Vikipeedia

Baltisakslased

rahvusgrupp Eesti ja Läti aladel

Baltisakslased (saksa keeles: Deutsch-Balten, Baltendeutsche; vahel ka baltlased) olid praeguse Eesti ja Läti alade ehk Liivimaa, Eestimaa ja Kuramaa saksa rahvusest ülemkiht (aadel, linnaelanikud ja vaimulikud).

Päritolu

muuda

Baltisakslaste päritolu on mitmekesine ja osaliselt ebaselge, kuid iseenesestmõistetavaks peetakse Saksamaa päritolu. Baltisakslaste rahvusgrupi teket seostatakse Henriku Liivimaa kroonikas kirjeldatud võitlustega praeguse Eesti ja Läti aladel 13. sajandi algul. Võimalik eesti, liivi ja läti päritolu oli tabuteema, see vaikiti maha ja sellise küsimuse asetamist peeti iseenesest solvavaks[1]. "Baltisaksa genealoogiline uurimus on kujundanud traditsiooni, mille järgi on kõik vasallid ja aadlikud (sh. eesti nimedega ja isegi kahtlemata eesti päritoluga) in summa kuulutatud sakslasteks ja Saksamaalt pärinevaks. Selle tõestamiseks on umbropsu ja massiliselt otsitud Saksamaalt sama ajastu genealoogilistest uurimustest juhuslikke umbes sarnaseid nimesid, kes võinuks olla Eestis esinevate vastavate isikute esiisadeks.[2]" Samas peetakse genealoogilise traditsiooni alusel Lieveneid pärinevaks Kaupost, kes oli ülik, mitte talupoeg, ja seega suursugust päritolu. Neid, kes ei suutnud oma saksa päritolu tõestada, nimetati kadakasakslasteks.

Liigendus

muuda

Läänemere idaranniku maade feodaalse ühiskonna 3 privilegeeritud seisust (aadel, vaimulikkond ja linnakodanikud) moodustusid põhiliselt baltisakslastest, kelle hulka sajandite vältel segunes rootsi, poola, vene, aga ka üksikuid prantsuse, šoti, iiri, tatari ja muud päritolu asunikke.

Mõjuvõimsaim oli aadel, kelle peamiseks taotluseks olid võimalikult avarad privileegid. Kirikuorganite ja patronaadiõiguse kaudu allutas aadel endale maavaimulikud; ka linnaelanikud, eriti väikelinnades, allusid aadli majanduslikule ülemvõimule. 18. sajandist alates kasutasid baltisakslaste poliitilised juhid oma tihedaid sidemeid tsaariõukonnaga Balti erikorra kindlustamiseks. See tagas õhtumaise ühiskonnakorralduse ja kultuuri jätkumise Baltimaades. Vastavalt baltisaksluse seisuslikule alusele jäi baltisaksa kultuur eesti ja läti talupoegadest paljus isoleerituks, nagu ka enne 1918. aastat eksisteerinud Saksa väikeriikide valitsejate ja aadli kultuur ning üldse kõrgkultuur, ning oli sageli suunatud seisusliku korra ja ajalooliste privileegide konserveerimisele.

Hinnangud baltisakslastele

muuda

„Eesti ajaloolastel, kultuuriloolastel – eesti rahval üldse – on sageli kalduvus olla väike takukoonal kulunud pasteldes ja teha end veelgi väiksemaks. Miks ma seda väidan? Meile ei kõlba väejuhiks Jõgevestesse maetud marssal Barclay de Tolly – pole eesti soost. Kõnnu mõisas Harjumaal sündinud Hermann von Keyserling, krahv Keyserling ka ei kõlba meie filosoofiks samal põhjusel. Nobeli laureaat, Tartu ülikooli kasvandik ja õppejõud Wilhelm Ostwald samuti mitte. Eesti Entsüklopeediakirjastuse väljaanne nimetab esimest vene väejuhiks, teist baltisaksa filosoofiks ja kolmandat saksa keemikuks, füüsikuks ja filosoofiks.

Leedu ja Poola moodustasid samasuguse sümbioosi nagu Soome ja Rootsi, või nagu eestlased-lätlased Vana-Liivimaa ühisriigis. Soomlased arvavad silma pilgutamata oma ajalukku rootsi aadlimehed, kes sõnagi soome keelt ei mõistnud. Leedulased löövad üle kõik poolakad, kes vähegi Leedust mööda käinud. Ainult meie, eestlased, kükitame suitsutares ja ei lase oma tahmasesse sauna kedagi, kes pole eesti soost.

