Ava peamenüü
Disambig gray.svg  See artikkel räägib Eesti Vabadussõjast, teiste konfliktide kohta, mida võidakse nimetada Vabadussõdadeks, vaata: Vabadussõda (täpsustus)

Vabadussõda oli 28. novembrist 1918 kuni 3. jaanuarini 1920 võideldud sõda Eesti Vabariigi iseseisvuse kaitseks ja kindlustamiseks Nõukogude Venemaaga ning 1919. aasta juunis ja juulis Landeswehri vastu.[2]

Vabadussõda
Soomusrong nr 2 Valgas 1919.jpg
The British Naval Campaign in the Baltic, 1918-1919 Q19368.jpg
FinnVlntrsTllnnDc1918.jpg
Vabadussõda Erküla, 1919.jpg
Soomusrongi "Kapten Irv" luurajad.jpg
Tallinn24Feb1918.jpg
Ülevalt päripäeva: Eesti soomusrong nr 2 Valgas (1919), Soome vabatahtlike saabumine Tallinna (detsember 1918), Soomusrongi "Kapten Irv" jalamaakuulajate komando (kevad 1919), esimene Eesti Vabariigi aastapäeva tähistamine (1919), 9. jalaväepolgu võitlejad Erküla järve ääres (juuni 1919), Suurbritannia laevastik Läänemerel (detsember 1918).
Toimumisaeg 28. november 19182. veebruar 1920
Toimumiskoht Eesti, Läti,
Peterburi kubermang ja Pihkva kubermang
Tulemus Punaarmee väljatõrjumine Eestist ja Eesti riikliku iseseisvuse tunnustamine Tartu rahulepinguga
Territoriaalsed
muudatused
Eesti iseseisvub
Osalised
Väejuhid või liidrid
Väeüksused
Eesti Vabadussõjas osalenud väeosade loend Eesti Vabadussõjas osalenud väeosade loend Eesti Vabadussõjas osalenud väeosade loend
Jõudude suurus

Nende seas:

  • 28. november 1918:
  • 4000[8]
  • 20 suurtükki[8]
  • 30 kuulipildujat[8]
  • 1 soomusrong[8]
  • 2 soomusautot[8]

  • 7. jaanuar 1919:
  • 5000–6500 jalaväelast
    (+ reserv)[2]
  • 750 ratsaväelast[2]
  • 141 kuulipildujat[2]
  • 26 suurtükki[2]
  • 3 soomusautot[2]
  • 1 soomusrong[2]









  • mai 1919:
  • 80 000[5]
  • 1100 kuulipildujat[9]
  • 200 suurtükki[9]
  • 14 soomusautot[9]
  • 5 soomusrongi[9]
  • 14 lennukit[9]

  • detsember 1919:
  • 120 000[10]
  • 1919. a. juunis:
  • 20 000[4]
Kaotused
  • vähemalt 35 000 langenut & haavatut[10]
  • 10 000+ vangilangenut & ülejooksikut[12]
  • 400 langenut
  • 1100 haavatut
Eesti Vabadussõja ulatust kirjeldav kaart

Sisukord

Sõja algusRedigeeri

11. novembril 1918 alistus Saksamaa Esimese maailmasõja tulemusena Antandile. Pärast Saksamaal toimunud Novembrirevolutsiooni ja saksa vägede evakueerimise algust tühistas Lenini juhitud Nõukogude Venemaa valitsus 13. novembril 1918 ühepoolselt Saksa keisririigiga sõlmitud Brest-Litovski rahulepingu. 16. novembril andis Punaarmee ülemjuhataja Jukums Vācietis käsu alustada taganevate Saksa vägede järel pealetungi laialdasel rindel Soome lahest kuni Ukrainani, kuid korraldusega hoiduda relvakonfliktidest evakueeruva Saksa armeega. 18. novembril tungis Punaarmee Lätisse ja 28. novembril kahe diviisi jõududega (kokku 12 000 meest) üle Eesti piiri Narvas[13]. Vabadussõjas olid Tallinnast kohale veetud gümnasistid koos mõne salga Narva koolipoistega, kelle hulgas oli ka venelasi, ühed esimesed, kes koos taanduva Saksa sõjaväe mõnede üksustega astusid relv käes esimestena bolševikele vastu.[14]

Narva lahing (1918)Redigeeri

  Pikemalt artiklis Narva lahing (1918).

