti lipp".

Korporatsioon Rotalia lipp

Sinine, must ja valge ei olnud algusest peale enesestmõistetavad Eesti lipuvärvid. Nii on Jaan Bergmanni 1881. aastal avaldatud luuletustes "Eesti lipp" ja "Lipulaul" Eesti lipu värvideks nimetatud sinine (helesinine), must ja "rohiline" (nagu on praegu Korporatsioon Rotalial), 1882. aastal avaldatud Friedrich Wilhelm Ederbergi luuletuses Eesti lipp "must, roheline, taevasina karva".

Et korporatsiooni ei lubatud asutada, anti värvid hoiule Eesti Üliõpilaste Seltsi (EÜS-i).

26. märtsiks 1884 (vana kalendri järgi; 7. aprilliks uue kalendri järgi) valmis Karl August Hermanni abikaasa Paula eestvõttel ja Miina Hermanni (Miina Härma) ning Põltsamaa kihelkonna koolmeistri Gustav Beermanni tütre Emilie Beermanni kaasabil EÜS-i lipp.

Teise versiooni järgi ostis Emilie Beermann Põltsamaalt Leihbergi riidekauplusest kolm tükki siidriiet ja õmbles selle kokku oma toas, mis asus jõeäärses kihelkonnakooli majas. Gustav Beermanni puutöötoas valmis varras ja tema poeg Christoph Beermann viis lipu Tartusse. See siidist lipp, mida hiljem säilitati rahvusliku reliikviana, sai Eesti lipu emalipuks.

4. juunil 1884 õnnistas ja pühitses selle lipu Otepää kirikla saalis õpetaja Rudolf Kallas. Heinrich Rosenthal ütles tseremoonial: "Olgu Eestimaa täis kuradeid, meie lippu nad ei võida."

1. novembril 1905 esines EÜS-i lipp esimest korda avalikult Tartu meeleavaldusrongkäigul. Lipp seostus edaspidi eesti rahvuslusega.

Riigilipp

24. veebruaril 1918 kuulutati sinimustvalgete lippude lehvides välja Eesti Vabariik. (Pärnus päev varem 23. veebruaril)

25. veebruaril 1918 heiskasid lipu Pika Hermanni torni tippu kapten Schmidt, lipnikud Sälg ja Lippus.

12. novembril või 12. detsembril 1918 heisati sinimustvalge lipp Toompeale Pika Hermanni torni tippu. Lipu heiskajad olid Kaarel Uusma, Oskar Siiak ja Karl Kriisk.

21. novembril 1918 esitas Ajutine Valitsus sinimustvalge lipu Maapäevale kinnitamiseks Eesti riigilipuna, kuid Maapäeva kinnitust ei järgnenud.

Esimene iseseisvuse periood

27. juunil 1922 võttis Riigikogu vastu Riigilipu seaduse, mis fikseeris lõplikult sinimustvalge lipu staatuse riigilipuna. Sini-must-valge värvikombinatsiooniga lipp (eelnõus ette nähtud sini-valge-musta asemel) võeti vastu Aleksander Hindi ettepanekul. Vabariigi Valitsuse pakutud kolme variandi hulgas oli ka Eestimaa roheline-violett-valge lipp, kusjuures ükski variant ei olnud sini-must-valge.

1934. aastal väideti vapside ajalehes Võitlus, et valitsus on rahval keelanud riigilipu tarvitamise. "Sini-must-valge ei ole enam rahvuslipp. ...saagu meile uueks rahvuslipuks vabadussõjalaste valge-must, märgiks, et sellega me matame maha kõik vana mustuse ja ehitame uue puhta Eesti."

• 4. juunil 1934 tähistati üle Eesti pidulikult esimese sinimustvalge lipu 50. aastapäeva. Pärast pidustusi andis Eesti Üliõpilaste Selts ajaloolise lipu hoiule Eesti Rahva Muuseumi.
• 15. aprillil 1935 asutati nimede-eestistamise kesktoimkonna juurde Eesti Lipu toimkond.

