Vabadussõda

(Ümber suunatud leheküljelt Eesti Vabadussõda)
Disambig gray.svg  See artikkel räägib Eesti Vabadussõjast, teiste konfliktide kohta, mida võidakse nimetada Vabadussõdadeks, vaata: Vabadussõda (täpsustus)

Vabadussõda oli Eesti Vabariigi ja Nõukogude Venemaaga vaheline relvakonflikt, mis kestis 28. novembrist 1918 kuni 2. veebruarini 1920. Lisaks hõlmas see Lõuna-Eestis ja Põhja-Lätis vahemikul 1919. aasta 5. juunist kuni 3. juulini peetud Landesveeri sõda baltisaksa väekoondiste vastu.[2]

Vabadussõda
Soomusrong nr 2 Valgas 1919.jpg
The British Naval Campaign in the Baltic, 1918-1919 Q19368.jpg
FinnVlntrsTllnnDc1918.jpg
Vabadussõda Erküla, 1919.jpg
Soomusrongi "Kapten Irv" luurajad.jpg
Tallinn24Feb1918.jpg
Ülevalt päripäeva: Eesti soomusrong nr 2 Valgas (1919), Soome vabatahtlike saabumine Tallinna (detsember 1918), Soomusrongi Kapten Irv jalamaakuulajate komando (kevad 1919), esimene Eesti Vabariigi aastapäeva tähistamine (1919), 9. jalaväepolgu võitlejad Erküla järve ääres (juuni 1919), Suurbritannia laevastik Läänemerel (detsember 1918)
Toimumisaeg 28. november 19182. veebruar 1920
Toimumiskoht Eesti, Läti ning Vene SFNV Peterburi ja Pihkva kubermangud
Tulemus

Eesti võit

Territoriaalsed
muudatused
Eesti iseseisvub
Osalised
Eesti Vabariik Eesti Vabariik
Väejuhid või liidrid
Väeüksused
Eesti Vabadussõjas osalenud väeosade loend Eesti Vabadussõjas osalenud väeosade loend Eesti Vabadussõjas osalenud väeosade loend
Jõudude suurus
  • 28. november 1918[1]
  • u 2000





  • 7. jaanuar 1919[2]
  • Flag of Estonia.svg Eesti Rahvavägi:
  • 4390 jalaväelast
  • 690 ratsaväelast
  • 137 kuulipildujat
  • 25 suurtükki
  • 4 soomusrongi
Liitlasväed

mai 1919[4]

  • 86 000
  • 200 kuulipildujat
  • 300 suurtükki
  • 6 soomusautot
  • 10 soomusrongi
  • 28 lennukit
  • 29 sõja- ja 19 abilaeva
Liitlasväed (k.a)
  • 28. november 1918[8]
  • 4000
  • 20 suurtükki
  • 30 kuulipildujat
  • 1 soomusrong
  • 2 soomusautot

  • 7. jaanuar 1919[2]
  • 5000–6500 jalaväelast
    (+ reserv)
  • 750 ratsaväelast
  • 141 kuulipildujat
  • 26 suurtükki
  • 3 soomusautot
  • 1 soomusrong









  • mai 1919
  • 80 000[5]
  • 1100 kuulipildujat[9]
  • 200 suurtükki[9]
  • 14 soomusautot[9]
  • 5 soomusrongi[9]
  • 14 lennukit[9]

  • detsember 1919:
  • 120 000[10]
  • 1919. aasta juunis
  • 20 000[4]
Kaotused
  • vähemalt 35 000 langenut ja haavatut[10]
  • 10 000+ vangilangenut ja ülejooksikut[12]
  • 400 langenut
  • 1100 haavatut

  • Väeüksuste suurused kuupäevaga 7. jaanuar 1919 hõlmavad vaid sel perioodil rindel olnud sõdureid, mitte kõiki mobiliseerituid.
  • Väeüksuste suurused daatumiga mai 1919 ja detsember 1919 hõlmavad kõiki sel perioodil mobiliseeritud sõdureid.
Eesti Vabadussõja ulatust kirjeldav kaart

Esimese maailmasõja käigus Eesti territooriumi hõivanud Saksa keisririigi väed olid maailmasõja lõpu tõttu Eestist lahkumas. Tekkinud soodsat olukorda ärakasutades otsustas Nõukogude Venemaa Eesti alad uuesti enda külge liita, et kehtestada neis enamlik režiim. Sõja alguseks loetakse Punaarmee rünnakut Narvale 28. novembril 1918. Linn vallutati ning seda kaitsnud alavarustatud ja märkimisväärses arvulises vähemuses Eesti Rahvaväe üksused löödi tagasi. Järgmisel päeval kuulutasid enamlased vallutatud linnas välja Eesti Töörahva Kommuuni. See Nõukogude Venemaa sõjajõudutele toetuv nukuriik pidi edasist sõjalist konflikti kujutama Eesti sisese kodusõjana.

31. detsembril 1919 sõlmisid Eesti ja Nõukogude Venemaa vaherahu, mis jõustus 3. jaanuaril 1920. Sõja ametlik lõpp saabus 2. veebruaril 1920 sõlmitud Tartu rahuga. Sellega tunnistas Nõukodude Venemaa Eesti iseseisvust ja loobus igaveseks ajaks kõigist õigustest, mis olid Venemaal Eesti maa ja rahva kohta.