Eesti rahvaväe organiseerimine oli alles alanud. Rindele suudeti saata umbes 2200 meest, lisaks 14 000 kaitseliitlast, vähem kui pooled neist püsside ja varustusega ning ilma ainsagi suurtükita. Esimese sõjakuu jooksul Eesti väed taganesid. Punaarmee vallutas Kirde- ja Kagu-Eesti[15], sealhulgas Tartu.

Eestit toetasid iseseisvuspüüdlustes ja võitluses Nõukogude Venemaaga välisriigid, 20. novembril avaldas Suurbritannia asevälisminister Robert Cecil Eestile toetust ning lubas sõjalist abi. 12. detsembril saabus Tallinna reidile Liepajast Suurbritannia sõjalaevastik admiral Sir Edwyn Alexander Sinclairi juhtimisel. Laevastiku saabumine õnnestus teisel katsel, sest esimesel katsel hukkus Saaremaa lähistel kergeristleja "Cassandra" ning laevastik pöördus tagasi. Tänu inglaste abile oli Eesti rannik Nõukogude Punalaevastiku eest julgestatud. Briti laevastik tõi Eestile ka relvi ja varustust. USA abistas Eestit eeskätt humanitaarabiga. Briti laevastik kaitses Eesti rannikut kuni 1919. aasta 5. jaanuarini, mil lahkus Läänemerelt.

23. detsembril 1918 nimetati sõjavägede ülemjuhatajaks polkovnik Johan Laidoner. Korraldati mobilisatsioon, mis 5. jaanuariks 1919 tõi kokku Eesti kaitsejõududesse ainult 13 500 meest. Põhilise osa kaitsejõududest moodustasid Esimeses maailmasõjas osalenud eesti ohvitserid ja kooliõpilastest vabatahtlikud.

Olulist rolli mängisid edasises sõja käigus 30. detsembril Tallinnasse jõudnud Martin Ekströmi juhitud 1. Soome vabatahtlike salga vabatahtlikud Soomest ning Eesti vabatahtlikest – koolipoistest moodustatud üksused, kohalikest baltisakslaste poolt moodustatud Balti pataljon Konstantin Weissi juhtimisel ja Pihkva piirkonnas Punaarmeed takistanud vene valgekaartlaste Pihkva korpus.

1918. aasta taganemislahingudRedigeeri

  Pikemalt artiklis Viru rinne.

1919. aasta jaanuari algul oli Punaarmee Tallinnast 40 km kaugusel. Eesti väed ja Martin Ekströmi ning Hans Kalmi Soome vabatahtlike pataljon asusid 7. jaanuaril vastupealetungile. Tapa vabastati 9., Rakvere 12., Jõhvi 17. jaanuaril, Narva vabastamiseks tehti 17. jaanuaril Utria dessant.

1919. aasta vastupealetungiperioodRedigeeri

Soomusrongide nr 1 ja 2 eduka pealetungi tulemusel kanti sõjategevus üle Lõuna-Eestisse: 6. jaanuaril vabastati Öötla, Kärstna ja Taagepera mõisa; 7. asusid Eesti väed üldpealetungile Viru rindel9. vabastati Tapa ja Lõunasuunal vabastati Jõgeva ja Ruhja.

11. jaanuaril vabastati Viru rindel Kunda, 12. jaanuaril Rakvere, 13. jaanuaril Lõuna-Eestis Kaarepere raudteejaama ja 14. jaanuaril vabastasid soomusrongid ja Tartumaa kaitsepataljon Tartu linna.

15. jaanuaril, Eesti väed vallutasid Vasknarva ja Jõhvi, 16. jaanuaril peatus soomusrongide pealetung lõhutud Elva silla juures, kuid 17. jaanuaril jõudsid Eesti väed Vaivara raudteejaamani ja lahingutes Lõuna-Eestis, Võru suunal vabastati Rõula mõis ja hõivati Elva raudteejaam.