Helesinine, must ja valge olid kuni 1940. aastani Eesti riigilipu värvid. Ametliku indranteensinise lipu näidist hoiti igas politseiprefektuuris. Eesti Üliõpilaste Seltsi värvidel ja praegusel riigilipul kasutatakse helesinise asemel tumesinist.

Okupatsiooniaeg

Nõukogude okupatsiooni ajal keelati Eestis sinimustvalge lipu kasutamine.

Nõukogude okupatsioon 1940–1941

• 21. juunil 1940 kõrvaldati Pika Hermanni tornist Eesti Vabariigi lipp.
• 22. juunil tõsteti sinimustvalge küll oma kohale tagasi, kuid selle kõrvale pandi punalipp.
• 27. juulil või 6. augustil 1940 kadus sinimustvalge lipp Pika Hermanni tornist.
• EÜS-i liikmed viisid ajaloolise lipu Nõukogude võimu eest varjule Vaimastvere lähedale Lääne-Mardi tallu.

Saksa okupatsioon 1941–1944

• 28. augustil 1941 heiskas 16-aastane Fred Ise koos kaaslastega lipu Pika Hermanni torni.
• 1941–1944 tunnustasid Saksa okupatsioonivõimud sinimustvalget eestlaste rahvuslipuna, kuid mitte riigilipuna.
• 21. septembril 1944 tõsteti Eesti lipp sakslaste lahkudes korraks veel Pika Hermanni tippu, ent 22. septembril 1944, kui Punaarmee oli Tallinna sisenenud, asendati see taas punalipuga.

Nõukogude okupatsioon 1944–1991

Nõukogude okupatsioonivõimu taaskehtestamisega Eestis Teise maailmasõja lõpus oli Eesti lipp rahvuslipuna ja rahvusvärvid sini-must-valge värvikombinatsioonina mitteametlikult keelatud. Eesti lipu heiskajaid karistati enamasti "eriti jõhkra ja küünilise huligaansuse" eest ning paigutati poliitvangilaagritesse, mõnel juhul saadeti ka psühhiaatrilisele sundravile. Sellest hoolimata ning vastupanu näitamiseks heisati Eesti lippu sageli Eesti Vabariigi aastapäevadel jm puhkudel.

Trükimeedias ja hiljem televisioonis jälgisid seda keeldu tsensorid. Isiklikuks kasutamiseks mõeldud sinise-musta-valge kombinatsiooniga tarbeesemed olid haruldased. Küll võis eesti rahvuslippu näha Eesti nõukogude entsüklopeedias.

Baltica-Borussia Danzigi korporatsiooni värvid

1952. aastal võttis Eesti lipu algsed värvid, helesinine, must ja valge, kasutusele 1860. aastal Karlsruhes asutatud üliõpilaskorporatsioon Baltica-Borussia Danzig (algse nimega Livonia).

1980. aasta Moskva olümpiamängude Tallinnas peetud purjeregati tseremooniatest jäädvustatud fotodel ja filmikaadritel on näha, et Tallinna Olümpiapurjespordikeskuse, Raekoja platsi Matkamaja akna ja Russalka ümbruse ehtimisel kasutati kollaste, oranžide ja punaste kõrval ka siniseid, musti ja valgeid kangalaide.

Ajakirja Looming 1981. aasta septembrinumbris ilmus leheküljel 1311 kunstiüliõpilase Andrus Rõugu luuletus, akrostihhon "Silmades taevas ja meri", mille ridade esimesed tähed andsid ülalt alla lugedes kokku Eesti lipu värve markeeriva sõna "sinimustvalge".

Laulev revolutsioon

1987

• 23. augustil 1987 toimunud Hirvepargi miitingul ei olnud mitte ühtegi sinimustvalget lippu, küll oli seal üks suur plakat, kus olid sõnad "Eesti Latvija Lietuva" ning iga riigi nimetuse all olid kujutatud rombidena selle rahvusvärvid. "Eesti" all olid sinine, must, valge romb. Enne miitingut asetati Linda skulptuuri jalamile põlevaid küünlaid, mille ümber olid seotud sinimustvalged lindikesed.
• 21. oktoobril 1987 lehvis Võrus sinimustvalge lipp, mida võimurid ei söandanud maha rebida. Umbes 1000 vihast võrulast suundus kesklinna, nõudes Ain Saare ja tema naise vabastamist.
• 24. detsembril 1987 lehvis taas Võrus Vaba-Sõltumatu Noorte Kolonni Nr. 1 korraldatud Lydia Koidula mälestusõhtul sinimustvalge lipp. Lipp varastati KGB töötajate poolt.