Poliitiline taustRedigeeri

  Pikemalt artiklites Eesti Esimeses maailmasõjas, Kaksikvõim Eestis, Nõukogude Eesti ja Saksa okupatsioon Eestis (1917–1918)

Pärast Venemaa Keisririigi kokkuvarisemist 1917. aasta veebruarirevolutsiooni tagajärjel asusid Eesti rahvuslikud poliitikud Venemaa Vabariigi Ajutiselt Valitsuselt autonoomiat taotlema. Oma nõudmiste tugevdamiseks korraldasid eestlased 8. aprillil Petrogradis jõulise meeleavalduse. 12. aprillil kinnitaski Ajutine Valitsus Eesti ajutise omavalitsuse seaduse, millega eestlastega asustatud alad Eestimaa- ja Liivimaa kubermangus liideti ühtseks autonoomseks Eesti rahvuskubermanguks. 14. juulil 1917 tuli kokku demokraatlikult valitud Eestimaa Kubermangu Ajutine Maanõukogu, tuntud ka kui Maapäev, mis tollase Venemaa üha süvenevalt ebakindlates oludes kuulutas end 28. novembril 1917 kõrgeimaks võimuks Eestis. Ajutise Maanõukogu etteotsa sai Konstantin Päts.

Oktoobrirevolutsiooni käigus haaras siin võimu Jaan Anvelti juhitud Eestimaa Nõukogude Täitevkomitee. Eestimaa Sõja-Revolutsioonikomitee toel riigistati pangad, tööstusettevõtted, suurärid, hotellid ja restoranid. Maa kuulutati riigiomandiks, mõisatest moodustati sotsialistlikud ühismajandid, mis tõi kaasa tootlikkuse languse. Aeti laiali valitud rahvaesindused, likvideeriti miilits ja kohtuasutused. Poliitiliste vastaste tegevus keelustati, nende organisatsioonid ja ajalehed suleti, arreteeriti juhtivaid tegelasi.

1917. aasta sügisel jõudis Esimese maailmasõja lahingutegevus Eestisse. Septembris-oktoobris vallutasid Saksa väed operatsioon Albioni raames korraldatud meredessandiga Lääne-Eesti saared. Et järgnenud läbirääkimised venelastega tulemusi ei andnud ning olukord läänerindel muutus aina halvemaks, otsustati 1918. aasta alul idasuunal ette võtta otsustav pealetung, et Venemaa lõplikult sõjast välja lüüa ning vabanenud väeüksused läände ümber paigutada. 18. veebruaril algaski tervel rindel operatsioon Faustschlag, mille Eestit puudutav osa nägi ette lööke saartelt ja lõunast. 20. veebruaril maabusidki esimesed saksa üksused Virtsus, liikudes sealt sügavamale mandrile ning ühinedes lõunast edasitungivate vägedega. Kuigi Eestis asusid mõned vene sõjaväeosad, polnud enamlastel reaalseid vahendeid pealetungi takistamiseks: väeüksused olid demoraliseerunud ega soovinud sakslastega võidelda; tihti eelistati end vangi anda või põgeneda. 24. veebruaril siseneti Tartusse ning 25. veebruaril Tallinnasse. Jätkusid lahingud Ida-Virumaal, kuid 3. märtsil 1918 sõlmis Venemaa Nõukogude Vabariik Saksamaaga Brest-Litovski rahulepingu, millega loobus Eesti, Läti, Leedu, Poola, Ukraina ja Soome aladest. Rahulepingu tingimustele viidates saatis Saksa võim laiali ka Eesti rahvusväeosad.

19. veebruaril 1918 moodustas Maanõukogu vanematekogu Eestimaa Päästekomitee, kelle kätte anti kogu riiklik võim Eestis. Kasutades ära olukorda, kus vene väed olid Eestist põgenemas, kuid pealetungivad Saksa väed ei olnud veel kogu maad hõivanud, kuulutas Eesti end 24. veebruaril 1918 Maanõukogu Vanematekogus vastuvõetud "Manifestiga kõigile Eestimaa rahvastele" iseseisvaks vabariigiks. Eesti Ajutine Valitsus eesotsas Konstantin Pätsiga sai tegutseda vaid mõned päevad enne Saksa vägede saabumist Tallinna ja Eesti Vabariiki mittetunnustava Saksa okupatsioonivõimu kehtestamist, seejärel läks Eesti Ajutine Valitsus põranda alla. Paljud Eesti poliitikud, ka valitsusjuht Päts, vangistati, mitmed pagesid välismaale. Tõenäoliselt sakslaste ohvrina hukkus Soomes Eestimaa Päästekomitee ja valitsuse liige Jüri Vilms. Rahvusmeelsed eestlased avaldasid okupatsioonile edaspidi passiivset vastupanu. Valitsuse välisdelegatsioonil õnnestus saavutada Eesti Vabariigi tunnustamine de facto Suurbritannia, Prantsusmaa ja Itaalia poolt.

Saksa sõjaväeline okupatsioonivõim püüdis Eesti valitsemisel tugineda nii baltisakslastele kui ka kohalikele rahvastele, eelistades siiski esimesi. Taastati baltisaksa aadlike privileegid ja riigistatud valdused, seati sisse ajakirjanduse eeltsensuur, represseeriti enamlusmeelseid ja Eesti rahvuslasi ning asuti saksastama haridussüsteemi. Samuti asusid kohalikud rüütelkonnad sõjaväevõimude toel kavandama Eestit ja Lätit hõlmavat Balti hertsogiriiki. Projekti üksikasjad tekitasid aga vastumeelt nii kohalikul tasemel kui Saksamaal, mistõttu protsess venis. Septembriks suudeti Saksamaa väikeriikide valitsejatega tekkinud erimeelsused lahendada ning , kuid hertsogiriigi tegeliku loomise nurjasid Saksamaa kaotus esimeses maailmasõjas ning novembrirevolutsioon. 11. novembril loovutasid saksa sõjaväelased Tallinnas võimu Eesti Ajutisele Valitsusele ja lahkusid maalt järgmise kuu jooksul. Ajutise Valitsuse juhtimisel asutati Kaitseliit ja kaitsevägi, käivitati ministeeriumid, ilmusid esimesed Eesti postmargid jne.

