Vikipeedia

Tšerkessia

piirkond Põhja-Kaukaasias

Tšerkessia [a] [1] [2] oli riik ja ajalooline piirkond Põhja-Kaukaasias, Musta mere kirdekaldal. [3] Vene Keisririik vallutas selle Vene-Tšerkessi sõja (1763–1864) ajal, pärast mida 90% Tšerkessia elanikest pagendati piirkonnast või tapeti tšerkesside genotsiidi käigus. [4] [5][6][7][8]

Tšerkessia
Адыгэ Хэку (Adõgee)

7. saj pKr – 1864
Tšerkessia
Valitsusvorm Konföderatsioon-monarhia
Pealinn Sotši
Religioon Islam (1600–1864)
Pindala 82 000 ruutkilomeetrit
Rahvaarv u. 1 625 000
Riigikeeled Abhaasi-adõgee keeled
Deviis "Au ennem elu" (Псэм ипэ напэ, Psem ipe nape)
Eelnev Järgnev
Zichia Vene Keisririik
Ida-Tšerkessia printsid
Tšerkesside Konföderatsiooni presidendid

Keskajal valitses Tšerkessiat nominaalselt valitud suurvürst, kuid vürstiriigid ja hõimud olid väga suure autonoomsusega. 18.-19. sajandil hakkas kujunema keskvalitsus. Tšerkessid domineerisid varakeskajal ja antiikajal ka Kubani jõe põhjaosas, kuid Mongoli impeeriumi, Kuldhordi ja Krimmi khaaniriigi rüüsteretkede tõttu tõmbusid nad Kubanist lõunasse ja nende vähendatud piirid ulatusid Tamani poolsaarest Põhja-Osseetiani. Keskajal alistasid tšerkessid naabruses asuvad karatšaid, balkaarid ja osseedid. [1]

Õiguslikult ja rahvusvaheliselt nägi 1739. aasta Belgradi leping Austria ja Türgi vahel ette Ida-Tšerkassia (Kabarda) iseseisvuse tunnustamise. Seda tunnustasid nii Vene impeerium kui ka Osmanite impeerium ning tolleaegsed suurriigid olid lepingu tunnistajaks. Ajavahemikul 1814–1815 toimunud Viini kongress nägi ette ka Tšerkessia iseseisvuse tunnustamist. 1837. aastal saatsid tšerkesside juhid Euroopa riikidele kirju, milles taotlesid iseseisvuse seaduslikku tunnustamist. Pärast seda tunnustas Ühendkuningriik Tšerkessiat. [9][10] Kuid Vene-Tšerkessi sõja ajal ei tunnustanud Vene impeerium Tšerkessiat iseseisva piirkonnana ja käsitles seda kui mässuliste okupatsiooni all olevat Venemaa maad, vaatamata sellele, et tal ei olnud piirkonna üle kontrolli ega omandit. [11] Vene kindralid viitasid tšerkessidele mitte nende etnilise nimega, vaid kui "mägilased", "bandiidid" ja "mäesaast". [11][12]

Kuigi Tšerkessia on tšerkesside algne kodumaa, elab enamik tšerkessidest pärast tšerkesside genotsiidi paguluses. [13][14][15][16]

Etümoloogia muuda

Sõnad Tšerkessia ja tšerkessid on eksonüümid, mis on latiniseeritud sõnast Cherkess, mille päritolu on vaieldav. [17][18] Üks seisukoht on, et selle tüvi pärineb turgi keeltest ja see termin tähendab "peahakkijaid" või "sõdalaste tapjaid", mis annavad tunnistust tšerkesside edukatest lahingutest. [19] On neid, kes väidavad, et termin pärineb mongoli keelest Jerkes, mis tähendab "seda, kes blokeerib tee". [20][21] Mõned usuvad, et see pärineb piirkonna vanakreekakeelsest nimest Siraces. Teise vaate kohaselt on selle pärit pärsia keelest.

Kaukaasiale geograafiliselt lähedastes keeletes kandis Tšerkessia põlisrahvas algselt teisi nimetusi, kuid vene mõjul on need nimed kõnekeelest kadunud.

