Peeter Kaasik (sündinud 28. oktoobril 1974) on eesti ajaloolane.[1] Tema peamine uurimisvaldkond on Eesti sõjaajalugu XX sajandil.

2003. aastal lõpetas bakalaureusekraadiga Tartu Ülikooli filosoofiateaduskonna ajaloo-osakonna ning kaitses 2012. aastal Tallinna Ülikooli Ajaloo Instituudi juures doktorikraadi väitekirjaga "Nõukogude Liidu sõjavangipoliitika Teise maailmasõja ajal ja sõjajärgsetel aastatel: Sõjavangide kinnipidamissüsteem Eesti näitel ja hinnang sõjavangide kohtlemisele rahvusvahelise õiguse järgi", juhendaja Magnus Ilmjärv.[1]

Aastatel 2000–2009 oli ta Inimsusevastaste Kuritegude Uurimise Eesti Sihtasutuse teadur, alates 2009. aastast Eesti Mälu Instituudi vanemteadur. Aastatel 2016–2024 oli ta Eesti Sõjamuuseumi – kindral Laidoneri muuseumi teadur.

Publikatsioone

muuda
  • Peeter Kaasik. Suur sõda ja Eesti. Tallinn: Äripäev, 2022
  • Peeter Kaasik, Lauri Vahtre, Urmas Salo jt. Eesti Vabadussõja ajalugu, I–II. Toimetaja L. Vahtre. Tallinn: Varrak, 2020
  • Marti Taru, Eli Pilve, Peeter Kaasik. Noorsootöö Eestis: 19. sajandi keskpaigast kuni 21. sajandi esimese kümnendi lõpuni: ajalooline ülevaade. Tallinn: Eesti Noorsootöö Keskus, 2015
  • Peeter Kaasik. Nõukogude Liidu sõjavangipoliitika Teise maailmasõja ajal ja sõjajärgsetel aastatel: Sõjavangide kinnipidamissüsteem Eesti näitel ja hinnang sõjavangide kohtlemisele rahvusvahelise õiguse järgi. Tallinn: Tallinna Ülikooli Kirjastus, 2012
  • Toomas Hiio, Peeter Kaasik, Argo Kuusik, Aivar Niglas, Meelis Maripuu jt. Estonia 1940-1945: reports of the Estonian International Commission for the Investigation of Crimes Against Humanity. Editors Toomas Hiio, Meelis Maripuu, Indrek Paavle. Tallinn: Inimsusevastaste Kuritegude Uurimise Eesti Sihtasutus, 2006

Tunnustus

muuda

Viited

muuda
  1. 1,0 1,1 Eesti Teadusinfosüsteem. Peeter Kaasik
  2. "Metsavendluse uurimine tõi ajaloolasele mitu tunnustust". Inimene. 3. detsember 2022. Vaadatud 30. septembril 2023.
  3. Vabaduse Tammepärja aumärgi kavalerid