17.18. jaanuaril toimus Viru rindel Utria dessant ja 18. jaanuaril Laagna lahing, vabastati Meriküla, Narva-Jõesuu ja Riigi küla. 19. jaanuaril vallutasid Viru rindel soome vabatahtlikud tagasi Narva, 21. jaanuaril Lõuna-Eestis vallutasid Eesti väed Ruhja suunalt Valga suunas, Lätimaal Pikksaare ja Pikksaare raudteejaama

25. jaanuaril vabastati Lõuna-Eestis Rõngu ja Puka, 28. jaanuaril Sangaste raudteejaam ja 29. jaanuaril Räpina, Kanepi, Kurni. 30. jaanuaril lõikasid Eesti väed läbi Võru ja Petseri vahelise Valga-Võru-Pihkva raudtee, lõigates ära Valga poolt taanduvate enamlaste taganemistee.

31. jaanuaril toimus Paju lahing ja 1. veebruaril hõivasid Eesti väed Valga ja Võru. 4. veebruaril vallutasid Eesti väed Lõunarindel Petseri.

  Pikemalt artiklis Lõunarinne (Eesti Vabadussõda).

24. veebruaril 1919 kandis kindral J. Laidoner Eesti Maanõukogule ette, et vaenlane on Eesti piiridest välja aetud. Vastupealetungi käigus võtsid Eesti väed 6000 vangi ja said saagiks üle 40 suurtüki.

Lahingutegevus Põhja-LätisRedigeeri

Sõjaline olukord Lõuna-Eestis ja Lätis 6. märtsil 1919:
██ sakslaste väeosade ja baltisaksa Landeswehri väeosade dislotseerumine
██ Läti Ajutise Valitsuse sõjajõud
 
Sõjaline olukord Lõuna-Eestis ja Lätis 22. juuli 1919:
  Pikemalt artiklis Lõunarinne (Eesti Vabadussõda).

Eesti vägede pealetung aitas kaasa ka Läti ja Leedu armeede edule. 1919. aasta jaanuaris oli Nõukogude Venemaa Punaarmee Läänerinde Nõukogude Läti armee väeosad okupeerinud peaaegu kogu Läti koos Riia linnaga, kus moodustati Läti Sotsialistlik Nõukogude Vabariik ja suure osa Leedust koos Vilniusega, kus moodustati Leedu-Valgevene NSV. 16. veebruaril alustas Punaarmee Volmari suunalt vastupealetungi ja vallutas Heinaste. Samal päeval algas Saaremaa mäss.

Eesti vägede edu sundis Punaarmee ülemjuhatust 22. veebruaril 1919 pealetungi Lätis, Leedus ja Valgevenes seisma panema. Läänerindel opereerivate Punaarmee jõudude kokku 285 000 mehest suunati Eesti vastu Punaarmee Nõukogude Läti armee eliitvõitlejad – Punased läti kütid. Märtsist kuni maini 1919 püüdis Punaarmee murda Eesti kaitset, kuid tulutult. Eesti sõjavägi kasvas mobilisatsiooni lõpuleviimisega 75 000 meheni ja tõrjus kõik rünnakud. Samal ajal sai Punaarmee lüüa Leedus ja Lätis, kaotades Vilniuse 23. aprillil Poola vägedele.

Mai keskel alustas Lõunarinde 3. diviis pealetungi Ainaži (eestipäraselt Heinaste) – Salaca (Salatsi) jõe – Burtnieki (Asti) järve – Seda (Säde) jõe joonelt lõuna suunas. Esialgu takerduti läti kütivägede kaitsesse, kuid pärast 22. mail Riia kaotamist kindral von der Goltzi Landeswehri vägedele pöördusid Punaarmee, Nõukogude Läti armee väeosad põgenema. Eesti üksused hõivasid mai lõpupäevil Salacgrīva (Salatsi), Limbaži (Lemsalu), Valmiera (Volmari) ja Smiltene ning 31. mai õhtul sisenes rahvaväe koosseisu kuulunud Põhja-Läti brigaadi läti polk Cēsisesse.