Pärast Saksa vägede evakueerimise algust tühistas Lenini juhitud Nõukogude Venemaa valitsus 13. novembril 1918 ühepoolselt Saksa keisririigiga sõlmitud Brest-Litovski rahulepingu. 16. novembril andis Punaarmee ülemjuhataja Jukums Vācietis käsu alustada taganevate Saksa vägede järel pealetungi laialdasel rindel Soome lahest kuni Ukrainani, kuid korraldusega hoiduda relvakonfliktidest evakueeruva Saksa armeega. 18. novembril tungisid Punaarmee Põhjarinde väed Lätisse. 19. novembril 1918 sõlmiti Riias Saksa valitsuse esindaja August Winnigi ja Eesti Ajutise Valitsuse esindajate vahel Üleandmise leping, millega Saksa Weimari vabariigi esindaja tunnistas, et Ülemat riigivõimu Eesti etnografilises piirkonnas käsitab Eesti ministeerium Ajutise Valitsuse kujul ja et kogu valitsemine selles piirkonnas läheb, niivõrd kui see juba sündinud ei ole, 21. novembrist saadik Eesti Valitsuse asutuste kätte.

Sõja algusRedigeeri

22. novembril 1918 tegi Punaarmee Põhjarinde 7. armee 6. Kütidiviis esimese katse vallutada Jaanilinna ja Narvat, kuid linnas asunud Saksa väed lõid Kulgu lahingus rünnaku tagasi ja seejärel taandusid. Ajutine Eesti Valitsus avaldas üleskutse vabatahtlike[13] astumiseks riigi kaitsele ja 22. novembril 1918 Eesti rahvaväe kokkukogumiseks.[14] 28. novembril tungisid Punaarmee Põhjarinde väed kahe diviisiga (kokku 12 000 meest) Narvas üle Eesti piiri.[15] 29. novembril kuulutas Eesti Ajutine Valitsus välja "Terves Eesti Vabariigis sõjaseaduse" ja 1. detsembrist kõigi 21–24-aastaste meeste mobilisatsiooni.[16] Peastaabi ülem Andres Larka andis käsu kõigile Eesti ohvitseridele, kes enne Eesti polkudes teenisid, viivitamata oma polkudesse ilmumiseks.[17]

Narva lahing (1918)Redigeeri

  Pikemalt artiklites Narva lahing (1918), Keldrimäe lahing ja Joala lahing

Narva kaitsel oli 4. Jalaväepolk ja Tallinnast kohale veetud gümnasistid koos mõne salga Narva koolipoistega, kelle hulgas oli ka venelasi. Need jõud olid ühed esimesed, kes koos osade taanduva Saksa sõjaväe üksustega bolševikele vastu astusid.[18] 28. novembril 1918 võttis 4. polk koos sellele allutatud mõnesaja Narva ja Virumaa kaitseliitlasega vastu Nõukogude punaväe 6. diviisi rünnaku, kuid oli ebavõrdsete jõudude vahekorra tõttu sunnitud taanduma. 28. novembril, pärast poolepäevast vastupanu andsid sakslased oma üksustele korralduse linnast lahkuda. Ümberpiiramisohu tõttu lahkusid linnast ka Aleksander Tõnissoni juhitud eesti väed. 29. novembril kuulutasid Eesti bolševikud Narvas välja Eesti Töörahva Kommuuni.

Eesti rahvaväe organiseerimine oli alles alanud ning rindele suudeti saata umbes 2200 meest, lisaks 14 000 kaitseliitlast. Neist alla poole püsside ja varustusega ning ilma ainsagi suurtükita. Esimese sõjakuu jooksul Eesti väed taganesid.

LiitlasabiRedigeeri

20. novembril avaldas Suurbritannia ja Iirimaa Ühendkuningriigi asevälisminister Robert Cecil Eestile toetust ning lubas sõjalist abi. 12. detsembril saabus Liepajast Tallinna reidile Suurbritannia sõjalaevastik admiral Sir Edwyn Alexander-Sinclairi juhtimisel. Laevastiku saabumine õnnestus teisel katsel. Esimesel katsel hukkus Saaremaa lähistel kergeristleja HMS Cassandra ning laevastik pöördus tagasi. Briti laevastik tõi Eestile relvi ja varustust ning kaitses Eesti põhjarannikut kuni 1919. aasta 5. jaanuarini, mil see Läänemerelt lahkus. USA abistas Eestit eeskätt humanitaarabiga.

23. detsembril 1918 nimetati sõjavägede ülemjuhatajaks polkovnik Johan Laidoner. Korraldati mobilisatsioon, mis 5. jaanuariks 1919 tõi kokku Eesti kaitsejõududesse 13 500 meest. Põhilise osa kaitsejõududest moodustasid esimeses maailmasõjas osalenud eesti ohvitserid ja kooliõpilastest vabatahtlikud. Edasises sõja käigus omasid vabatahtlikud olulist rolli. Lisaks Eesti vabatahtlikele saabus abijõude mitmetest välisriikidest.

30. detsembril jõudsid Tallinnasse Martin Ekströmi juhitud 1. Soome vabatahtlike salga võitlejad. Kohalikud baltisakslased moodustatud Balti pataljoni Konstantin Weissi juhtimisel. Pihkva piirkonnas takistas Punaarmeed vene valgekaartlaste Pihkva korpus. Taanduvatest Saksa vägedest lahkus viimane Tallinna kaudu Põhja-Eestist 9. detsembril.

1918. aasta taganemislahingudRedigeeri

  Pikemalt artiklites Viru rinne ja Lõunarinne (Eesti Vabadussõda)

Punaarmee vallutas 30. novembril Pihkva seda kaitsenud Üksiku Pihkva vabatahtlike korpuse väeüksustelt ja järgnevalt olid Punaarmee Läti nõukogude kütidiviisi 2. Läti brigaadi löögisuunad: Eestimaale: Pihkva–VõruValga. 5. detsembril vallutasid Punaarmee väeosad Kagu-Eestis Vastseliina ja Räpina, 8. vallutati Võru, 14. vallutati Kooraste ja Kanepi, 17. Valga linn ja Valga raudteejaam Valga–Petseri raudteeliinil, 21. aga Punavägede lähenemisel Tartule taganesid eesti väed Tartust enne Punaarmee väeosade sinnajõudmist. Punaarmee vallutas Kirde- ja Kagu-Eesti,[19] sealhulgas Tartu. Detsembri keskpaigas suunasid Punaarmee väed oma löögiraskuse Riia linnale, mis oli strateegiliselt Balti riikide administratiiv- ja majanduskeskus.