Tšerkessid ise ei kasuta terminit "Tšerkessia" ja viitavad oma riigile kui Адыгэ Хэку (Adıgə Xəku) või Aдыгэ (Adõgee).

Riigi teine ajalooline nimi oli Zichia (Zyx või Zygii), keda Vana-Kreeka intellektuaal Strabon kirjeldas Kolhethist põhja pool asuva rahvana. [22]

Geograafia muuda

 
Tšerkessia 1856. aastal

Tšerkessia asus Ida-Euroopas, Lääne-Aasia põhjaosas Musta mere kirderannikul. Enne Kaukaasia vallutamist venelaste poolt (1763–1864) hõlmas see Kaukaasia loodepiirkonna kogu viljakat platood ja steppi, mille elanike arv oli hinnanguliselt miljon.

Tšerkessia ajalooline territoorium ulatus Tamani poolsaarest läänes kuni Mozdoki linnani tänapäeva Põhja-Osseetias idas. Ajalooliselt hõlmas Tšerkessia tänapäeva Krasnodari krai lõunapoolset poolt, Adõgee Vabariiki, Karatšai-Tšerkessiat, Kabardi-Balkaariat ning osi Põhja-Osseetiast ja Stavropoli kraist, mida piiras põhjas Kubani jõgi, mis eraldas seda Vene Impeeriumist.


Paljud tšerkessid peavad Sotšit oma traditsiooniliseks pealinnaks. [23] Tšerkesside sõnul ehitati 2014. aasta taliolümpiaküla tšerkesside ühishaudade, mis pärinesid 1864. aastast, tšerkesside genotsiidist. [24]

Omariiklus ja poliitika muuda

Tšerkessia Suurvürst muuda

Aastatel 1427–1453 vallutas Inal Suur kõik tšerkessi vürstiriigid ja kuulutas end Tšerkessia suurvürstiks. Pärast tema surma jagunes Tšerkessia uuesti.[25]

Tšerkessia mõjukad vürstid kohtusid regulaarselt, et valida enda seast suurvürst, ainsaks tingimuseks oli, et tiitlit taotlev prints suudab tõestada sugulust Inal Suurega. Välisvaatlejate silmis oli suurvürst tšerkesside kuningas. [26] Hõimud olid aga suuresti autonoomsed ja tiitel oli enamasti sümboolne. Aastal 1237 külastasid dominikaani mungad Richard ja Julian Ungari saatkonna koosseisus Tamani poolsaarel asuvat Matrega linna, tolleaegset Tšerkessia pealinna. Matregas sai saatkond suurvürstilt hea vastuvõtu osaliseks. [27]

14. ja 15. sajandi Itaalia dokumendid Kaffa konsuli ja Tšerkessia suhte kohta viitavad selgelt Tšerkessia valitseja erilisele staatusele. See staatus võimaldas Tšerkessia suurvürstil paavstiga kirjavahetust pidada. Paavst Johannes XXII 1333. aastast pärinevas kirjas, mis oli adresseeritud Zichia (Tšerkessia) suurvürstile Verzachtile, tänas Rooma paavst valitsejat usinuse eest katoliku usu tutvustamisel oma alamate seas. Verzachti võimustaatus oli nii kõrge, et tema eeskujul võtsid mitmed tšerkessi vürstid üle katoliikluse. [28]

Konföderatsioon muuda

Tšerkessia koosnes traditsiooniliselt enam kui tosinast vürstiriigist. Mõned neist vürstiriikidest jagunesid suurteks ja arvukateks feodaalvaldusteks, millest paljud olid vürstide omanduses ja mida iseloomustas poliitilise staatuse stabiilsus. Tšerkessi riik oli liitriik, mis koosnes neljast valitsemistasandist: külanõukogu (чылэ хасэ, koosneb külavanematest ja aadlikest), piirkonnanõukogu (koosneb seitsme naaberkülanõukogu esindajatest), regiooninõukogu (шъолъыр хасэ, moodustatud naaberpiirkonnanõukogudest), rahvakogu (лъэпкъ зэфэс, kus igal volikogul oli oma esindaja). Keskvalitsus tekkis 1800. aastate keskel. Enne seda oli suurvürsti roll enamasti sümboolne.

