Ava peamenüü

Adolf Pilar von Pilchau

EluluguRedigeeri

Adolf Pilar von Pilchau oli pärast isa surma 1870 Pärnumaal asuva Audru mõisnik. 1881 võttis ta rendile ka Sauga mõisa, mille kartulitoodanguga varustas oma viinavabrikut Audrus.

Administratiivset ja poliitilist karjääri alustas ta 1876 Pärnu I piirkonna kihelkonnakohtuniku ametikohalt. 1878. aastal valiti ta Pärnu kreisi järelevalvekohtunikuks ning 1879 Pärnu linnanõunikuks, kelle kompetentsi kuulus arvukate linnamõisade haldamine.

Liivimaa rüütelkondRedigeeri

Liivimaa rüütelkonna liige Adolf Pilar von Pilchau valiti 1882 rüütelkonna kassadeputaadiks, kelle ülesandeks oli andamite vastuvõtmine ja aadlikonvendi istungitel osalemine. 1884 valis rüütelkonna konservatiivne tiib Pilar von Pilchau kreisisaadikuks. 1899 sai temast Liivimaa maanõunik, Pärnu-Viljandi kiriku ülemeestseisja ja Viljandi aadlipreilide stifti kuraator. 1902 sai temast ühtlasi Liivimaa ökonoomilise sotsieteedi president.

1905. aasta rahvarahutuste ajal volitas rüütelkond Adolf Pilar von Pilchau sõitma Peterburi keisrilt abi paluma. 14. detsembril 1905 juhtis ta ise koos oma poja Friedrichiga Audru mõisa kaitsmist Tallinnast saabunud tööliste salkade vastu.

1906 sai Pilar von Pilchaust Liivimaa resideeriv maanõunik ning ta kolis Riiga. Ühtlasi sai temast rüütelkonna projektide referent provintsiaalnõukogus, kus ta pidi seisma rüütelkonna reformikavade eest.

19081918 oli ta Liivimaa rüütelkonna maamarssal. Sellel ametikohal üritas ta läbi viia majandus- ja haldusreforme, kuid kohtas nii tugevat vastuseisu, et ähvardas isegi tagasi astuda. 1909 autasustati teda Vladimiri ordeni IV klassiga. 1912 valiti ta Läänemere kubermangude esindajana Venemaa Riiginõukogu liikmeks, mis tähendas vajadust jagada edaspidi elu Riia ja Peterburi vahel. 1915. aastal rüüstasid Vene sõjaväelased Pavel Rodzjanko juhtimisel tema maja Pärnus, purustasid portselanikogu ja hävitasid mööbli. Telegramm suurest võidust sakslaste üle loeti tormiliste kiiduavalduste saatel duumas ette. Hiljem näitas Rodzjanko teemantidega ehitud mõõka, mille keiser talle Pärnu võidu eest olevat saatnud[1]. Kui 1916 viidi maanõunike kolleegium sõjaolukorra tõttu üle Tartusse, siis kolis Riiast Tartusse ka Pilar von Pilchau.

Aprillis 1917 täitis ta viimast korda ametikohustusi Peterburis. Pärast Riia langemist sakslaste kätte 3. septembril 1917 osales ta läbirääkimistel Saksa okupatsioonivõimudega rüütelkonna võimu taastamiseks, mis ebaõnnestusid. Juulis 1918 astus ta maamarssali ametist tagasi.

Balti HertsogiriikRedigeeri

Adolf Pilar von Pilchau osales maamarssalina Balti Hertsogiriigi loomise ettevalmistamisel ja kirjutas 12. aprillil 1918 alla Saksa keisrile Wilhelm II-le saadetud Eestimaa, Kuramaa ning Liivimaa rüütelkondade ühisele palvekirjale hertsogiriigi loomiseks. 22. septembril tunnustas keiser Balti Hertsogiriigi iseseisvust ja 5. novembril moodustati hertsogiriigi regentnõukogu eesotsas Adolf Pilar von Pilchauga. 9. novembril 1918 kukutati Wilhelm II Saksamaal revolutsiooniga ja sai selgeks, et hertsogiriiki luua ei õnnestu. Kuna regentnõukogu ametlikult laiali ei saadetud, ei olegi võimalik täpselt öelda, mis ajani Pilar von Pilchau volitused selle juhina kestsid. Kuupäevadest tuuakse sagedamini välja 17. november, 19. november, 22. november ja 28. november.

Viimased eluaastadRedigeeri

3. jaanuaril 1919 lahkus Adolf Pilar von Pilchau kaubalaeval Riiast ja suundus Stettinisse. Pärast seda elas ta Saksamaal, peamiselt Berliinis. 1920. aasta lõpus sõitis sinna ka tema abikaasa Julie. 19211923 tegutses Adolf Pilar von Pilchau valitsejana oma väimehe krahv von Rewentlow' mõisas Saksamaal Emkendorffis.

