Tsushima lahing

Tsushima merelahing toimus 14 (27).–15 (28). mail 1905 Vene ja Jaapani laevastiku vahel Vene-Jaapani sõjas.

Tsushima lahing
Osa Vene-Jaapani sõjast
Toimumisaeg	27. – 28. mai 1905
Toimumiskoht	Tsushima väin
Osalised
Venemaa keiserlik laevastik Jaapani keiserlik laevastik
Väejuhid või liidrid
viitseadmiral Zinovi Rožestvenski admiral Tōgō Heihachirō

Venemaa keiserliku laevastiku teine Vaikse ookeani eskaader, mille juhataja oli viitseadmiral Zinovi Rožestvenski (1848–1909), väljus oktoobris 1904 Liepāja sadamast ning sõitis Atlandi ja India ookeani kaudu Kaug-Itta, kuhu jõuti 1905. aasta maikuus.

Vaikse ookeani laevastiku 2. eskaadri teekond Läänemerelt Kaug-Itta

27.–28. mail toimunud lahingus purustas admiral Tōgō Heihachirō juhitud Jaapani laevastik Vene laevastiku 2. eskaadri täielikult. Hukkus üle 5000 Vene madruse ja ohvitseri ning 27 laeva. Tsushima lahing tähendas Venemaa lõplikku lüüasaamist Vene-Jaapani sõjas. Haavatud viitseadmiral Rožestvenski langes jaapanlaste kätte vangi, kuid ta lasti kodumaale pärast Portsmouthi rahu sõlmimist 5. septembril.

Lahingus osalesid Venemaa poolt Borodino klassi soomuslaevad Orjol, Knyaz Suvorov, Aleksandr III ja Borodino. Esimene langes jaapanlaste kätte (pärast ümbernimetamist Iwami), teised hukkusid. Lahingus pidi osalema ka Slava, kuid viimane ei jõudnud selleks ajaks valmis. Slava hukkus Esimese maailmasõja ajal Väinameres.

Eellugu

Lahingule, milles Venemaa kaotas oma laevastiku, eelnes terve aasta tagasilööke Vene-Jaapani sõja rinnetel. Formaalselt alustas Jaapan seda sõda, kuid selle algus oli vältimatu, kuna nii Venemaa kui ka Jaapan jagasid mõjusfäärid Koreas ja Mandžuurias. Jaapan viis läbi armee ümberrelvastust, lõi laevastiku, võitis Hiina-Jaapani sõjas ja surus hiinlastele Shimonoseki rahulepingu (1895), mille järgi pidi Hiina maksma välja suurt sundmaksu ning Jaapan sai endale Korea, Taiwani ja Liaodongi poolsaare territooriume. Hiljem pidi Jaapan Liaodongist loobuma Prantsusmaa ja Venemaa surve all. Jaapanlased tahtsid omada oma mõjusfääri Hiinas: esiteks saada Koread, mis sõltus Hiinast ning teiseks luua endale tugipunkte Põhja Hiinas. Ka Venemaa tahtis omada oma mõjusfääri Põhja Hiinas. Shimonoseki rahulepingu, mis oli lõpuks sõlmitud ning arvestas ka Euroopa suurriikide poolt pakutud muudatustega, tuli välja, et Korea pidi Hiinast vabaks saama, kuid kuuluda Jaapani mõjusfääri. Mandžuuria jäi Vene Impeeriumi mõjualasse. Selline olukord sobis Jaapanile, kuid mitte Vene Impeeriumile.

1896 aastal sai Venemaa Hiinalt loa Mandžuuria läbiva raudtee ehitamiseks, 1898 aastal võttis rendile Kwantungi poolsaart Port Arthuri linnaga ning sai ka loa sinna mereväe baasi ehitamiseks. 1901. aastal võeti vastu Ida-Aasia tööstusettevõtte põhikiri, mille kohaselt laienes selle tegevusala Koreasse ja Mandžuuriasse. Aastatel 1900–1901 okupeerisid Vene väed Mandžuuriat. See tekitas Jaapani rahulolematust, kes pidas Koread ja Põhja-Hiinat oma huvide sfääriks. 1903. aastal asusid Vene sõjaväelased metsaraie paikadesse elama. Jaapanlased saatsid protesti Venemaale ja saatsid selle koopiad teistele suurriikidele. Nad ei saanud protestile vastust. Ametlik Jaapani poolt esitatud protesti läbivaatamine toimus 22.01.1904. Võimalikuks sõjaliseks konfliktiks ei olnud Venemaa valmis, ning seega võttis vastu kõiki Jaapani pakumisi. Kuid telegrammi vastusega saidi Tokyos alles 25.01., ja kaks päeva enne, 23.01 katkestas Jaapan diplomaatilisi suhteid Venemaaga. 24. jaanuaril kell 9 hommikul läks Jaapani laevastik Sasebo sadamast välja ja alustas rünnakuid vene aurulaevade pihta. Nii algas Vene-Jaapani sõda.