Punaarmee vallutas 7. detsembril Vasknarva, 15. detsembril Kunda, 16. detsembril Rakvere, 24. detsembrilTapa. 31. detsembriks oli Punaarmee vallutanud ja okupeerinud ligi kaks kolmandikku Eesti territooriumist ning ähvardasid vallutada Tallinna, Paide, Põltsamaa, Viljandi ja Pärnu.

Põhja-Eestis tegutseva Punaarmee 6. diviisi põhieesmärk oli vallutada Tallinn. Suurt osa pealetungijatele organiseeritud vastupanu osutamisel Põhja-Eestis kandsid Johan Pitka abiga formeeritud ja kapten Karl Partsi juhitud soomusrongid, samuti Johan Pitka juhitud merejõud oma dessantidega vastase tagalasse ning laevadelt vaenlase pommitamisega. Ülemjuhataja direktiiviga 2. jaanuaril anti 1. diviisile ülesanne peatada Punaarmee pealetung ja organiseerida aktiivsem kaitse. 1919. aasta jaanuari algul oli Punaarmee Tallinnast 40 km kaugusel. Eesti väeosad taganesid kuni 4. jaanuarini 1919, mil edukalt tõrjusid Punaarmee kallaletungi Valkla lahingus[20] Harjumaal, Valkla juures, Priske lahingus ja Kehra lahingus ning läksid seejärel vastupealetungile.

Eesti väed ning Martin Ekströmi ja Hans Kalmi Soome vabatahtlike pataljon asusid 7. jaanuaril vastupealetungile. Tapa vabastati 9., Rakvere 12., Jõhvi 17. jaanuaril, Narva vabastamiseks tehti 17. jaanuaril Utria dessant.

Vabadussõja algperioodil koondati sõjategevuse juhtimise soodustamiseks ja operatsioonide edukamaks läbiviimiseks kaks rinnet: Viru rinne, mis hõlmas Kirde- ja Põhja-Eesti, ning Lõunarinne.

1919. aasta vastupealetungiperioodRedigeeri

  Pikemalt artiklites Viru rinne ja Lõunarinne (Eesti Vabadussõda)

Soomusrongide nr 1 ja 2 eduka pealetungi tulemusel kanti sõjategevus üle Lõuna-Eestisse: 6. jaanuaril vabastati Öötla, Kärstna ja Taagepera mõis; 7. asusid Eesti väed üldpealetungile Viru rindel9. vabastati Tapa ja Lõunasuunal vabastati Jõgeva ja Ruhja.

 
Balti raudteeliinide võrgustik Eestimaal

11. jaanuaril vabastati Viru rindel Kunda, 12. jaanuaril Rakvere, 13. jaanuaril Lõuna-Eestis Kaarepere raudteejaama ja 14. jaanuaril vabastasid soomusrongid ja Tartumaa kaitsepataljon Tartu linna.

15. jaanuaril vallutasid Eesti väed Vasknarva ja Jõhvi, 16. jaanuaril peatus soomusrongide pealetung lõhutud Elva silla juures, kuid 17. jaanuaril jõudsid Eesti väed Vaivara raudteejaamani ja lahingutes Lõuna-Eestis, Võru suunal vabastati Rõula mõis ja hõivati Elva raudteejaam.

17.18. jaanuaril toimus Viru rindel Utria dessant ja 18. jaanuaril Laagna lahing, vabastati Meriküla, Narva-Jõesuu ja Riigi küla. 19. jaanuaril vallutasid Viru rindel soome vabatahtlikud tagasi Narva. Narva vallutamise järel mehitasid Eesti üksused sakslaste endised kindlustatud kaitsepositsioonid Jaanilinna ees. Eesti üksused laiendasid sillapead Narva jõe idakaldal eesmärgiga hoida Punaarmeed Narvast võimalikult kaugel. Narva jõgi oli peamiseks aluseks rinde stabiliseerumisel Viru rindel, võimaldades positsioonisõja tekkimise. Rinde stabiliseerumine Viru rinde Narva jõel kindlustas Eesti vägedele seljataguse julgeoleku edasisteks operatsioonideks Lõunarindel.

21. jaanuaril vallutasid Eesti väed Lõuna-Eestis Ruhja suunalt Valga suunas, Lätimaal Pikksaare ja Pikksaare raudteejaama. 25. jaanuaril vabastati Lõuna-Eestis Rõngu ja Puka, 28. jaanuaril Sangaste raudteejaam ja 29. jaanuaril Räpina, Kanepi, Kurni. 30. jaanuaril lõikasid Eesti väed läbi Võru ja Petseri vahelise Valga–Võru–Pihkva raudtee, lõigates ära Valga poolt taanduvate enamlaste taganemistee.

31. jaanuaril toimus Paju lahing ja 1. veebruaril hõivasid Eesti väed Valga ja Võru. 4. veebruaril vallutasid Eesti väed Lõunarindel Petseri.

24. veebruaril 1919 kandis kindral Johan Laidoner Eesti Maanõukogule ette, et vaenlane on Eesti piiridest välja aetud. Vastupealetungi käigus võtsid Eesti väed 6000 vangi ja said saagiks üle 40 suurtüki.

