Balti pataljon
|
See artikkel räägib aastatel 1918–1920 eksisteerinud väeosast. Aastatel 1993–2004 eksisteerinud ja aastal 2010 taasloodud väeosa kohta vaata artiklit BALTBAT. |
Balti pataljon (ka Balti rügement, saksa keeles Baltenregiment) 1918. aasta novembrist 1919. aasta maini ja sama aasta novembrist 1920. aasta septembrini Eesti sõjaväkke kuulunud, peamiselt baltisakslastest koosnenud väeosa, mis osales Vabadussõjas.
| Balti pataljon (Freiwilligen Baltenbataillon) Balti rügement (Freiwilligen Baltenregiment) | |
|---|---|
 Balti pataljoni embleem | |
| Tegev | 1918–1920 |
| Riik |
 Eesti Vabariik |
| Suurus | 900 (1919 juuni)[1] |
| Lahingud | |
| Ülemad | |
| Märkimisväärsed ülemad |
polkovnik Constantin Alexander Clemens von Weiss ja rittmeister Viktor von zur Mühlen |
Balti pataljoni moodustamine muuda
26. novembril 1918 sõlmis Eesti Ajutine Valitsus kohalike rüütelkondade ja baltisakslaste ühingutega lepingu, mis nägi ette baltisakslaste väeosa loomise.
27. novembril kuulutati Tartus ja Rakveres välja 18–45-aastaste vabatahtlike mobiliseerimine ja ohvitseride sundteenistusse kutsumine. Virumaa Kaitseliidu juurde koondatud Virumaalt kogunenud esimesed baltisakslastest võitlejad, ratsanike rühm alamkapten Helmuth Rausch von Traubenbergi juhtimisel olid Narva rindel juba 28. novembril 1918. Rakverre kokku tulnud vabatahtlikud Baltisaksa ratsakuulipildurite komandost liideti Nikolai Reeki 5. Jalaväepolguga, komando eesotsas oli polkovnik Constantin Alexander Clemens von Weiss (1877–1959). 5. detsembril saadeti Rakverest rongiga esimene formeeritud baltisaksa löögiüksus – kaks raskekuulipildujate komandot (2. ratsakuulipildujakomando, staabikapten Georg von Gloy ja 1. ratsakuulipildujakomando, leitnant Bruno von Dehn), mida juhtis staabikapten Georg von Gloy – Jõhvi.
Tartus ja Viljandis Kodumaakaitse (saksa k. Heimatschutz) salkadest moodustatud üksused, rittmeister Viktor von zur Mühleni juhtimisel liideti hiljem Tartu Balti pataljoniks.
1. jaanuaril 1919 ühendati Tartu Balti pataljon ja leitnant Hellmuth Karl Ernst von Wetter-Rosenthali Baltisaksa ratsakuulipildurite komando Balti pataljoniks, mille ülemaks määrati von Weiss. Pataljoni kuulus 800–900 meest, peale sakslaste (s.h riigisakslased) oli väeosas ka eestlasi ja venelasi. Vabadussõja jooksul suurenes rügement kuni 1350 meheni, neist 920 olid baltisakslased, lisaks 160 eestlast ja 270 venelast.
Lahingutegevus muuda
Tartu Balti pataljon ja Rakvere vabatahtlikud, 5. Jalaväepolgu alluvuses tegid Lõuna ja Viru rindel kaasa 1. diviisiga 1918. aasta lõpu taganemislahingud. 1919. aasta jaanuari algul peatati koos ülejäänud Eesti väega Punaarmee edasitung ja asuti vastupealetungile.
1919. aasta 16. jaanuaril osalesid Balti pataljoni üksused koos 1. diviisi 5. jalaväepolgu ja 1. ratsapolguga edukas Pagari lahingus[2][3].
1919. aasta jaanuari lõpust aprilli alguseni oli Balti pataljon Narva jõe ja Peipsi järve äärses kaitselõigus ning aprilli algusest mai keskpaigani Narva jõe idakaldal. Seejärel, seoses Vene valgete vägede osatähtsuse suurenemisega Viru rindel, allutati Balti pataljon Põhjakorpusele (hilisemale Loodearmeele).
