Vikipeedia

Korporatsioon Vironia

Korporatsioon Vironia (lühendatult korp! Vironia, samuti C!V!) on 9. detsembril (vkj. 26. novembril) 1900 Riias asutatud eesti soost meesüliõpilaste organisatsioon.

Korporatsioon Vironia
Vironia lipp.svg
[[Korporatsioon Vironia lipp]]
Asutatud 9. detsember (vkj 26. november) 1900, Riia
Värvid violett-must-valge
Lipukiri Ühisus, kindlus, ausus
Liige vironus (vir!), viroonlane
Korporatsiooni Vironia liikmed rongkäigus Õppursõdurite monumendi juurde (2015)

Vironia oli esimene eestlastest üliõpilaste korporatsioon ning on vanim tegutsev üliõpilaskorporatsioon Eestis. Vironia asutati ametlikult 1900. aastal Riia Polütehnilise Instituudi juures, kuigi Riia eesti üliõpilaste koondamine sai alguse juba 1891. aastal. Korporatsioon kolis pärast Vabadussõda Tartusse, kus osteti maja Laial tänaval. 1936. aastast tegutseb Vironia ka Tallinnas. Pärast üliõpilasorganisatsioonide keelustamist 1940. aastal asutati mitmeid väliskoondisi, millest on tänaseni säilinud aktiivsed koondised Torontos ja USA Läänerannikul. Korporatsiooni Vironia tegevus Tallinnas ja Tartus taastati 1989. aastal.

Korporatsioon Vironia on nimetatud Virumaa ladinakeelse nime Vironia järgi.

Tegevuse alusedRedigeeri

Korporatsioon Vironia tegutseb oma kirjapandud tavade ehk Comment' järgi. Institutsiooniliselt jaguneb tegevus Eestis kolmeks: Tallinna konvent, Tartu konvent ja Vilistlaskogu. Neile lisanduvad tegutsevad koondised Torontos ja USA Läänerannikul, mis mõlemad hõlmavad ka kohalikke vilistlasi. Vilistlastel on koondised veel Austraalias ja Rootsis. Erinevalt mitmetest teistest Eesti korporatsioonidest ei ole korp! Vironias üks konvent teisele allutatud ning ka peamist juriidilist organit (Peakoondist) ei ole samuti Eestisse üle toodud ning seda rolli kannab endiselt Toronto koondis. Mingit reaalset ülemvõimu Toronto koondis siiski ei oma.

Vironia tavade järgi on korporatsiooni tegevuse eesmärkideks oma liikmete kasvatamine rahvuslikus vaimus, nende harimine, samuti materiaalne toetamine. Liikmete harimine toimub peamiselt lihtliikmetele mõeldud rebastundide ning kogu tegevkonvendile või korporatsioonile mõeldud seltskondlike ürituste näol.

LiikmedRedigeeri

Kõiki korp! Vironia liikmed nimetatakse viroonlasteks ning ainult pärisliikmeid vironusteks (vir!). Liikmed jagunevad staatuse järgi vilistlasteks (lühend vil!), buršvilistlasteks (b!vil!), seltsivendadeks (sv!) ja rebasteks (reb!), kusjuures korp! Vironia ja korp! Rotalia on ainsad, kus konvendi aktiivseid liikmeid ei nimetata kaasvõitlejateks (ksv!). Nimetus "seltsivend" tuleneb korporatsiooni ametlikule asutamisele eelnenud ajast (1891–1900), mil tegutseti algul rohkem üliõpilasseltsi kujul, eriti kuna tunnustamata organisatsioonidel oli värvitekli kandmine keelatud ning ainsateks eeskujudeks eesti üliõpilasorganisatsioonide näol olid Eesti Üliõpilaste Selts Tartus ning EÜS Põhjala Peterburis. Buršvilistlased ehk üliõpilasvilistlased on konvendi liikmed, kes on küll oma ülikooliõpingud lõpetanud, kuid ei ole veel vilistlaskogusse astunud.

Korporatsiooni liikmed jagunevad pärisliikmeteks ja lihtliikmeteks. Lihtliikmed on kõik noored liikmed, keda pole konvendi liikmeks vastu võetud ehk kes pole välja teeninud korporatsiooni värve. Lihtliikmed jagunevad omakorda rebasteks (1.–2. semester) ja mustadeks majadeks ehk vanemateks lihtliikmeteks. Mustad majad (schwarzes Haus) on staatuselt samuti seltsivennad. Pärisliikmed on kõik värvikandjad olenemata nende staatusest, kaasa arvatud värvikandjad rebased. Rebane saab seltsivennaks, kui tema järel on konventi vastu võetud ülejärgmise semestri rebased. Kui mõnel semestril ühtegi rebast ei liitu, säilitab liige oma rebasestaatuse. Pärisliikmeks saadakse keskmiselt kolme semestriga.

Liikmed jagunevad ka vanuse järgi: 1. semestril ollakse noor rebane (krasser Fuchs), 2. semestril vana rebane (brander Fuchs), värvikandja on 2. aastal noor maja (junges Haus), 3. aastal vana maja (altes Haus), 4. aastal sammaldunud maja (bemostes Haus). Alates 5. aastast on Vironia liige väga sammaldunud maja (ur-bemostes Haus), kusjuures iga semestriga liidetakse vanusele eesliitena üks "väga-" ("ur-"). Korporatsiooni vanemad liikmed saavad anda noorematele liikmetele mitmesuguseid ülesandeid ja korraldusi, kusjuures sellist vanuseprintsiipi arvestatakse konvendi, mitte bioloogilise vanuse järgi.

AjaluguRedigeeri

  Pikemalt artiklis Korporatsiooni Vironia ajalugu

AsutamineRedigeeri

19. sajandi teisel poolel omandasid eestlased kõrgharidust laias laastus kolmes linnas: Tartus, Riias või Peterburis. Eestlastest üliõpilaste enamus valis oma alma materiks Tartu Ülikooli, mille juurde tekkis ka esimene eestlaste üliõpilasorganisatsioon – Eesti Üliõpilaste Selts. Kahel korral prooviti ka selle pinnalt korporatsiooni luua, 1881. aastal ka korporatsiooni Vironia nime all, kuid mõlemad katsed ebaõnnestusid baltisaksa korporatsioonide vastuseisu tõttu.