Lahingutegevus Põhja-LätisRedigeeri

Sõjaline olukord Lõuna-Eestis ja Lätis 6. märtsil 1919
Sõjaline olukord Lõuna-Eestis ja Lätis 22. juuni 1919
██ sakslaste väeosade ja baltisaksa Landeswehri väeosade dislotseerumine
██ Läti Ajutise Valitsuse sõjajõud
  Pikemalt artiklis Lõunarinne (Eesti Vabadussõda)

Eesti vägede pealetung aitas kaasa ka Läti ja Leedu armeede edule. 1919. aasta jaanuaris oli Nõukogude Venemaa Punaarmee Läänerinde Nõukogude Läti armee väeosad okupeerinud peaaegu kogu Läti koos Riia linnaga, kus moodustati Läti Sotsialistlik Nõukogude Vabariik ja suure osa Leedust koos Vilniusega, kus moodustati Leedu-Valgevene NSV. 16. veebruaril alustas Punaarmee Volmari suunalt vastupealetungi ja vallutas Heinaste. Samal päeval algas Saaremaa mäss.

Eesti vägede edu sundis Punaarmee ülemjuhatust 22. veebruaril 1919 pealetungi Lätis, Leedus ja Valgevenes seisma panema. Läänerindel opereerivate Punaarmee jõudude kokku 285 000 mehest suunati Eesti vastu Punaarmee Nõukogude Läti armee eliitvõitlejad – Läti punased kütid. Märtsist kuni maini 1919 püüdis Punaarmee murda Eesti kaitset, kuid tulutult. Eesti sõjavägi kasvas mobilisatsiooni lõpuleviimisega 75 000 meheni ja tõrjus kõik rünnakud. Samal ajal sai Punaarmee lüüa Leedus ja Lätis, kaotades Vilniuse 23. aprillil Poola vägedele.

Mai keskel alustas Lõunarinde 3. diviis pealetungi Ainaži (eestipäraselt Heinaste) – Salaca (Salatsi) jõe – Burtnieki (Asti) järve – Seda (Säde) jõe joonelt lõuna suunas. Esialgu takerduti läti kütivägede kaitsesse, kuid pärast 22. mail Riia kaotamist kindral von der Goltzi Landeswehri vägedele pöördusid Punaarmee, Nõukogude Läti armee väeosad põgenema. Eesti üksused hõivasid mai lõpupäevil Salacgrīva (Salatsi), Limbaži (Lemsalu), Valmiera (Volmari) ja Smiltene ning 31. mai õhtul sisenes rahvaväe koosseisu kuulunud Põhja-Läti brigaadi läti polk Cēsisesse.

Mai lõpus läks Kagu-Eestist Läti suunal pealetungile ka eesti vägede 2. diviis, kes, hõivates Alūksne (Marienburg), saavutas ulatusliku läbimurde vastase rindest ning teostas sügavale vastase kaitsesse ulatuva reidi vaenlase tagalasse. 31. mail hõivati Gulbene (saksapäraselt Schwaneburg) raudteesõlm, 5. juuniks jõuti aga Daugava (Väina) jõeni ning hõivati Krustpils (Kreutzburg) ja Lõuna-Lätis asuv Jēkabpils (Jakobstadt). Idasuunal kujunes Punaarmeega uueks rindejooneks Pedetsi (lätipäraselt Pededze) ja Aiviekste jõgede ning Lubānsi järve liinil.

1919. aasta maipealetung VenemaalRedigeeri

  Pikemalt artiklis Pihkva rinne

1919. aasta mais osalesid Eesti väed ajutise strateegilise liitlasena Vene valgekaartlaste Põhjakorpuse sõjalises operatsioonis Valge Mõõk, Petrogradi ja Pihkva kubermangus. 13. mail asusid Peipsi järve põhjaosas asunud Põhjakorpuse väeosad pealetungile Pljussa jõe piirkonnas asunud endise kindral Nikolajevi juhitud brigaadile, kelle staap vangistati ning millest tingitud olukorras taganesid brigaadi väeosad Luga suunas. Järgnenud Weimarni raudteejaama ja asula vallutamisega tungisid Põhjakorpuse väed Punaarmee Jamburgi väegrupi tagalapiirkonda, kes kartes äralõikamist peajõududest taganes, mille järel hõivasid Põhjakorpuse väed 17. mail Jamburgi linna ja 15. mail hõivasid polkovnik Stanisław Bułak-Bałachowiczi ratsaväeosad Peipsi järve idakaldal asunud Oudova. Järgnenud pealetungil Gattšina ja Petrogradi suunal jõudsid Vene valgekaartlaste väeosad Kikerino raudteejaama ja Koporjeni, kus asunud Punaarmee väeosade vastupanu tõttu pealetung peatus. 13. juuni 1919 puhkes Seraja Lošadi ja Krasnaja Gorka fordis bolševikevastane ülestõus, mis aga suruti Balti laevastiku laevade tulega maha ja ülestõusnud taganesid 16. juunil Põhjakorpuse vägede juurde.

Peipsi järve lõunaküljel läksid 12. mail läks Eesti armee 3. diviisi väeosad üldpealetungile Kagu-Eestis Võru suunalt ja vallutas 24. mail Irboska ja 26. mail Pihkva, mille kaitse anti üle Oudova suunalt peale tunginud vene Põhjakorpuse Stanislav Bulak-Balahhovitši vägedele.

Lätis aga jätkasid saksameelse Andrievs Niedra sõjaväed 1919. aasta mais Punaarmee väljatõrjumist Lätist, 22. mail vallutati Punaarmeelt Riia linn ja Punaarmee jätkas taandumist Rēzekne suunas. Mai lõpuks jõudsid Landeswehri ja Rauddiviisi väeosad Gulbeneni. Pärast aga 1919. suvel Rüdiger von der Goltzi juhtimisel Landeswehri poolt nõukogude Punaarmee väljaajamist Lätist haarasid saksa orientatsiooniga poliitikud ja sõjaväelased reaalse kontrolli Lätis ning jätkasid Punaarmee vägesid jälitades liikumist Põhja-Lätist Lõuna-Eestisse.

