Ava peamenüü

Johan Laidoner

eesti sõjaväelane ja poliitik

Johan Laidoner VR I/1 ja III/1 (12. veebruar 1884 Vardja, Viiratsi vald (Viljandi kihelkond), Viljandimaa13. märts 1953 Vladimiri keskvangla, Vladimir, NSV Liit) oli Venemaa ja Eesti sõjaväelane ning Eesti poliitik.

Johan Laidoner
Johan Laidoner.jpg
Johan Laidoner kindralleitnandina
Sündinud 12. veebruar 1884
Viljandimaa
Surnud 13. märts 1953
NSV Liit
Teenistused Venemaa keisririik
Eesti Vabariik
Auaste kindral
Juhtinud Vene Keiserliku armee, Kaukaasia grenaderidiviisi staabiülem
62. jalaväediviisi staabiülem
1. Eesti jalaväediviis
Eesti, sõjavägede ülemjuhataja
kaitseväge ülemjuhataja ja sisekaitse ülem
Sõjad/lahingud Esimene maailmasõda
Eesti Vabadussõda
Autasud Püha Anna orden III klass (1912)
Püha Georgi mõõk (1915)
Vabadusrist I/1 (1920)[1]
Karutapja orden III klass (1921)
Karutapja orden II klass (1922)
Karutapja orden I klass (1923)
Vabadusrist III/1 (1925)

Sisukord

EluluguRedigeeri

Johan Laidoner sündis Viljandimaal, Viiratsi vallas, Raba talus Jaak Laidoneri (18541911) ja tema naise, Raba talu peretütre Mari Saarseni (18511938) esimese lapsena. Sealsamas Rabal sündisid ka Johan Laidoneri vennad Villem (1886), Peeter (1888) ja Oskar (1890). Johan Laidoner õppis aastatel 18921894 Viiratsi vallakoolis, 1894. aastal asus Laidoneride pere elama Viljandisse, seejärel õppis ta aastatel 18951897 Viljandi 1. algkoolis ja 18971900 Viljandi linnakoolis[2].

Sõjaväeline teenistuskäikRedigeeri

Teenistuskäik Venemaa Keisririigi sõjaväesRedigeeri

1900. aastal üritas Laidoner astuda sõjaväkke, kuid komisjon ei võtnud teda vastu – "rind ei andvat mõõtu välja" ja tal soovitati aasta pärast tagasi tulla. Pärast ebaõnnestunud katset sõjaväkke pääseda asus Laidoner elama Peterburi kubermangus asunud Aljutino mõisa, kus tema emapoolne onu Peeter Saarsen töötas mõisavalitsejana[3]. 1901. aastal tegi ta uue katse sõjaväkke astuda ja 20. augustil tunnistas komisjon ta sõjaväekõlbulikuks ja 2. järgu vabatahtlikuks ja 1901. aastal astuski ta vabatahtlikuna Venemaa Keisririigi sõjaväkke, kus asus teenima 110. Kaama jalaväepolku Kaunases. Septembris 1902 astus Vilno sõjakooli, aasta hiljem komandeeriti ta Vilno jalaväe junkrukooli teise roodu, kus ta määrati õppima üldklassi. 1903. aasta 3. jaanuaril ülendati Laidoner allohvitseriks ja 1904. aasta oktoobris portupeejunkruks (vanemveebeliks). Ta lõpetas sõjakooli 5. mail 1905 oma kursuse parimana ning teda autasustati sel puhul riigivapiga kaunistatud taskukuldkellaga ja ülendati nooremleitnandiks.

Aastatel 1905–1909 teenis J. Laidoner 13. Jerevani Tema Kõrguse ihukaitsegrenaderide polgus, mis asus Kaukaasias, Tbilisi lähedal Manglisi linnakeses. 1908. aastal ülendati leitnandiks ja määrati sama aasta detsembris 13. Jerevani polgu 12. roodu ajutiseks ülemaks.

