Vikipeedia

Amandus Adamson

Eesti skulptor

Amandus Heinrich Adamson (12. november 1855 Uuga-Rätsepa talu, Pakri poolsaar[1] – 26. juuni 1929 Paldiski) oli eesti skulptor, akadeemik ja üks eesti rahvuslikule kunstile alusepanijaid.

Amandus Heinrich Adamson
Sündinud 12. november 1855
Uuga-Rätsepa talu, Pakri poolsaar
Surnud 26. juuni 1929 (73-aastaselt)
Paldiski
Rahvus eestlane
Haridus Peterburi Kunstiakadeemia
Tegevusala skulptor

Amandus Adamson oli 1907. aastast Peterburi Kunstiakadeemia akadeemik ning 1922. aastast Eesti Kujutavate Kunstnikkude Keskühingu ja 1924. aastast Eesti Kunstnikkude Liidu liige.

Elulugu

muuda
 
Maja Paldiskis, kus elas ja töötas Amandus Adamson

Amandus Adamson sündis meremehe peres. Tema isa oli kaubalaeva rootsi soost kapten, kes purjetas 1860. aastal Ameerikasse. 1869. aastani oli ta perega kirjavahetuses ja kirjutas muu hulgas, et võttis osa Ameerika kodusõjast ning ülendati koloneliks, kuid tagasi kodumaale ta enam ei jõudnud.[2] Amanduse ema jäi kolme lapsega üksi. Vend Alexander Friedrich Wilhelm Adamson sündis 3. oktoobril 1858.

Üldhariduse omandas Adamson Leetse mõisa omaniku parun Ungern-Sternbergi vastutusel ja soovitusel 1862–1869 Tallinna Toom-Vaestekoolis ja 1870 kreiskoolis.[3]

Nikerdamine meeldis Adamsonile juba varases lapsepõlves ja oma esimese "puust inimese" olevat ta vennale valmistanud veel enne lugema õppimist.[3] Poisi andekust märganud Toom-Vaestekooli õpetaja Bergmann vabastas ta koolikorras kohustuslikest aia- ja majapidamistöödest ning kinkis talle noa.[3] Lisaks lubas ta Adamsonil oma teoseid ühe Tallinna kunstikaupmehe kaudu müüa. 14-aastaselt põgenes Adamson koolist, et sõita Peterburi ja minna Peterburi Kunstide Akadeemiasse katsetele. Esimene katse lõppes siiski tulutult, nooruk pidi pöörduma tagasi ja sai ränga füüsilise karistuse, mis põhjustas talle eluaegse neeruhäda.[4] Ema loal tuli poiss koolist ära ja hakkas otsima huvikohast tööd. 1870. aasta sügisel asus tulevane skulptor õppima Bergi puutöökotta Tallinnas. Järgmiseks kolmeks aastaks sai temast tisleriõpilane.[4]

Peterburis

muuda

Akadeemiasse sisseastumist katsetas Adamson uuesti 1873. aastal, kuid taas ebaõnnestunult.[4] Seejärel jäi ta Peterburi elama, kus töötas Bollhageni kunstilise mööbli töökojas ja hiljem akadeemik Šutovi puunikerdusateljees.[4] Venemaa pealinnast suundus Adamson vahepeal toetajaid otsides Riiga, kus valmis tema esimene tähelepanuvääriv teos: puidust "Kristuse pea" (osteti 150 rubla eest).[3] Pärast lühemat peatust Paldiskis, kus kujur valmistas büsti "Muusa", sõitis ta uuesti Peterburi, kus esitas sisseastumiseksamitel kaks puust pead "Apollo" ja "Niobe".[3]

