Soomuslaev oli lahinguvõimeline soomuskaitsega jõuseadmega sõjalaevatüüp 19. sajandi lõpust ja 20. sajandi alguseni.

Esimene spetsiaalne soomuslaev, Prantsuse La Gloire
Prantsuse soomuslaev Le Redoutable
Vene eskaadrisoomuslaev Gangut Tallinna reidil

Ajalugu

muuda

Soomuslaevade vajadus kerkis esile pärast lõhkevate mürskude kasutuselevõttu, millele senised puitkerega laevad ei pidanud enam vastu. Soomuslaevade eelkäijateks võib lugeda soomustatud ujuvpatareisid, mida kasutati rannikukindlustiste vastu võitlemisel Krimmi sõjas 1855. aastal.

Esimene spetsiaalselt ehitatud ja merekõlbulik soomuslaev oli 1859. aastal Prantsusmaal ehitatud La Gloire. Esimene soomuslaevade lahing oli 1862. aasta Ameerika Setsessioonisõjas, kus kohtusid soomuslaevad CSS Virginia ja USS Monitor. Esimesed soomuslaevad olid puidust, kuid kaetud metallplaatidega. Esimene enamuses terasest valmistatud soomuslaev oli 1876. aastal Prantsusmaal valminud Le Redoutable. Sajandivahetuseks oli kujunenud välja soomuslaevade põhimõtteline ehitus.

Soomuslaevade põhirelvastus oli kahte soomustorni mahutatud 2x2 suurtükki kaliibriga kuni 305 mm (12 tolli). Lisaks keskosas kasemattides väiksema kaliibriga kahurid väiksemate laevade tõrjeks ning sageli ka torpeedoaparaadid. Tolleaegse reegli järgi pidi laev taluma oma kahuritega võrdseid tabamusi.

Vene mereväes nimetati suuremaid soomus-lahingulaevu eskaadrisoomuslaevadeks. Samuti olid sajandivahetuse paiku kasutuses väiksemad, madala pardaga ja pöörlevate suurtükitornidega rannakaitse soomuslaevad ehk "monitorid" (soomuslaeva Monitor järgi). Viimaste mereomadused olid aga viletsad (näiteks soomuslaev Russalka uppus tormis Soome lahel) ja neist loobuti sajandivahetuse paiku.

Soomuslaevade ajastu kõrghetk ja ühtlasi lõpusignaal olid Vene-Jaapani sõda ja Tsushima lahing. Esimese maailmasõja alguseks oli enamus soomuslaevu asendatud soomusristlejate ja lahingulaevadega.

Kuulsaid soomuslaevu

muuda