17. oktoobril 1909 astus ta Nikolai Kindralstaabi Akadeemiasse Peterburis, mille lõpetas 1912. aasta mais 28-aastasena 1. järguga. Teda autasustati eeskujulike tulemuste eest Püha Anna III klassi ordeniga ning suunati tagasi oma polku. 7. jaanuaril 1913 ülendati ta staabikapteniks ning 21. märtsil arvati kindralstaabi kutseliiki.

Aastatel 19121913 teenis 13. Jerevani Tema Kõrguse ihukaitsegrenaderide polgus, 19131914 1. Kaukaasia kütipolgus rooduülemana.

1914. aastal teenis J. Laidoner Kaukaasia sõjaväeringkonna staabis ning Esimese maailmasõja alates määrati Edelarinde IV armee, III Kaukaasia armeekorpuse staapi käsundusohvitseriks, kus teenis kuni 1915. aasta märtsini. 17. (vkj 4.) juulil 1915 autasustati teda Püha Georgi mõõk

„"selle eest, et ööl vastu 11. oktoobrit 1914, lahingute ajal Gorbatka raudteejaama piirkonnas, teostas luuret Politino rajoonis. Luurekäigu jooksul kogutud andmetele tuginedes sooritati ööl vastu 12. oktoobrit edukas rünnak"“

26. novembril 1914 ülendati kindralstaabi kapteniks. Märtsis 1915 määrati J. Laidoner III Kaukaasia armeekorpuse 21. jalaväediviisi staabi vanemadjutandiks.

Novembris 1915 määrati J. Laidoner Läänerinde staapi luureosakonna ülema abiks ja 15. augustil 1916 ülendati J. Laidoner kindralstaabi alampolkovnikuks.

11. märtsil 1917 määrati ta Kaukaasia grenaderidiviisi staabiülemaks Galiitsias (04.1917–09.1917), misjärel viidi sama aasta oktoobris üle 62. jalaväediviisi staabiülemaks.

Esimese maailmasõja ajal sõdis Galiitsias, Poolas ja Valgevenes Saksa Keisririigi ning Austria-Ungari Keisririigi vägede vastu.

Teenistus Eesti rahvuslikes väeosadesRedigeeri

2. detsembril 1917 kutsus Eesti Sõjaväelaste Ülemkomitee kindralstaabi alampolkovniku Johan Laidoneri Eestisse formeeritava 1. Eesti jalaväediviisi ülemaks. 1. jaanuaril 1918 saabus Johan Laidoner Tallinna ja võttis 5. jaanuaril 1. Eesti jalaväediviisi juhtimise üle. J. Laidoner juhtis Eesti rahvusväeosi kuni 19. veebruarini 1918, mil oli sunnitud Eestis võimu haaranud Eestimaa Nõukogude Täitevkomitee survel diviisiülema kohalt lahkuma.

Tegevus Saksa okupatsiooni ajalRedigeeri

Veebruaris 1918 Eestis alanud Saksa keisririigi vägede okupatsiooni tegutses Johan Laidoner Eesti Ajutise Valitsuse sõjalise esindajana Nõukogude Venemaal Petrogradis, kus korraldas eesti ohvitseride ja sõdurite saatmist Põhja-Venemaale, Suurbritannia ja Ameerika Ühendriikide ekspeditsioonivägede juurde Murmanskisse, kus moodustati Eesti Leegion.

4. aprillil 1918 ülendas tollal illegaalselt tegutsenud Eesti Ajutine Valitsus Johan Laidoneri polkovnikuks.

„Laidoner nimetas asjaolu, et ta Saksa okupatsioonivägede saabudes pidi Venemaale pakku minema, õnnelikuks juhuseks.