1875. aastal õnnestuski tal tänu Peterburi Teaduste Akadeemia esimehe krahv Lüdtke soovitusele saada Peterburi Kunstide Akadeemia sisseastumiseksamitele.[4] Adamson läbis need edukalt ja alustas 1876. aastal õpinguid vabakuulajana. Temast sai Tartumaal sündinud tuntud skulptori Aleksander Friedrich von Bocki õpilane.[4] Esimesed nädalad toitus ta vaid magusast teest ja magas akadeemia kantselei katusekambri põrandal.[5] Edaspidi õnnestus tal saada tellimusi, millega end elatada. Mõne aja pärast äratasid tema vahareljeefid professorite ja kaasõpilaste tähelepanu. Kindraliproua Durnova abiga sai ta tellimuse portreteerida suurvürste Kirilli ja Borissi.[5] Keiser Aleksander II vaatas seda tööd pealt.[5] Nüüd olid losside ja paleede uksed noore skulptori ees avatud. Adamson lõpetas kooli 26. veebruaril 1879 esimese järgu klassikalise kunstniku kutsega ja sai bareljeefi "Ristija Johannes" eest suure hõbemedali.[2] Pärast kooli lõpetamist tegutses ta Peterburis eduka vabakutselise kunstnikuna. Esimese suurema tööna valmis pirnipuust nikerdatud raam Johann Köleri maalile "Andke keisrile, mis keisri kohus ja Jumalale, mis Jumala kohus".[6] Selle tellisid temalt eesti seltsid eesotsas Eesti Kirjameeste Seltsiga. Kahe eestlasest kunstniku ühistöö kingiti 1883. aastal keiser Aleksander III-le kroonimise puhul[6].

Alates 1886. aasta septembrist töötas Adamson mõnda aega Peterburi Kunstide Edendamise Seltsi kursustel ja A. Stieglitzi kunsttööstuskoolis puunikerduse õppejõuna.[3] Esimese isikunäituse avas ta 8. aprillil 1887 Peterburis.[4]

Pariisis

muuda

1886. aastal valmistas ta pirnipuust Aleksander III portree-medaljoni, milles eest saadud 1000 rubla võimaldasid tal täita ammuse unistuse. Sama aasta mais siirdus noor kunstnik Pariisi end täiendama, kuhu ta jäi viieks aastaks.[7] Ta võttis osa Pariisi Salongi näitustest ja pälvis kunstnik Jean-Louis-Ernest Meissonier tähelepanu.[8]

1889. aastal esitas kujur Pariisi maailmanäitusele oma teosed "Esimene piip" ja "Laine"[4] (teistel andmetel "Laine" ja "L'amour, la mort et la science").[3] Adamsoni teos võitis auhinna.[2] Pariisi periood oli suure tähtsusega tema kunstnikuisiksuse kujunemisel ja ka küllaltki viljakas. Paraku on suur osa selle aja loomingust teada vaid nimede järgi.[9]

Tagasi Peterburis

muuda
 
Uputatud laevade monument. Sevastopol, 1905
 
Amandus Adamsoni loodud Romanovite dünastia 300-aastapäeva monumendi kava Kostromas, mis teostus osaliselt

1891. aastal naasis Adamson Peterburi, kus jätkas intensiivset loomingulist tegevust vabakutselise kunstnikuna. Ka selle perioodi teostest on enamus teada vaid nimede järgi. Selle aja ulatuslikem töö oli dekoratiivne friis Aleksander III muuseumi tiibhoone jaoks.[9] Loomingu suurema osa moodustasid väikeseformaadilised figuurid ja grupid. 1896. aastal ostis Amandus Adamson Paldiskisse elumaja ja suveateljee ehituseks krundi ning asus sinna kohe rajama ateljeehoonet.[4] Suviti töötas ta Pakri ja Muhu saarel. 1907. aastal sai temast Peterburi Kunstiakadeemia akadeemik, kelle käe all õppisid teiste seas ka Nikolai Triik ja Konrad Mägi.[viide?]