1890. aastatel kasvas ka Riia eesti üliõpilaste hulk, kes olid asunud õppima Riia Polütehnikumi inseneri- ja majandusharidust omandama. Mitmed eestlased astusid seal saksa või vene korporatsioonidesse. 1891. aastal astusid kaks vastset liiget, Karl Ipsberg ja Gustav Nurm, välja vene korporatsioon Fraternitas Arctica liikmeskonnast, põhjuseks vastuseis eesti rahva ümberrahvustumisele.

Omavahel läbikäivate eesti üliõpilaste ringkond kasvas 1895. aastaks üle kümne ning peagi tekkis tugevam idee asutada oma eestlaste üliõpilasorganisatsioon. Veel ei oldud kindlad, kas luua Riia Eesti Üliõpilaste Selts või korporatsioon. EÜS-i vilistlane Jaan Tõnisson soovitas luua just korporatsiooni ning EÜS-ilt nõusoleku saanuna otsustati luua korporatsioon ja sellele nimeks panna "Vironia". Kuigi EÜS oli andnud ka põhimõttelise nõusoleku kasutada sinimustvalget värvikombinatsiooni, otsustati siiski oliivroheline-must-valge kasuks. Tulevase korporatsiooni tegevuses võeti eeskujuks poola aadlikorporatsioon Arkonia, kus valitses rahvuslik vaim ja kus ei tunnistatud vana, Tartust pärit ja eriti saksa korporatsioonides levinud joomakultust.

Ametlikuks asutamiseks vajalik liikmete arv (25) saadi täis sajandivahetuseks ja veebruaris 1900 esitati ka avaldus Vironia loomise kinnitamiseks Chargierten Conventile (C!C!), mis oli Riia korporatsioonide eestseisuste kolleegium. Riias tegutses tol ajal kolm saksa, kaks poola, üks vene ja üks läti korporatsioon. Vironia loomist toetasid poola, vene ja läti korporatsioonid, saksa korporatsioonid olid vastu. Eriti halvad suhted olid Vironial peamiselt eesti ja läti kadakasakslastest koosneva Fraternitas Concordia Rigensisega, mille liikmetega toimus viroonlastel arvukalt duelle ja kaklusi. 26. novembril 1900 kinnitas Riia Polütehnikumi direktor ametlikult Vironia. Esimene eesti korporatsioon oli sündinud.

EÜS, kes oli toetanud Vironia asutamise ideed, saatis avakommersile oma esinduse koosseisus: Esimees Louis Olesk, kirjatoimetaja Bernard Steinberg ja laekahoidja Peeter Põld ning vil! Alexander Paldrock.[1] Sellest tulenevalt suheldi pärast asutamist Eesti üliõpilasorganisatsioonidest kõige rohkem just EÜS-iga.

Tegevus RiiasRedigeeri

Saanud teiste Riia korporatsioonide tunnustuse osaliseks ja C!C! liikmeks, asus Vironia kaasa lööma kohalikus üliõpilaselus. Sajandi alguse Riias oli haritud seltskonna suhtluskeeleks saksa keel, mida rääkisid sageli omavahel ka mittesakslased. Algusest peale üritati Vironias saavutada olukorda, kus korporatsioonisiseseks keeleks oleks eesti keel. Esimestel aastatel seda siiski 100% saavutada ei suudetud, küll aga nõuti, et iga liige esineks vähemalt ühe eestikeelse ettekandega. Ka rahvuslikkuse küsimuses oldi algaastail suhteliselt liberaalsed, liikmeks võeti ka mitmeid sakslasi, kellest mõned hiljem, kui rahvuslikkust rohkem rõhutama hakati, küll välja astusid. Selleks et noor kiirelt kasvav organisatsioon seatud sihtidelt kõrvale ei kalduks, rakendati tavade ja heade kommete vastu eksinute vastu karme karistusi, kuni väljaheitmiseni.

Kevadel 1909 lahkusid poliitilisel pinnal tekkinud vastuolude tõttu Vironiast 8 liiget, kes lõid Riia Eesti Üliõpilaste Seltsi, hilisema Liivika.

1915 algatas Vironia Eesti Korporatsioonide Liidu (EKL) asutamise idee, et edendada omavahelist läbikäimist ja koostööd. Selleks ajaks oli Tartus asutatud kolm uut eesti korporatsiooni Fraternitas Estica, Sakala ja Ugala, mida Tartu Chargiertenconvent (Ch!C!) ei tunnustatud. Koos Peterburis asutatud Rotaliaga said antud viis korporatsiooni EKLi asutajateks.

Tegevus MoskvasRedigeeri

Oktoobris 1915 evakueeriti Riia Polütehnikum Moskvasse. C!C! tegevus otsustati peatada ja värvides mitte esineda. Ajutiselt katkes ka Vironia tegevus. Saksa okupatsiooni ajal 1918 asus Riia Polütehnikum Riiga tagasi, kus jätkus ka korporatsioonide tegevus.

Korp! Vironia Eesti VabadussõjasRedigeeri

Ehkki Vironia kogu oma tegevuse vältel alati Eesti ja kodumaa huve oli kaitsnud, ja tegelikult kunagi oma kaastööd ega abi ei keelanud kui selleks oli vajadus, ilmnes korporatsioonis valitsev meelsus ja isamaa-armastus kõige kujukamalt Vabadussõja puhkemisel[2].

