Eesti iseseisvumine

Eesti iseseisvumine oli poliitilistest ja sõjalistest sündmustest mõjutatud protsess peamiselt 1918. aasta veebruaris ja novembris, millega saavutati Eesti omariiklus. Iseseisvumise tulemusel said eestlased esimest korda pärast 13. sajandil muistse iseseisvuse kaotust oma maal peremeheks ja Eesti liitus iseseisva riigina rahvusvahelise üldsusega.

Eelnenud sündmusiRedigeeri

Esimese maailmasõja algus ja kulgRedigeeri

28. juulil 1914. aastal puhkes Euroopas sõda, mida hakati hiljem nimetama suureks sõjaks ehk maailmasõjaks. Esimesse maailmasõtta mobiliseeriti Vene poolele umbes 100 000 eestlast.

Suuremahuline ja konarlikult kulgenud sõda kurnas järjest enam Venemaad, tekitades majanduslikke ja süvendades sotsiaalseid probleeme ühiskonnas. Pingete kuhjumise tagajärjel puhkes Venemaal Petrogradis 1917. aastal Veebruarirevolutsioon. Selle tulemusel loobus keiser Nikolai II troonist ja Venemaa keisrivõim varises kokku. Riigiduuma Ajutine Komisjon moodustas Venemaa Ajutise Valitsuse, mis seadis suuna demokraatliku riigikorra väljaarendamisele.

Eesti autonoomia saavutamine kevadel 1917Redigeeri

Eestlaste meeleavaldus Petrogradis 1917. aastal

Eesti rahvuslikud poliitikud asusid 1917. aasta kevadel Venemaa Vabariigi Ajutiselt Valitsuselt autonoomiat taotlema. Oma nõudmiste tugevdamiseks korraldasid eestlased 8. aprillil Petrogradis jõulise meeleavalduse. 12. aprillil kinnitaski Ajutine Valitsus Eesti ajutise omavalitsuse seaduse, millega eestlastega asustatud alad Eestimaa ja Liivimaa kubermangus liideti ühtseks autonoomseks Eesti rahvuskubermanguks.

14. juulil 1917 tuli kokku demokraatlikult valitud Ajutine Maanõukogu (ka Maapäev). Ajutise Maanõukogu etteotsa sai Konstantin Päts.

Sügisel 1917 jõudis sõjategevus Eestisse. Septembris-oktoobris vallutasid Saksa väed suurejoonelise meredessandiga Lääne-Eesti saared (operatsioon Albion). Madala moraaliga Vene armee ei suutnud märkimisväärset vastupanu osutada. Sagenesid korrarikkumised Vene armees, mis ohustasid juba kohalikku eluolu.

Oktoobripööre Venemaal ja kaksikvõimu kujunemine Eestis sügisel 1917Redigeeri

Ajutine Valitsus ei soovinud pidada rahuläbirääkimisi Saksamaa ja tema liitlastega. Paljude sõdurite ja madruste hulgas valitsesid aga allumatuse meeleolud. 6.–8. novembril (vkj. 24.–26. oktoobril) 1917 toimus Petrogradis riigipööre (nimetati algul oktoobripöördeks, hiljem Oktoobrirevolutsiooniks), mille käigus bolševikud kukutasid Venemaa Ajutise Valitsuse.

Revolutsiooniliselt enamlikult meelestatud Eestimaa Tööliste ja Soldatite Saadikute Nõukogu valis oma II kongressil (12.–14. vkj) 25.–27. oktoobril 1917 Eestimaa Nõukogude Täitevkomitee, mille juhid olid Jaan Anvelt ja Viktor Kingissepp. 8. novembril (26. oktoober vkj) 1917 kuulutas Eestimaa Nõukogude Täitevkomitee end kõrgeimaks võimuks Eestimaal.