1919. aasta kevadel formeeriti pataljon ümber, pataljonist sai Balti rügement, kuna juurde oli tulnud palju uusi vabatahtlikke ning Vene vabatahtlikest moodustati eraldi III jalaväekompanii. Suurenes ratsaeskadroni koosseis, moodustati suurtükipatarei ning arendati välja tagalateenistus: majandusteenistus, transportüksus, välilaatsaret ja tagavara-väljaõppe kompanii. Korpust täiendati sõjavangidega, Tartu vangilaagrist, Pääsküla vangilaagrist ja Rahumäe vangilaagrist.
Balti rügemendi koosseis muuda
- Jalaväekompaniid: I jalaväekompanii 110 meest, II jalaväekompanii 110 meest, III jalaväekompanii 100 meest. Kokku 320 meest
- Kuulipildujakompanii: I, II, III, IV, V, VI kuulipildujarühmad (kokku 123 meest) + kompanii juhtkond (17 meest). Kokku 140 meest
- Ratsakuulipildujakomando: Rosenthali rühm (nimi anti 31. mail) 22 meest, Strombergi rühm (nimi anti 31. mail) 23 meest, kergekuulipildujate rühm 20 meest. Kokku 65 meest
- Ratsaeskadron: I rühm 45 meest, II rühm 45 meest, III rühm 35 meest. Kokku 125 meest
- Suurtükipatarei kahe välisuurtükiga, 50 meest
- Staap, sidekomando, nn lendav kolonn + reserv 50 meest
- Kokku lahinguüksustes 750 meest
- Tagalaüksused: majanduskomando, transpordiüksus, välilaatsaret, tagavara-väljaõppekompanii (Tallinnas). Kokku 586 meest + Dehn-Moriss kuulipildujarühm 14 meest.
- Kokku tagalaüksustes 600 meest
- Kokku rügemendi koosseis 1350 meest [4]
1919. aasta augusti lõpul asus pataljon uutele positsioonidele (Prilugast Dagmarovkani), kus ta oli oktoobri alguseni. 8. oktoobril 1919 määrati pataljon pealetungi ettevalmistava Loodearmee alluvusse. Pataljoni tuumik jäi Jamburgi, kuid pealetungi toetuseks moodustati ekspeditsioonisalk, mis pidas Krasnoje Selo piirkonnas veriseid lahinguid ja kattis Loodearmee osade taandumist.
9. novembril 1919 läks Balti pataljon Eesti 1. Diviisi alluvusse ja osales seejärel Viru rinde lahingutes. Viimased Punaarmeega toimunud suured kokkupõrked olid Balti pataljonil 1919. aasta novembri keskel.
Väeosa saadeti ametlikult laiali 1920 20.septembril. Vabadussõja ajal osales väeosa tegevuses 1350 meest, langenuid oli 71 ja haavatuid 118.
Vaata ka muuda
Viited muuda
- ↑ Kopõtin, Igor (2020). Rahvuse kool. Eesti rahvusarmee ja vähemusrahvused aastatel 1918–1940. Tartu: Rahvusarhiiv. ISBN 978-9949-630-07-3. lk 168.
- ↑ Pagari mõisapargis taaslavastati ajalooline lahing, www.err.ee, 13.01.2019
- ↑ Gerli Romanovitš, Pagaril äratatakse ellu saja aasta vanune lahing, pohjarannik.postimees.ee, 12. jaanuar 2019
- ↑ Armand Trei. Unustatud rügement. Balti pataljon (rügement) Eesti vabadussõjas, Harjumaa, nr. 69, 21 september 2007
Välislingid muuda
- Die Opfer des Balten-Regiments, Revaler Bote, nr. 108, 18 mai 1920
- Die Toten des Balten-Regiments, Der Aufstieg, 3 detsember 1933, seite 1
Kirjandus muuda
- Armand Trei. Unustatud rügement. Balti pataljon (rügement) Eesti vabadussõjas. Grenader, 2010.