Juuni alguses jõudsid Põhjakorpuse väeosad Luuga ja Gattšina lähedale. Punaarmee tugevdas reservidega oma kaitset kuni 60 000 sõdurini ning pealetung peatati. Vasturünnakul vallutas Punaarmee 28. augustil uuesti Pihkva.

Maipealetungi tulemusel hõivasid Vene valgekaartlaste väed territooriumi Venemaal ning see võimaldas neil oma valduses oleval territooriumil suurendada sõjajõude, seejärel moodustati Põhjakorpuse baasil Loodearmee, mille koosseisu kuulus juba kaks korpust.

Landesveeri sõdaRedigeeri

  Pikemalt artiklites Landesveeri sõda ja Läti Vabadussõda

Eesti aitas Lätil luua sõjaväge pärast Kārlis Ulmanise valitsuse kukutamist Eestisse evakueerunud läti sõjaväelastest (Põhja-Läti brigaad). 1919. aasta suvel tegutses kolmest Eesti diviisist kaks Põhja-Lätis, puhastades selle Punaarmee Läänerinde Nõukogude Läti armeest (Marienburg-Jakobstadti operatsioon 27. maist kuni 5. juunini).

Juunis 1919 viis see kokkupõrkele Landeswehriga, kes, olles vabastanud Lääne- ja Kesk-Läti Punaarmeest, püüdis allutada Läti oma võimule ning kehtestada Balti hertsogiriiki, Võnnu lahingus 23. juunil purustas Eesti 3. diviis Landeswehri väed Põhja-Lätis. See päev on Eestis võidupüha. Järgnenud lahingute käigus jõudis 3. diviis Riiani ning esimese maailmasõja võitnud antandi riikide sõjalised esindajad taastasid Läti iseseisvuse.

1919. aasta sügispealetung PetrogradileRedigeeri

  Pikemalt artiklites Operatsioon Valge Mõõk ja Krasnaja Gorka operatsioon
 
Loodearmee ja eesti väeosade 1919. aasta sügispealetung Petrogradile

Sõda Nõukogude Venemaa vastu toimus suvel ja sügisel 1919 Venemaa ja Läti pinnal. Osalt toimus see koostöös Nikolai Judenitši juhitud Loodearmeega, Eesti väeosad osalesid koos Ingeri polguga lahingutes Ingerimaal, Luga ja Koporje lahe äärsetel rannikualadel ning Krasnaja Gorka operatsioonis kaitstes Loodearmee vasakut tiiba pealetungil Krasnaja Gorka kindluse suunas.

 
Taandumine Krasnaja Gorka alt novembris 1919

Krasnaja Gorkat, pealetungi lõppeesmärki – ei suudetud vallutada, sest fort oli tugevasti kindlustatud ja selle kaitse oli tugevdatud värskete ja kindlameelsete vägedega. Kuid et Loodearmee ei suutnud vallutada Petrogradi, siis fordi vallutamiseks ei olnudki erilist vajadust.

Oktoobrikuu lõpul selgus Loodearmee Petrogradi vallutamise operatsiooni täielik ebaedu. Ühenduses sellega kaotas ka mõtte Eesti vägede ühest päevast teise veniv tegevus Krasnaja Gorka suunas. Loodearmee äkiline taganemine Petrogradi alt ja vastase ülekaalukas vastupanu Krasnaja Gorka all sundis operatsiooni lõpetamisele ja sundisid Eesti väejuhatust lõpetama pealetungi Krasnaja Gorkale.

Pihkva rahukonverentsRedigeeri

  Pikemalt artiklis Pihkva rahukonverents

16.–18. septembril 1919 toimusid Pihkvas vaherahuläbirääkimiste Pihkva rahukonverents Eesti Vabariigi ja Vene SFNV esindajate vahel Eesti Vabadussõja lõpetamiseks.

Vaherahurääkimised katkesid, kuna Eesti delegatsioon esitas nõudmise sõlmida vaherahukokkulepe ühiselt koos Läti, Leedu ja Soome valitsustega, Nõukogude Venemaa oli teinud ettepaneku Soomele, Lätile ja Leedule astuda läbirääkimistesse rahutegemiseks, kuid kuna polnud veel saanud vastust, siis katkestati vaherahuläbirääkimised Eesti ja Nõukogude Venemaa vahel 18. septembril 1919.

Tartu rahuläbirääkimised ja kaitselahingud Narva allRedigeeri

Loodearmee II pealetungi ajal Petrogradile 16. novembril 1919 tuli Nõukogude Liidu esindaja Maksim Litvinov Irboska all läbi rinde Eestisse ja 19. novembril sõlmiti Tartus leping pantvangide vahetamise küsimuses ning lepiti kokku vaherahu üle, mis pidi algama 24. novembril 1919. Loodearmee Petrogradi pealetungi luhtumisel aga rahusõlmimisprotsessi Nõukogude Venemaa poolt ei jätkatud.

Eesti ja Venemaa rahusaatkonnad saabusid Tartu 4. detsembril 1919, Eesti rahusaatkonna esimeheks oli määratud J. Poska, Nõukogude Venemaad esindas rahusaatkonna esimehena L. Krassin. Kuna läbirääkimiste osapoolte nõudmised olid väga erinevad, kujunesid läbirääkimised raskeks, ähvardades isegi katkeda. Samal ajal alustasid Nõukogude Venemaa Punaarmee väed Narva all uuesti pealetungi, et sundida Venemaa diplomaatilise esinduse poolt rahuläbirääkimistel esitatud nõudmisi täitma.