1807. aastal kuulutas Shuwpagwe Qalawebateqo end tšerkesside konföderatsiooni juhiks ja jagas Tšerkessia 12 suuremaks piirkonnaks. [29][30][31][32] 1827. aastal kuulutas Ismail Berzeg ametlikult välja tšerkessi hõimude sõjalise konföderatsiooni ja ühendas 1839. aastaks olulise osa Tšerkessiast oma kontrolli alla. [33][34] 1839. aastal kuulutasid tšerkessid Bighuqali (Anapa) oma uueks pealinnaks ja Hawduqo Mansur kuulutati tšerkesside konföderatsiooni uueks juhiks. Seda tiitlit hoidis ta kuni oma surmani.[35][36][34] 1848. aastal oli Tšerkessia juht Muhammad Amin.[37][38][39] Saanud teada sõdalasest õpetlase saabumisest, kolisid tuhanded pered Abdzakhi piirkonda, et ennast tema võimu alla anda. [40] Pärast Amini lahkumist asus võimule Seferbiy Zaneqo, kes aga järgmisel aastal suri.

Juunis 1860 moodustati tšerkesside esindajate kongressil parlament kui Tšerkessia kõrgeim seadusandlik organ. Parlament loodi [41][42][43] pealinnas Sotšis 13. juunil 1860 ja Qerandiqo Berzeg valiti parlamendi ja Tšerkessia juhiks. [44][45]

Armee muuda

Tšerkessia elas sajandeid väliste sissetungide ohu all, nii et kogu tšerkesside eluviis oli militariseeritud.[46]

Tšerkessia arendas välja niinimetatud "sõdalaskultuuri". Auväärne võitlus oli selle kultuuri suur osa, vaenutegevuse ajal peeti rangelt vastuvõetamatuks isegi vaenlaste kodude või saagi, eriti leiva, põletamist ja röövimist. Hukkunud kaaslaste surnukehade lahinguväljale jätmist peeti lubamatuks. Elusalt vaenlase kätte langemist peeti Tšerkessias suureks häbiplekiks, nii et hiljem Tšerkessias võidelnud Vene ohvitserid märkisid, et tšerkessi vangi võtmine õnnestus väga harva, sest nad tegid tavaliselt enesetapu.

Vene armee võttis pärast Tšerkessiasse sissetungi ja tšerkesside genotsiidi kasutusele hulga tšerkessi sõjaväe asju – sealhulgas relvad (šaška, tšerkessi saablid, pistodad), tšerkessi sadulad, tšerkessi hobused ja isegi vormirõivad (tšerkeska, burka). [46]

Teadaolevad iidsed ja keskaegsed valitsejad muuda

Piirkonna teadaolevate valitsejate hulka kuuluvad:

  • 400–383 eKr: Hekaktaios [47]
  • 383–355 eKr: Oktamasades
  • 100ndad: Stachemfak
  • 400ndad: Dawiy [48]
  • 500ndad: Bakhsan Dawiqo [48]
  • 700.–800. aastad: Lawristan [49] [50]
  • 800.–900. aastad: Weche [51]
  • 900ndad: Hapach [52] [53]
  • 900–1022: Rededya [54] [55]
  • 1200ndad: Abdunkhan
  • 1200–1237: Tuqar [56] [57] [58]
  • 1237–1239: Tuqbash [59]
  • 1300. aastad: Verzacht [60]
  • 1427–1453: Inal Suur
  • 1470. aastad: Petrezok [61] [62]
  • 1530–1542: Kansavuk [63]

Ajalugu muuda

Türgi natsionalistlikud rühmitused ja tänapäeva pan-turkismi pooldajad on väitnud, et tšerkessid on türgi päritolu, kuid selle väite toetuseks ei ole avaldatud ühtegi teaduslikku tõendit ning etnilised tšerkessid on seda tugevalt eitanud. [64] Tšerkessi keel ei jaga türgi keelega märkimisväärseid sarnasusi, välja arvatud laenatud sõnad. Erinevate ajaloolaste arvates lükkab tšerkesside pärinemine sindi-meoodi (või maeoti) hõimudest ümber väite, et tšerkessid on türgi etnilist päritolu. [65]