1988

Lipp toodi jälle avalikult välja 1988. aastal.

Sinimustvalge lipp Tallinna Raekoja platsil 1988. aasta suvel

• 2. veebruaril 1988 toodi lipp välja Eesti Teaduste Akadeemia Meeskoori kontserdil "Estonias" koos Eesti lipu lauluga.
• 24. veebruaril 1988 otsustasid kolm noormeest Mustlas öösel salaja Eesti lipu Mustla piimatööstuse korstna otsa viia. Hans Blumenfeldt viis lipu ligi 30 m kõrgusele korstna otsa, Reijo Järv ja Kuido Kuld valvasid korstna ümbrust.
• 15. aprillil 1988 kogunes Tartu Muinsuskaitsepäevadel umbes 7000 inimest EÜS-i maja juurde, millel lehvisid kolm lippu: sinine, must ja valge. Rahvusvärvide väljatoojad olid Margus Kasterpalu, Eerik-Niiles Kross ja Tiit Pruuli. Siin-seal võis laste käes näha ka juba väikseid sinimustvalgeid lipukesi. Vanemuise teatri- ja kontserdisaalis toimus samal päeval Seltsi õhtu, kus lauldi "Eesti lipu" laulu.
• 14. mail 1988 Tartu levimuusikapäevade kontserdil Tähtvere lauluväljakul kuulasid kümned tuhanded inimesed vaimustunult Alo Mattiiseni ja Jüri Leesmendi isamaalisi laule ja Eesti Põllumajanduse Akadeemia esimese kursuse tudengid lehvitasid lava ees suurt sinimustvalget lippu.
• 2. juunil 1988 võttis Eesti Muinsuskaitse Seltsi Volikogu vastu deklaratsiooni "Eesti rahvusvärvidest ja eesti rahvuslipust", milles tunnustati Eesti rahvussümboleid ja tõotati neid nüüd ja edaspidi väärikalt kanda kui rahvuslikku pühadust.
• Tallinna vanalinnapäevade ajal juunis 1988 toimusid öised laulupeod Lauluväljakul, kuhu noored kõndisid üksikute sinimustvalgete lippudega Raekoja platsilt.
• 17. juunil 1988 lehvitati lippe Lauluväljakul NLKP XIX konverentsi delegaatide teelesaatmisel.
• 23. juunil 1988 avaldati Eesti NSV Ülemnõukogu Presiidiumi seadlus "Riikliku ja rahvussümboolika kohta Eesti NSV-s", millega tunnistati sinine, must ja valge eesti rahvusvärvideks.
• Tartu tähetornis heisati sinimustvalge lipp 23. juunil 1988. Sealtpeale lehvib see ööpäev läbi, seda ei langetata päikeseloojangul ega heisata päikesetõusul.
• 12. juulil 1988 heiskas Vaba-Sõltumatu Noorte Kolonn Nr.1 Suure Munamäe vaatetorni Eesti rahvuslipu. Kui see 14. juulil võimude poolt maha võeti, viidi 15. juulil sinna uus lipp, mida enam maha ei võetud. Sellest ajast peale on tornis lehvinud taas sinimustvalge lipp.
• 20. oktoobri 1988 seadlusega tunnustati sinimustvalget lippu rahvuslipuna. Ühtlasi rõhutati, et rahvuslipp ei asenda riigilippu. Selleks jäi endiselt Eesti NSV lipp.
• Jõululaupäeval, 24. detsembril 1988, heisati sinimustvalge lipp rahvahulga silme all Kuressaare linnuse kaitsetorni. Kohal olid laulukoor, kirikuõpetajad, peeti kõnesid ja lauldi rahvuslikke laule.