19. novembril (2. detsembril ukj) kuulutas Eestimaa Nõukogude Täitevkomitee Eesti Maapäeva liikmete volitused lõppenuks ja 20. novembril (3. detsembril ukj) võtsid komitee esindajad, Konstantin Pätsi juhitud Eesti Maavalitsuselt võimu jõuga üle. Eesti rahvuslikud poliitikud pidid edaspidi tegutsema illegaalselt ja peamiseks koostööorganiks oli Maapäeva Vanematekogu, kuhu kuulusid tähtsamad poliitikud. Peagi selgus, et enamlased liiguvad diktatuuri suunas ega kavatse Eesti autonoomiat austada. Seetõttu kuulutas Maapäev end 28. (vkj 15.) novembril 1917 end kõrgeimaks võimuks Eesti territooriumil. Reaalset mõju otsusel siiski polnud, sest kommunistid ajasid Maapäeva pärast otsuse tegemist laiali.

Kujunes kaksikvõim, kus Eestimaa Nõukogude Täitevkomitee asus Kadrioru lossis ja Eesti Maavalitsus Toompea lossis. Lisaks moodustati Eestimaa Nõukogude Täitevkomitee juures Eestimaa Sõja-Revolutsioonikomitee, mis saadeti laiali 13. jaanuaril 1918.

21.–22. jaanuaril 1918 toimusid Eesti Maapäeva asemele Eesti Asutava Kogu valimised. Omariiklust pooldavad erakonnad said vahetulemuste järgi otsustades peaaegu 2/3 häältest, kuna enamlastele antud häälte arv vähenes veelgi. Pettunud enamlased katkestasid valimised ja kehtestasid 27. jaanuaril linnades sõjaseisukorra.

Iseseisvuse väljakuulutamineRedigeeri

Rahvas Eesti iseseisvuse väljakuulutamisel Pärnus 23.02.1918

19. veebruaril 1918 moodustas Maanõukogu vanematekogu Eestimaa Päästekomitee, kelle kätte anti kogu riiklik võim Eestis. Kasutades ära olukorda, kus Vene väed olid Eestist põgenemas, kuid pealetungivad Saksa väed ei olnud veel kogu maad hõivanud, kuulutas Eesti end 24. veebruaril 1918 Eestimaa Kubermangu Ajutise Maanõukogu (Eesti Maapäeva) Vanematenõukogu (Vanematekogu) poolt vastuvõetud Manifestiga kõigile Eestimaa rahvastele iseseisvaks vabariigiks. Samal päeval nimetas Päästekomitee ametisse 13-liikmelise Eesti Ajutise Valitsuse eesotsas Konstantin Pätsiga. Ajutise Valitsuse valitsuskoalitsioonis osalesid Maaliit, Eesti Demokraatlik Erakond, Eesti Sotsiaaldemokraatlik Tööliste Partei ja Tööerakond.

Manifesti esimene avalik ettelugemine toimus 23. veebruaril 1918 kell kaheksa õhtul Pärnus Endla teatri rõdult. Manifesti luges ette Maapäeva saadik Hugo Kuusner. 24. veebruaril loeti manifest ette Toris ja Viljandis, 25. veebruari Tallinnas ja Paides. Tallinlastele luges manifesti ette äsja Eesti ajutise valitsuse peaministri kohale tõusnud Konstantin Päts.

Saksa okupatsioonRedigeeri

24. veebruaril 1918 jõudsid pealetungi jätkanud Saksa Keisririigi väeosad Tartusse ja Pärnusse, 25. veebruaril Viljandisse ja Tallinna, 26. veebruaril Paidesse ning 4. märtsil Narva.

Eesti Ajutine Valitsus eesotsas Konstantin Pätsiga sai tegutseda vaid mõned päevad enne Saksa vägede saabumist Tallinna ja Saksa okupatsioonivõimu kehtestamist, seejärel läks Eesti Ajutine Valitsus põranda alla. Paljud Eesti poliitikud, sealhulgas valitsusjuht Päts, vangistati, kuna mitmed põgenesid välismaale. Tõenäoliselt sakslaste ohvrina hukkus Soomes Eestimaa Päästekomitee ja valitsuse liige Jüri Vilms. Rahvusmeelsed eestlased avaldasid okupatsioonile edaspidi passiivset vastupanu. Valitsuse välisdelegatsioonil õnnestus saavutada Eesti Vabariigi tunnustamine de facto Suurbritannia, Prantsusmaa ja Itaalia poolt.