Jaapani plaanides oli Vene sõjaväegi üksuste kaupa võita: Jaapani sõjaväe tulek Koreasse ja Mandžuuriasse ning Vaikses ookeanis asuvate merevägede hävitamine enne, kui tuleks abi Läänemerest. 27. 01. 1904 ründas Jaapani laevastik eskaadri, mis seisis Port-Arthuri sadamas, ning kahjustas 3 laeva. Linn oli blokeeritud jaapanlaste vägedega nii merelt kui ka maismaalt, seega eskaader, mis oli sadamas, ei olnud enam tõeline vägi. Kõik sõltus nüüd täielikult abist väljaspoolt ja selleks abiks pidi saama teine Vaikse ookeani eskaader.

Laevastikud

Sõda alguseks ei olnud Venemaal piisavalt võimu Vaiksel ookeanil ning esimese Vaikse ookeani eskaadri koosseis, mis oli ka jaotatud kahe suure sadama vahel (Port Arthuri ja Vladivostoki vahel), oli väiksem kui Jaapani laevastiku oma. Uue eskaadri tuumaks olid 4 uut soomuslaeva: "Aleksandr III", "Knyaz Suvorov", "Borodino" ja "Orjol". Kokku oli 8 soomuslaeva, 9 ristlejat, 9 hävitajat, 5 relvastatud aurulaeva, mis olid luurajad, ja 8 abilaeva. Lipulaev oli soomuslaev "Knyaz Suvorov". Ülemaks oli endine mereväestaabi ülem, kindraladjutant ja viitseadmiral Zinovi Rožestvenski.

Jaapanlased lõpetasid oma laevastiku loomist 1902 aastaks ja 1903 aastaks olid läbitud ka vajalikud õpingud laevade koostööks, manevreerimiseks, tulistamiseks ja kommunikatsiooniks. Alustades sõda, oli Jaapanil ka rohkem laevu ning vene eskaader, mis oli Vaikses ookeanis, kaotas nendele laevade arvus. Teise Vaikse ookeani eskaadri vastu oli peaaegu terve Jaapani ühendlaevastik: 10 soomuslaeva, 24 ristlejat, 63 hävitajat. Lipulaev oli soomuslaev "Mikaza" ja ülemjuhataja oli admiral Togo Heihachiro.

Teekond

2.10.1904 väljus teine Vaikse ookeani eskaader Liibavi sadamast. Eskaadri ootas ees mitme tuhande miili pikkune teekond. Kaug-Itta liikusid laevad kahel viisil. Esimene rühm mööda Aafrika läänerannikut mööda Hea Lootuse neeme ja pidi ühinema teise rühmaga, mis liikus äbi Vahemere ja Suessi kanali, Madagaskaril. Mitte kõik laevad said kanali läbi liikuda, selle pärast pidi eskaader jagunema. Teel tehti mitu peatust söe, toidu ja laskemoona saamiseks. Pikemates peatustes viidi läbi erinevaid harjutusi tulistamises ja manööverdamises. Madagaskaril ootas teade, mis muutis eskaadri esialgseid plaane. Saadud informatsiooni järgi, 20. detsembril 1904 langes Port Arthur, mille reidil uputati esimese Vaikse ookeani eskaadri jäänuid laevu. Selles olukorras jäi Rožestvenski eskaader Jaapani ühendatud laevastiku ees üksi. Sellest hetkest alates omandas "algul teatud alusega operatsiooni plaan" lõpuks "kõik märgid ohtlikust seiklusest, mis on ette võetud sobimatute vahenditega". Esialgsed plaanid olid rikutud ja nüüd pidi otsustama kuidas edasi käituda.

Rožestvenski ei saanud avalahingus võidule lootma ning sellega seoses jäi üle kas kogu võimaliku kiirusega edasi liikuda või tunnistada kaotust ja pöörata tagasi. Selles olukorras ainuke, mida admiral võis teha, oli kiirendada edasiliikumist, lootes kui mitte edule, siis päästmisele. Peterburi käsk käskis aga Kronstadtist abiväge oodata. "Kaks korda tsaarilt Rožestvenskile adresseeritud telegrammis oli märgitud, et eskaadri eesmärk ei ole liikuda Vladivostoki, vaid haarata Jaapani meri ehk võidelda Jaapani laevastiku põhijõududega ja neid lüüa." 3.03.1905 eskaader jättis Madagaskari saart ja suundus Prantsusmaa Indohiina randade juurde. 

