Krimmi sõda

sõda Venemaa ja Osmani Impeeriumi vahel

Krimmi sõda (Venemaal ka Idasõda ehk Восточная война, türgi keeles Kırım Savaşı) ehk Kümnes Vene-Türgi sõda oli oktoobrist 1853 kuni märtsini 1856 kestnud sõda, mille Venemaa keisririik kaotas Prantsusmaa, Suurbritannia, Osmanite riigi ja Piemonte-Sardiinia liidule. Ka neutraalseks jäänud Austria keisririik etendas sõjas olulist osa.

Krimmi sõda
Toimumisaeg 16. oktoober 1853 – 30. märts 1856
Toimumiskoht Krimmi poolsaar, Must meri, Valge meri, Balkani poolsaar, Kaukaasia
Tulemus liitlasvägede võit, 1856. aasta Pariisi rahulepingu kohaselt ei tohtinud Venemaa luua Mustal merel sõjalaevastikku ning Osmanite riigi provintsid Moldova vürstiriik ja Valahhia vürstiriik said suuresti autonoomseteks. Sõja tulemusena saavutasid Osmanite riigi kristlased parema seisundi ja õigeusklikud said kontrolli vaidlusaluste kirikute üle
Osalised

Jõudude suurus
Kokku: ~603 132 Kokku: ~889 000[1]
  • 880 000
  • 1000 kreeka leegionäri
Kaotused
Kokku: ~223 513
  • 45 400[1]
    • 10 100 lahingus langenut, 10 800 haavadesse surnut, 24 500 haigustesse surnut
  • 135 485[1]
    • 8490 lahingus langenut, 11 750 haavadesse surnut, 75 375 haigustesse surnut, 39 870 haavatut
  • 40 462[1]
    • 2755 lahingus langenut, 1847 haavadesse surnut, 17 580 haigustesse surnut, 18 280 haavatut
  • 2166[1]
    • 28 lahingus langenut, 2138 haigustesse surnut
Kokku ~530 125[1]
 See artikkel räägib sõjast Venemaa ja liitlasriikide vahel 1853-1856; Krimmi kriisi kohta Ukraina ja Venemaa vahel 2014. aastal loe artiklist Krimmi kriis.

Sõja ajend oli kristlaste õiguslik olukord toona Osmanitele kuulunud pühal maal. Prantsusmaa toetas katoliiklasi, Venemaa õigeusklikke. Pikas perspektiivis olid põhjused Osmanite riigi nõrgenemine ning Prantsusmaa ja Suurbritannia soovimatus teha Venemaale rohkem järeleandmisi. Krimmi sõda kuulub pikka Vene-Türgi sõdade ritta, mis algas 16. sajandil ning lõppes Esimese maailmasõjaga.

Suurem osa relvakonfliktidest kulges Mustal merel ja Krimmi poolsaarel, kuid väiksemaid lahingutegevusi toimus ka Läänemerel[2], Anatoolias, Kaukaasias, Valgel merel ja Vaiksel ookeanil. 1853. aastal alustasid Venemaa ja Osmanite riik sõda Venemaa rolli pärast õigeusklike eestkostjana ning Venemaa purustas Sinopes Osmanite laevastiku. 1854. aastal astusid sõtta Prantsusmaa ja Suurbritannia, püüdes peatada Venemaa pealetungi. Vene kindluslinn Sevastopol pidas piiramisele vastu enam kui aasta. Pärast Sevastopoli langemist algasid rahuläbirääkimised ning rahu sõlmiti 1856. aasta märtsis Pariisis.

Lepingu kohaselt ei tohtinud Venemaa luua Mustal merel sõjalaevastikku ning Osmanite provintsid Moldova ja Valahhia said suure autonoomia. Sõja tulemusena saavutasid Osmanite riigi kristlased parema seisundi ja õigeusklikud said kontrolli vaidlusaluste kirikute üle. Venemaal algatati aga laiaulatuslikud reformid ning toimus ulatuslik demilitariseerimine. Sõjategevuse tõttu toimunud rahvasterände ja tekkinud rahvuslike liikumiste mõju oli tunda Ukrainas, Moldovas, Bulgaarias, Rumeenias, Kreekas, Türgis, Krimmis, Armeenias, Gruusias ja kogu Kaukaasias.

Krimmi sõda on läinud ajalukku mõlema poole suurte diplomaatiliste, logistiliste, meditsiiniliste ja taktikaliste vigade poolest. Sõjast on tuntud ka hulk meedikuid, näiteks tänapäevase õenduse loojad Florence Nightingale ja Mary Seacole Briti poolel ning välikirurgia edendaja Nikolai Pirogov Vene poolel. Samuti oli see üks esimesi tänapäevaseid sõdu, kus kasutati laialdaselt raudteid ja telegraafi ja mis leidis laiaulatuslikku kajastust trükimeedias ja fotograafias; tuntud on The Timesi korrespondendi William Russelli ja fotograafi Roger Fentoni töö. Kajastust parandasid tehnilised uuendused: 1854. aasta talvel laiendasid prantslased Musta mere rannikuni telegraafivõrgu ning 1855. aasta aprillis ühendasid britid Krimmi poolsaare muu maailmaga veealuse kaabli abil. Uudiste kiire levik mõjutas avalikku arvamust ja viis valitsusevahetuseni Suurbritannias.

Inimkaotused

muuda
 
Haavatud Balaklava sadamas äravedu ootamas

Vene pool kaotas sõjas kokku ligikaudu 530 125 võitlejat.

Türgi kaotas 45 400 meest, neist 10 100 lahingutes langenutena ja 35 300 vigastuste või haiguste tagajärjel surnutena. Prantsusmaa kaotused olid kokku 135 485 mees, nende hulgas 8490 lahingus langenut, 39 870 haavatut ning 87 125 haavadesse ja haigustesse surnut. Suurbritannia väed kaotasid sõjas 40 462 meest, kellest 2755 langes lahingus, 18 280 sai haavata ning 19 427 suri haavadesse või haigustesse.

Vaata ka

muuda

Viited

muuda
  1. 1,00 1,01 1,02 1,03 1,04 1,05 1,06 1,07 1,08 1,09 Clodfelter 2017, lk 180.
  2. Krimmi sõda Läänemerel Hanno Ojalo sõjaajaloolane, ajakiri Sõdur 4/2023

Kirjandus

muuda
  • Clodfelter, M. (2017). Warfare and Armed Conflicts: A Statistical Encyclopedia of Casualty and Other Figures, 1492-2015 (4th ed.). Jefferson, North Carolina: McFarland. ISBN 978-0786474707.