Ava peamenüü
Disambig gray.svg  See artikkel räägib laevast; mälestussamba kohta vaata artiklit Russalka (monument); vene folkloori tegelase kohta vaata Russalka (folkloor)

Russalka Kroonlinna reidil
Russalka Kroonlinna reidil
Teenistuskäik
Naval Ensign of Russia.svg Venemaa Keisririik
Nimi Russalka
Tellitud 1865
Kiil pandud 1866
Vette lastud 1867
Üle antud 1869
Saatus uppus 1893
Laeva üldandmed
Klass ja tüüp Tšarodeika-klassi monitor
Veeväljasurve 2 134 t
Pikkus 62,3 m
Laius 12,8 m
Vabaparda kõrgus 0,78 m
Süvis 3,3 m
Kere teras
Sõsarlaevad kokku 2
Peamasinad 2 aurumasinat - 705 hj
Käiturid 2 sõukruvi
Mastide arv 3
Kiirus 9 sõlme
Sõidupiirkond rannikumeri
Meeskond 178 meest
Relvastus 2 × 2 - 229 mm kahurit (algul 2 × 1 - 381 mm ja 2 × 1 - 229 mm kahurit);
4 × 87 mm kahurit;
3 × 37 mm kahurit
Soomustus kuni 114 mm

Russalka (vene keeles Русалка 'näkineid') oli Venemaa keisririigi mereväe Tšarodeika-klassi kahetorniline monitor-soomuslaev, hiljem ümberklassifitseerituna rannakaitse soomuslaev.

Russalka uppus 19. septembril (vkj 7. septembril) 1893 teel Tallinnast Helsingisse. Hukkus kogu meeskond: lisaks komandörile 11 ohvitseri ja 166 meremeest, nende hulgas kuus meest Eesti- ja Liivimaalt. Russalka hukkumise mälestuseks on Tallinna lahe kaldale Kadrioru servale püstitatud mälestussammas.

AjaluguRedigeeri

EhitamineRedigeeri

 
Russalka Helsingis dokis pärast veeskamist
 
Russalka sadamas
 
Russalka meeskonnaliikmeid peatekil ahtris

Laeva projekteeris briti laevaehitaja Charles Mitchell. Russalka ehitamist alustati ametlikult 10. juunil 1866 Peterburis Admiraltiteedi tehases, kuid formaalne kiilu mahapanek toimus alles järgmisel aastal. Ehitamine kippus venima seoses materjalitarnete aeglusega ja ka algse planeeritud ehitusjuhi Kudrjavtsevi surmaga 1865. aastal.

Laev lasti vette 31. augustil 1867 ja arvati laevastiku koosseisu 1868. Tööd ja parendused lõpetati siiski alles 1869. Ehituse maksumus oli 762 000 rubla.

TeenistusRedigeeri

1868. aastal arvati Russalka Balti laevastiku Soomuslaevade eskaadri koosseisu.

1869. aasta juunis riivas laev skäärides liikudes järsu pöörde ajal parema pardaga kivi. Keresse tekkis auk ja vesi tungis laeva. Et kallas oli lähedal, jõudis laev õnneks madalikule kinni sõita ja pääses seeläbi uppumisest. Sel ajal teenis laeval ka hilisem tuntud vene merendustegelane ja viitseadmiral Stepan Makarov, kes avaldaski järgmisel aastal Russalka näitel uurimuse laeva ujuvusest ja selle parandamise võimalustest. Pärast remonti ja tänu mitmetele uutele ohutusabinõudele (pumbad, veemõõtjad jne), käis Russalkaga kaasas kuuldus, et laev on uppumatu.

Märtsis 1870 arvati Russalka Balti laevastiku Suurtükiväe Õppesalka.

1871. aastal vahetati ahtritorni 381 mm suurtükid välja Obuhhovi 229 mm vastu. 1878.–1879. aastal vahetati laeval välja kõik peakaliibri 229 mm suurtükid pikemate ja võimsamate vastu. Lisaks vahetati välja katlad.