Mai lõpus läks Kagu-Eestist Läti suunal pealetungile ka eesti vägede 2. diviis, kes hõivates Alūksne (Marienburg), saavutas ulatusliku läbimurde vastase rindest ning teostas sügavale vastase kaitsesse ulatuva reidi vaenlase tagalasse. 31. mail hõivati Gulbene (saksapäraselt Schwaneburg) raudteesõlm, 5. juuniks jõuti aga Daugava (Väina) jõeni ning hõivati Krustpils (Kreutzburg) ja Lõuna-Lätis asuv Jēkabpils (Jakobstadt). Idasuunal kujunes Punaarmeega uueks rindejooneks Pedetsi (lätipäraselt Pededze) ja Aiviekste jõgede ning Lubānsi järve liinil.

1919. aasta maipealetung VenemaalRedigeeri

  Pikemalt artiklis Pihkva rinne.

1919. aasta mais osalesid Eesti väed ajutise strateegilise liitlasena Vene valgekaartlaste Põhjakorpuse sõjalises operatsioonis Valge Mõõk, Petrogradi ja Pihkva kubermangus. 13. mail asusid Peipsi järve põhjaosas asunud Põhjakorpuse väeosad pealetungile Pljussa jõe piirkonnas asunud endise kindral Nikolajevi juhitud brigaadile, kelle staap vangistati ning millest tingitud olukorras taganesid brigaadi väeosad Luga suunas. Järgnenud Weimarni raudteejaama ja asula vallutamisega tungisid Põhjakorpuse väed Punaarmee Jamburgi väegrupi tagalapiirkonda, kes kartes äralõikamist peajõududest taganes, mille järel hõivasid Põhjakorpuse väed 17. mail Jamburgi linna ja 15. mail hõivasid polkovnik Stanisław Bułak-Bałachowiczi ratsaväeosad Peipsi järve idakaldal asunud Gdovi (eestipäraselt Oudova). Järgnenud pealetungil Gattšina ja Petrogradi suunal jõudsid Vene valgekaartlaste väeosad Kikerino raudteejaama ja Koporjeni, kus asunud Punaarmee väeosade vastupanu tõttu pealetung peatus. 13. juuni 1919 puhkes Seraja Lošadi ja Krasnaja Gorka fordis bolševikevastane ülestõus, mis aga suruti Balti laevastiku laevade tulega maha ja ülestõusnud taganesid 16. juunil Põhjakorpuse vägede juurde.

Peipsi järve lõunaküljel läksid 12. mail läks Eesti armee 3. Diviisi väeosad üldpealetungile Kagu-Eestis Võru suunalt ja vallutas 25. mail Pihkva, mille kaitse anti üle Gdovi suunalt peale tunginud vene Põhjakorpuse Stanislav Bulak-Balahhovitši vägedele.

Juuni alguses jõudsid Põhjakorpuse väeosad Luuga ja Gattšina lähedale. Punaarmee tugevdas reservidega oma kaitset kuni 60 000 sõdurini ning pealetung peatati ja vasturünnakul vallutas Punaarmee 28. augustil uuesti Pihkva.

Maipealetungi tulemusel hõivasid Vene valgekaartlaste väed territooriumi Venemaal ning see võimaldas neil oma valduses oleval territooriumil suurendada sõjajõudusid, seejärel moodustati Põhjakorpuse baasil Loodearmee, mille koosseisu kuulus juba kaks korpust.

Landeswehri sõdaRedigeeri

  Pikemalt artiklis Landeswehri sõda.

Eesti aitas Lätil luua sõjaväge pärast Kārlis Ulmanise valitsuse kukutamist Eestisse evakueerunud läti sõjaväelastest (Põhja-Läti brigaad). 1919. aasta suvel tegutses kolmest Eesti diviisist kaks Põhja-Lätis, puhastades selle Punaarmee Läänerinde Nõukogude Läti armeest (Marienburg-Jakobstadti operatsioon 27. maist kuni 5. juunini).

