Eesti Vabadussõja ajalugu

"Eesti Vabadussõja ajalugu" on 2020. aastal avaldatud kaheköiteline teos Eesti Vabadussõjast. Esimene köide käsitleb Vabadussõja eellugu ja sõjasündmusi kuni 1919. aasta mai keskpaigani, teine köide Eesti vägede võitlusi väljaspool Eesti piire ja rahuläbirääkimisi Tartus.

2009. aastal panid Margus Laidre, Toomas Hiio, Kristjan Luts ja Madis Mikko Laidoneri Muuseumis paika töö üldised raamid. Raamatu koostamisega alustati 2015. aastal eesmärgiga see Eesti Vabariigi juubelipidustusteks valmis saada. Projekti juhtis Lauri Vahtre. Enamuse raamatust kirjutasid Peeter Kaasik, Lauri Vahtre ja Urmas Salo, lisaks olid kaasatud Ago Pajur, Tõnu Tannberg, Hellar Lill, Toomas Hiio, Toe Nõmm ja Taavi Minnik ning kaardid koostas Reigo Rosenthal. Raamatud toimetas ja kirjutas ühtlasemaks Lauri Vahtre. Teoses on 559 + 551 lehekülge ning mõlemas köites ligi 800 fotot ja 100 kaarti. Raamat ilmus Eesti sõjamuuseumi ja kirjastuse Varrak koostööna.

Raamatut esitleti Eesti Vabariigi 100. aastapäeva ürituste lõppakordina 2. veebruaril 2020 Tartu Linnamuuseumis.

Arvustused

Ajaloolase Seppo Zetterbergi hinnangul on teose erinevus võrreldes 1930. aastatel ilmunud raamatuga Vabadussõja käsitlemisel väike, kuid ühtteist on juurde lisatud, näiteks Vabadussõja välispoliitiline taust. Tema arvates oleks vähesemate autorite puhul teose tervikpilt parem olnud, kuid kirjutajad on asjatundjad, kes pakuvad uuemate uurimuste tulemusi.

Erkki Bahovski on esile tõstnud käsitluse objektiivsust: "Töö on olnud põhjalik. Kui eelloo peatüki järgi võinuks eeldada, et järgneb mingisugune eestlaste heroismist ja vabadusihast pakatav tekst, siis nii ei ole – õnneks! – läinud. Võibolla olid autorid püstitanud endale ülesande saksa ajaloolase Leopold von Ranke kuulsa maksiimi järgi: kirjutage ajalugu nii, nagu see on juhtunud."

Ka Mart Laar tunnustab "Eesti Vabadussõja ajaloo" sisulist tugevust: "Asjalik on ka sisu, kus esitatakse arvukalt uusi fakte ning tihti vaadeldakse toimunut uue nurga alt. Sellele on kindlasti kaasa aidanud asjaolu, et uurijate käsutusse on kaugematest riikidest jõudnud arvukalt materjale, mis tõmbavad kogu käsitluse laiemaks, võimaldades ühtlasi vaadelda toimunut vastaspoolelt. Käsitlus on värske, parandatakse eelmise raamatu vigu või väärtõlgendusi, tuuakse sisse uusi nimesid."

Ajaloolane Karsten Brüggemann näeb sõjaväe ja sõdurite saatusele keskenduva teose ajalookäsitluses mitmeid ootamatuid lünki, eriti Eesti sisearengu ja poliitilise tausta osas. Kuigi Brüggemanni hinnangul "pole esitatud väikerahva sõjalise triumfi lugu nii kangelaslikuna, kui seda võinuks karta", siis kirjeldab ta väljaannet siiski kui mitteneutraalset teost, mis esindab "konservatiivset lähenemist Vabadussõja ajaloole, kus võib küll leida uusi detaile, kuid vaevalt uusi vaatenurki" ja kus "on käsitletud üksikasjalikult üsna paljusid Vabadussõja aspekte, kuid üheselt Eesti perspektiivist." Nii puudub Brüggemanni arvates ka pärast nende raamatute avaldamist "endiselt Vabadussõja kõikehõlmav ja teaduslik ajalugu, kus hinnatakse toimunut kotkaperspektiivist, vaadeldakse kõiki sõjas osalenuid samaaegselt, kuid heidetakse ühtlasi pilk kõigile neile ka konnaperspektiivist." Brüggemanni artiklile vastasid Lauri Vahtre ja Hellar Lill, märkides muuhulgas: "Nagu ükski maakaart ei saa olla mõõtkavas 1 : 1, ei saa ka ajalugu olla kõikehõlmav ja lõplik. Vaidlus kotka- ja konnaperspektiivi üle on kujunenud klišeelikuks ja on mõttetu – mõlemad on ühtviisi tähtsad ning täiendavad teineteist. Kirjutatagu ka Saksa või Vene kotka perspektiivist, seda enda ja lugeja eest varjamata. Kuid juba Eesti Vabadussõja termin ise tähendab üht kindlat perspektiivi, nimelt Eesti oma, millest ei saa täiesti loobuda, kuni eesmärk on uurida ja kirjeldada nimelt Eesti Vabadussõda (millist nähtust Saksa või Vene kotka jaoks olemaski ei ole)."