3. märtsil 1918 sõlmis Venemaa Nõukogude Vabariik Saksamaaga Brest-Litovski rahulepingu, olles sunnitud sellega loovutama Soome, Eesti, Läti, Ukraina, Leedu ja Poola alad Saksamaale.

Eesti ja Läti alal üritati luua Saksa Keisririigiga liidus olevat Balti Hertsogiriiki, kus juhtroll pidi olema baltisakslastel.

Pärast 1918. aasta kevadel läänerindel edukalt alanud, kuid raugenud Saksa pealetungi, teostasid liitlasväed otsustava vastupealetungi. Saksamaal süvenes siseriiklik kriis. Kokkuvõttes oli Saksamaa sunnitud sõlmima lääneliitlastega 11. novembril 1918 Compiègne'i vaherahu. Samuti loovutama ja vabastama kõik enda poolt sõjas okupeeritud alad, sealhulgas Eesti.

Riigikorralduse taastamine ja arendamineRedigeeri

Eesti Ajutine Valitsus taastas kohe vaherahu sõlmimise päeval, 11. novembril 1918 oma veebruari lõpul katkestatud tegevuse. Asutati Kaitseliit ja käivitati ministeeriumid. Loodi rahvavägi. Ilmusid esimesed Eesti postmargid jne. Riik hakkas järk-järgult toimima.

Esimese maailmasõja käigus Eesti territooriumi hõivanud Saksa keisririigi väed olid Eestist lahkumas. 19. novembril 1918 sõlmiti Riias Saksa valitsuse esindaja August Winnigi ja Eesti Ajutise Valitsuse esindajate vahel Üleandmise leping, millega Saksa uue Weimari vabariigi esindaja tunnistas ametlikult, et ülemat riigivõimu Eesti etnografilises piirkonnas käsitab Eesti ministeerium Ajutise Valitsuse kujul ja et kogu valitsemine selles piirkonnas läheb, niivõrd kui see juba sündinud ei ole, 21. novembrist saadik Eesti Valitsuse asutuste kätte.

Tekkinud olukorras otsustas Nõukogude Venemaa Eesti ja Läti alad uuesti enda külge liita ning kehtestada neis enamliku režiimi. Loodeti ka maailmarevolutsiooni peatsele puhkemisele.

Järgnenud olulisi sündmusiRedigeeri

13. novembril 1918 tühistas Lenini juhitud Nõukogude Venemaa valitsus ühepoolselt Saksa keisririigiga sõlmitud Brest-Litovski rahulepingu.

28. novembril 1918 algas Punaarmee rünnakuga Narva juures Eesti Vabadussõda. Vabadussõja pöördelised lahingud, kus peatati vaenlase edasitung ning asuti vastupealetungile, peeti kogu rinde ulatuses jaanuari alguses 1919. Seejärel asuti maa vabastamisele ja initsiatiiv jäi sõjategevuse lõpuni peamiselt Eesti rahvaväele.

Jüripäeval 23. aprillil 1919 tuli kokku Asutav Kogu. See on Eesti parlamendi Riigikogu sünnipäev.

23. juunil 1919 saavutati Vabadussõjas eestlastele väga oluline võit Võnnu all baltisaksa vägegrupeeringu üle.

Oktoobris 1919 võeti vastu oluline maaseadus.

1. detsembril 1919 avas uksed eestikeelne Tartu Ülikool.

3. jaanuaril 1920 jõustus Vabadussõja relvarahu.

2. veebruaril kirjutati alla Tartu rahuleping, millega Nõukogude Venemaa tunnistas esmakordselt Eesti iseseisvust. Seejärel sai Eesti Vabariik ka rahvusvahelise kogukonna de jure tunnustuse.

Eesti iseseisvumine

Sisukord