Ehk on aeg endale aru anda, et inimesed, kes on Eestis sündinud, õppinud, töötanud ja isegi siia mulda maetud, on meie, mitte võõrad. Ordumeister Wolter von Plettenberg on meie, Eesti väejuht. Vähemalt sama hea ja tulemusrikas väejuht kui Laidoner, ja väärib kindlasti, et meie, eestlased, teda meeles peaksime.“

– Hannes Walter, Leedu – kolm õppetundi, Horisont, 2/2004

„Eestlastega suhtlemises puudus täiesti rahvuslik rõhuasetus. Meid, "saksu" – eesti sõna "saks" tähendas lihtsalt "härraseid" – võeti kui ühe ilmakorralduse osiseid, mida kui tervikut ei olnud võrdlusmaterjali puudumisel võimalik kritiseerida. Igamees tundis end oma nahas hästi ega ihaldanud teise oma. Saksana oldi midagi kõrgema olendi taolist. Selleks pidi olema aga õige saks. ... Õige saks pidi vastama järgmistele nõuetele: ta ei tohtinud olla väiklane ega kohmetu; ta pidi, kas või kehvasti, oskama eesti keelt ja igatahes olema mingit moodi "härrasmees"; aukraad ega rikkus, riietus ega elupaik ei olnud määrav. Nii oli see peaaegu kuni 1905. aastani. Veidi aega enne seda olin kord Peterburis ja külastasin üht mulle võõrast perekonda. Teenija, kes mulle ukse avas, oli eestlanna ja tundis minus mu aktsendiga vene keele tõttu kohe ära kaasmaalase. Ta vastas mulle särades: "Ometi kord üks saks!" – Jah, kuid mida see tähendab? Ta teenib ju peente härraste juures ja seal käivad ju ometi ka sakslased külas? – Oh ei, need ei olevat õiged saksad! Ja miks ei ole? Noh, nad ei räägi ju eesti keelt!“

– Eduard von Stackelberg. Ühe baltlase võitlustee. 2010. lk 14–15.

„Meile on "baltisaksa rahvusest" nii palju kõneldud. ... Kui oli tarvis maatasu küsimuse pärast võidelda ja kui oli tarvis oma õigusi kaitsta, siis läksid mõned baltisaksa aadlivõsud ja tõendasid Inglise ajakirjanduses, et nende esivanemad on Šotimaalt pärit! Teised läksid ja näitasid, et nemad on Rootsist pärit; nad lasid seal oma esivanemate matriklid välja otsida. Seal on Nolckenid, Stenbockid ja teised. Ja kui teie vaatate, siis on see väga iseloomustav; kui on abi vaja, siis mindi teisi rahvusi otsima ja saksa rahvusest ei jäänud midagi üle!“

– Jaan Tõnisson, Riigivanem, Tartu, 2011, lk 238–239

„Eesti rahvas ja rahvus on saanud halva kasvatuse: balti saksa kultuur ja vaim, kuigi töökam ja korralikum, oli aatelage, otse ideearg, eluideaaliks ainult väline viisakas materiaalne elumõnu ja elus edasijõudmine.“

– Johannes Aavik, Rahvustunde nõrkusest Eestis, Tallinn, 1988

„Baltisaksa ühiskond demonstreeris 1905.–1906. aastal kõige sõgedamalegi ülima selgusega oma põlglikku ja vaenulikku suhtumist pärisrahvastesse ja vähimagi leppimise või sallivuse puudumist, rääkimata mingist koostöötahtest. (...) See õppetund määras omalt poolt ära pärisrahvaste suhtumise järgnavateks aastakümneteks, eriti 1918.–1919. aastal.“

– Enn Tarvel, Eesti rahva lugu, Tallinn, 2018, lk. 177

„Minevikuhäbi — see on suur ning ololine osa meie praegusaja rahvuskultuurist ja see paneb meid tegema veidraid asju. Kena mugav mõttekäik, et vanad ehitised on loond ju töötav rahvas oma käsiga, on viind selleni, et peame juba vana Tallinna ja Kuressaare lossi omaks, eesti kunstiks. See on s a k s a kunst, selle osa Läänemeremail, kohalike erijooniga. Meie oma vanemat arkitektuuri on ainult maalinnade rohmakad vallid ning vanad taluhooned, õnneks veel mitte yksnes vabaõhumuuseumis. Omapära vanimais neist, loodusliku materjali leidlik kasutamine ja ehitiste sulandamine ymbrusse — see on vana ehitustaideme.

Tallinna kirikud on maarahva kunst samavõrd kui New Yorgi pilvelõhkujad on neid monteerind kõrgustkartmatute huroonide rahvakunst. Me säilitame neid kirikuid, see on loomulik ning õige, niisama peaksime säilitama araabia mošeid ja keldi menhire, asuneksid nood meie maa-alal. Aga me ei peaks neid pyydma omaks kuulutada, nii nagu oleks mõttetu kuulutada omiks mošeid ja menhire. Nyyd ongi nii — kui omad hooned, miks siis mitte kõik see, mis tehti neis hooneis!