1901. aastal võttis Amandus Adamson oma töödes uue suuna monumentidele. Tema esimeseks tellitud tööks sai soomuslaeva Russalka hukkumisele pühendatud mälestusmärk Kadriorus Tallinnas (1902) – esimene eesti skulptori loodud monument mitte ainult Tallinnas, vaid üldse Eestis.[10] 1907 sai Adamson ülesandeks ehitada monument "Vene 1000 aasta sõjaajaloo" tähistamiseks Vene Ajaloomuuseumi jaoks.[9] Monument pidi tulema 12 meetrit kõrge.[9] Adamson valmistas teatraalse, figuuririkka kompositsiooni, kuid muuseum jäi ehitamata ja mudel teostamata.[9] 1912. aastal valmistas Adamson keisri kaardiväerügemendi 100. juubeliks pronksgrupi.[9] Suurimaks ja figuuriderikkaimaks ettevõtmiseks kujunes "Romanovite 300-aastase valitsemise juubeli monument" Kostromas.[9] Adamson valmistas plaanitud 25 ajaloolistes kostüümides figuurist 21, kuid puhkenud revolutsioon tõmbas kriipsu peale nii monumendile kui ka Romanovite dünastiale.[9]

Paldiskis

muuda

Revolutsiooni puhkedes oli endine keisri lemmik sunnitud oma pealinnaelust loobuma ja kolima suvemajja Paldiskis. Kaasa tõi kunstnik vaid tööriistad ja mõned poolikud pirnipuuskulptuurid.[5] Paldiskis oli perekonda ootamas vahepeal valminud kahekorruseline elamu.[viide?]

6. juulil 1920 tegi Eesti valitsus Amandus Adamsonile ettepaneku valmistada Eesti Vabariigi vapi ja lipu joonistus.[11]

Paldiskis elamise ajal valmisid Adamsoni käe all Vabadussõja monument Pärnus, Valgas, Suure-Jaanis, Viljandis, Kuressaares ja Tartus, Kreutzwaldi mälestusmärk Võrus ning Villem Reimani monument Tartus.[8]

1922. aastal töötas kunstnik pikemat aega Itaalias.[4] Tema kolme meetri kõrgune marmorist skulptuurigrupp "Kristus, pime ja Maarja Magdaleena" Tartu Pauluse kirikule sai paavsti õnnistuse. Grupp hävis 1944. [5]

 
Amandus Adamson viimistlemas oma teost "Sõjaviletsused"

Veel aasta enne surma saatis kunstnik Eesti saatkonna vahendusel Pariisi Salongi näitusele neli pirnipuust skulptuuri: "Rahu", "Sõjaviletsused", "Alfa et Omega", "Lorelei".[12] Kunstnik ise reisis perega Viini, kus asus ravile tema poeg Peeter, kes põdes suhkurtõbe. Tütar astus Rooma akadeemiasse maalikunsti õppima ning sakslannast filosoofiadoktori haridusega abikaasa hakkas tegema ettevalmistusi Adamsoni memuaaride väljaandmiseks.[12]

26. juunil 1929 varises vanameister oma Paldiski kodu hommikulauas südameataki tagajärjel kokku ja suri.[4] Oma viimseks puhkepaigaks oli kunstnik valinud Pärnu Alevi kalmistu. Adamson maeti tema loodud Pärnu Vabadussõja mälestussamba tagaküljel oleva skulptuuri lähedale, mille modellid olid olnud talle kallid pereliikmed.[13][14]

Kui Teise maailmasõja puhkedes viidi 1939. aasta hilissügisel tsiviilelanikud seoses Eestile Nõukogude Liidu poolt peale surutud nn. baaside lepingu täitmisega Paldiskist välja, seisis Adamsoni perekond küsimuse ees, mida teha kunstniku loominguga. Pärnu muuseumi direktor Elsbet Parek võttis kaks vagunitäit kunstniku teoseid enda hoole alla ning Pärnu muuseumis avati Amandus Adamsoni saal.[15] Saal kujundati proua Adamsoni ja tütarde näpunäidete järgi täpselt selline, nagu oli skulptori ateljee Paldiskis.[16] Osa teostest seati suvekuudeks rannahotelli, kus nad olid suuremale publikule ligipääsetavad.[16] Saalis oli välja pandud peamiselt sõjamonumentide skitse, tütarde marmorkujud ja kunstniku viimane lõpetamata jäänud teos "Surnud laine" ("Lainete ohver" 1929).[13] Pärnu Linnamuuseum sai aga 1944. aastal Pärnu pommitamisel pihta ja koos hoonega hävis ka hulk Adamsoni teoseid.[15]