6. juulil 1889 teatas Postimees mõni päev varem juhtunud õnnetusest, kui sõjalaev "Admiral Spiridov" põrkas Tallinna sadamast väljudes kokku laevaga "Russalka". Hoolimata "Admiral Spiridovi" paksust terasseinast, löödi talle kaheksa jalga vee all suur auk sisse. Õnneks oli abilaev "Dvina" aga kohe kohal ja hoidis pumpade abil vigastatud laeva vee peal. Pärast seda, kui auk laeva keres oli hädapäraselt kinni topitud, viidi laev Kroonlinna täielikku parandusse.[1]

13. veebruaril 1891. a klassifitseeriti Russalka rannakaitse soomuslaevaks.

HukkumineRedigeeri

19. septembril (vkj 7. septembril) 1893 asus laevastiku suurtükiväe õppesalk Tallinnas ja selle ülemaks oli kontradmiral Buratšek. Soomuslaevale Russalka ja suurtükipaadile Tutša (ehitatud 1880, veeväljasurve 383 t, pikkus 36,4 m, kiirus 7 sõlme) anti korraldus sõita Helsingisse ja sealt edasi mööda skääre Björkösse (Primorskisse).

Väljasõit pidi toimuma 7.30 hommikul. Tegelikult sõideti välja kell 8.30, sest Russalka komandör 2. järgu kapten Viktor Kristjanovitš Jeniš (1852–1893) hilines. Hiljem selgus kohtus, et komandör kannatas sagedaste peavalude all, nii ka tol hommikul. Lõunatuule tugevus varahommikul oli sadamas 3 palli, umbes 17 meremiili kaugusel Revalsteini tulelaeval Tallinna madalal aga 9 palli.

Laevad pidid sõitma koos, nii et nende vahemaa oleks poolekilomeetrine ja et kuuleks teise sarvesignaali. Komandörid leppisid aga kokku, et Tutša asub teele varem. Kümme minutit hiljem järgnes Russalka. Kuna viimane oli kiirem, pidi ta Tutša peagi kinni püüdma. Tutša tõstis purjed, mis lisas kiirust. Russalka aga pidi suure lainetuse tõttu luugid sulgema, mis vähendas õhu juurdevoolu küttekolletesse. Laeva kiirus langes, tagantlaine tõttu oli alusel raske õigel kursil püsida. Tutša komandör, 2. järgu kapten Nikolai Mihhailovitš Luškov oleks pidanud Russalkat järele ootama, kuid seoses halva ilmaga pidas ta ohtlikuks kiirust vähendada. Enne kella 12 halvenes ilm veelgi. Hakkas sadama peent vihma, mis nähtavuse nullini kahandas. Tutšal oli tegemist, et ise pinnal püsida. Kell 3 päeval jõudis ta Helsingisse.

Russalka Helsingisse ei jõudnud. Russalka mahajäämisest Tutša komandör konkreetselt oma õppesalga ülemat ei soovinud informeerida, kuid üritas 8. septembril saada infot, kas ta võib edasi sõita üksinda. Salga ülemaga aga sidet luua ei õnnestunud enne 10. septembrit.

Esimesed leiud ja otsingudRedigeeri

Esimene vihje kadunud Russalka kohta tuli Suomenlinna (Sveaborg) sadamasse 9. septembri hilisõhtul Helsingi politseiülemalt, kes teatas paadi ja vene madruse surnukeha leidmisest sama päeva pärastlõunal Kremari saarestikus.[2] Päev hiljem leiti Santahamina (Santahamn) saarelt Russalkale kuulunud esemeid, sealhulgas kaks Russalka märgistusega purustatud paati ja korkmadratseid. Otsekohe kanti kõigest ette mereväe peastaapi.