Puudub p i i r saksa ja meie oma vahel. Saksad läksid me maalt, saksa kivid jäid ning saksa kivid saksastavad edasi. Unustaneme, et keskajalgi olid sakslased kolonisaatorid me maal. “

– Kalle Eller, Maarahvast, 1972

Ajalugu

muuda

Baltisakslased Rzeczpospolita Lõuna-Eestis ja Liivimaal

muuda
  Pikemalt artiklis Poola aeg

Baltisakslased Rootsi Kuningriigi teenistuses

muuda
 
Rootsi suurvõimu ajastu valdused Läänemere ümber
  Pikemalt artiklites Rootsi suurvõimu ajastu, Rootsi dominioonid ja Rootsi aeg
  Pikemalt artiklites Läänemereprovintsid, Läänemereprovintside immatrikuleerimata aadlisuguvõsade loend ja Rootsi introdutseeritud aadlisuguvõsade loend

Eesti- ja Liivimaal asunud baltisakslased sattusid Rootsi võimu alla erinevatel aegadel, 1561. aastal Põhja-Eesti (Eestimaa provints) ja 1629. aastal Liivimaa, Kuramaa baltisakslased aga ei kuulunudki Rootsi krooni alla, vaid olid Kuramaa hertsogiriigina Poola vasallriigina eraldatud kuni 1795. aastani.

Rootsi valitsusaeg oli Eesti- ja Liivimaa baltisaksa aadlikele esimene tunnustatud võõrvõim pärast Vana-Liivimaa lagunemist ning seepärast toimus Rootsi kuningavõimu ja baltisaksa seisuslike omavalitsuste (rüütelkondade) vahel võimuvõitlus kuningavõimu esindajate ja rüütelkonna omavalitsuse vahel, mida pingestas ka Rootsi kuninga korraldusel läbi viidud mõisate reduktsioon.

Baltisaksa aadli esindajate eredaim näide sellest ajast on Johann Reinhold von Patkul, kes oma Rootsi-vastase tegevusega osales suures rahvusvahelises poliitikas, tõugates Venemaa ja Poola sõtta Rootsiga.

Baltisakslased Venemaa Keisririigi teenistuses

muuda
 
Johann Reinhold von Patkul
 
Burchard Christoph von Münnich

Esimesed baltisakslased astusid Vene riigi teenistusse juba 16. sajandil, kuid murranguks sai Põhjasõda, kui Venemaa vallutas senised Rootsi Idaprovintsid. Kõige tuntum sellel perioodil Vene riigi teenistuses olnud baltisakslane on Johann Reinhold Patkul. Kuna Peeter I oli väga huvitatud Eestimaa ja Liivimaa rahumeelsest keisririigi koosseisu integreerimisest ning baltisakslaste teenistusse kaasamisest (nii sõjavägi kui diplomaatiline teenistus), siis säilisid 1710. aasta kapitulatsioonidega Eesti- ja Liivimaa aadlikele kõik senised privileegid.

Baltisakslaste Venemaa keisririigi teenistusse astumist ja soosingu saavutamist soodustasid keiser Peeter I algatatud Venemaa riigivalitsuse ümberkorraldused Rootsi riigivalitsuse eeskujul (vt Heinrich von Fick). 18. sajandil soodustas baltisakslaste osakaalu ja tähtsuse tõusu Vene keisririigi õukonnas Peeter I tütre Anna Petrovnaga abiellunud ja sellega keisriperekonna liikmena mõjuvõimu omanud Schleswig-Holsteini hertsog Karl Friedrichi tegevus ja Peterburis asunud õukonna moodustamine saksakeelsetest ja -meelsetest Läänemere-äärsete rüütelkondade esindajatest. 19. sajandil soodustas baltisakslaste edu Vene õukonnas saksa päritolu Venemaa keisrinna Katariina II soositud onupoja Oldenburgi dünastia Peter Friedrich Ludwigi ja tema järglaste Paul Friedrich Augusti (1811–1816 Eestimaa kindralkuberner ja Tallinna sõjakuberner) ja Peter Friedrich Georg von Holstein-Oldenburgi (Eestimaa kindralkuberner 1808–1809) osalus riigi ja Läänemere-äärsete kubermangude valitsemises.

 
Vürst Michael Andreas Barclay de Tolly. George Dawe' maal

Baltisakslased riigiametnikena

muuda

Baltisakslaste aktiivseks riigi teenistusse kaasamiseks lõi Peeter I neile eriti soodsad tingimused. Eesti- ja Liivimaa baltisaksa aadlikud töötasid Venemaa keisririigi diplomaatilises teenistuses, baltisakslased moodustasid Peeter I valitsusajal umbes 12% Venemaa diplomaatilisest korpusest. Tuntuimatest baltisaksa päritolu Venemaa riigitegelased olid: keisririigi 1. minister krahv Burchard Christoph von Münnich, Sandarmikorpuse looja ja 1. juht Alexander von Benckendorff, riigikantsler Aleksandr Gortšakov (ema – Helena Dorothea poolt, von Fersen).

Vt ka Baltisaksa poliitikud

Baltisakslased teadlastena

muuda

Eesti- ja Liivimaa aadlikud töötasid Venemaa keisririigi Keiserlikus Peterburi Teaduste Akadeemias ning teaduse edendajatena: Fabian Gottlieb von Bellingshausen, Alexander von Bunge, Johann Friedrich von Eschscholtz, Gregor von Helmersen, Alexander von Keyserling, Otto von Kotzebue, Adam Johann von Krusenstern, Alexander Theodor von Middendorff, Eduard von Toll, Ferdinand von Wrangel.

