Ava peamenüü

Lõunarinne oli lahingutegevuspiirkond Eesti Vabadussõjas Edela-, Kesk-, Lõuna ja Kagu-Eestis, Eesti Rahvaväe, nende liitlasjõudude ja Nõukogude Venemaa Punaarmee (Nõukogude Läti armee) ning Saksa Landeswehri väeosade vahel.

Lõunarinne
Osa Eesti Vabadussõjast
Vabadussõda.jpg
Lahingutegevus 1918–1919. aastal Viru ja Pihkva rindel
Toimumisaeg 1919–1920. aasta jaanuar
Toimumiskoht Edela-, Kesk-, Lõuna ja Kagu-Eesti
Tulemus Lõuna-Eesti, Põhja-Läti territooriumi puhastamine Punaarmeest ja Landeswehri vägedest, Eesti siseseisvuse tagamine ja Läti iseseisvuse kindlustamine
Territoriaalsed
muudatused
Eesti lõunaosa ja Põhja-Läti vabastamine
Osalised
Eesti Eesti
Flag of the United Kingdom.svg Suurbritannia
Läti Läti
Nõukogude Venemaa Nõukogude Venemaa
Flag of the Latvian Soviet Socialist Republic (1918-1920).svg Läti NSV
Baltic German.svg Landeswehr
Väejuhid või liidrid
Flag of Estonia.svg Johan Laidoner
Flag of Finland.svg Martin Wetzer
Flag of Estonia.svg Ernst Põdder
Flag of Estonia.svg Viktor Puskar
Flag of the United Kingdom.svg Walter Cowan
Nõukogude Venemaa Dmitri Nadjožnõi
Nõukogude Venemaa Vladimir Gittis
Flag of the Latvian Soviet Socialist Republic (1918-1920).svg Jukums Vācietis
Baltic German.svg Rüdiger von der Goltz
Jõudude suurus
Flag of Estonia.svg 2. Diviis
Flag of Estonia.svg 3. Diviis
Flag of the United Kingdom.svg Briti kergristlejaeskaader
Flag of Latvia.svg Põhja-Läti brigaad
Nõukogude Venemaa Läänerinne
Flag of the Latvian Soviet Socialist Republic (1918-1920).svgNõukogude Läti armee

Lõunarinde tegevus ja kaitsepiirkond oli võrreldes Viru rindega (60 km) mitmeid kordi laiem ning ka kaitstud vähem looduslike takistustega. Lõunarinde laius oli 180–250 kilomeetrit, sõjatanner ulatus Liivi lahest Võrtsjärve läänekaldani ja Võrtsjärve idakaldalt Peipsi järveni. Rinde juhatuse kohustuses oli ka Peipsi ja Pihkva järve kalda valvamine 140 kilomeetri pikkusel maa-alal.

Sisukord

Lõunarinde juhatajadRedigeeri

  • kindral Martin Wetzer, Lõunarinde ajutine juhataja 1919. aasta 25. jaanuarist kuni märtsi alguseni,
  • polkovnik Viktor Puskar, 2. Diviisi ja Lõunarinde juhataja 5. märtsist kuni 5. aprillini,
  • 5. aprillist 1919 moodustati lisaks 2. diviisile ka 3. Diviis ning sõjategevust juhendasid Lõunarindel diviisiülemad.
 
Rindejoon Lõuna-Eestis ja Lätimaal 1918. aasta novembris
 
Rindejoon Lõuna-Eestis ja Lätimaal 1919. aasta 6. märtsil

Lahingutegevuse ja sõja algusRedigeeri

11. novembril 1918 sõlmiti Saksamaa kaotusega Esimeses maailmasõjas Antandile Compiegne'i vaherahu. Pärast Saksamaal toimunud Novembrirevolutsiooni ja saksa vägede evakueerimise algust tühistas Lenini juhitud Nõukogude Venemaa valitsus 13. novembril 1918 ühepoolselt Saksa keisririigiga sõlmitud Brest-Litovski rahulepingu, ettekäändena Antandi seatud vaherahu tingimus, et kõik Saksamaa poolt endise Venemaa keisririigi territooriumil Saksa okupatsiooni ajal sõlmitud lepingud tühistatakse.

15. novembril 1918 saatsid Nõukogude Venemaa sõjavägede ülemjuhataja Jukums Vācietis ja SRN liikmed telegrammi Jaroslavlis asunud Põhjarinde juhatajale Dmitri Parskile, Petrogradi 7. armee komandörile ning telegrammi koopia Moskvasse Vene SFNV Rahvakomissaride Nõukogu esimehele V. Leninile259/Ш, milles viidates "kujunenud poliitilisele olukorrale anti korraldus kohe hõivata Pihkva ja Narva".

TaganemisperioodRedigeeri

18. novembril tungisid Vene SFNV Punaarmee läti punastest kütivägedest koosnevad väeosad evakueeruvate Saksa vägede järel Läti idapiirkonda Latgalesse. 22. ja 28. novembril 1918 alustasid Punaarmee väed ka pealetungi Eestile Narva suunal ning algas Eesti Vabadussõda. Läti kütipolgud vallutasid 30. novembril Pihkva seda kaitsnud Üksiku Pihkva vabatahtlike korpuse väeüksustelt. Punaarmee alustas 1. detsembril Pihkvast edasitungi, 2. läti kütibrigaad liikus üle Petseri, Vastseliina, Valga ja Volmari Riia suunas.