Teatavasti otsisid Saksa võimud taga kõiki Vene väes luurega tegelenud ohvitsere, ka baltisakslasi, kes saadeti koonduslaagrisse. Laidoner märkis, et talle pakuti Eestis varjumisvõimalusi, kuid ta eelistas minna Venemaale ja viibis seal veebruarist detsembrini 1918. Seega avanes tal soodne võimalus tutvuda Venemaal valitseva laose ning kõigepealt Punaarmee nõrkusega.
Laidoner tunnistas, et just see asjaolu andis talle julguse agressorile otsustavalt vastu astuda:
"Meie teised vanemad sõjaväelased, kes Eestis viibisid, ei saanud igatahes teadlikud olla punaarmee võimetest. Hiljem ülemjuhatajana Vabadussõja operatsioone juhtides teadsin õigekülgselt, missuguse vastasega mul oli tegemist. Loen seda üheks põhjuseks, miks nii edukalt võisime sõdida enamluse vastu."“

[4]

VabadussõdaRedigeeri

1918. aastal Vabadussõja alguses, 30. novembril, lahkus ta Petrogradist, ületas Soome piiri, jõudis 5. detsembril Helsingisse ja saabus 8. detsembri hommikul Tallinna[5].

11. detsembril tegi Johan Laidoner visiidi Liepājas asunud Briti eskaadri admirali Edwyn Alexander Sinclairi juurde, keda veenis vaatamata eskaadri kergeristleja Cassandra uppumisele miiniplahvatusel tulema Tallinna reidile, et toetada Eesti võitlust iseseisvuse eest, ja 12. detsembri õhtupoolikul saabus Briti eskaader Tallinna reidile.

14. detsembril 1918 nimetati kindralstaabi polkovnik Johan Laidoner Eesti rahvaväe operatiivstaabi ülemaks. 1918. aasta 23. detsembril nimetati ta Eesti Vabariigi Sõjavägede Ülemjuhatajaks ning moodustati sõjavägede sõjategevuse juhtimiseks Ülemjuhataja Staap. J. Laidoner rakendas sõjaväe juhtimisel ainujuhtimise printsiipi, kus Eesti sõjavägede ülemjuhataja tööorganiks oli Ülemjuhataja Staap ja vägede operatiivjuhtimise kõrgeimateks lülideks rindejuhatuse funktsioone täitvad 1., 2. ja 3. diviisi staabid. Sõjaväe efektiivse juhtimisstruktuuri loomine oli Laidoneri üks suuremaid saavutusi Vabadussõja ajal. Erinevalt Esimese maailmasõja positsioonisõjast kujunesid Vabadussõja põhilisteks lahinguteks väiksemate väeüksuste pataljonide-roodude lahingud, mille toetamisel omasid suurt tähtsust mobiilsed soomusrongid ja soomusautod ning mobiilsed soomusrongide dessantosad.

Strateegilise plaanina sekkus Eesti sõjavägi aktiivselt naabermaade sõjalistesse sündmustesse. Et säästa maad sõjapurustustest, kanti sõjategevus üle võõrale territooriumile: Eesti väed tungisid Vabadussõja ajal sügavale Läti aladele, võimaldades seega astuda tegevusse meile sõbralikul Läti Ajutisel Valitsusel. Tungides Loode-Venemaale, abistati võitluses Punaarmeega vähem ohtlikke Vene valgete väekoondisi (Põhjakorpust ja Loodearmeed). Narva jõe tagusest Ingerimaast loodi puhvertsoon (Viru Ingeri) Narva piirilõigu ette.

20. jaanuaril 1919 nimetas Eesti Ajutine Valitsus J. Laidoneri pärast Narva ja Tartu tagasivallutamist kindralmajoriks[6]. Pärast Vabadussõja edukat lõppu lahkus J. Laidoner 26. märtsil 1920 omal soovil sõjavägede ülemjuhataja kohustest ning ülendati kindralleitnandiks. 8. jaanuaril 1921 vabastas Vabariigi Valitsus Johan Laidoneri Riigikogu liikmena tegelikust sõjaväeteenistusest ja arvas tagavaraväkke alates 4. jaanuarist 1921[7].

Tegevus Eesti VabariigisRedigeeri

 
Johan Laidoneri autogramm 1938. aasta veebruaris Konstantin Pätsile kingitud Tallinna ümbruse kaardil

Johan Laidoner oli Tallinna Kaasani koguduse liige.