2005. aastal kinkis Amandus Adamsoni tütar Maria Maddalena Carlsson suveateljee maja Eesti riigile ning sellest sai Harjumaa Muuseumi filiaal – Amandus Adamsoni Ateljeemuuseum. Euroopa Liidu toel restaureeritud maja on muuseumina külastajatele avatud alates 13. novembrist 2010.[viide?]

Teosed

muuda
 
Amandus Adamsoni skulptuur „Kalevipoeg ja Sarvik” 1914. aastal saadetud fotopostkaardil

Tunnustus

muuda
  • 1879 – Peterburi Kunstiakadeemia suur hõbemedal
  • 1907 – Peterburi Kunstiakadeemia akadeemik

Viited

muuda
  1. ↑ Uuga paekalda kohal Rätsepa talus sündis 1855. aastal ja veetis oma varajase lapsepõlve kunstnik A. Adamson.[1]
  2. ↑ 2,0 2,1 2,2 Amandus Adamson. Teataja, 1.03.1904.
  3. ↑ 3,0 3,1 3,2 3,3 3,4 3,5 3,6 Kunstnik Amandus Adamsoni 50. aastase tegevuse juubel. Postimees, 1924.
  4. ↑ 4,00 4,01 4,02 4,03 4,04 4,05 4,06 4,07 4,08 4,09 4,10 Amandus Adamsoni Ateljeemuuseum www.amandusadamson.eu
  5. ↑ 5,0 5,1 5,2 5,3 5,4 Amandus Adamson. Olion, 1931.
  6. ↑ 6,0 6,1 Heini Paas, Amandus Adamson 1855–1929, EKM, 2006
  7. ↑ Amandus Adamson (1855–1929) Rahva Hääl, 13.11.1945
  8. ↑ 8,0 8,1 Paul Sepp. Adamsoni isik ja looming. Päewaleht, 26.09.1925.
  9. ↑ 9,0 9,1 9,2 9,3 9,4 9,5 9,6 9,7 Amandus Adamson. 90-nda sünnipäeva puhul. Sirp ja Vasar, 17.11.1945.
  10. ↑ Mälestised • 1307 Russalka mälestussammas register.muinas.ee (vaadatud 21.09.2013)
  11. ↑ [2] www.ra.ee
  12. ↑ 12,0 12,1 Prof. A. Adamson Pariisi kevadesalongis. Päewaleht, 20.03.1928.
  13. ↑ 13,0 13,1 Merehingega kunstnik. Pärnu muuseumis avati professor A. Adamsoni saal. Eesti Sõna, 1.09.1942.
  14. ↑ Skulptor Amandus Adamsoni tütar sängitatakse Alevi kalmistule Foto mälestusmärgi tagaküljest: skulptuur leinavast lesknaisest kahe lapsega kabeli lävel; esiplaanil Amandus Adamsoni haud.
  15. ↑ 15,0 15,1 Skulptor Amandus Adamsoni tütar sängitatakse Alevi kalmistule www.parnupostimees.ee
  16. ↑ 16,0 16,1 Prof. A. Adamsoni tööd kolivad. Päewaleht, 1940.

Kirjandus

muuda
  • Tiina Nurk. Amandus Adamson 1855–1929. Tallinn: Eesti NSV Kunst, 1960.

Välislingid

muuda
Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Amandus_Adamson&oldid=6697038"