Sevastopol
|
See artikkel räägib linnast; ristleja kohta vaata artiklit Sevastopol (laev). |
Sevastopol (eesti keeles varem Sevastoopol) on de jure keskalluvusega linn (1. järgu haldusüksus) Ukrainas Krimmi poolsaarel, Musta mere rannikul.
| Sevastopol | |||||||
|---|---|---|---|---|---|---|---|
| |||||||
      | |||||||
| Pindala: 1079 km² | |||||||
Elanikke: 485 386 (2022)[1]  | |||||||
| Koordinaadid: 44° 36′ N, 33° 31′ E | |||||||
  | |||||||
De facto on Sevastopol ajavahemikus 27. veebruar – 21. märts 2014 Venemaa Föderatsiooni poolt õigusvastaselt okupeeritud ja annekteeritud Ukraina territoorium (vt 2014. aasta Krimmi kriis).
Sevastopolis paiknes enne anneksiooni Ukraina mereväe peakorter ja mereväebaas. Seal asus ja asub ka praegu Venemaa Musta mere laevastiku peakorter ja mereväebaas. 2010. aastal sõlmitud kokkuleppe kohaselt pidi baas jääma Venemaa käsutusse 2042. aastani.
Sevastopolis asub eesti skulptori Amandus Adamsoni Uputatud laevade monument, mida on kujutatud ka linna vapil ja lipul.
Ukraina 2001. aasta rahvaloenduse andmetel oli Sevastopoli elanikest venelasi 71,6%, ukrainlasi 22,4%, valgevenelasi 1,6%, tatarlasi 0,7%, krimmitatarlasi 0,5%, armeenlasi 0,3% ja juute 0,3%. Vene keelt räägib emakeelena 90,6%, ukraina keelt 6,8% elanikke.[2]
-
Memoriaal "Madrus ja Sõdur" Sevastopolis -
Uputatud laevade monument Sevastopolis
Ajalugu
muudaPraeguse linna alal oli antiikajal Hersonesos rajati aastail 422–421 eKr. See oli algul demokraatlik, kuid alates 1. sajandist aristokraatlik orjanduslik vabariik.
Esimesed Vene laevad jõudsid Ahtiari sadamasse 1782. aastal ning 1784. aastal asutati Katariina II ukaasiga Sevastopoli linn.[3]
Krimmi sõja ajal linn purustati. Prantsusmaa ja Suurbritannia piirasid kindluslinna, mis pidas piiramisele vastu enam kui aasta. Pärast Sevastopoli langemist algasid rahuläbirääkimised ning rahu sõlmiti 1856. aasta märtsis. 1897.aastal taastati admiraliteet.
18. oktoobril 1921 loodi Autonoomne Krimmi Nõukogude Sotsialistlik Vabariik (1929. aastast Krimmi ANSV) Vene SFNV koosseisus. Krimmitatarlased said autonoomia ning krimmitatari keel sai Krimmis vene keele kõrval ametliku staatuse.
Aastatel 1941–1944 okupeerisid Krimmi Saksamaa ja Rumeenia. Pärast okupatsiooni lõppemist küüditas Stalini režiim krimmitatarlased 18. mail Usbeki NSV kõrbealadele ja mujale, 26. juunil küüditati Krimmist ka armeenlased, bulgaarlased ja kreeklased.
1945. aastal tühistati krimmitatarlaste autonoomia, Krimmi ANSV-st sai Krimmi oblast.
1948. aastal eraldati Sevastopol Krimmi oblastist, Sevastopolist sai Vene NFSV keskalluvusega linn.
19. veebruaril 1954 anti Krimmi oblast üle Ukrainale. Koos Krimmi oblastiga sai Ukraina NSV faktiliselt ka Sevastopoli linna, mis juriidiliselt siiski kinnitamist pole leidnud.
1978. aastal võeti vastu Ukraina NSV uus põhiseadus, mille kohaselt Sevastopolist sai Ukraina NSV keskalluvusega linn.
2014. aasta veebruari lõpust ei allunud Sevastopol Kiievile. Kriis algas pärast Ukraina presidendi Viktor Janukovõtši põgenemist, tema ametist tagandamist Ukraina Ülemraada poolt ning valitsuse vahetumist üleminekuvalitsusega. Krimmis puhkesid meeleavaldused. Tänavatele tulid inimesed, kes olid vastu võimuvahetusele Kiievis ning soovisid lähedasemaid sidemeid Venemaaga. Seevastu Krimmi tatarlased ja ukrainlased avaldasid meelt Kiievi uue võimu toetuseks. Venemaa suurendas Ukraina valitsuse nõusolekuta varjatult oma sõjavägede kohalolekut Krimmi poolsaarel. Kasutades oma eraldusmärkideta sõdureid (vt Rohelised mehikesed) ja relvastades kohalikke võitlejaid, võttis Venemaa oma kontrolli alla valdava osa poolsaarel asuvatest sõjaväeobjektidest ja administratiivhoonetest. 28. veebruaril hõivati Simferopoli ja Sevastopoli lennujaam ning hävitati telekommunikatsiooni- ja internetiside Krimmi ja ülejäänud Ukraina vahel. 16. märtsil korraldas Krimmi Vabariigi Ülemnõukogu ebaseadusliku referendumi Krimmi poolsaare saatuse üle.[4] 20. märtsil kiitis Venemaa Riigiduuma heaks Sevastopoli liitumise Venemaa Föderatsiooniga föderaalalluvusega linnana. ÜRO ja enamik maailma riike seda ei tunnista.