Kaitselahingud Narva allRedigeeri

  Pikemalt artiklites Viru rinne ja Narva kaitselahingud

Novembriks 1919 oli Eesti sõjaväes toidul 100 000 mõõka ja tääki. Novembris tungis Punaarmee uuesti Eesti piiridele ja novembris ja detsembris toimusid Viru rindel Vabadussõja ägedaimad kaitselahingud. Põhjakorpuse ja Loodearmee pealetungi kokkuvarisemise järel taandusid valgete väeüksused Peterburi alt Narva jõe suunas. Nende taandumisel võtsid Eesti vägede 1. diviis rindelõigu Jamburgi ja Soome lahe vahel oma kontrolli alla, jättes valgete üksused katma piirkonda Jamburgist lõunas. Narva regiooni kaitsega alustati enne, kui Loodearmeed jälitav Punaarmee Narva jõeni jõudis. Vägede määramisel Narva jõe joonel, VasknarvaKrivasoo võis olla kaks eesmärki: blokeerida Punaarmee pealetung ning tõkestada valgete Loodearmee kontrollimatu taandumine Eesti territooriumile.

1919. aasta lõpukuudel koondas Punaarmee Viru rindele kaks armeed: 7. armee, kelle vastutusala jäi Soome lahest Narva–Jamburgi raudteeni, ning 15. armee, kelle vastutada jäi ala raudteest kuni Peipsi järveni. 7. armee koosseisu kuulusid 2. ja 6. kütidiviis, novembri teisel poolel formeeriti ka 56. kütidiviis. 15. armee koosseisu kuulusid 11. ja 19. kütidiviis.

Nõukogude väejuhatus saatis Eesti vastu kaks armeed (7. ja 15.) kokku 160 000 mehega. Eesti pani välja 85 000 meest. Nõukogude Vene väejuhatus juhindus pealetungil Narvale kahest eesmärgist: purustada lõplikult Loodearmee ja vallutada Narva linn ja Narva jõe joon, et sellega mõjutada algavaid Eesti ja Nõukogude Vene vahelisi rahuläbirääkimisi. Narva kaitseoperatsioon kestis 16. novembrist 1919 kuni 3. jaanuarini 1920, Narva kaitseoperatsiooni eesmärk oli Narva linna ja Narva jõe joone säilitamine. Narva kaitselahingute ajal tuli Eesti vägedel Punaarmee pealetungi tõrjumisel lisaülesandena desarmeerida Loodearmee Eestisse taandunuid allüksusi, relvitustamise ülesannet täitis Kaitseliit. Viru rinde vägede toetuseks Narva kaitseoperatsiooni ajal, arvestades Lõunarinde stabiilset olukorda, tõmmati mitmed väeosad ülemjuhataja käsul Rakverre ning Rakveres paiknevad suunati rindele lähemale. Seoses 3. diviisi ümberasumisega Lõunarindelt Viru rindele moodustati 28. detsembril 1919 Viru rindel 1. ja 2. rinne, jagades nende rindelõigud. 3. diviis kaitses Hõbessaare-Vasknarva-Lohusuu lõiku ning 1. diviis lõiku mererannast Hõbessaareni. Viru rinde juhataja oli 1. diviisi ülem kindral Aleksander Tõnisson.

Narva kaitselahingud Eesti Vabadussõjas 1919–1920 jagunesid kolme etappi: esimene lahing kestis 1919. aasta novembri keskpaigast kuu lõpuni, teine lahing kestis 7.–20. detsembrini, pärast pausi kestis Punaarmee viimane pealetung 28.–30. detsembrini. Nõukogude Venemaa Punaarmee ei suutnud Eesti kaitsest läbi murda ning nõustus vaherahuga. Vaherahu algas 3. jaanuaril 1920 kell 10.30 hommikul.

Tartu rahu sõlmimineRedigeeri

  Pikemalt artiklis Tartu rahu
 
Vabadussõja kõrgemad sõjalised juhid 1920. aastal. Ülevalt vasakult: kindralmajor Ernst Põdder, kindralmajor Dr. Arthur Lossmann, kindralmajor Aleksander Tõnisson, kolonel Karl Parts, kolonel Viktor Puskar, kolonel Jaan Rink. Alt vasakult: kindralmajor Andres Larka, kindralmajor Jaan Soots, kaitseväe ülemjuhataja Johan Laidoner, admiral Johan Pitka ja kolonel Rudolf Reiman

2. veebruaril 1920 sõlmisid Eesti ja Nõukogude Venemaa Tartu rahu. Selle sõnul loobus Venemaa "igaveseks ajaks" kõigist pretensioonidest Eestile, tunnistas tingimusteta Eesti Vabariigi iseseisvust ning kohustus maksma välja Eesti osa Venemaa kullatagavarast. Samuti määrati kindlaks Eesti ja Nõukogude Vene piir.

Vabadussõda kirjanduses ja filmikunstisRedigeeri

Vabadussõda on leidnud võrdlemisi laialdast kajastust nii kirjanduses kui ka filmikunstis. Peamiseks Vabadussõda kajastavaks ilukirjanduslikuks teoseks võib pidada 1936. aastal ilmunud Albert Kivika romaani "Nimed marmortahvlil" ja sellel põhinevat 2002. aastal esilinastunud mängufilmi "Nimed marmortahvlil", mille lavastas Elmo Nüganen. Kivikat autasustati 1937. aastal romaani eest Riigivanema auhinnaga[21] ja filmivariant kogus kinodes ligi 168 000 vaatajat, mis oli kuni aastani 2016 Eesti kinokülastuse rekord.[22]

Ilukirjandusteostest põhinevad Vabadussõja ainetel näiteks veel 1935. aastal ilmunud Kalju Rahu seiklusromaan "Isamaa eest" ning samal aastal ilmunud Richard Rohu romaan "Esimene armastus" ja August Gailiti romaan "Isade maa".[23] Ilmunud on ka mälestusteraamatuid, millest paariks tuntumaks võib pidada Soomusrongide Divisjoni ülema abi kolonelleitnant Arnold Hinnomi käsikirjadel põhinevat teost "Suur heitlus. Mälestusi rahvusväeosade ajast ja Vabadussõjast" (2010) ning Rootsi vabatahtliku ja soomusauto Kalevipoeg ülema Einar Lundborgi teost "Soomusautoga Eesti Vabadussõjas" (1968).