1. detsembri riigipöördekatseRedigeeri

1924. aasta 1. detsembril Nõukogude Venemaa poolt organiseeritud Eesti riigipöördekatse ajal kujunenud olukorras nimetati Johan Laidoner taas Sõjavägede Ülemjuhatajaks. Kirjeldus J. Laidoneri nimetamisest ülemjuhatajaks 1924. aasta 1. detsembri hommikul koosolekul Riigivanema juures, Eduard Laamani päevikust:

„"Tuleb Pusta, siis muigades Laidoner. Kõlistame Terrast; see tuleb 2 paksu seaduseraamatuga. Üleval riigivanema kabinetis kõik püsti: Akel, kuub särgi peal, ilma kraeta laua ees. Kõlistatakse: teatab: Kurb sõnum – teedeminister Kark tapetud. Strandman: Kõige apoliitilisem ministritest. Strandman kõnnib edasi tagasi. Rõuk, Pusta vahib süngelt ja nagu arusaamatult oma ette. Laidoner muheleb, ühe jalalt teisele tammudes: Ega see ülemjuhataja õigused palju juure ei anna; need õigused on juba Rõukil sõjaseadusega. Kui väliseid komplikatsioone ei tule, on see 2–3 päevaga möödas. Viimaks Strandman lööb käega: Poogu Riigikogu meid või üles, aga teeme ära. Laidoner: Minugi pärast, aga siis peab siitsaadik võim rusikasse koonduma. Terras on § leidnud ja kirjutab protokolli. Laidoner pöördub minu poole, nimetab trükiasjade valitsejaks enda juure ja palub ühes Landsbergiga sõjatsensuuri ja kommunikeede asjus korraldusi [teha?]. Ise pühib kohe staapi." “

[10]

Poliitiline tegevusRedigeeri

19211929 oli Johan Laidoner I, II ja III Riigikogu liige, kuulus Põllumeestekogude rühma ning oli 1929. aastani Riigikogu väliskomisjoni esimees.

1925. aastal vahendas Johan Laidoner Rahvasteliidu komisjoni esimehena Türgi ja Iraagi piiritülisid. Laidoneri soovitusel otsustati anda Mosul Iraagile. Hiljem viibis ta mõnda aega anonüümsena Palestiinas, kus tutvus sinna rajatavate juudi uusasundustega. Seda reisi kirjeldas ta 1926. aasta kevadel Tallinnas Palestiina koosolekul peetud kõnes, milles ühtlasi ennustas Iisraeli riigi rajamist.[11] Rootsi-Läti alalise lepituskomitee liige (27. august 1926). Johan Laidoner oli Eesti tuletikumonopoli nõukogu esimees.

1929 Johan Laidoner loobus kandideerimast IV Riigikogu valimistel, deklareerides lakooniliselt: "Ma ei armasta teha tööd, kus ma ei näe tagajärge või kus tagajärg on koguni eitav." 1934. aasta põhiseaduse rahvahääletuse eel teatas Johan Laidoner, et on põhiseaduse muutmise poolt[12]. 1934. aastal esitati ta uue põhiseaduse alusel valitava riigivanema kandidaadiks. Laidoner kogus 21. märtsiks 38 066 toetusallkirja (Riigivanema kandidaadiks ülesseadmiseks oli tarvis koguda 10 000 allkirja).[13]

Algselt tema kandidatuuri toetada lubanud vabadussõjalased murdsid viimasel hetkel kokkuleppe. 116 Vabadussõja veterani ja Vabadusristi kavaleri (teiste hulgas Karl Parts, Jaan Maide, Karl Tallo, Karl Einbund, Johannes Roska, Paul Bassen-Spiller, Nikolai Reek, Aleksander Tõnisson, Otto Sternbeck, Johan Pitka ja Hengo Tulnola) protesteerisid Johan Laidoneri kui Riigivanema kandidaadi mustamise vastu[14]. 1934. aastal tehti tema juhtimisel 1934. aasta sõjaväereform, seejärel kaasajastati armee väljaõpet ja relvastust – püüti teha kaitsevõime tõstmiseks kõik, mida väikeriigi ressursid võimaldasid.

1938. aastal sai Johan Laidoner Riiginõukogu liikmeks.

Nõukogude okupatsioon, vahistamine ja surmRedigeeri

 
Johan Laidoner 1941. aastal. NKVD foto Laidoneri isiklikust toimikust.
 
