Balti Hertsogiriik
Ühendatud Balti Hertsogiriik (saksa keeles Vereinigtes Baltisches Herzogtum, läti keeles Apvienotā Baltijas hercogiste) oli riik, mille Eestimaa, Liivimaa, Saaremaa ja Kuramaa rüütelkonnad kavatsesid 1918 rajada praeguse Eesti ja Läti territooriumile.
Ühendatud Balti Hertsogiriik Vereinigtes Baltisches Herzogtum 1917–1918 | |||||
Baltimaade Ühendatud Maanõukogu esimees | Adolf Pilar von Pilchau | ||||
---|---|---|---|---|---|
Pealinn | Riia | ||||
Pindala | u 110 000 km² | ||||
Riigikeeled | saksa | ||||
Rahaühik | Saksa idamark | ||||
|
Hertsogiriigi moodustumise eeldused ja asjaolud
muudaRiigi õiguslikuks aluseks oli kontseptsioon Eestimaast, Liivimaast ja Kuramaast (Balti Läänemereprovintsidest) kui iseseisvatest hertsogiriikidest, mis olid Venemaaga seotud ainult personaaluniooni kaudu ja mille seaduslikeks esindajateks olid kohalikud (Eestimaa, Saaremaa, Liivimaa, Kuramaa) rüütelkonnad.
Pärast keiser Nikolai II troonist loobumist ja Venemaa Keisririigi kaotamist lugesid rüütelkonnad end õigustatuks valima uut valitsejat ja selleks Saksamaa võimudega ühendusse astuma. Liit Skandinaavia maadega oli ilmselt võimatu Rootsi passiivsuse tõttu.
Esimese maailmasõja käigus olid Saksa Keisririigi väed vallutanud 1917. aasta septembris Läti ja oktoobris Lääne-Eesti saared. Saksa vägede kontrolli all olevatel territooriumitel kehtestati Saksa okupatsioonivõim (Vt Ober-Ost).
Iseseisvuse väljakuulutamine
muuda30. novembril vkj / 13. detsembril 1917 tegi Eestimaa ja 17. vkj / 30. detsembril 1917 Liivimaa rüütelkond otsuse eralduda oktoobrirevolutsiooni-järgsest bolševike Nõukogude Venemaast. Eraldumisliikumist püüdsid Eestimaa Nõukogude Täitevkomitee esindajad likvideerida terroriga.
Samasuguse otsuse iseseisvumiseks ja Venemaast eraldumiseks olid teinud juba varem Liivimaa Saksamaa poolt okupeeritud osa, Kuramaa ja Saaremaa rüütelkonna esindajad. Sõltumatuse deklaratsioon anti kreisisaadik Heinrich von Stryki poolt[1] Saksa välisministeeriumi kaudu üle Nõukogude Venemaa esindajale Vatslav Vorovskile Stockholmis 15/28. jaanuaril 1918, viidates ka linnade ja valdade demokraatlikul alusel valitud eestlastest esindajate otsusele 1917. aasta 28. novembrist ukj, millega Eestimaa ja Liivimaa (?) iseseisvaks kuulutati.
5. veebruaril esitasid rüütel- ja maiskondade esindajad Berliinis Wilhelm II-le palve Läänemereprovintsid Saksamaa kaitse alla võtta.
Esinduskogu moodustamine
muuda9. aprillil moodustati Tallinnas Eestimaa rüütelkonna, suurmaaomanike, väikemaaomanike ja linnaelanike esinduskogu Eestimaal Eestimaa Maakogu ja 10. aprillil Riias Liivimaal Liivimaa Maakogu.
Saamaks loodavale riigile kandepinda ja välist legitiimsust kõigis rahvakihtides sõltumata seisusest, valiti Stäel von Holsteini juhitav ühine maapäev (Maanõukogu), mille koosseisus olid Kuramaa, Liivimaa, Saaremaa, Riia ja Eestimaa rüütelkondade, linnade, vaimulikkonna ja valdade talupoegade esindajad. Maanõukogu koosnes 58 liikmest. 12. aprillil 1918 kuulutas Baltimaade Ühendatud Maanõukogu (Der Vereinigte Landesrat für Livland, Estland, Ösel und Riga) Riias välja Balti Hertsogiriigi. 12. aprillil 1918 kuulutas Balti Maanõukogu (saksa keeles Vereinigte Landesrat für Livland, Estland, Ösel und Riga) Riias Liivimaa, Eestimaa, Riia ja Saaremaa valdade, vaimulikkonna ja valdade esindajad välja Balti Hertsogiriigi. Maapäeva otsuste edastamiseks Saksa valitsusele moodustati 12 liikmeline saatkond eesotsas Eestimaa Rüütelkonna peamehe parun Eduard von Dellingshauseniga. 21. aprillil 1918. aastal Berliinis vastuvõtul tänas Balti Maanõukogu saatkond Saksamaa riigikantsler krahv Georg von Hertlingit Balti provintside vabastamise ja Saksa riigi kaitse alla võtmise eest ja paluti keisrit moodustada Balti provintsidest Preisi kuninga kaudu Saksa riigiga ühendatud monarhistlik-konstitutsiooniline riik.