Vt ka Baltisaksa teadlased

Baltisakslased vaimulikena

muuda
Vt ka Baltisaksa vaimulikud

Baltisakslased sõjaväelastena

muuda

1723. aastal andis Peeter I välja ukaasi “Liivi- ja Eestimaa aadli määratlemisest Venemaa sõjaväeteenistusse”, mis tegi baltlastele sõjaväeteenistusse astumise eriti lihtsaks (kohalikule kubernerile tuli teha avaldus ja esitada tunnistus oma varasema auastme kohta) ning lubas säilitada Rootsi sõjaväe auastmed (sellest peeti ka kinni). 1729. aastal anti välja ukaas, millega baltlaste staatus Vene armees võrdsustati välismaalaste staatusega (senine põhimõte, millega välismaalastele maksti topelt palka, hakkas nüüd kehtima ka baltisakslaste puhul). Selle ukaasi eesmärgiks oli vähendada seni armees palju kasutatud välismaalaste sissetoomist. Baltisakslaste tähtsus Vene ohvitserkonnas tuleb selgelt esile juba 1730. aastatel. Baltisakslaste kätte läks ka keisrinna Anna I loodud uute kaardiväepolkude juhtimine (Anna umbusaldas vanu). Seda perioodi nimetatakse ka sakslaste või välismaalaste ülemvõimu perioodiks.

Siiski jäid baltisakslased Vene tavateadvuses kuni keisririigi lõpuni välismaalasteks. Ohvitserkonna komplekteerimine oli baltisakslaste keskne kuni 18. sajandi keskpaigani. Domineerivat rolli hakkasid baltisakslased etendama ka 1731. aastal asutatud kadetikorpustes, mis oli esimene kõrgem sõjaline õppeasutus Venemaal. Kadetikorpuse komplekteerimisel oli kindel norm (25%), kui palju iga-aastastest uutest õpilastest pidid olema baltisakslased. Seda põhimõtet järgiti ning võeti 18. sajandi keskel aluseks ka üldse sõjaväe komplekteerimisel. Baltisakslaste silmapaistev positsioon Vene ohvitserkonnas püsis kuni keisririigi lõpuni. Vene-Prantsuse sõja ajal oli baltisakslaste silmapaistvaimaks esindajaks šoti juurtega kindral Barclay de Tolly (oli vahetult enne sõda sõjaminister; teda mittesallinud venelastest kindralkond lõi temast kuvandi, kui rahvavaenlasest nr 1, mistõttu peetakse Vene-Prantsuse sõja kõige olulisemaks figuuriks Mihhail Kutuzovit.

1812. aasta Vene-Prantsuse sõda

muuda
  Pikemalt artiklites Michael Andreas Barclay de Tolly ja 1812. aasta Vene-Prantsuse sõda, ka 1812. aasta isamaasõda, Borodino lahing
 
Vürst Barclay de Tolly monument Tartus

19. sajandi Napoleoni sõdade käigus kuulutas 22. juunil 1812 Prantsuse Napoleon I sõja Venemaale ning ööl vastu 24. juunit 1812 ületas Prantsuse Suur armee Neemeni jõe ja sellega Preisimaa-Venemaa piiri. Juuli esimesel poolel hõivasid Prantsuse väed enamiku Kuramaa kubermangust ja kubermangu pealinna Miitavi[3] 7/19. juulil toimus vene vägede, mida juhatas Friedrich von Löwis of Menar ja Preisi vägede vaheline Iecava lahing (Gross-Eckau lahing) Bauska maakonnas asuva Iecava jõe ääres, 9/21. juulil ületasid Preisi väed Daugava jõe ning ähvardasid Liivimaa kubermangukeskust – Riia linna. Vene vägi oli väiksem ning hoidus otsustavaist lahinguist ja taandus. Peamine vastupanujõud oli 1. Läänearmee, mida juhatas kindral Michael Andreas Barclay de Tolly, kes oli Venemaa keisririigi sõjaminister (1810–1812) ja sõjavägede ülemjuhataja, kelle strateegilise sõjaplaani kohaselt taandusid Vene väed Venemaa sisepiirkonda, kaitselahingutega kurnates Napoleoni vägesid. Taganemisest tingitud ebapopulaarsuse mõjul aga määras Aleksander I Vene vägede ülemjuhatajaks jalaväekindrali Mihhail Kutuzovi. Sõja Borodino lahingus juhatas Barclay de Tolly Vene armee paremat tiiba ja keskrinnet. Kuuenda koalitsiooni sõjas (1813–1814) juhatas ta 3. Läänearmeed ning oli Bautzeni lahingu järel Vene vägede ülemjuhatajaks, juhatas vägesid Dresdeni, Kulmi ja Leipzigi lahingus. 1814 juhtis ta Pariisi vallutamist ja tegutses 1815. aastal Prantsusmaal Vene vägede ülemjuhatajana. Karl Wilhelm von Toll oli 1812. aastal oli ta Mihhail Kutuzovi kortermeister ja 1813 Michael Andreas Barclay de Tolly kindralkortermeister 1812. aasta Vene-Prantsuse sõjas ning kindralmajori ja kindralkortermeistrina Venemaa keisri kindralstaabis. Magnus Gustav von Essen oli Riia sõjakuberner, olles samal ajal ka Eestimaa, Liivimaa ja Kuramaa kubermangu tsiviilülemjuhataja. Friedrich von Löwis of Menar juhatas Vene vägesid Kuramaal ja lõi tagasi prantslaste pealetungi Riiale. 10. augustil 1812 purustas tema armee Ķekava all prantslaste liitlase Preisimaa väeüksused. Kindralleitnant, krahv Fabian Gotthard von Steinheili juhatatav Soome korpus osales Bauska lähedal lahingutes Preisi vägedega.