Esimesel teatel, et Saksa okupatsiooniväed jätavad maha Eesti, vabastades piire, mida nemad seni olid kaitsnud ja et Vene enamlaste väed juba sakslastele on kallale tunginud, ning ainult ootavad soodsat hetke Eesti ründamiseks, kutsuti Vironia ruumidesse 30. novembril 1918 ajaviitmata kokku koosolek, millest paluti osa võtma ka kõiki teisi Riia eesti üliõpilasi. Sellele koosolekule jõudsid ka Tartu üliõpilasorganisatsioonide asemikkude kogu esindajana ksv! Kaiv ja sõjaväe organisatsioonide poolt kapten Konrad Rotschild. Need mõlemad tõid ligemaid teateid üldisest olukorrast kodumaal. Ajutine Valitsus oli otsustanud piiride kaitset sakslaste taandumisel oma kätte võtta ja selle teostamiseks üleskutse avaldanud vabatahtlike kaitseväkke astumiseks. Sellele üleskutsele aga suhtuti nähtavasti umbusklikult ja loiult. Vabatahtlik mobilisatsioon ei edenenud kuigi hoogsalt. Kaitseväkke astujaid tuli kokku vähe. Tartu üliõpilased olid ostustanud olukorra parandamiseks minna igale poole maale laiali agiteerima, et selgitada noore riigi asutamise ja selle kaitsmise vajadust idast ähvardava hädaohu vastu.

Täiesti aru saades selgitustöö kasulikkusest ja hädavajalikkusest, pooldas Riia üliõpilaste koosolek siiski enam tegelikku kaitseväkke astumist, vist küll lõkkele löönud isamaa-armastusest ja sissekasvatatud kohusetruudusest tingitult. Kõik tahtsid isiklikult käed külge panna ja teistele eeskujuks olla. Koosoleku protokollidest nähtub, et peale kodumaa esindajate võtsid sõna ainult viroonlased, kes soovitasid otsekohest rahvaväkke astumist. Sellekohaseks kujunes ka koosoleku lõppotsus, mille järele kõik kohustusid 4. detsembri õhtul kell 8 kokku tulema Tallinnas Estonia teatrimajas spordiseltsi Kalev ruumes. Peale selle otsustati Vironia ja Riia Eesti Üliõpilasseltsi nimel polütehnikumi tahvlile välja panna vastav teadaanne ja kaasakutse kõigile eesti üliõpilasile.

Vahepeal saabus Tallinnast 27 vilistlase allkirjaga kiri tegevkonvendile, milles soovitati in corpore võimalikult ruttu astuda loodavasse Eesti sõjaväkke. 2. detsembril 1918 peeti Vironias esmalt lahtine ja hiljem kinnine konvent, kus eelkirjeldatud avaliku koosoleku seisukoha kinnitamiseks otsustati ühel ajal ja lõplikult in corpore astuda Eesti rahvaväkke ja eelnimetatud tähtpäevaks kõigil ilmuda Tallinna.

Riias viibivate tegevliikmete hulgast olid ohvitserid Nikolai Viitak ja Felix Tannebaum juba varem, novembri viimseil päevil, välja sõitnud, kellest esimene saadeti Viru rindele 1. Diviisi staapi ja teine lõuna rindele 2. polku. Ülejäänud kaasvõitlejad sõitsid Riiast välja 3. detsembril ühiselt ja omaette vagunis. Juba sel sõidul ei tahtnud vedurijuht, arvatavasti enamliste kalduvusiga, rongi kohale viia, teeseldes veduririket. Ainult vanemate mehaanika osakonna kaasvõitlejate kaasabil, kes isiklikult vedurile läksid ja selle käima panid, sundides tõrkujat vedurijuhti edasisõiduks laskeriistaga, toodi rong õnnelikult Valgani ja sealt harilikus korras Tallinna.

4. detsembril ilmusid kõik kaasvõitlejad kokkulepitud ajaks Estoniasse. Seal küsis vil! Gustav Jonson veel kord, kas ei leidu soovijaid maale agiteerima minemiseks. Kõik eranditult eelistasid aga otsest rahvaväkke astumist ja rindele võitlusse minekut.

29. novembril oli Ajutise Valitsuse sõjaminister endise kaitseliidu ratsaosakonna nimetanud ratsarügemendiks ning selle ülemaks ja formeerijaks määranud rittmeister Jonsoni. Vististi tahtest võidelda oma kaasvõitleja juhatuse all avaldasid kõik viroonlased soovi astuda ratsarügementi. Et aga hobuste ja varustuse puudusel ratsarügemendi formeerimine ei edenenud küllalt kiirelt, ja vahepeal lahingtegevus rindel täie hooga oli alanud, siis osa kärsitumaid astus teisisse väeliigesse.

Nii sai juba esimesil detsembripäevil soomusrongi nr. 1 dessantkomando esimeses lahingus enamlasiga Vaivara mägedes haavata sv! Aleksander Kahro, kes saadud haavadesse ka varsti Tallinna haiglas suri. Nimetatud lahingut juhatas dessantkomando ülemana sv! Viktor Arak (alamkapten vanusega 1.07.1917). Need viroonlased, kes alles Tallinnas ootasid lahingväljale saatmist, said oma esimese langenu matusest osa võtta.

Kaheksa viroonlast astusid admiral Pitka soovitusel mereväkke, kus nad määrati teenistusse sõjalaevale Lembit ja kui ustavaid mehi mitmesse osakonda laiali paigutati enamluseohu tõkestamiseks meeskonnas. Pea kõik püsisid laevadel kuni sõja lõpuni lahinguist osa võttes. Peale selle teenisid kaks viroonlast Peipsi laevastikus.

Et ratsarügemendi komplekteerimine tehnilisil põhjusil ikka veel ei arenenud nii kiirelt, nagu seda soovis lahinguhimuline noorus, siis paljud läksid üle soomusrongidele, millega pääsis ajaviitmatult rindele.

Lõplikult kujunes viroonlaste osavõtt Vabadussõjast arvuliselt ja väeliikide järele järgmiseks:

Ratsarügemendis võitlesid oma lugupeetud ja hiljem üldiselt tuntud ja kõrgelt hinnatud vilistlase Gustav Jonsoni all kaheksateist viroonlast – nendest eskadroni ülematena ohvitserid Martin Holberg, Boris Jakob Leemann; sideülemana K. Riisikamp; nooremohvitserina A. Balin. Teised teenisid allohvitseridena ja reameestena peamiselt koondatult ühte kuulipildurrühma, nende hulgas ka pärast üldiselt tuntud kauaaegne rahaminister Leo Sepp ja arhitekt Edgar Kuusik.