Antiikajastu muuda

Maikopi tsivilisatsioon muuda

Miyekvapi (Maikopi) tsivilisatsioon loodi 3000. aastal eKr. Tšerkesse nimetati iidsetel aegadel mitme nimetusega (nt "Kerket" ja "Sucha"). [66] Aastal 1200 eKr võitlesid tšerkessid koos hetidega egiptlaste vastu. [66]

Sindica muuda

 
Rekonstrueeritud kujutis Sindi hõbemündist [67], mis avastati Tšerkessias [68]

Sindica riik asutati umbes 500. aastal eKr. Sel perioodil elasid Tšerkessias kreeklased ja sindi-meoodi (maeoti) hõimud. Kreeka luuletaja Hipponaks, kes elas 5. sajandil eKr, ja Herodotos mainisid hiljem sinde. Strabo mainib ka Sindica linna, mis asus Musta mere rannikul. Teave Sindica kohta pärineb Kreeka dokumentidest ja arheoloogilistest leidudest,[68] kuid üksikasjade kohta on teada vähe. Pole täpselt teada, millal Sindica riik loodi, kuid teada on, et sindlastel olid kreeklastega riigi- ja kaubandussuhtes enne Kreeka kolooniate asutamist Musta mere rannikul. Samuti on teada, et Sindica kuningriik oli aktiivne kaubanduspiirkond, kus elas palju kunstnikke ja kaupmehi.[68][69] [70][71][72][73]

Keskaeg muuda

Kõige üksikasjalikuma kirjelduse keskaegsest Tšerkessiast tegi Johannes de Galonifontibus aastal 1404. [1] Tema kirjutisest järeldub, et 14. ja 15. sajandi vahetusel laiendas Tšerkessia oma piire põhja poole kuni Doni suudmeni ning ta märgib, et "Tana linn ja sadam asuvad samas riigis Ülem-Tšerkassias, Doni jõel, mis eraldab Euroopat Aasiast." [1]

Feodalism hakkas tšerkessides tekkima 4. sajandil. Armeenia, kreeklaste ja Bütsantsi mõjul levis kristlus 3.–5. sajandil pKr kogu Kaukaasias.[74] [75] Sel perioodil hakkasid tšerkessid (tollal viidatud kui kassogid)[76] kristlust rahvusliku religioonina omaks võtma, kuid ei hüljanud kõiki oma põliseid usulisi tõekspidamisi. Tšerkessid asutasid palju riike, kuid ei suutnud saavutada poliitilist ühtsust. Umbes aastast 400 pKr hakkasid mitmed sissetungijad ründama tšerkesside maid. Kõigepealt vallutasid need bulgaarid. Pärast Khazari riigi lagunemist integreeriti adõgee rahvas umbes 1. aastatuhande lõpul pKr Alaania kuningriiki. 10. ja 13. sajandi vahel oli adõgee tšerkessi rahvas Gruusia mõjuvõimu all.

Aastal 1382 võtsid Tšerkessiast pärit mamelukid Mamelukkide riigi trooni ja asutasid Burji dünastia. 1223. aastal Kaukaasiasse tungima hakanud mongolid hävitasid osa tšerkessidest ja enamiku alaanidest. Tšerkessid, kes kaotasid suurema osa oma maadest järgnenud Kuldhordi rünnakute käigus, pidid taanduma Kubani jõe tagusele alale. 1395. aastal pidasid tšerkessid Timuri vastu mitmeid sõdu ja kuigi tšerkessid võitsid,[77] rüüstas Timur Tšerkessiat.[78]

Kuningas Inal Suur muuda

Inalit kutsuvad tšerkessid ja abhaasid "vürstide vürstiks", kuna ta ühendas kõik tšerkessi hõimud ja rajas Tšerkessi riigi. Levinud arvamuse kohaselt on Inal Kabardi, Besleney, Chemguy ja Hatuqwai printside esivanem.