1989

Eesti lipu heiskamine Pika Hermanni torni 24. veebruaril 1989
Foto: Jaan Künnap

24. veebruaril 1989 heisati sinimustvalge lipp rahvuslipuna Pika Hermanni torni. Riigilipuna võeti see taas ametlikult tarvitusele Eesti Vabariigiks ümber nimetatud Eesti NSV lipuna 7. augustil 1990.

• 24. veebruaril 1989 tõusis Pika Hermanni torni sinimustvalge lipp rahvuslipuna. Tuhanded eestlased olid kogunenud Toompeale Kuberneri aeda ja sajad tuhanded jälgisid tseremooniat Eesti Televisiooni vahendusel. Kell 8.33 heiskasid spetsiaalse helisignatuuri saatel lipu Tallinna 3. Keskkooli 8. klassi õpilane Madis Laansalu, Tallinna 37. Keskkooli 8. klassi õpilane Sille Priks, Tallinna 54. Keskkooli 7. klassi õpilane Helen Lepalaan ja Tallinna Muusikakeskkooli 8. klassi õpilane Rauno Tagel. Rahvas juubeldas. Peeti kõnesid, koorid laulsid laule "Mu isamaa, mu õnn ja rõõm", "Hoia, Jumal, Eestit" ning "Eesti lipp".

1990

• 8. mail 1990 võttis Eesti NSV Ülemnõukogu vastu seaduse Eesti sümboolikast, millega sätestati, et Eesti riigivärvid on sinine, must ja valge. Riigilipu kuju määrab seadus.
• 7. augustil 1990 võttis Eesti Vabariigi Ülemnõukogu vastu seaduse "Riigilipu ja riigivapi kohta", milles otsustati riigilipuna kasutusele võtta kuni 1940. aasta augustini Eestis kehtinud riigilipp.

Sinimustvalge Pika Hermanni tornis

Pärast iseseisvuse taastamist

Pärast Eesti iseseisvuse taastamist aastal 1991 tõi perekond Kork ajaloolise lipu peidupaigast välja ning andis selle 1992. aasta algul üle Eesti Üliõpilaste Seltsile. Lipu korrastamise järel restauraatorite poolt andsid üliõpilased selle taas hoiule Eesti Rahva Muuseumi. Otepää kiriku seinal avati vahepeal varjul olnud bareljeefid.

7. juulil 1992 kinnitas Riigikogu vastava seadusega riigilipu ja riigivapi etalonkujutised.

11. juunil 1993 kehtestati valitsuse määrusega nr 174 riigilipu kasutamise kord. Seda muudeti 7. aprillil 1994, 10. oktoobril 1996 ja viimati 11. augustil 1998.

Tänapäev

Eesti lipp Suure Munamäe tornis

• 4. juuni 1994 oli lipu õnnistamise juubelipäevana kuulutatud valitsuse poolt lipupäevaks.
• 2. veebruaril 2004 kuulutas president Arnold Rüütel välja lipuaasta.
• 14. aprillil 2004 sätestas Riigikogu 4. juuni riikliku tähtpäevana Eesti lipu päevaks.
• 27. aprillil 2004 eraldas valitsus lipu aastapäeva tähistamiseks Rahandusministeeriumi ettepanekul 545 150 krooni. Riigikantselei oli taotlenud 781 000 krooni.
• 29. mail 2004 pühitseti Pärnu Eliisabeti kirikus emalipu koopia, mille oli lasknud valmistada peaminister Juhan Parts.
• 31. mail 2004 emiteeris Eesti Pank Eesti lipu 120. aastapäeva puhul 10-kroonise meenemündi. Selle kujundas kunstnik Tiit Jürna. Mündi esiküljel on suur riigivapp, tagaküljel Eesti lipu kujutis. Münti kavatseti vermida Soomes kuni 10 000 tükki. Münt on puhtast hõbedast ja kaalub 28,28 grammi. Esimest korda emiteeris Eesti Pank mitmevärvilise meenemündi.
• 4. juunil 2004 tähistati Otepää kirikus lipu pühitsemise 120. aastapäeva. Kohal oli emalipp. Kirikuõpetajad Jaan Kiivit, Gustav Piir ja Udo Petersoo pühitsesid selle.
• 4. juunil 2004 pühitseti Viljandi vanal kalmistul esimese sinimustvalge lipu õmbleja Emilie Rosalie Beermanni hauaplats ja mälestuskivi. Kohal viibisid Eesti Lipu Seltsi esimees Trivimi Velliste ja Mart Laar, kes sõlmisid lahti Viljandi kunstniku Aate-Heli Õuna kujundatud kivi ümber oleva sinimustvalge lindi. Pauluse koguduse õpetaja Mart Salumäe pühitses kivi.
• 4. juunil 2004 avasid kunstnikud Signe Kivi ja Maile Grünberg Tallinna kesklinnas näituse "Sinimustvalge", kus oli väljas 18-meetrine sinimustvalge.
• 23. märtsil 2005 võttis Riigikogu vastu lipuseaduse parandused, mis hakkasid kehtima 1. jaanuarist 2006. Nendega jäeti alates 1. jaanuarist 2006 eraisikutele kohustuslikeks lipupäevadeks iseseisvuspäev, võidupüha ja taasiseseisvumispäev. Alates 1. septembrist 2005 hakkasid koolid õppetöö ajal kandma riigilippu.
• 5. aprillil 2005 kuulutas Vabariigi President otsusega nr 805 välja lipuseaduse uue redaktsiooni.