Kümne mereväes teeninud viroonlase hulgas väärib erilist tähelepanu ksv! Voldemar Selling, kes PKÜ Estonia selleaegse juhatuse liikmena, kui varustaja, kohustatud ei olnud rahvaväkke astuma, kuid siiski raskeil sõjaalgpäevil lahingutest ja dessantidest kuulipildurina osa võttis.

Soomusrongide koosseisu kuulus 23 viroonlast, nendest paljud ohvitseridena, – teiste hulgas Krediitpanga president Peeter Kurvits; siseministri adjutant Aleksander Tilger; Tallinna tolliülem Erich Espe; Põllutöökoja direktor Tõnis Kind; Estonia teatri kauaaegne direktor Hanno Kompus, kes alglahingud kaasa tegi ratsarügemendiga; ja teised.

Suurtükiväes oli üksteist viroonlast, tähtsamail kohtadel kauaaegne rahaminister Georg Vestel, raske suurtüki divisjoni ülemana Narva rindel; 2. diviisi suurtükiväe ülem Paul Borkman, raskepatarei ülemana; samuti Paul Kuusik.

Jalaväes oli üheksa viroonlast, Tartu Panga direktor Felix Tannebaum 2. polgu pataljoni ülemana, samuti kolonel Eduard Liibus. 5. rügemendis teenis vastutusrikkail kohtadel ja oli tuntud tubli lahingumehena kapten Voldemar Karing, hilisemas elus kolonel. 6. rügemendis leiame sv! Reinhold Tähti,hilisemas elus poliitilise politsei ülema Tallinnas.

Staapides töötasid seitse viroonlast. Tuntud arhitekt Artur Perna oli ülemjuhataja staabis liikumise osakonna formeerijana ja ülemana, siis maakuulamisosakonna formeerijana ja ülemana ja lõpuks sõjaväe korterivalitsuse ülemana. Pärastine Kopli Kinnisvaravalitsuse direktor Nikolai Viitak teenis esimese diviisi sideülemana ja vahepeal Põhja väerinna sideülemana. Pärastine O/Ü Ekstraktor direktor Edgar Sulg oli ülemjuhataja operatiivstaabis liikumisosakonna ülemana kuni sõja lõpuni. Kaptenleitnant Nikolai Link teenis merejõudude tehnika- ja varustusameti ülemana.

Lennuväes ja kaitseliidus oli kummaski üks viroonlane.

Kokku kõigis väeliikides võttis Vabadussõjast osa kaheksakümmend viroonlast.

Siia sisse ei ole arvatud paljud vanemad vilistlased, kes juba sel ajal olid riiklikult tähtsail kohil ja sunduslikust väeteenistusest vabastatud, kuid siiski leidsid tarviliku olevat vähemalt alguses, nii kaua kui kriitiline olukord seda nõudis, astuda rahvaväkke ja osa võtta lahingutegevusest vaenlase vastu. Nii kuulusid Tallinna kaitsepataljoni osadesse ja lõid sellega koos lahinguid pärastine Vabrikantide Ühingu direktor Konrad Mauritz, pärastine teedeministri abi Karl Jürgenson, pärastine Tallinna Laevaühisuse direktor Artur Hüüs, nii enne Vabadussõja puhkemist kui ka edaspidiselt Seemneviljaühisuse direktor Juhan Kalm, Jaak Lilienkampf, G. Toom ja teised.

Selleaegne Vironia koosseis – vilistlased, tegev- ja lihtliikmed, kõik kokku nimekirja järele – võrdus 160-ga. Nendest üle poole, igatahes kõik, kellel see oli võimalik, võtsid osa otsesest lahingtegevusest. Ülejäänud osa, kes seda ei saanud, kas tervislikel või ametikohaga seoses olevail põhjuseil, töötasid innukalt kaasa tagala organiseerimisel ja noore Vabariigi sisemise elu korraldamisel. Tuleb veeb mainida seda, et mitte kõik nimekirja järgi Vironia perre kuuluvad liikmed ei viibinud kahjuks kodumaal, vaid mitmed olid alles Venemaal ja mujal, kust hiljem opteerusid Eesti kodakondsusse.

Tagala organiseerimises on tähtsa töö ära teinud pärastine minister Karl Ipsberg, kes esimese raudtee ülemana kiirelt teostas suurte raskustega ja takistustega seotud raudtee ülevõtmise sakslasilt, kui ka selle tarvilise korrastamise. Kui mõelda selleaegsele raudtee halvale seisukorrale ja enamlaste poolt taganemisel purustatud sildadele, mis tulid kiirelt üles ehitada – ja seda ka tehti – siis väärib Karl Ipsbergi kaastegevus sellel alal suurimat tunnustamist.

Käsitledes viroonlaste tegevust Vabadussõjas, ei tohiks üleliigne olla tuletada meelde lühidalt ka nende viroonlaste tegevust, kes juba esimese maailmasõja lõppedes Vene valitsuse ajal Eesti rahvuslike väeosade asutamist õhutasid ja nende tegelikust loomisest aktiivselt osa võtsid. Esimeseks Eesti rahvusväkke astujaks osutub kaasvõitlejate hulgas Nikolai Viitak, kes juba 12. aprillil 1917 noore lipnikuna tõi Krasnoje Selost Tallinna Eesti Polku ühe terve roodu (umbes 250 meest) eestlasi täie varustusega. Teeninud 1. Eesti polgus Rakveres ja Haapsalus, määrati Nikolai Viitak arvates 24. detsembrist 1917 Viljandisse, sinna koondunud Eesti ratsapolgu adjutandiks, kus tema tegutses polgu laialisaatmiseni enne sakslaste sissetulekut. Eesti iseseisvuse väljakuulutamisel oli Nikolai Viitak, muidugi ainult mõni päev, Pärnus miilitsaülema abiks, kuna ülemaks oli pärastine põllutööminister Nikolai Talts.