 
Borodino epitaaftahvlid Tallinna toomkirikus

Eestimaa rüütelkonna hoone Rüütlisaali seinale Tallinnas Toompeal püstitati marmorist epitaafid Vene-Prantsuse sõjas Eestimaa rüütelkonna liikmetest[4] langenute[5] nimedega (tänapäeval kunstimälestisteks tunnistatud epitaafid asuvad Tallinna toomkirikus).

Vt ka Baltisaksa sõjaväelased

Esimene maailmasõda

muuda

Keisririigi kokkuvarisemise eel hakkasid baltisakslased teenistusest lahkuma (seotud suhtumisega neisse). Probleem ei olnud mitte keisri poolt vaadatuna, vaid ühiskonnas laiemalt. Vene ühiskonna negatiivne suhtumine baltisakslastesse oli tuntav juba 18. sajandil ning eriti jõuliselt tuleb esile 19. sajandil. Selle põhjuseks oli baltisakslastele loodud eelistatud positsioon. Kuigi palgavahe likvideeriti 18. sajandi lõpuks, püsis seisukoht baltisakslastest, kui paremini tasustatud ning kiiremini karjääri tegevatest inimestest tavaarusaamas edasi. Baltisakslased edenesidki ametiredelil kiiremini, kuid põhjuseks oli siin oma kohustuste parem täitmine. Laiema avalikkuse negatiivne suhtumine baltisakslastesse tuleb 19. sajandi keskpaigas esile seoses tollase avalikustamisega (Aleksander II reformide ajastu), kui hakati rääkima nende eelistatud positsiooni põhjustest. Alates venestamisest 1860. aastail hakkasid baltisakslased tuge otsima Saksamaalt. Seoses Saksamaa ühinemisega nähti baltisakslasi aga Saksamaa käsilastena. Negatiivse suhtumise kujunemine mõjutas ka baltisakslaste käitumist, kes alates 19. sajandi keskpaigast jätkasid küll teenistust Venemaa keisririigi võimustruktuurides, kuid mitte enam vaimustusega. Kõigele vaatamata (Esimese maailmasõja kaotus, revolutsioonid) jäid baltisakslased keisrile (aga mitte Venemaale) selle võimu lõpuni truuks.

Baltisakslased 19. sajandi teisel poolel

muuda

Aleksander II trooniletuleku järel näis, et senist seisuslikku autonoomiat on võimalik tugevdada, liites Läänemereprovintsid tihedamalt üksteisega; käibele tuli sõna "baltlane" senise "eestimaalase", "liivimaalase" ja "kuramaalase" kõrval[6].

19. sajandi teisel poolel Baltimaade ühiskond moderniseerus. Senised seisuslikud organisatsioonid (gildid, tsunftid ja rüütelkonnad) kaotasid oma senise tähtsuse ja hakkasid asenduma vabatahtlikul alusel asutatud seisuseüleste seltsidega, mis hakkasid rõhutama (saksa) rahvuslust, kujunes välja saksa- ja sellega paralleelselt eestikeelne ajakirjandus.

 
Baltisaksa laulupidu Tallinnas (18. juuli 1866)

Saksa kultuuri mõjutusel tekkis Baltimaades mitmehäälset meeslaulu või ka segakoorilaulu harrastav lauluseltside liikumine. Esimesena asutati 1849. aastal Tallinnas saksa meestelaulu selts[7] Revaler Verein für Männergesang. 1854. aastal Revaler Liedertafel. Seltside kaudu kultiveeriti saksa rahvustunnet[8]. Esimene baltisaksa laulupidu toimus Tallinnas 1857. aastal[9]. 1866. aasta laulupeol osales ka samal aastal asutatud Jüri kihelkonna lauluselts. „Saksarahva rõõm selle üle, et ka Eestirahvas ni kaugele saanud, et nendega seltsis laulda oskasid, paistis selgesti välja. Seal tuli ka meie suur ja aulik Ritterschafthauptmanni Herra Baron v. der Pahlen meid tervitama, ja sovis, et piddime ka eddespiddi holega õppima[10].“

Saksa lauluseltside eeskujul tekkinud, tihti saksakeelsetes eesti muusikaseltsides propageeriti eesti rahvuslust[10].