1923 pöördusid abikaasad tagasi Eestisse, kuid Adolf Pilar von Pilchau sai sissesõiduloa vaid kolmeks kuuks. Lõpuks õnnestus tema abikaasal veenda Eesti võime siiski andma Adolfile alaline elamisluba. Tallinna asemel saadeti nad Pärnusse, Audru mõis oli selleks ajaks juba riigistatud.

Riigikohtu administratiiv-osakonna otsusel 23. oktoobrist/7. novembrist 1923 oli Adolf Pilar von Pilchau kodakondsuseta isik: Kaebaja ei ole ennast Eesti Vabariigi kodanikuks tunnistanud ega vabariigi asutuste ees sammusid astunud vastava isikutunnistuse saamiseks, ei ole ka Eesti riikkondsusest lahkumise sooviavaldanud, vaid on detsembrikuul 1918. a. Vabariigi piiridest lahkunud ja peale seda välismaal elanud kui endise Vene riigi kodanik passi järele, mis temale välja antud, nagu ülal tähendatud, endise Vene riigikindralkonsuli poolt Stockholmis 17. märtsil 1919. a. Kaebajal oli täieline võimalus selle asemel, et pöörata passi saamiseks Vene konsuli poole Stockholmis, pöörata meie välisesituste poole Rootsis või pärastpoole Saksamaal, kus ta elas, Eesti passi saamiseks, milleks tal oli täieline õigus, aga ta ei ole seda teinud, vaid on paremaks arvanud jääda endise Vene riigi alamaks; sest ei ole näha, et ta oleks astunud Vene nõukogude-riigi alamlusse. Et aga endist Vene riiki ja tema valitsust enam pole olemas, on kaebaja jäänud isikuks, kes ei seisa ühegi olemasoleva riigi alamluses. ... Kaebaja ei ole Eesti vabariigi kodanik, vaid välismaalane või riikkondsuseta isik, kes Siseministeeriumi poolt luba sai ajutiselt Eestisse tulla ja keda siseministril õigus on, nagu iga välismaalast hea käekäigu seaduse § 365. põhjal Vabariigi piiridest välja saata.

Adolf Pilar von Pilchau suri 17. juunil 1925 Pärnus ja maeti perekonnakalmistule Audrus.

PerekondRedigeeri

11. detsembril 1884 abiellus Adolf Pilar von Pilchau Peterburi Püha Anna kirikus Pihkva kuberneri Konstantin Magnus von der Pahleni tütre Julie Olga Eugenie von der Pahleniga. Abielupaar elas algul Sauga mõisas, kus sündisid nende neli last :

1891 kolisid nad üle ruumikamasse Audru mõisa, mis selleks puhuks ümber ehitati. 1906 asusid nad Adolfi uue ametikoha tõttu elama Riiga. Hiljem elas perekond Tartus, Berliinis, Emkendorffis, Tallinnas ja Pärnus. Oma mehe rännakute ajal 1919. aasta jaanuarist 1920. aasta detsembrini elas Julie Audru mõisas.

SugupuuRedigeeri

Parun
Adolf Pilar von Pilchau
(1851–1925)
Adolf Pilar von Pilchau
(1814–1870)
Jakob Pilar von Pilchau
(1774–1814)
Magnus Wilhelm Pilar von Pilchau (1734–1801)
Katharina Helena von Tausas (1735–1791)
Juliane Suckni
(suri 1838)
Daniel Gottleib Suckni (suri 1822)
Dorothea Folckern
Vabapreili Bertha von Ungern-Sternberg
(1826–1903)
Vabahärra Konstantin von Ungern-Sternberg
(1779–1836)
Vabahärra Otto Reinhold Ludwig von Ungern-Sternberg (1744–1811)
Vabapreili Magdalene Charlotte von der Pahlen (1749–1824)
Charlotte von Below
(1796–1850)
Andreas von Below (suri 1820)
Anna von Helffreich

TöökohadRedigeeri

  • 1876–1878 Pärnu I piirkonna kihelkonnakohtunik
  • 1878–1879 Pärnu kreisi järelevalvekohtunik
  • 1879–1882 Pärnu linnanõunik
  • 1882–1884 Liivimaa rüütelkonna kassadeputaat
  • 1884–1899 Liivimaa rüütelkonna kreisisaadik
  • 1899–1906 Liivimaa maanõunik
  • 1906–1908 Liivimaa resideeriv maanõunik
  • 1908–1918 Liivimaa rüütelkonna maamarssal
  • 19121917 Venemaa Riiginõukogu liige
  • 1918 Balti Hertsogiriigi regentnõukogu esimees
  • 19211923 Emkendorffi mõisa valitseja

ViitedRedigeeri

  1. Marie Kleinmichel. Pilte ühest kadunud maailmast. Tallinn 1992, lk. 112

Vaata kaRedigeeri

Kasutatud kirjandusRedigeeri

  • Lutsar, Maia. Viimane Liivimaa maamarssal. // Pärnu Postimees, 1995, 21. juuni – 1. juuli.

VälislingidRedigeeri