Juunis 1919 viis see kokkupõrkele Landeswehriga, kes olles vabastanud Lääne- ja Kesk-Läti Punaarmeest, püüdis allutada Lätit oma võimule ning kehtestada Balti hertsogiriiki, Võnnu lahingus 23. juunil purustasid Eesti 3. Diviis Landeswehri väed Põhja-Lätis. See päev on Eestis võidupüha. Järgnenud lahingute käigus jõudis 3. diviis Riiani ning Esimese maailmasõja võitnud Antanti riikide sõjalised esindajad taastasid Läti iseseisvuse.

1919. aasta sügispealetung PetrogradileRedigeeri

 
Loodearmee ja eesti väeosade 1919. aasta sügispealetung Petrogradile

Sõda Nõukogude Venemaa vastu toimus suvel ja sügisel 1919 Venemaa ja Läti pinnal. Osalt toimus see koostöös Judenitši juhitud Loodearmeega, Eesti väeosad osalesid koos polguga lahingutes Ingerimaal, Luga ja Koporje lahe äärsetel rannikualadel ning Krasnaja Gorka operatsioonis.

Rahuläbirääkimised ja kaitselahingud Narva allRedigeeri

Novembriks 1919 oli Eesti sõjaväes toidul 100 000 mõõka ja tääki. Novembris tungis Punaarmee uuesti Eesti piiridele ja novembris ja detsembris toimusid Viru rindel Vabadussõja ägedaimad lahingud. Nõukogude väejuhatus saatis Eesti vastu kaks armeed kokku 160 000 mehega. Eesti pani välja 85 000 meest. Nõukogude Venemaa ei suutnud Eesti kaitsest läbi murda ning 1919. aasta lõpuks nõustus vaherahuga. See algas 3. jaanuaril 1920 kell 10.30 hommikul.

Tartu rahu sõlmimineRedigeeri

  Pikemalt artiklis Tartu rahu.
 
Vabadussõja kõrgemad sõjalised juhid 1920. aastal. Ülevalt vasakult: kindralmajor Ernst Põdder, kindralmajor Dr. Arthur Lossmann, kindralmajor Aleksander Tõnisson, kolonel Karl Parts, kolonel Viktor Puskar, kolonel Jaan Rink. Alt vasakult: kindralmajor Andres Larka, kindralmajor Jaan Soots, kaitseväe ülemjuhataja Johan Laidoner, admiral Johan Pitka ja kolonel Rudolf Reiman.

2. veebruaril 1920 sõlmisid Eesti ja Nõukogude Venemaa Tartu rahu. Selle sõnul loobus Venemaa "igaveseks ajaks" kõigist pretensioonidest Eestile, tunnistas tingimusteta Eesti Vabariigi iseseisvust ning kohustus maksma välja Eesti osa Venemaa kullatagavarast. Samuti määrati kindlaks Eesti ja Nõukogude Vene piir.

Vabadussõda kirjanduses ja filmindusesRedigeeri

Vabadussõda on leidnud võrdlemisi laialdast kajastust nii filminduses kui kirjanduses. Kuulsaimaks Vabadussõda kajastavaks teoseks võib pidada 1936. aastal ilmunud Albert Kivika romaani "Nimed marmortahvlil" ja sellel põhinevat 2002. aastal esilinastunud "Nimed marmortahvlil, mille lavastajaks on Elmo Nüganen. Kivikat autasustati 1937. aastal romaani eest Riigivanema auhinnaga[16] ja filmivariant kogus kinodes ligi 168 000 vaatajat, mis oli kuni aastani 2016 Eesti kinokülastuse rekordiks[17].