1862. aastal loodi Tallinnas vabatahtlik tuletõrjeselts, „oluline saksa kultuuriinstitutsioon“, mis levis kiiresti teistesse linnadesse, ka alevitesse ja maa-asulatesse[11]. Esimene eesti talupoegade tuletõrjeühing asutati mõisaametnike juhtimisel Alatskivil 1876. aastal[11].

Saksa ja eesti seltside liikmeskond kattus osaliselt, kuuludes ühisesse kultuurikonteksti. Nii kuulusid Tartu Käsitööliste Seltsi Gustav Blumberg ja Jakob Hurt[12]. Tallinna Estonia seltsi esimene president oli Roman von Antropoff[13]. Eesti Üliõpilaste Selts ja teised eesti üliõpilasorganisatsioonid järgisid saksa üliõpilasreegleid, neis kasutati saksa keelt. Esimese maailmasõjani oli enesestmõistetav, et eesti haritlased rääkisid kodus saksa keelt ja liikusid saksa seltskonnas.

Veel 1871. aastal kirjutas tundmatu autor ajakirjas Baltische Monatsschrift: "Kui tänapäeval vene või eesti kultuur oleks saksa omast kõrgem, oleksime me niisama valmis venestuma või eestistuma, kui vaene on valmis rikkaks saama."[11]

Harry Jannsen propageeris enda välja antud saksakeelses ajalehes Heimat balti rahva kujundamist, kuhu kuuluksid nii eestlased, lätlased kui sakslased, kuid ei leidnud positiivset vastukaja kummaltki poolelt.

Baltisaksa seltsingud

muuda

1906. aastal, kui Venemaa keisririigis võeti vastu „Seltside ja liitude ajutised eeskirjad“, mis reguleerisid ja sätestasid kuni keisririigi lõpuni kõikide ühiskondlike organisatsioonide loomise ja tegevuse aluseid, asutati Eestimaa Saksa Selts ja Liivimaa Saksa Selts, mille eesmärk oli tugevdada baltisakslaste ühtekuuluvust ja kindlustada nende püsimajäämine[14]. Liivimaa Saksa Seltsil oli 19 kohalikku gruppi, suurim neist tegutses Riias. Liivimaa kubermangu Eesti alal töötas kuus gruppi: Tartus, Kuressaares, Viljandis, Põltsamaal, Pärnus, Valgas ja Võrus. Liivimaa selts andis välja aastaraamatut „Kalender des Deutschen Vereins in Livland“, alates 1908. aastast „Kalender der Deutschen Vereine in Liv-Est-Kurland“. Eestimaa selts andis välja "Adreßbuch des Deutschen Vereins in Estland"[15][16]. Pärast esimest maailmasõja puhkemist pidid kõik saksa organisatsioonid 15. augusti 1914 määruse alusel oma tegevuse lõpetama.

Saatuslikuks sai baltisakslastele esimene maailmasõda, mis tõi kaasa venestamismeeleolu tugevnemise ja saksavastased repressioonid. 1917. aastal kaotati Venemaal isevalitsus, mis oli ainus baltisakslaste seos Venemaaga.

Aastast 1916 taotlesid nende organisatsioonid Eduard Julius Alexander von Dellingshauseni, Heinrich von Stryki, Adolf Pilar von Pilchau jt juhtimisel poliitilist liitumist Saksamaaga (Balti Hertsogiriik).

Baltisakslased Eesti Vabariigis 1918–1940

muuda

1918. aastal otsustasid rüütelkonnad eralduda Venemaast ja taastada Baltimaade iseseisvuse Balti hertsogiriigi kujul. See plaan nurjus Saksamaa kaotuse tõttu Esimeses maailmasõjas ja liitlasriikidele orienteeritud Eesti ja Läti riigi tekkimisega. Rüütelkonnapoliitikute silmis ei olnud Eesti riigi väljakuulutamine 1918. aasta veebruaris riigiõiguslik sündmus, nagu see tänapäeva seisukohalt iseenesestmõistetav on, pigem peeti seda tähtsusetuks kurioosumiks, kuna rüütelkonnad pidasid end maa seaduslikeks esindajateks. Siiski täiendati Balti hertsogiriigi esinduskogu ka mitteaadlike esindajatega, kelle hulka kuulusid ka eestlased ja lätlased. Vabadussõjas osales Eesti poolel Balti pataljon, kuid sümboolseks peeti hoopis võitu Landeswehri üle Võnnu lahingus, mida 1930. aastaist tähistati riigipühana. 1919. aastal välja kuulutatud maareformiga likvideeriti rüütlimõisad, mis kaotas maal elavate baltisakslaste senise majandusliku eksistentsi alused. Formaalselt ei olnud reform seotud mõisnike rahvusega (konfiskeeriti ka eestlastele kuulunud mõisad), kuid avalik propaganda kujutas seda "ajaloolise ülekohtu" heastamisena. 1920. aastal kaotati Eestis seisused ja säilinud seisuslikud institutsioonid.