Punaarmee Läti nõukogude kütidiviisi 2. Läti brigaadi edasised löögisuunad olid: Eestimaale: Pihkva–VõruValga. Eesti vallutamisel osales Nõukogude Venemaa 29. kütipolk, mille koosseisus oli umbes 1600 meest, ning mõned ratsaväe ja suurtükiväe üksused. 5. detsembril vallutasid Punaarmee väeosad Kagu-Eestis Vastseliina ja Räpina, 8. vallutati Võru, 14. vallutati Kooraste ja Kanepi, 17. Valga linn ja Valga raudteejaam Valga-Petseri raudteeliinil. Lõuna-Eesti vallutamine Punaarmee poolt toimus peaaegu ilma lahinguteta, ainult Vastseliina lähistel oli väike kokkupõrge Saksa üksustega. Võrus polkovnik Eduard Kubbo oli alustanud 3. polgu formeerimist, kuid selle koosseisus oli napilt sada meest ja ta lahkus Võrust, minnes Puka ja Nõo kaudu Viljandisse. Novembris 1918 Pihkva suunalt alanud Punaarmee väeosadele (Läti nõukogude kütidiviisi 1., 4., 6., 7., 8. ja 9. kütipolk) ei avaldatud Lõuna-Eestis ja Lätis Punaarmeele esialgu mingit vastupanu, sest seni piirkonnas valitsenud Saksa armee väejuhatus takistas rahvuslike relvajõudude loomist ning andis linnad vastupanuta Punaarmeele.

21. detsembril aga Punavägede lähenemisel Tartule, taganesid Vene valgekaartlaste Põhjaarmee Üksik Pihkva vabatahtlik korpus ja Bułak-Bałachowiczi väekoondis ning Eesti väed Tartust enne Punaarmee väeosade sinnajõudmist. 24. detsembril 1917 (vkj) 6. jaanuaril 1918 kuulutas Valka linnas asunud bolševistlikult meelestatud Läti Tööliste, Soldatite ja Maatameeste Saadikute Nõukogu Täitevkomitee (Iskolat) välja Läti iseseisvusdeklaratsiooni ning Nõukogude Läti riigi, Läti Sotsialistliku Nõukogude Vabariigi.

 
6. jalaväepolgu 12. roodu võitlejad Kitsarööpmelise soomurongi nr 1 juures, Volveti mets, 8. jaanuar 1919

Punaarmee jäi pikemaks peatuma Valka, et uusi jõude juurde tuua, seejärel liikusid punaüksused edasi Viljandi ja Mõisaküla suunas. Mõisaküla kaitset korraldas Pärnus formeeritud 6. polk. 27. detsembril langes Mõisaküla küll punavägede kätte, kuid Voltveti all pandi selle edasitung lõplikult seisma. Punaarmee polgu üks osa jõudis tungida Viljandi suunas kuni Hallisteni, kus selle edasitung peatati.

Edaspidi pöördus Punaarmee lõunasse, Lätimaaale liikudes üle Valmiera ja Cēsise, Riia suunas. Detsembri keskpaigas suunasid Punaarmee väed oma löögiraskuse Riia linnale, mis oli strateegiliselt Balti riikide administrativ- ja majanduskeskus. Samal ajal lähenes Punaarmee Läti pealinnale ka idast, läbi Latgale.

Eestis peatati Punaarmee edasitung jaanuari alguses ja 7. jaanuaril 1919 algas rahvaväe vastupealetung.

PealetungiperioodRedigeeri

6. jaanuaril 1919 algas Eesti vägede vastupealetung Narva ja Paide suunal ning Eesti väed vabastasid: Öötla, Kärstna ja Taagepera mõisa; 9. jaanuaril vabastati Jõgeva ja Ruhja; 13. jaanuaril Kaarepere raudteejaama; 14. jaanuaril soomusrongide abil Tartu; 16. jaanuaril peatus soomusrongide pealetung lõhutud Elva silla juures.

17. jaanuaril lahingutes Lõuna-Eestis, Võru suunal vabastati Rõula mõis ja hõivati Elva raudteejaam, Valga suunal vabastati 6. polgu poolt Leebiku mõis, 18. jaanuaril Võru suunal tungisid 2. diviisi väed Võru mõisa ja Vissi külani ja 19. jaanuaril tungisid Eesti väed Voore mõisani.

21. jaanuaril vallutasid Eesti väed Lõuna-Eestis Ruhja suunalt Valga suunas, Lätimaal Piksaare ja Piksaare raudteejaama ning 25. jaanuaril vabastati Rõngu ja Puka.

 
Rindejoon Lõuna-Eestis ja Lätimaal 1919. aasta 27. märtsil
 
Rindejoon 1919. aasta 22. juunil

25. jaanuaril 1919 nimetas Sõjavägede Ülemjuhataja Johan Laidoner soome kindral Martin Wetzeri, moodustatud Lõunarinde ajutiseks juhatajaks. Lõunarinde ajutisele juhatajale allutati väegrupid:

Landesveeri sõdaRedigeeri

  Pikemalt artiklis Landesveeri sõda

Vaata kaRedigeeri

ViitedRedigeeri