Filmikunstis on tähtsamad Vabadussõda puudutavad teosed Theodor Lutsu 1927. aasta film "Noored kotkad" ning riikliku programmi "Eesti Vabariik 90" raames valminud ja 2008. aastal Eesti Televisioonis linastunud 13-osaline ajalooline draamasari "Tuulepealne maa". Samuti on tehtud Vabadussõda käsitlevaid dokumentaalfilme. 2018. aasta 13. jaanuaril esilinastus Eesti Televisioonis 16-osaline dokumentaalsaatesari "Vabadussõja lugu", mille autorid on Elo Selirand ja Indrek Treufeldt.[24]

Vabadussõja relvastusRedigeeri

Vabadussõja lõpus oli Eesti sõjaväel 2000 kuulipildujat, 300 suurtükki, 10 soomusrongi, 12 soomusautot. Suurema tulejõuga "relv" oli soomusrong.  

Peamine relv oli vintpüss. Alguses ei jagunud ka vintpüsse kõigile, kraabiti igalt poolt kokku. Eesti riigikaitsestruktuuride käsitulirelvade levik algas Vabadussõjas. Oli vene, inglise, prantsuse, taani, saksa kui ka jaapani toodangut. Enam levinud olid: 7,70 mm Inglise vintpüss M1914 (Pattern 14 ehk P1914); 7,62 mm Vene vintpüss M1891 (Mosin); 6,5 mm (7,70 mm) Jaapani vintpüss M1905 (Arisaka). Et võimalikult ühtset moonatüüpi hoida, siis puuriti palju vintpüsse ümber. Nt Arisaka puuriti 7,7 mm-seks. Mosinist tekitati väga palju erinevaid versioone (Moderniseeritud M1891, Kütipüss, KL .300 jne). Sõja lõpuks oli varudes u 120 000 Mosini vintpüssi.

Püstolkuulipildujaid ja püstoleid oli vabadussõja ajal kui ka pärast sõda väga vähe. Ohvitserid kasutasid isegi isiklike püstoleid. Rahu ajal oli armee varudes 3500 kuulipildujat ja 500 püstolkuulipildujat, mida Eesti tootis ka ise. Püstolkuulipildujat ei peetud sõjaväe relvaks ja seda kasutasid politseiüksused. Koos mobilisatsioonivarudega oli Eestil 250 suurtükki, ligemale 50 tankitõrje- ja 25 õhutõrjekahurit koos vajaliku laskemoonaga. Suurtükkide ja teiste suurekaliibriliste relvade kaliibrid erinesid. Näiteks suurtükke oli umbes viie erineva kaliibriga peale sõda. Raskerelvastus ei olnud ühtne ja see oleks sõja ajal tekitanud ilmselt suuri probleeme logistikaga. Põhjus oli selles, et relvi kraabiti kokku igalt poolt, kust saada oli.

Vaata kaRedigeeri

ViitedRedigeeri

  1. Tarvel 2018, lk 194.
  2. 2,0 2,1 2,2 Maide 1933, IV ptk.
  3. 3,0 3,1 Reigo Rosenthal. "Eesti Vabadussõda". Estonica, 21. august 2009. Vaadatud 13. jaanuar 2019.
  4. 4,0 4,1 4,2 4,3 EE 11 [2002], lk 300
  5. 5,0 5,1 EE 11 [2002], lk 298.
  6. 6,0 6,1 6,2 Reigo Rosenthal. "Soome, Taani ja Rootsi vabatahtlikud Eesti Vabadussõjas". Estonica, 19. august 2009. Vaadatud 13. jaanuar 2019.
  7. Maide 1933, II ptk.
  8. Traksman 1992, lk 68.
  9. 9,0 9,1 9,2 9,3 9,4 "Vabadussõda". Eesti entsüklopeedia. Vaadatud 13. jaanuar 2019.
  10. 10,0 10,1 10,2 10,3 EE 11 [2002], lk 301
  11. 11,0 11,1 Toivo Miljan. "Võidupüha ettekanne". Vaba Eestlane, 7. juuli 1992. Vaadatud 14. jaanuar 2019.
  12. Juurvee 2018, lk 27
  13. Wabatahtliste kutsumine rahwawäkke, Riigi Teataja, nr. 2, 28 november 1918
  14. Eesti Wabariigi kaitsjatele, Riigi Teataja, nr. 2, 28 november 1918
  15. Karl Kimmel VR II/3, "Koolipoisist kuperjanovlaseks", Kultuur ja Elu
  16. Sõjaseadus ja mobilisatsion wälja kuulutatud, Riigi Teataja, nr. 3, 30 november 1918
  17. Käsk ohvitseridele, Riigi Teataja, nr. 3, 30 november 1918
  18. Ilmar Raag. Reaalsus meie venelastest. Õhtuleht. 20.05.2015.
  19. Narva rinne Eesti Vabadussõjas 1918–1920
  20. Reigo Rosenthal, Ülevaade Valkla lahingust 3.01.1919, http://www.sonumitooja.ee, 2008
  21. "Riigivanema auhinnad (1934-1937)". Tartu linnaraamatukogu. Vaadatud 14. jaanuar 2019.
  22. "Huviinfo | Nimed marmortahvlil (2002)". Eesti Filmi Andmebaas. Vaadatud 14. jaanuar 2019.
  23. Anneli Kõvamees. "Vabadussõda 1930. aastate Eesti romaanis". (lk 321). Keel ja Kirjandus 5/2008, 19. aprill 2008. Eesti Teaduste Akadeemia & Eesti Kirjanike Liit. Failitüüp: PDF. Vaadatud 14. jaanuar 2019.
  24. ""Vabadussõja lugu"". ERR. Vaadatud 14. jaanuar 2018.

KirjandusRedigeeri

VälislingidRedigeeri

MultimeediumRedigeeri