Samuti olid ilmunud esimesel võimalusel kodumaale rahvuslikesse väeosisse Georg Vestel, kes valiti Eesti Sõjaväelaste Ülemkomitee liikmeks; Gustav Jonson, keda käsutati Taeblasse, seal asuvat Vene suurtükiväe brigaadi üle võtma, ja selle ülesande lõpetamisel määrati teenistusse Viljandi ratsapolku polguülema abiks; ja Felix Tannebaum, mes määrati 2. Eesti polku, [ja selle] tuntud Pärnu pataljoni ülemana teenis kuni pataljoni likvideerimiseni Saksa okupatsioonivõimude poolt.

Nende rahvuslike väeosade loomisega oli alus pandud pärastisele vabadussõjaaegsele rahvaväele ja sellepärast ei tohi eelnimetatud seltsivendade tegevusest vaikides mööda minna, sest vastaseid ja raskusi nimetatud rahvuslike väeosade loomisel oli küllalt.

Tegevus aastatel 1920–1940Redigeeri

Oktoobris 1920 jätkus tegevus Tartus Eesti Vabariigi tingimustes. 1921. aastal kolis Vironia konvent Tartus aadressile Lai 30. Oma tegevuses püüti lähtuda samadest põhimõtetest, mis olid olnud Riias. Esimestel sõjajärgsetel aastatel pöörati Vironias siiski põhitähelepanu aktiivse üliõpilaselu elamisele, mistõttu paljudel õppetöö unarusse jäi. Hiljem olukord muutus ja taas tõsteti ausse töökus ja vaimuharimine. Olgugi et Vironia tegevus oli kandunud Riiast üle Tartusse, säilisid sõprussidemed Riia C!C!-sse kuulunud korporatsioonidega. Eriti tihe oli läbikäimine läti korporatsioonide Selonia ja Talaviaga. 1930. aastal sõlmiti sõprusleping Helsingi Ülikooli Karjala osakonnaga. 1936 kirjutati alla sõprusleping Riiast Varssavisse siirdunud Poola korporatsiooni Veleciaga. Paksu verd tekitasid teistes eesti korporatsioonides Vironia juba Riia aegadest pärit head suhted EÜS-iga ja sõpruslepingu sõlmimine Tartu saksa Chargierten Conventiga (Ch!C!). 5. mail 1928 sõlmiti EÜS-i ja Vironia vahel "vahekorraleping" ehk kartell-leping.[3] Sõprussuhteid häiris 1931. aasta aset leidnud vahejuhtum, kui vironus Begmann keeldus EÜS-i liikmele Valkile satisfaktsiooni andmast. EÜS teatas seepeale Vironiale lepingu lõpetamisest. Näiteks võttis Vironia osa 1934. aasta juuni alguses toimunud Seltsi lipu 50. juubeli pidustustest Otepääl, millesse teised EKL-i korporatsioonid hästi ei suhtunud.[4] Samuti jätkus ka kahe organisatsiooni vahel 1931. aastal alguse saanud rändkarika peale jalgpalli mängimine. EÜS võitis 1931 3:1, 1932 1:0, 1934 1:0 ning Vironia võitis 1933 4:1.[5]

Tihedalt käidi läbi ka ratsarügemendiga, kus sõja ajal olid teeninud paljud vironlased. Kaitseliidus, kuhu kuulumine oli kõikidele liikmetele kohustuslik, moodustas Vironia ühe kolmerühmalise kompanii.

Vironia liikmeskonnas moodustasid valdava osa juristid ja majandusinimesed. Vilistlaste seas oli ka palju Riia Polütehnikumi lõpetanud insenere.

1936 loodi korp! Vironia Tallinna koondis, et ka vastloodud Tallinna Tehnikaülikoolis inseneriharidust omandavad üliõpilased saaks liituda Vironia perega. Tallinna konvent võimaldas samuti Tallinnas resideerivail vilistlastel aktiivsemalt Vironia elust osa võtta.

1940, kui Nõukogude võim oli keelustanud üliõpilasorganisatsioonide tegevuse ja nende vara konfiskeerinud ning Tartus Lai 30 asunud korporatsioonihoone andnud ENSV Riigi Keskarhiivi Tartu osakonna kasutusse, kuulutati Vironia tegevus vägivaldselt lõppenuks. Tallinna ja Tartu konventide eestseisustele anti määramatuks ajaks volitused ning kõik lihtliikmed võeti vastu pärisliikmeteks.

Tegevus pagulusesRedigeeri

Pärast sõda olid Vironia liikmed pillatud laiali üle terve maailma. Sellest hoolimata asuti aktiivselt üksteisega kontakti otsima ja koonduma. Esimesed Vironia koondised loodi 1945 Rootsis ja Saksamaal, 1950. aastate alguseks olid loodud veel Inglismaa, Toronto, Montreali, New Yorgi, Los Angelese, Sydney ja Venezuela koondised. Vironia koondised paguluses ei muutunud vanade meeste mälestuste heietamise kohaks, vaid kuna pidevalt astus juurde ka uusi liikmeid, siis jätkati jõudu mööda täisväärtusliku korporatiivse elu viljelemist.

Korp! Vironia taastamineRedigeeri

1980. aastate lõpp tõi tänu poliitiliste olude muutumisele ja sellest tulenenud rahva ühiskondliku aktiivsuse plahvatuslikule kasvule kaasa arvukate uute omaalgatuslike organisatsioonide tekke ja vanade Eesti Vabariigi aegsete organisatsioonide taasasutamise.

1987.–1988. aasta vahetusel tekkis grupil valdavalt Tallinna Tehnikaülikoolis (toonases Tallinna Polütehnilises Instituudis) õppivail ja Tallinna Reaalkooli lõpetanud üliõpilastel idee luua oma organisatsioon, mille raames oleks võimalik ellu äratada unustusehõlma vajumas rahvuslikud aated, vanad üliõpilastraditsioonid ja seltskondlik elu. Tegevust otsustati alustada Üliõpilasseltsi Reaal nime all.