Balti Hertsogiriik oli kavandatud seisusliku, ebademokraatliku riigina, nagu olid ka teised selleaegsed Saksa väikeriigid. Üldist hääleõigust ei saanud kehtestada ka rahvastiku ülekaalukat osa moodustavate eestlaste ja lätlaste eeldatava ebalojaalsuse tõttu loodavale riigile. Ajaloolistel põhjustel oli Maanõukogus ülekaal end sakslasteks pidavatel isikutel. Eestlastest ja lätlastest kuulusid Maanõukogu koosseisu vähetuntud isikud, toetuse saamine mõjukamatelt ja tuntumatelt eesti poliitikutelt (sealhulgas Konstantin Päts) nurjus. Hertsogiks pidi esialgse kava kohaselt saama Preisimaa kuningas, kes oli ka Saksamaa keiser Wilhelm II, kuid Saksamaa väikeriikide valitsejate vastuseisu tõttu jäi lõplikuks riigipea kandidaadiks Mecklenburgi hertsog Adolf Friedrich; samuti jäi teostamata plaan taastada Kuramaal omamaine Bironite dünastia. Hertsogiriik jaotati eesti-läti keelepiiri järgi seitsmeks kantoniks (Kuramaa, Riia linn, Latgale, Lõuna-Liivimaa, Põhja-Liivimaa, Saaremaa ja Eestimaa). Hertsogiriiki pidid kuuluma ka varem Baltimaade koosseisu mitte kuulunud Latgale ja Setumaa.
27. augustil sõlmisid Saksamaa ja Nõukogude Venemaa täiendava lisalepingu Bresti rahuleppe juurde. Selle alusel loobus Venemaa lõplikult oma ülemvõimust Eesti-, Liivi- ja Kuramaal. Wilhelm II tunnustas seejärel 22. septembril 1918 hertsogiriigi vabadust ja iseseisvust. 1918. aasta oktoobris valmib Eesti- ja Liivimaa ühise maanõukogu välja töötatud Balti hertsogiriigi põhiseaduse kava, mille kohaselt kavandati valitsemiskord kohalikul (kreis, linn ja provints) ja riigi tasandil. Kõrgem esinduskogu pidi olema kahekojaline (senat ja Balti maapäev).
Balti hertsogkonna väljakuulutamine
muuda5. novembril 1918 kuulutati Riias välja Balti hertsogkond. Liivimaa, Eestimaa, Riia ja Saaremaa Ühendatud Maanõukogu ning Kuramaa Maanõukogu valisid 8. novembril Balti Regendinõukogu eesotsas parun Adolf Pilar von Pilchauga ja Balti Maakomitee. Regendinõukogu andis Heinrich von Strykile 11. novembril 1918 volituse hertsogiriigi esindamiseks välismaal.
Hertsogiriigi sõjajõud
muudaNovembris 1918 alustati oma 13 500-mehelise maakaitseväe ehk Landeswehri loomist, mida asus juhtima veebruaris Liepājasse saabunud Landeswehri ja Saksa üksuste (Rauddiviisi) ülemjuhataja kindral Rüdiger von der Goltz.
Maailmasõja lõpp ja hertsogiriigi likvideerumine
muudaBalti Hertsogiriigi rajamise nurjas Saksamaa kaotus esimeses maailmasõjas, novembrirevolutsioon Saksamaal ja sellele järgnenud võimu ülevõtmine Eesti ja Läti valitsuse poolt, mida 19. novembril 1918 tunnustas Saksamaa volinik Baltimaades August Winnig.
18. novembril 1918 tulid Riias kokku Läti rahvaesindajad ja kuulutasid välja Läti riigi iseseisvuse.
Eestimaa aadel sõlmis 26. novembril 1918 Eesti Ajutise Valitsusega kokkuleppe enamlaste rünnakute tõrjumiseks ja ühise kaitseväe loomiseks.
Lätis moodustati samal eesmärgil iseseisev Balti Maakaitsevägi (Landeswehr), mis kohalikel põhjustel (muu märkimisväärse Läti valitsusele alluva relvastatud jõu puudumine) säilitas sõjalise mõju veel järgmise aasta juunini.
Balti Hertsogiriigi regentnõukogu välisesindaja, Stockholmis resideerinud Heinrich von Stryk alustas juba varakult ettevalmistusi 1918. aasta 18. novembril moodustatud Läti Ajutise Valitsuse asendamiseks Saksa-sõbraliku valitsusega. 1919. aasta veebruaris saabus von Stryk Liepājasse, tuues väidetavalt kaasa konkreetsed riigipöördekavad.
- Vaata ka: Landesveeri sõda
Viited
muuda- ↑ Olaf Esna, Pärnakate iseseisvuseelsed uskumatud vanglaseiklused, Pärnu Postimees, 25.04.2008
Kirjandus
muuda- Eduard von Dellingshausen "Kodumaa teenistuses. Eestimaa Rüütelkonna peamehe mälestused". Saksa keelest tõlkinud Virve Tamm, Koidu Uustalu. Tallinn, Olion, 1994.