Eesti lipu muuseum

1996. aastast on Otepää kiriklas, kus pühitseti 4. juunil 1884 Eesti Üliõpilaste Seltsi sinimustvalge lipp, muuseumituba – Eesti lipu muuseum. Muuseumist leiab põhjaliku ülevaate Eesti lipu saamisloost.

Ametlikud variandid

Vabariigi Presidendi lipp

Eesti mereväe lipu laiuse ja pikkuse suhe on 7:13

Güüs

Vabariigi Presidendi lipp on riigilipp, mille keskel on suur riigivapp (vaata Eesti vapp).

Heiskamine

Eesti lipp paavst Johannes Paulus II matusepäeval poolde vardasse heisatuna Eesti saatkonna hoone ees Helsingis

Heiskamise päevad

Igaühel on õigus heisata ja kasutada Eesti lippu, järgides Eesti lipu seadust ning head tava. Iseseisvuspäeval, võidupühal ja taasiseseisvumispäeval heisatakse Eesti lipp elu-, äri- ja büroohoonetel.

Lipupäevadel heiskavad Eesti lipu riigi- ja kohaliku omavalitsuse asutused ning avalik-õiguslikud juriidilised isikud.

Vabariigi Valitsuse korraldusel võidakse välja kuulutada ka teisi lipupäevi.

Riigilipu võib heisata avalikel üritustel. Igaühel on õigus riigilippu heisata perekondlike tähtsündmuste puhul.

Heiskamise ja langetamise ajad

Riigilipp heisatakse päikesetõusul, kuid mitte hiljem kui kell 8.00. Lipp langetatakse päikeseloojangul, kuid mitte hiljem kui kell 22.00, kui valitsus ei ole andnud erikorraldust riigilipu heiskamise ja langetamise kohta mõnel teisel kellaajal.

Jaaniööl riigilippu ei langetata.

Heiskamise viis

Riigilipp heisatakse lipumasti või pannakse lipuvardaga vastavasse hoidikusse, mis asub hoone peasissekäigu juures, või mujale selleks sobivas (väärikas ja hästinähtavas) kohas. Lipul peab olema piisavalt lehvimisruumi. Lipukangas ei tohi puutuda vastu hoonete seinu, puid, juhtmeid ja muud sellist.

Heisatud riigilipu alumine serv peab olema vähemalt kolme meetri kõrgusel maapinnast. Lipuvardad ja -mastid on soovitatav värvida valgeks.

Linnas kasutatakse enamasti 2,5–3 m pikkuste puidust varraste külge kinnitatud normaalsuuruses lippe. Suuremad hooned ja avaram planeering eeldavad ka suuremaid lippe, mis tuleks heisata kas seinalt eenduvasse, katuselt tõusvasse või hoopis eraldi seisvasse lipumasti.