Lahing

14.05.1905. kohtusid vastased Tsushima väina põhjapoolsetes "väravates". Kell 13.49 tegi soomuslaeva "Knyaz Suvorov" vasakpoolsest vööritornist sihtlasu ja lahing, mida hiljem kutsuti Tsushima lahinguks, algas. Vene laevade rünnaku esimese 15 minuti jooksul said Jaapani laevad kannatada, kuid mitte uppuda. Kui jaapanlased taastasid positsioonieelise ja võime täisjõuga rünnata, polnud Vene eskaadril enam võiduvõimalust.

Lahingu käigus kaotasid eskaadrid üksteist mitu korda silmist. Öö saabudes eemaldas Togo peaaegu kõik oma laevad lahingust välja, jättes tegutsema peamiselt hävitajad. Öösel lagunes Vene laevade rivi. Mõned laevadest uputati ükshaaval. Järgmisel päeval, 15.05.1905 ellujäänud laevad olid kas sunnitud alla andma, uputatud nende oma meeskonna poolt, jaapanlastega võetud või hävitatud. Vaid kolm laeva suutsid täita Rožestvenski käsu minna Vladivostoki.

Kaotuse põhjused

Kui saadi teade Port Arturi langemisest ja oli vaja otsustada, mida peaks eskaader edasi tegema, jäi üle loota Peterburis oleva ülemuse mõistusele, kuid seal ei tahtnud keegi olukorda reaalselt näha. Juhtunu õiget hindamist takistasid "igavesed ja muutumatud" põhimõtted, mis olid välja kujunenud purjelaevade aegadel . Keegi ei julgenud anda korraldust eskaadri tagasikutsumiseks.

Põhjuseks oli ka vaenlase alahindamine, tegelikust ohust selge ettekujutuse puudumine, liialdatud arvamus Vene vägede võitmatusest ja üleüldse sõja varajase lõpu ootus, mis lõi saatuslike pettekujutluste õhkkonna.

Teise Vaikse ookeani eskaadri koosseis ja ülesehitus oli ka üheks kaotuse põhjuseks. Eskaadri laevad olid erineva relvastusega, eri tüüpi kaitsega ja manööverdusvõimega. Uute laevade omadused langesid ehitusdefektide tõttu ning ülejäänud laevad olid vananenud konstruktsiooniga. Enne Läänemerelt lahkumist ei liikunud eskaader täies koosseisus kordagi ja ainult eraldiseisvad laevasalgad tegid mitu ühisretke. Seetõttu oli ühise manööverdamise praktika ebapiisav. Retke alguses loodud eskaadri organisatsioon muutus mitu korda ja sai lõpliku vormi pärast Indohiina rannikult lahkumist. See kõik ei saanud jätta mõjutamata laevameeskondade väljaõpet ning ülemate ja meeskonna suhteid. Lipulaevade spetsialistide töös koordineerimine puudus ja igaüks töötas omaette, saades juhiseid otse admiralilt. Seega ei olnud eskaadri operatsiooniteatrisse sisenemisel piisavat lahinguväljaõpet ja korralikku korraldust. Eskaadri isikkoosseis saabus suuremas osas laevadele suvel 1904 aastal. Ei ohvitseritel ega meeskonnal ei olnud piisavalt aega, et oma uusi laevu hästi tundma õppima. Laevadel oli palju neid, kes alles lõpetasid merekooli, reservidest mehed ning mõned neist, kes varem olid kaubalaevadel. Esimestel ei olnud piisavalt sõjalist kogemust, teised nõudsid teadmiste värskendamist ja uuendamist, kolmandatel ei olnud sõjalist väljaõpet.

Vene laevastiku relvastus mängis suurt rolli. Vene mürsudel oli kõrge soomustläbistatavus ainult lühikestel vahemaadel - mitte rohkem kui 15-20 kaabeltau, ja pikkadel vahemaadel oli neil väikese massi tõttu nõrk hävitav mõju. Erinevalt venelastest ei olnud Jaapani mürsul soomustläbitatavus suurendatud. Jaapani insenerid on tuginenud lõhkelaengu fugasstoimele. Jaapani mürsud ei purunenud mitte ainult tahke objekti tabamisel, vaid ka veega kokkupuutumisest ning eraldasid musta suitsu, palju kilde ja tõstasid üles tohutu veesamba. Soomustamata pindu tabades tungis Vene mürsk mõlemad pardad otse läbi, ilma et oleks jõudnud plahvatada. Saatusliku rolli mängis ka mürskudes leiduvate lõhkeainete erinev keemiline koostis. Vene mürskudes kasutatud püroksüliini toime oli palju nõrgem kui pikriinhappel (shimoos) Jaapani omas. Vene 12-tolline mürsk sisaldas viisteist naela püroksüliini, Jaapani sama tüüpi mürsk sada viis naela shimoosi. Vene mürskude tekitatud kahju oli minimaalne.

Viited

• Jüri Kotšinev. "Ma ei tahtnud kurvastada keisrit". - Horisont 4/2017, lk 54