Mereministeerium teatas Russalka kadumisest 10. septembril. Mereministeeriumi korraldatud otsingud, millest võttis osa 15 laeva ja mis kestsid kuni 16. oktoobrini 1893, jäid tulemusteta. Soomuslaeva hukkumispaika ei leitud. Aastal 1893 ei õnnestunudki soomuslaeva hukkumispaika välja selgitada. Tõendeid, peale Soome randa uhutud esemete, pealisehitise tükkide ja paadi koos madrus Ivan Prunski surnukehaga, ei leitud.

Huku järelkaja ja põhjusedRedigeeri

Hukkunud isikkoosseisRedigeeri

Hukkus 178 meremeest[3], nende hulgas 6 meest Eesti- ja Liivimaalt:

Uurimisest ja põhjustestRedigeeri

Kuna laevalt polnud ühtegi pääsenut ega polnud teada ka uppumiskohta, osutus uurimine keerukaks. Õnnetuse põhjuseks peeti siiski ilmaga mittearvestamist, sest laev polnud ette nähtud sõiduks avamerel ja tormiga. Kindlasti soodustas õnnetust parda väike kõrgus veepinnast.

Uurimise käigus selgus muuhulgas, et komandör kannatas sagedaste peavalude all. Nii ka tol hommikul ja see põhjustas hilinemise väljumisel. Russalka pidi merel suure lainetuse korral luugid sulgema. See vähendas õhu juurdevoolu küttekolletesse, mistõttu laeva kiirus langes ja tugeva tagantlaine tõttu oli alusel raske kursil püsida. Uurimisel jõuti järeldusele, et keset Soome lahte otsustas soomuslaeva komandör nähtavasti naasta Tallinna, kuid tagasipööret tehes läks laev ümber ning uppus. Oletati, et Russalka uppumise põhjustas vee pääsemine luukide kaudu laeva sisemusse – see võis juhtuda ka ajal, kui kas masin, rool või roolitross läks rikki. Avastati veel, et väljudes oli Russalka maha unustanud tormi puhuks luukidele ja ustele mõeldud spetsiaalsed puidust katted. Plahvatus välistati, kuna leitud esemed olid pärit vaid ülemiselt tekilt.

28.–30. jaanuaril 1894 toimunud istungil otsustas kohus: Avaldada kontradmiral P. S. Buratšekile käskkirjas noomitus mitteküllaldase ettevaatlikkuse eest ilma valikul soomuslaeva Russalka ja suurtükipaadi Tutša väljasaatmisel merele, seadusevastase tegevusetuse ja alluvate nõrga järelevaatamise eest; laeva Tutša komandör N. M. Luškov vabastada ametist ülemuse käsu hooletu täitmise ja seadusevastase tegevusetuse pärast...

Kriitiline eksperdiarvamusRedigeeri

Huvitav on kuulda, kuidas üks asjatundja tollal kirjeldas Russalka olukorda tormisel merel:

Võrreldagu laeva päratu suure triikrauaga, 30 sülda pikk ja 6 sülda lai, 1881 tonni raske; see laevamürak seisab ainult 3 kuni 4 jalga veepinnast kõrgemal ja tal on ees ja taga lai, madal torn ning keskel kõrge telingi-moodi ehitus, mille üle lai sild ja veel kõrgemal väiksem jooksusillakene käivad. Sellest keskkohast läbi käivad korstnad, ja siin on ka ainus suurem väljakäik "Russalka" kere seest lae pääle. Laev on ligi kahe sülla sügavusel vee sees. Kõik elu ja liikumine sünnib vee all. "Russalkal" oli väga kasinasti päästmise-paatisid – ainult 6 tükki mitmesuguse suurusega, ja 8 päästmise-rõngast. Häda ajal võib ka madruste sängisid päästmiseks tarvitada. Ainult vagusa ilmaga võivad kõik mehed paatides aset leida, kõrgete laenetega, tõsise hädaohu aegu, on see võimata: paadid peavad ümberlööma. Seesugusel puhul antakse enamasti käsk komanderisilda merre heita, mida siis lodjaks tarvitatakse. Halb asi on aga nüüd see, et niihästi komanderi-silda, ega ka paatisid nii ruttu ei jõuta lahti päästa ja merde lasta, sest nad on, iseäranis maru ajal, tugevasti kinni; kõige nobedamate ja osavamate meeste käes kestab asi ikka vähemast paar minutit. Maru ajal, kui laened laevalae üle uhuvad, on kõik asjad ja riistad, ja kõik luugid ning augud väga tublisti kinni; väljakäimiseks jääb ainult üks tee – see, mis laeva keskelt üles käib. Terve laev on tormi või lahingu ajal kinnine, tihe ja umbne; laened uhuvad temast üle, põrkavad tornide ja keskmise tellingi-ehituse vastu, ning langevad suurte veesammastena merde tagasi. Komanderi kõrgelt sillalt vaadates ei näe vahel laevalaest midagi, kõik on voogude all. Kõik mehed on lae all ja väljamineku-teeks ei ole muud kui see ainus kitsus, millest iga mees ükshaaval läbi pääseb. Üleval on ainult: komander, vanem ohvitser, vahis olev ülem, kaks tüürimeest, kaks signaaliandjat, vahis olev alamohvitser – kokku umbes 8 meest. Ja nüüd hädaohu silmapilgul, kui kõiki mehi kästakse laele tulla – mõelgu igaüks ise, missuguse rüsinaga, segadusega, korratusega see peab sündima, kui üksainus kitsas väljaminek ja tee on, kust ikka üksainus mees korraga läbi ja välja pääseb! Ja millal tuleb järg nende kätte, kes all masinaruumis, kütmise juures, laeva põhjas, tööl on? Laev vajub, aga väljaminek on kinni. Nõnda saab laev määratumaks raudkirstuks, milles ligi kakssada inimest lämmastuse-surma surevad![7]

Mälestussamba püstitamineRedigeeri

Russalka hukkumise mälestuseks püstitati Tallinnas Kadriorus laeva hukkumise üheksandal aastapäeval 7. septembril (ukj 20. septembril) 1902 mälestussammas (autorid skulptor Amandus Adamson ja arhitekt Nikolai Tamm).

Samba tipus on ingel, kes osutab laeva hukkumiskoha poole. Samba ümber paiknevatel ketiga ühendatud postidel on kõigi hukkunute nimed.

Laeva kirjeldusRedigeeri

ÜldandmedRedigeeri

  • Pikkus: 62,3 m
  • Laius: 12,8 m
  • Süvis: 3,3 m
  • Parda kõrgus: 78 cm
  • Peamasinad: 2 aurumasinat koguvõimsusega 705 hj
  • Soomus: kuni 140 mm
  • Kiirus: 9 sõlme
  • Meeskond: 178 inimest

RelvastusRedigeeri

  • 2 × 2 – 229 mm kahurit (algselt 2 × 1 – 229 mm ja 2 × 1 – 381 mm)
  • 8 × 87 mm kahurit
  • 5 × 37 mm kahurit

IseloomustusRedigeeri

Tšarodeika-laevaklassi projekteerimisel oli eeskuju võetud Ameerika Kodusõjas kasutusele võetud uudsest pöörd-kahuritorniga ja madala siluetiga soomuslaevast Monitor. Samas selgus, et selline laev on tänu madalale pardale vähese lainekindlusega ja tänu soomuse raskusele lisaks kehva manööverdusvõimega. Sageli ei kuulanud laev rooli enne, kui selle nurk oli antud 20°.

Laeval oli 2 peamasinat 2 katlaga. Lisaks 2 peakatlale oli laeval ka väiksem abikatel (eraldi peenema korstnaga) pumpade ja ventilatsiooni käitamiseks. Kivisöe varu kütteks oli 250 t.

Kahe peakaliibri suurtükitorni laskesektor oli 150° mõlema parda suunas, kuna otse piki laeva tulistada polnud võimalik. Iga peakaliibri kahuri kohta oli lahingukomplekt 75 lasku.