Maapinnalt tõusva lipumasti kõrgus on lipu laiusest ligikaudu kuus korda suurem. Seinal asuva lipuvarda pikkus on ligikaudu kolm korda suurem kui lipu laius.

Lipulaul

Eesti lipulaul on "Eesti lipp", mille muusika on kirjutanud Enn Võrk ja sõnad Martin Lipp. Laulu sõnu on kõvasti muudetud võrreldes algsega, näiteks Martin Lipu viis salmi koondati kokku kolmeks.

Algversiooni esimene ja viimane salm:

Ehitagem eesti kojad kolme kodu-värviga!
Võtku nendel Eesti pojad ennast ükskord ühenda',
võtku kuldse armuköie venna-arm neil veerita',
vastaku neil vägev hüüe: «Eesti, Eesti, ela sa!»

Sinine ja must ja valge ehitagu Eestimaad!
Vili võrsugu siin selge, paisugu tal täieks pead!
Vaprast meelest, venna-armust eesti kojad kõlagu,
kostku taeva poole põrmust: «Eesti, Eesti, ela sa!»

Alternatiivsed ettepanekud

1919. aastal tegi Oskar Kangro ettepaneku võtta Eesti lipuks punase ristiga valge lipp". 1920. aastail avaldatud lipukavandite hulgas on muuhulgas ristiga neljaks ruuduks jagatud lipp, mille üks ruut on must ning kolm valged, musta ruudu sees orjaööd ja valguse tulekut sümboliseerivad tähed, ning kollane lipp päikesega, mis pidi sümboliseerima eestlaste "kollast ehk Mongoli tõugu".

Galerii

• 

  Eesti lipu värvid maastikul

• 

  Päikesetõus Eestis

Vaata ka

• Eesti vapp
• Vabariigi Presidendi lipp
• Eesti mereväe lipp
• Eesti NSV lipp
• 2004. aastal vermitud meenemünt, mis tähistab 120 aasta möödumist Eesti lipu õnnistamisest Otepääl
• Eesti lipukandjad olümpiamängudel
• Eesti haldusüksuste lippude loend

Kirjandus

• Artur Taska. Eesti riigilipu seaduse sünd, Stockholm 1955.
• Artur Taska (koostaja). Sini-must-valge värvikolmik eesti luules, Stockholm 1959.
• Karl Aun. Sini-must-valge lipu 100 aastat, Toronto 1984.
• Artur Taska. Mõtteid eesti rahva sümbolitest, Lund 1988.
• Artur Taska. Sini-must-valge 100 aastat: pühendus Eesti Vabariigile, Tallinn 1992.
• Juhan Reimann. Sini-must-valge lipp Läänemardil. – Jõgeva valla ajaloo- ja muuseumisõprade ühingu "Ambior" I album, Jõgeva 1998, lk 13–15 (alglipu peidukohast poolesajandilise okupatsiooniaja jooksul Vaimastveres Karl Auna isatalus).
• Ivo Manfred Rebane. Eesti lipp, Tallinn 1999.
• Viktor Merila. Pool sajandit ühest hulljulgest tembust. – Sakala kalender: 2000, Viljandi 1999, lk 88–90 (Eesti lipu heiskamisest Suure-Jaani kiriku torni 1950. aastal).
• Meeli Müüripeal. Head liputavad alles kujunevad. – Maakodu, 2000, oktoober, lk 48–49.
• Mare Kask. Eesti hümni, lipu ja vapi saamislugu, Tallinn 2002.
• Catharina von Yngling. Eesti lipp ja vapp muinasteaduste valgusel. – Päikesetuul 2002, nr 3, lk 8–9.
• Möldre, Tõnis. Lipulugu
• Eesti lipp 120, EÜS 2007. ISBN 978-9985-9022-7-1

Välislingid

• Eesti lipu laul
• Eesti lipu seadus, eRT
• 2005. aasta lõpuni kehtinud Eesti lipu seadus
• Eesti lipp andmebaasis Flags of the World (inglise keeles)
• Põhjalikum ülevaade Eesti lipu ajaloost
• Peep Ilmet: sinivalge maa Postimees.ee, 4. juuni 2009