Johan Laidoner 1952. aastal. NKVD foto Laidoneri isiklikust toimikust.

Tehtud valiku eest pidi Laidoner maksma ühena esimestest. Juba 22. juunil 1940 tagandati ta ametist ja 19. juulil 1940 küüditati koos abikaasaga Venemaale Moskvasse ning viis päeva hiljem edasi Penzasse. 23. juunil 1941 pandi Laidonerid koduaresti. 28. juunil 1941 Laidonerid arreteeriti ja viidi kohalikku vanglasse. Septembris 1942 suleti Laidonerid Moskvas Butõrka vanglasse, sealt viidi nad Kirovi vanglasse ja sügisel 1945 Ivanovo vanglasse, kuhu nad jäid 1952. aastani. 7. märtsil 1953 saadeti Laidonerid jälle Moskvasse Butõrka vanglasse, kus teatati, et neile on RJM-i erinõupidamise otsusega mõistetud Vene NFSV Kriminaalkoodeksi § 58-4 alusel 25-aastane vanglakaristus[15].

Kriminaalasi nr 5421, mis oli alustatud 26. juulil 1941, lõpetati 22. märtsil 1953, enne erinõupidamise otsust hoiti teda 11 aastat vahi all. Talle esitatud süüdistuste kohta (Nõukogude võimu vastane relvastatud võitlus Vabadussõja ajal) vastas rahvusvahelise õiguse põhimõtetest lähtuv Laidoner, et

vastavalt 1920. aastal sõlmitud Tartu rahu lepingule, "kohustusid mõlemad pooled mitte rakendama sanktsioone sõjategevusest osavõtu eest. Eesti tunnistati iseseisvaks suveräänseks riigiks ja võin kanda vastutust vaid Eesti rahva, tema seaduste ees."

Vladimiri keskvanglas / RJM Vladimiri vanglas nr 2 viibimise ajal varjati Laidoneri ja teiste Balti riikide riigitegelaste isikuid ja kinnipidamise ajal kasutati nimede asemel – vanginumbreid (Laidoner oli kinnipeetu nr 11[16]). Johan Laidoner suri 13. märtsil 1953 Venemaal Vladimiri vanglas. Ta maeti Vladimiri linna kalmistule, ühte hauda Poola riigitegelase Jan Stanisław Jankowskiga.

Mälestuse jäädvustamineRedigeeri

Eesti Kunstimuuseumi skulptuurikogus säilitatakse Amandus Adamsoni 1924. aastal valmistatud etüüdi Johan Laidoneri ratsamonumendile (plastiliin puust alusel).

Laidoneri sünnitalu kohas Varja külas avati talle monument (Johan Laidoneri mälestussammas) 23. mail 1937, see purustati 1940. aastal ning taasavati 9. septembril 1990.

1990.-tel aastatel paigaldati mälestustahvel Vladimiri kalmistu represseeritute monumendile.

2004. aasta juunis avati Viljandi Lossimägedes Johan Laidoneri ratsamonument (autor Terje Ojaver).

Eesti Post andis 2009. aastal Johan Laidoneri 125. sünniaastapäevaks välja postmargi ja esimese päeva ümbriku (FDC). [17]

Vilniuses on Laidoneri mälestustahvel kunagisel Vilniuse sõjakooli hoonel.

IsiklikkuRedigeeri

Maria Kruszewskaga, kellest hiljem sai tema abikaasa, sai Laidoner tuttavaks Vilnos teenides, kui Maria oli 15-aastane. Nikolai Kindralstaabi Akadeemias õppides kohtas Laidoner Vilno sõjakooli päevilt tuttavat neidu – Maria Kruzewskat, kes siis oli Peterburi konservatooriumi üliõpilane. Samal, 1911. aastal abiellus 27-aastane Laidoner 22-aastase Mariaga.