Russalka vraki leidmineRedigeeri

Russalka vraki asukoht Soome lahes

1933. aastal oli NSV Liidu Eriülesannetega Veealuste Tööde ekspeditsioon (EPRON) uppunud vene allveelaeva otsides sattunud vrakile, mida arvati Russalkaks.[8][9]

2003. aasta jaanuaris taaskäivitas Eesti Meremuuseum Russalka otsingud. Neid hakkas juhtima allveearheoloog ja muuseumi uurimislaeva Mare kapten Vello Mäss. Peterburis asuv Sõja-Meremuuseum keeldus eestlastega koostööd tegemast. Appi tuli O. J. Schmidti nimelise Maa Füüsika Instituudi professor Andrei Nikonov Moskvast, kes otsis vajalikud materjalid Venemaa Teaduste Akadeemia raamatukogust välja ja saatis need Tallinna.

16. juunil läks Mare merele ja alustas soomuslaeva otsinguid. EPRON-i kaart sellele kantud Russalka hukkumiskoha koordinaatidega osutus ekslikuks ja EPRON-i kaudu 1933. aastal levinud teade Russalka leidmisest valeks. Oma kogemuste ja sisetunde põhjal määrasid Mäss ja tema kolleegid nüüd piirkonna, kus Russalka kõige tõenäolisemalt uppus.

22. juulil keskpäeval kell 14.40 ilmus Eesti Meremuuseumi uurimislaeva Mare sonari ekraanile laevavraki kujutis.[10] 24. juulil sukeldusid süvaveetuukrid Kaido Peremees ja Indrek Ostrat vraki juurde ja jäädvustasid selle. Laev oli vööripidi 30 meetri sügavuselt põhjamudasse tunginud ja seisis peaaegu püstloodis 74 meetri sügavuses. Kahtlust ei olnud – 110 aastat tagasi jäljetult kadunud Russalka oli leitud.

Russalka ühes meremeestega puhkab merepõhjas asukohas 59°51,922` põhjalaiust ja 24°53,122` idapikkust.

2005. aasta juulis tegi Kanada filmirühm Russalka vraki leidmisest dokumentaalfilmi kavatsusega levitada seda National Geographicu ja Discovery Channeli kanalitel.

ViitedRedigeeri

  1. Sõnumid Tallinnast – Esmaspäeval põrkas Tallinna sadamas... Postimees, 6. juuli 1889, lk 1.
  2. Panssarilaiva hukkunut Helsingin edustalla Aamulehti, 24.9.1893.
  3. "Russalkal" oli 178 meremeest, neist 12 ohvitseri. Kui välja arvata madrus Ivan Prunski, kelle surnukeha koos laevast pärit esemete, pealisehitise tükkide ja paadiga Soome randa uhuti, jäid teised meremehed kadunuks ja läksid arvatavast kõik "Russalkaga" põhja.
  4. Mati Õun. Laevahukud. Tallinn: Sentinel, 2003, lk 49.
  5. Postimees 20. september 1893 lk 3 annab nime kujul: Mihkel Solong.
  6. Sõnumid Tallinnast. – Russalka mehed Postimees, 20. september 1893, lk 3.
  7. Sõnumid Tallinnast Postimees, 24.september 1893, lk 3.
  8. Peatüki koostamisel on allikana kasutatud Pekka Erelti artiklit Soomuslaev Russalka – Meie Titanic www.ekspress.ee 31. mai 2009.
  9. "Russalka" vrakk leitud. Allveelaeva otsides satuti 40 aasta eest hukkunud sõjalaevale. – Postimees, 15. august 1933, lk 1. (Soome ajalehe Helsingin Sanomat teatel on venelased leidnud soomuslaev "Russalka" vraki)
  10. Kuidas läks Russalka otsing? Vastab Eesti Meremuuseumi teadur, uurimislaeva Mare kapten Vello Mäss Horisont nr 5/2003.

KirjandusRedigeeri

VälislingidRedigeeri