1988. aasta lõpul tekkisid loodaval Ü/S-il Reaal kontaktid korp! Vironia vilistlaskoguga, mille tulemusena langetati ühine otsus taastada Ü/S-i Reaal liikmeskonna baasil korp! Vironia tegevus Eestis. 23. veebruaril 1989 kinnitas Tallinna Linna RSN TK korp! Vironia põhikirja, pidulik lipu pühitsemine ja avalik taasasutamine toimus Tallinnas 13. mail 1989.

Problemaatiliseks osutus Tartu koondise taastamine, kuna Vironia nimele konkureerisid kolm rivaalitsevat gruppi. Lahendus siiski leiti ja 6. oktoobril 1989 registreeriti korp! Vironia Tartu koondis Tartu Ülikooli Nõukogus.

Tegevus tänapäevalRedigeeri

Vanad, enne sõda Vironiaga liitunud vilistlased jõudsid ära oodata aja, mil neil oli võimalik anda üle oma teadmised ja kogemused uuele põlvkonnale. Taasasutamisest möödunud 20 aasta jooksul on Tallinna ja Tartu konventide tegevus käima saanud ning noored vilistlased moodustavad Vilistlaskogu kandva jõu. Samuti liitub igal aastal Vironiaga toonaste taasasutajate järeltulijaid. Järjest rohkem keskendub tähelepanu sisulistele probleemidele, millele esimeste aastate jooksul ei olnud mahti mõelda. Vaimsuse ja organisatsiooni igapäevatöö uue kvaliteedi saavutamine on lähiaastate peamisteks eesmärkideks.

2000. aastaks renoveeriti ulatuslikult Tartu konvent, mille laiendamine ja renoveerimine jätkub ka praegu. 2007. aasta sügissemestril alustas Tallinna konvent oma tegevust päris oma pinnal Uuel tänaval, kus viroonlaste kasutuses on vanalinna õdusate müüride vahel väikese sisehooviga suur kahekorruseline maja, mille renoveerimine ja korporatsiooniruumideks ümberehitamine viidi lõpule 2008. aasta sügiseks.

Tähtsamad daatumidRedigeeri

  • 9. detsember (vkj 26. november) 1900 – korporatsiooni Vironia ametlik asutamine Riia Polütehnilise Instituudi juures.
  • 1915. aasta oktoober – Vironia evakueerus koos Riia Polütehnikumiga esimese maailmasõja tõttu Moskvasse.
  • 1918 – Saksa okupatsiooni ajal jätkub Riia Polütehnilise Instituudi õppetöö ja Vironia tegevus jätkub Riias.
  • 24. november 1918 – Vironia otsustab in corpore astuda loodavasse Eesti Rahvaväkke. Vabadussõjas osales 80 viroonlast, 30 said Vabadusristid, 6 hukkusid.
  • 1920. aasta oktoober – Vironia tegevus jätkus Tartus.
  • 1936 – Tallinna Tehnikaülikooli juurde loodi Vironia Tallinna koondis.
  • 1940 – Nõukogude okupatsioonivõimud keelustasid üliõpilasorganisatsioonide tegevuse. Vironia kuulutas oma tegevuse vägivaldselt lõppenuks ning konventide eestseisustele anti määramatuks ajaks volitused.
  • Pagulusperiood – pärast teist maailmasõda asutasid Vironia liikmed üle maailma mitmeid väliskoondisi, millest osa tegutseb tänapäevani.
  • 23. veebruar 1989 – Vironia ametlik taasasutamine Eestis.

Liikmete tegevusRedigeeri

RebaseluRedigeeri

Iga nädal õpetatakse rebastele laulmist (cantus´tunnid), akadeemilist vehklemist (pauc´tunnid), akadeemilisi teadmisi (oldermannitunnid) ja tantsimist. Tantsutunde korraldatakse tavaliselt mõne naiskorporatsiooni või -seltsi noorliikmetega. Referaatide ja kõneoskuse viimistlemiseks korraldatakse ka referaaditunde. Lisaks õpetatakse rebaseid ka jooksvate ülesannetega, näiteks ettevalmistatud kõnedega, ekspromptkõnedega ja rebasteatritega.

Sportlikest tegevustest harrastatakse korvpalli, jalgpalli, laskesporti ja orienteerumist, aga ka malet. Ühena vähestest tegeletakse Vironia Tartu konvendis aktiivselt ka rebastele traditsioonilise vehklemiskunsti ehk paukimise õpetamisega. Kusjuures soovijatel on võimalus piisava vilumuse saavutamise järel oma oskusi proovile panna Riia või Tartu turniiridel.

KonvendieluRedigeeri

Äärmiselt oluliseks peetakse ühisustunde ja meeskonnatöö arendamise seisukohalt konvendis õpingute kõrval erinevate ametite pidamist. Enne ülikoolist lahkumist ning päris tööpõllule siirdumist saavad vironused soovi korral erinevaid ameteid pidades kogemuse, mis tuleb kasuks nii inimesele enesele kuid mida hiljem hindavad ka tööandjad: meeskonnatöö kogemus, julgus vastutada, oskus teha õigeid otsuseid ning koordineerida kõige erinevamaid projekte (alates ürituste korraldamisest ja lõpetades lihtsamate ehitustööde korraldamisega). Liikmetel on võimalik taotleda oma õppetöö hõlbustamiseks stipendiume, mille fondid on loonud vilistlased Albert Tattar ja Harald Johann Perten.