Ilukirjandusteostest põhinevad Vabadusõja ainetel näiteks veel 1935. aastal ilmunud Kalju Rahu seiklusromaan "Isamaa eest" ja samal aastal ilmunud Richard Rohu romaan "Esimene armastus" ja August Gailiti romaan "Isade maa".[18] Ilmunud on ka mitmeid mälestusteraamatuid, neist tuntuimateks võib mh pidada Soomusrongide Divisjoni ülema abi kolonelleitnant Arnold Hinnomi käsikirjadel põhinevat "Suur heitlus. Mälestusi rahvusväeosade ajast ja Vabadussõjast" (2010), Rootsi vabatahtliku ja soomusauto Kalevipoeg ülema Einar Lundborgi "Soomusautoga Eesti Vabadussõjas" (1968).

Filminduses on kuulsaimateks Vabadussõda puudutavateks teosteks Theodor Lutsu 1927. aasta film "Noored kotkad" ning riikliku programmi Eesti Vabariik 90 raames valiminud ja 2008. aastal linastunud 13-osaline ajalooline draamasari "Tuulepealne maa". Samuti on valminud mitmeid Vabadussõda käsitlevaid dokumentaalfilme. 2018. aasta 13. jaanuaril esilinastus ETV-s 16-osaline dokumentaalsaatesari "Vabadussõja lugu", mille autorid on Elo Selirand ja Indrek Treufeldt.[19]

Vaata kaRedigeeri

MärkusedRedigeeri

  • Infokastis kajastatud väeüksuste suurused kuupäevaga 7. jaanuar 1919 hõlmavad vaid sel perioodil rindel olnud sõdureid, mitte kõiki mobiliseerituid.
  • Infokastis kajastatud väeüksuste suurused daatumiga mai 1919 ja detsember 1919 hõlmavad kõiki sel perioodil mobiliseeritud sõdureid.

ViitedRedigeeri

  1. Tarvel 2018, lk 194.
  2. 2,00 2,01 2,02 2,03 2,04 2,05 2,06 2,07 2,08 2,09 2,10 2,11 Maide 1933, IV ptk.
  3. 3,0 3,1 Reigo Rosenthal. "Eesti Vabadussõda". Estonica, 21. august 2009. Kasutatud 13. jaanaur 2019.
  4. 4,0 4,1 4,2 4,3 4,4 4,5 4,6 4,7 4,8 4,9 EE 11 [2002], lk 300
  5. 5,0 5,1 EE 11 [2002], lk 298.
  6. 6,0 6,1 6,2 Reigo Rosenthal. "Soome, Taani ja Rootsi vabatahtlikud Eesti Vabadussõjas". Estonica, 19. august 2009. Kasutatud 13. jaanuar 2019.
  7. Maide 1933, II ptk.
  8. 8,0 8,1 8,2 8,3 8,4 Traksman 1992, lk 68.
  9. 9,0 9,1 9,2 9,3 9,4 "Vabadussõda". Eesti entsüklopeedia. Kasutatud 13. jaanuar 2019.
  10. 10,0 10,1 10,2 10,3 EE 11 [2002], lk 301
  11. 11,0 11,1 Toivo Miljan. "Võidupüha ettekanne". Vaba Eestlane, 7. juuli 1992. Kasutatud 14. jaanuar 2019.
  12. Juurvee 2018, lk 27
  13. Karl Kimmel VR II/3, "Koolipoisist kuperjanovlaseks", Kultuur ja Elu
  14. Ilmar Raag. Reaalsus meie venelastest. Õhtuleht. 20.05.2015.
  15. Narva rinne Eesti Vabadussõjas 1918–1920
  16. "Riigivanema auhinnad (1934-1937)". Tartu linnaraamatukogu. Kasutatud 14. jaanuar 2019.
  17. "Huviinfo | Nimed marmortahvlil (2002)". Eesti Filmi Andmebaas. Kasutatud 14. jaanuar 2019.
  18. Anneli Kõvamees. "Vabadussõda 1930. aastate Eesti romaanis". (lk 321). Keel ja Kirjandus 5/2008, 19. aprill 2008. Eesti Teaduste Akadeemia & Eesti Kirjanike Liit. Failitüüp: PDF. Kasutatud 14. jaanuar 2019.
  19. ""Vabadussõja lugu"". ERR. Kasutatud 14. jaanuar 2018.

KirjandusRedigeeri

VälislingidRedigeeri