Maria Skarbek-Kruszewska küüditati koos J. Laidoneriga 1940. aastal. Ta viibis Venemaal kinnipidamiskohtades kuni 1954. aastani, millal vabastati Vladimiri vanglast. Pärast vabastamist keelati aga Eestisse naasmine ning ta oli sunnitud elama Vladimiri oblasti Melenki linnas, kus töötas muusikakoolis klaveri- ja inglise keele õpetajana. Saabus Eestisse tagasi 1961. aastal, elas Haapsalus ja Viljandimaal. Suri 1978. aastal ning on maetud Tallinnas õigeusu kalmistule poeg Michaeli kõrvale.

  • Poeg Michael Laidoner (sünd. 21. märts 1913) laskis end maha (pole selge, kas kogemata või meelega) 20. aprillil 1928.
  • Kasupoeg Aleksei Kruszewski (naise vennapoeg) (1913 – 26. november 1941 Urallag, Solikamsk), süüdi mõistetud VSFNV KrK § 58-10 järgi "nõukogudevastaste, vaenulike meeleolude väljendamise ja tuttavate keskel kontrrevolutsioonilise kirjanduse lugemise eest. Mitmel korral viibinud fašistlikul Saksamaal ja ootab Hitleri tulekut". Surma põhjuseks märgiti rindkere trauma.
  • Sugulane oli kolonel Villem Saarsen, EV Sõjavägede Staabi 2. osakonna ülem 1938.–1940. aastal.

Elukohad Viimsi mõis (tänapäeval kindral Laidoneri muuseum) ja eramaja Õllepruuli tänav[18] 6 Tallinnas.

Vaata kaRedigeeri

ViitedRedigeeri

  1. http://www.ra.ee/dgs/browser.php?tid=68&iid=110700202672&img=era0031_001_0000216_00044_t.jpg&tbn=1&pgn=3&prc=30&ctr=0&dgr=0&lst=2&hash=dea4210a63bc2338a8bfa417fb233f82
  2. Jaak Pihlak, Viljandi linn ja Vabaduse Risti vennad, Viljandi muuseum, 2010. aasta aastaraamat, lk 113
  3. EESTI SÕJAVÄGEDE ÜLEMJUHATAJA KINDRAL JOHAN LAIDONER
  4. Voldemar Kures. Seitsme lukuga suletud raamat. I köide. lk 36. Ilmamaa, Tartu, 2006.
  5. Heino Arumäe, Kindral Laidoner vaatab läände, Horisont, nr 3/2006
  6. http://www.ra.ee/dgs/_purl.php?shc=ERA.31.1.12:44 Ajutise Valitsuse otsus 20. jaanuarist 1919 nr. 13-XIII.
  7. http://www.ra.ee/dgs/browser.php?tid=68&iid=110700220954&img=era0031_002_0000006_00059_t.jpg&tbn=1&pgn=3&prc=30&ctr=0&dgr=0&lst=2&hash=fe07b3053236a8481a5ad61901d02bdf
  8. Teiste teenimise mõte. Rahvaleht, 7. juuni 1930, nr 67, lk 1.
  9. http://www.ra.ee/dgs/browser.php?tid=68&iid=110700242455&img=era0031_005_0000370_00010_t.jpg&tbn=1&pgn=1&prc=30&ctr=0&dgr=0&lst=2&hash=bae995ff26473354fa1c9aad64d8c953
  10. ERA f. 827, n. 1, s. 6a. Lk 181–182.
  11. Johan Laidoner. "Kõne Tallinna juutkonnale 29. mail 1926". – Akadeemia, 1993/11, lk 2312–2320.
  12. Poolt või vastu? Vaba Maa, 14. oktoober 1933, nr 241, lk 5.
  13. Kandidaatide soovitusallkirjad arhiivi. Postimees, 23. märts 1934, nr. 81, lk. 1.
  14. Protest Laidoneri mustamise vastu. Vaba Maa, 15. veebruar 1934, nr 38, lk 3.
  15. Из справки об антисоветских политических партиях и националистических организациях, существовавших в Литве, Латвии и Эстонии до установления Советской власти
  16. «Владимирский централ»
  17. Eesti post: Johan Laidoner
  18. Tallinnas taastatakse Õllepruuli tänav, Tallinna Postimees, 6.02.2012

KirjandusRedigeeri

VälislingidRedigeeri

MeediasRedigeeri