20. septembril 1919 asutati taas tekkivate saksa erakoolide korraldamiseks ja koordineerimiseks uus ühendus – Saksa Erakoolide ja Puudusesolevate Koolilaste Toetamise Selts (Gesellschaft zur Unterstützung deutscher Privatschulen und Mittelloser Schulkinder). 1919. aasta 28. oktoobril reorganiseeriti see Saksa Kooliabi Seltsiks (Gesellschaft Deutsche Schulhilfe) ja esimeheks valiti Axel von Maydell (1869–1945). Saksa Kooliabi Selts suunas haridusministeeriumi üldjuhtimisel koos saksa rahvussekretäri Johannes Beermanniga (1878–1958) kõikide saksa eraõppeasutuste tegevust ja andis neile olulist materiaalset toetust.

1918. moodustati aastatel 1918–1935 Eestis tegutsenud baltisaksa vähemusrahvuse Saksa-Balti Erakond. Asutava Kogu valimistel 1919. aastal valiti Saksa Erakonna nimekirjast Asutavasse Kogusse jurist Hermann Koch, 1917. aasta Eesti Maapäeva saadik Max Bock ja Tartu günekoloog Johannes Meyer. 1920. I Riigikogu valimistel sai erakond 18 444 häält ja 4 saadikut I Riigikogusse; 1923. aasta valimistel 15 950 häält ja 3 saadikut II Riigikogusse; 1926. aasta valimistel 13 278 häält ja 2 saadikut III Riigikogusse. 1929. aasta valimistel 16 235 häält, ja koalitsioonis koos 1 rootslaste vähemusrahvuste esindajaga 3 saadikut IV Riigikogusse ning 1932. aasta valimistel 15 527 häält, ja koalitsioonis koos 1 rootslaste vähemusrahvuste esindajaga 3 saadikut V Riigikogusse.

1920. aasta põhiseadusega anti igale kodanikule õigus vabalt oma rahvust määrata[17]. 1922. aastal levitati Tallinna koolides lendlehti, kus oli muuhulgas öeldud: "Kui niisiis ka Sinu isa või ema või mõlemad vanemad polegi sakslased, aga kui Sina end sakslasena tunned, siis võid Sina vaatamata sellele end sakslasena üles anda, ja keegi ei saa Sulle seda keelata[18]." See praktika lõppes alles 12. oktoobril 1934 jõustunud Rahvusse kuuluvuse aluste määramise seadusega. 25. märtsil protesteeris saksa kultuuromavalitsus seaduseelnõu vastu, millega oleks keelatud segaabielude lastel astuda vähemusrahvuste koolidesse, nimetades seda põhiseaduse vastaseks[19].

Alates 1925. aastast tegutses Eestis saksa vähemusrahvuse kultuuromavalitsus, baltisakslastel oli esindus Riigikogus.

Eestis tegutsesid saksakeelsed erakoolid ja 1928. aastal asutati Tartu Saksa Kõrgkooliabi, kus loenguid pidasid Saksamaalt pärit ja kohalikud õppejõud. 1931. aastal asutati luterlik Tartu Usuteadus-Filosoofiline Lutheri Erainstituut, mis tegutses kuni 1939. aastani.

1930. aastate lõpul suunati NSDAP poollegaalse Eesti osakonna Volksnationale Vereinigung poolt Saksa Riigi toetusel enam kui 150 baltisakslaste organisatsiooni tegevust. 1933. aastal likvideeriti Eestis rahvussotsialistlik Saksa Klubi.

Ehkki saksa vähemusrahvus integreerus vabariigi ajal tekkinud eestikeelsesse ühiskonda, hoidis ta kõrgel omandatud saksa kultuuri, keelt ja haridust. Nii töötas kuni 1939. aastani Kuressaares Saksa Eraühisgümnaasium, mis 1934. aastal muudeti reaalkooliks.

Umsiedlung

muuda
 
Umsiedlungi teekonda kujutav plakat
  Pikemalt artiklis Umsiedlung

1939–1940 lahkus valdav osa Eesti ja Läti saksa vähemusrahvusest vastavate lepingute alusel Baltikumist (nn Umsiedlung). Ümberasumise ajendiks oli hirm Eesti vallutamise ees Nõukogude Liidu poolt seoses Molotovi-Ribbentropi pakti sõlmimisega. Eesti ajakirjanduses avaldati selle üle varjamatut kahjurõõmu. Siiski ei lastud neil asuda Saksamaa Teise maailmasõja eelsetele aladele, vaid endisele Poola territooriumile, kus nad asustati Warthelandi (Kindralkubermangust (Generalgouvernement) loodes). Esimene laev lahkujatega väljus 18. oktoobril 1939 ja viimane 18. mail 1940, kokku lahkus 13 000 baltisakslast, erilubadega jäi Eestisse 3000. Samas ei läinud sugugi mitte kõik baltisakslased Warthelandi, vaid asusid tegelikult elama laiali üle kogu maailma. 1944–1945 põgenesid Warthelandis elanud baltisakslased Nõukogude armee pealetungi eest enamikus Lääne-Saksamaale.