LiikmeskondRedigeeri

Tuntumate liikmete loendRedigeeri

ÜhiskonnategelasedRedigeeri

  • Karl Ipsberg, c. 1890 – asutajaliige, poliitik (astus 1940 korporatsioonist välja[6])
  • Eduard Georg Aule, c. 1897 – asutajaliige, poliitik ja pangandustegelane
  • Artur Uibopuu, c. 1897 – asutajaliige, poliitik ja Eesti Panga president
  • Oskar Amberg, c. 1899 – asutajaliige, poliitik ja insener; pikka aega viimane elusolev asutajaliige paguluses
  • Georg Vestel, c. 1900 – asutajaliige, pankur ja poliitik
  • Johan Sihver, c. 1904/II – poliitik ja ettevõtja
  • Juhan Kukk, c. 1905/II – poliitik, riigivanem ja ettevõtja (astus 1909 korporatsioonist välja)
  • Karl Tofer, c. 1905/II – diplomaat
  • Anton Teetsov, c. 1908/II – poliitik, minister ja pangandustegelane
  • Oskar Kerson, c. 1910/II – diplomaat, tööstur ja Eesti Panga president eksiilis
  • Leo Sepp, c. 1910/II – poliitik ja pangandustegelane, Eesti Panga direktor
  • Edgar Sulg, c. 1911/II – poliitik ja majandustegelane (astus 1930. aastatel korporatsioonist välja)
  • August Kerem, c. 1912/II – poliitik, agronoom ja põllumajandustegelane
  • Peeter Kurvits, c. 1915/II – poliitik, minister ja majandustegelane
  • Tõnis Kint, c. 1918/II – poliitik, peaminister Vabariigi Presidendi ülesandeis eksiilis
  • Nikolai Viitak, c. 1918/II – poliitik
  • Albert Tattar, c. 1920/II – diplomaat ja ärimees
  • Juhan Kurvits, c. 1921/I – advokaat
  • Willibald Raud, c. 1921/I – diplomaat ja majandusteadlane
  • Elmar Tambek, c. 1921/I – jurist ja Presidendi Kantselei ülem
  • Valter Ever, c. 1921/II – advokaat ja olümpiasportlane
  • Karl Selter, c. 1922/I – poliitik, minister, diplomaat ja jurist
  • Helmut Roman, c. 1922/II – advokaat
  • Arnold Joonson, c. 1924/II – ajakirjanik
  • Eduard Suits, c. 1924/II – kohtunik
  • Viktor Päts, c. 1924/II – poliitik ja jurist
  • Aleksander Massakas, c. 1925/II – diplomaat
  • Edgar V. Saks, c. 1928/II – poliitik, eksiilvalitsuse liige, publitsist, harrastusajaloolane ja kirjanik
  • Rudolf Jalakas, c. 1939/I – Rootsi-Eesti pangandustegelane
  • Andres Küng, c. 1964/II – Rootsi-Eesti ajakirjanik, kirjanik, ettevõtja ja poliitik
  • Tõnu Toome, c. 1968/II – Kanada advokaat
  • Markus Hess, c. 1972/II – väliseesti poliitik ja ühiskonnategelane
  • Jaan Priisalu, c. 1988/II – Küberkaitse liidu looja ja endine RIA peadirektor
  • Märten Ross, c. 1989/II – pangandustegelane, Eesti Panga president

SõjaväelasedRedigeeri

Teadlased ja õppejõudRedigeeri

KultuuritegelasedRedigeeri

ÄrimehedRedigeeri

SõprusorganisatsioonidRedigeeri

Korp! Vironia esimesed sõprussidemed pärinevad Riia Chargierterconvent´ist ehk korporatsioonide katusorganisatsioonist, mille aktiivne liige oldi aastatel 1900–1918. Katusorganisatsiooni vanimad, baltisaksa korporatsioonid Fraternitas Baltica, Concordia Rigensis ja Rubonia on baltisakslaste lahkumise tõttu oma tegevuse Baltimaades lõpetanud ning Saksamaal tegutseb edasi vaid korp! Concordia Rigensis Hamburgis, kelle liikmetega suheldakse peamiselt volbripidustuste ajal Tartus.

Teiste Riia kartellikaaslastega saadakse siiani tihedalt läbi. Poola korporatsioonide Arkonia ja Welecjaga Varssavis toimub suhtlus peamiselt üksteise kommerssidel käimisega. Korp! Welecjaga sõlmiti 1936. aastal ka eraldi kartell-leping. Riia läti korporatsioonide Selonija ja Talavijaga toimub mitmeid omavahelisi spordivõistlusi. Riia vene korporatsiooni Fraternitas Arcticaga on suhtlus sagenenud pärast viimase tegevuse laienemist Eestisse, kui tegutseti Vironia Tartu konvendis, edaspidi Vironiale kuuluvas Tartu konvendi naabermajas. 2010. aastal sõlmiti Vironia ning Fraternitas Arctica vahel ka sõprusleping.

Eesti korporatsioonidega tekkisid ametlikud sidemed juba 20. sajandi alguses, kui sõlmiti kartell-lepingud korp!! Fraternitas Estica (1908) ja Sakalaga (1910). 1915. aastal pandi alus Eesti Korporatsioonide Liidule, mille liikmetega on tihe suhtlus kestnud läbi pagulasperioodi kuni tänapäevani. 2008. aastal, sada aastat pärast eelmist lepingut, sõlmiti Fraternitas Esticaga uus sõprusleping. 1930. aastatel oli Vironial kehtiv sõprusleping ka Eesti Üliõpilaste Seltsiga.

1930. aastal sõlmis Vironia sõpruslepingu soome Karjala osakonnaga (soome k. Karjalainen Osakunta) Helsingis, kellega on säilinud vastastikune külaskäimine. Pagulasperioodil tekkis Vironia Rootsi koondisel tihedam läbikäimine Karjala Osakonna sõprusorganisatsiooniga, Uppsala Ülikooli Västmanlands-Dala natsiooniga (rootsi k.: nation), kellega pärast Rootsi koondise sulgemist on suhtlemine jäänud harvemaks. Viimastel aastatel on Vironial tihenenud läbikäimine leedu korp! Neo-Lithuaniaga Kaunases.

korp! Vironia rebaste eluRedigeeri

Nagu selgub näiteks vil! Walter (Valter) Hiire (c. 1936/II) mälestustest, säilitati korporatiivses kasvatuses teatud riiapärane karmidus:

Esimest korda viibisin Vironia konvendis külalisõhtul sügisel 1932. Tollest õhtust on säilunud hääd mälestused, sest külalistesse suhtuti sõbraliku tähelepanuga, püüdes vestluste varal tutvuda külalise isikuga, tema valitud teaduskonnaga ja huvialadega.

Ei jäetud aga kasutamata võimalust külalise aasimiseks kui selleks arvati põhjust olevat. Tollel õhtul pälvis tähelepanu keegi Adamson, kellelt päriti, et kas tal pole mitte sugulasi Skandinaavias.

Külalisõhtud kujunesid tavaliselt hubaseiks koosviibimisteks õllelauas, koos cantustega, pakkudes rohkeid võimalusi tutvumiseks tulevaste lihtliikmete kandidaatidega.

Pidulikkus Vironiasse vastu võtmisel on jäänud meelde aastateks. Teatav ooteärevus istudes väikses saalis ja oodates sissekutsumist vapisaali. Siis seniori tõsised sõnad tervituseks uutele lihtliikmetele ja kõikide seltsivendade käesurved.

Rebaste kasvatuse peamised ülesanded langesid oldermani, magister cantandi ja magister paucandi õlgadele. Esimene õpetas korporatsiooni sisekorda ja kombeid. Teise ülesandeks oli üliõpilaslaulude õpetamine, nii et rebane hätta ei jääks, kui talle anti korraldus cantust teha. Kolmas kandis hoolt terve konvendi, seega muuseas rebaste, spordielu eest.

Riias mängis referaatõhtute pidamine tähtsa rolli noorte silmaringi avardamisel. See komme jäi mõneks ajaks Tartus soiku. Oma mälestustes nendib vil! Aavo Aavelaid (c. 1928/II), "Ainsa referaadina ajavahemikus 1928–1932 oli minu ettekanne teemal "Üliõpilasorganisatsioonide ajalugu", mille kandsin ette pärast korralise konvendi koosoleku lõppu, istudes oma scriba toolil. Samal teemal avaldasin ka artiklitesarja Üliõpilaslehes. Magister referendi ametit meil tol ajal konvendis ei olnud." Sellele mõõnale aga järgnes tõus. Vil! Karl Pärl (c. 1931/II) teatab konvendile oma 20. jaanuaril 1933 koostatud aruandes, et 1932. aasta sügissemestril peeti kuus referaati, kusjuures kuulajaid oli vastavalt kakskümmend seitse, kolmkümmend üks, kakskümmend seitse, kakskümmend üheksa, kakskümmend kaks ja kolmkümmend neli. Selles referaatide sarjas seati luubi alla peamiselt vaid üliõpilaskonna enda elu: – Korp! Vironia ajalugu, asutamiseni – Korp! Vironia ajalugu, Tartu ajani – Mõtteid akadeemilisest tööst – Tegelik autasu – Korporatiivne rebaste kasvatus – Comment, vennastuse sümboolika

Tänapäeval mäletatakse, kuidas 1930. aastate keskel võis kuulda ka laiemat kultuurilma puudutavaid rebaste referaate – ajaloolistel, kirjandusteaduslikel või muusikateaduslikel teemadel. (Poliitikat ei käsitletud.) Vahest oli ka ettekirjutatud teemas teatud mängimisvõimalusi – nagu seda kasutas ära Herbert Uustalo (c. 1939/II), nentides armastuseteemalises referaadis, et "Armastus on soe asi, aga ta ei saa soojaks mitte ilma kehalise kontaktita, olgu see kasvõi väiksest sõrmest kinni hoidmine." Tavaline referaat kestis veerand või pool tundi, millele järgnes küsimusi. Tegevus hõlmas tavaliselt vähem kui tunni. Teoreetiliselt pandi igale rebasele kohustuseks referaati pidada, kuid tegelikult nii mõnigi rebane pääses sellest proovist, tänu coetuste suurusele, semestri piirangule ning kombele pidada vaid ühte tööpäevast referaati nädalas.

Tõsisemate nädala sees toimuvate referaatide kõrvale pakuti vahest, laupäeva õhtuti, rebase impromptreferaati. Sealjuures mõni leidlik noor, vana või sammeldanud maja tellis välja eelhoiatusteta kolme-nelja-viie-minutilise sujuva esinemise veidral teemal, näiteks – Altukse kella helina mõju rebase hingeelule – Kuuvalguse paiste mõju kaerakasvule – Lendav kotlet voorimehe habemes Kellel sõnad ladusalt suus, võis loota nii kuulajaskonna jalgade hõõrumisele vastu põrandat kui ka kiitusklaasile.

ViitedRedigeeri

  1. ↑ Korp! Vironia 1900–1950: 1951:18)
  2. ↑ Vironia Vabadussõjas, Võitleja = The Combatant: ülemaailmne Eesti sõjameeste ja vabadusvõitlejate häälekandja, 1 november 1955
  3. ↑ Vahekorraleping 5. mai 1928.
  4. ↑ Korp! Rotalia 1913–1944, 1981. Lk. 209.
  5. ↑ Üliõpilasleht Nr. 9. 1934:270.
  6. ↑ Karl Ipsberg. Mispärast ma "Vironiast" lahkusin. Rahvaleht nr 74, 29. märts 1940. Lk 2

KirjandusRedigeeri

  • Vironia XXX aastapäeva erinumber. Üliõpilasleht nr 12, 12. november 1930. 68 lk
  • Korp. "Vironia" erinumber. Üliõpilasleht nr 13, 22. november 1935. 91 lk
  • Edgar V. Saks. Ernst Enno üliõpilasaastad: korp. "Vironia" arhiivi valgusel. Tartu 1935
  • Korp! Vironia 1900–1950. Stockholm 1951. 87 lk
  • Album Vironorum. Korp! Vironia, Cushing-Malloy, Inc. Toronto 1975. 135 lk
  • Korporatsioon Vironia Eesti Vabariigis 1918–1940. Korporatsioon Vironia ajalookomisjon. Toronto 1990. 162 lk
  • Album Vironorum II. Korp! Vironia. Tallinn 2000. 166 lk
  • Korporatsioon Vironia 100. Korporatsioon Vironia Torontos. Toronto 2000. 316 lk

VälislingidRedigeeri

Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Korporatsioon_Vironia&oldid=6406571"