Teises maailmasõjas

muuda

1940. ja 1941. aastal Saksamaale ümber asunud baltisakslased olid oma keeleoskuste tõttu hinnatud spetsialistid saksa Idarindel ning okupeeritud alade valitsusasutustes. 1941. aasta juulis moodustati Saksamaal Berliini lähedal Saksamaale kogunenud ümberasujatest ja järelümberasujatest Henn Sarmiste juhtimisel politseipataljon Ostland. Politseipataljoni koosseisus oli 3 kompaniid: 1. lätlastest ja Läti baltisakslastest 2. ja 3. kompanii Eestist lahkunutest ja Eesti baltisakslastest. Ehkki üksuse moodustamisel oli eesmärk asuda võitlusse Nõukogude vägedega, kasutati Saksa Korrapolitseile alluvat pataljoni Saksa vägede tagalajulgestuseks ning partisanidevastaseks võitluseks Ukrainas. 1941. aasta augustist oktoobrini oli pataljoni ametlik nimetus Politsei-reservpataljon “Ostland” (Polizei-Reserve-Bataillon “Ostland”), alates oktoobrist 33. reservpolitseipataljon (Reserve-Polizei-Bataillon 33). Mõnikord on pataljoni asukoha järgi nimetatud ka politseipataljoniks Kiiev.

Tänapäev

muuda

Tänapäeval elab enamik baltisakslaste järeltulijaid Saksamaal, kus nad on koondunud mitmesugustesse organisatsioonidesse. Nende hulgas jätkavad tegevust ka ajaloolised rüütelkonnad. Nüüdseks on baltisakslased Saksamaal assimileerunud. Samas on mitmed baltisakslased asunud viimase 60 aasta jooksul elama ka muudesse riikidesse: USA-sse, Kanadasse, Rootsi, Soome. Mõned üksikud baltisakslased on jäänud Eestisse või Eestisse tagasi tulnud.

Tähelepanuväärseid baltisakslasi

muuda

Vaata ka

muuda

Viited

muuda
  1. ↑ Paul Johansen. Kaugete aegade sära. Tartu, 2005. Lk 326–327
  2. ↑ Andres Parve. Koguva maavabad Liivimaa vasalliteenistuse ja sõdade kontekstis. KVÜÕA toimetised, nr 13/2010, lk 15.
  3. ↑ Helme, Rein. 1812. aasta Eestis ja Lätis. Tallinn: "Olion", 1990, lk 51, 60.
  4. ↑ Baron Georges Wrangell, Baltische Offizire im Feldzuge von 1812, Reval: Kluge, 1912
  5. ↑ Zur Leipziger Schlacht-Feier, Revalsche Zeitung, 14 oktoober 1863, seite 6
  6. ↑ Ea Jansen. Eestlane muutuvas ajas. Tartu 2007. Lk 172
  7. ↑ Ea Jansen. Vaateid eesti rahvusluse sünniaegadesse. 2004. Lk 162–163
  8. ↑ Ea Jansen. Vaateid eesti rahvusluse sünniaegadesse. 2004. Lk 164–165
  9. ↑ Ea Jansen. Vaateid eesti rahvusluse sünniaegadesse. 2004. Lk 165
  10. ↑ 10,0 10,1 Ea Jansen. Vaateid eesti rahvusluse sünniaegadesse. 2004. Lk 86
  11. ↑ 11,0 11,1 11,2 Ea Jansen. Vaateid eesti rahvusluse sünniaegadesse. 2004. Lk 73
  12. ↑ Ea Jansen. Vaateid eesti rahvusluse sünniaegadesse. 2004. Lk 166
  13. ↑ Ea Jansen. Vaateid eesti rahvusluse sünniaegadesse. 2004. Lk 170
  14. ↑ Liivimaa Saksa Selts, Deutscher Verein in Livland, Deutscher Schul- und Hilfsverein in Livland, Eesti Ajalooarhiiv, EAA.5249
  15. ↑ Adressbuch des Deutschen Vereins in Estland, Zusammengestellt im September 1907, Reval, 1907 Buchdruck d. Reval Ztg
  16. ↑ Adreßbuch für Estland nebst einem Register der dem Verein angehörenden deutschen firmen. Zusammengestellt im März 1913., Reval, 1913. Buchdruckerei der „Revalschen Zeitung"
  17. ↑ "Kadakad" ja "pajuvenelased". Esmaspäev, 6. veebruar 1928, nr 6, lk 1
  18. ↑ Tallinna hariduselu 1918–2010. Tallinna Haridusamet, Tallinn 2012, lk 76
  19. ↑ Sakslaste protest kadakate kaitseks. Rahvaleht, 27. aprill 1934, nr 97, lk 3.

Kirjandus

muuda

Välislingid

muuda
Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Baltisakslased&oldid=6741197"