Inal, kes 1400. aastatel[79] omas Tamani poolsaarel maad, asutas valdavalt khegaykide hõimust koosneva armee ja teatas, et tema eesmärk on ühendada tšerkessid, [80] kes olid tol ajal jagatud paljudeks vürstiriikideks, ühtseks riigiks ja pärast omaenda vürstiriigi väljakuulutamist vallutas ta ükshaaval kogu Tšerkessia.[81]

Tšerkessi aadlikud ja vürstid püüdsid takistada Inali võimuletulekut, kuid lahingus Msimta jõe lähedal said 30 tšerkessi vürsti Inali ja tema toetajate käest lüüa. Kümme neist hukati, ülejäänud kakskümmend andsid truudusvande ja ühinesid Inali uue riigi jõududega.[82] Inal, kes valitses Lääne-Tšerkessiat, võttis 1434. aastal enda kontrolli ka Kabarda piirkonnana tuntud Ida-Tšerkessia ja ajas 1438. aastal tšerkessi maadel olevad krimmitatari hõimud Kubani jõest põhja poole[77].

Kuigi ta ühendas tšerkessid, soovis Inal siiski kaasata oma riiki ka abhaase. Abhaasia dünastiad Chachba ja Achba teatasid, et astuvad võimalikus sõjas Inali poolele. Abhaasia sõja võitnud Inal vallutas ametlikult Põhja-Abhaasia ja abhaasid tunnustasid Inali ülemvõimu.[77][83] [82] [84] [85] Üks tähtedest Abhaasia lipul tähistab Inali.

Inal jagas 1453. aastal oma maad poegade ja lastelaste vahel ning suri 1458. aastal. Pärast seda rajati tšerkessi hõimuvürstiriigid. Mõned neist on Chemguy, mille asutas Temruk; Besleney, mille asutas Beslan; Kabardia, mille asutas Qabard ja Shapsug, mille asutas Zanoko.

Abhaaslaste väite kohaselt suri Inal Põhja-Abhaasias. [86] Kuigi enamik allikaid viitab sellele teooriale, on piirkonnas tehtud uuringud ja otsingud näidanud, et Inali hauda seal pole. [87] Vene maadeuurija ja arheoloogi Jevgeni Dimitrievitš Felitsini sõnul ei asu Inali haud Abhaasias. 1882. aastal avaldatud kaardil on Felitsin asetanud tema haua Ispravnaja piirkonda Karatšai-Tšerkessias, mitte Abhaasias. [87] [88]

15. sajandi lõpus kirjeldas Tšerkessiat ja selle elanikke üksikasjalikult Genova rändur ja etnograaf Giorgio Interiano.

Kanzhal muuda

1708. aastal maksid tšerkessid Osmanite sultanile suure andami, et takistada tatari rüüsteretki, kuid sultan ei täitnud oma kohustust ja tatarlased ründasid Tšerkessia keskosa, röövides kõik, mis võimalik.[89] Sel põhjusel teatasid kabardi tšerkessid, et nad ei anna enam kunagi andameid Krimmi khaanile ja Osmani sultanile. Osmanid saatsid oma vähemalt 20 000-mehelise armee[90] Kabardiasse Krimmi khaani Kaplan-Girey juhtimisel Tšerkessiat vallutama ja käskisid tal andamit koguda.[91] [92] Osmanid ootasid kerget võitu kabardide vastu, kuid tšerkessid võitsid Kazaniko Jabaghi strateegia tõttu.[89][93][94][95][96][97]

Türgi-Krimmi armee hävitati üleöö täielikult. Krimmi khaan Kaplan-Giray suutis vaevu eluga pääseda, jättes maha oma venna, poja, telgid ja isiklikud asjad.[89]

Vene-Tšerkessi sõda muuda

1714. aastal alustas Peeter I Kaukaasia okupeerimise planeerimist. Kuigi ta ei suutnud plaani ellu viia, pani ta paika okupatsiooni toimumiseks poliitilise ja ideoloogilise aluse. Seda plaani asus hiljem ellu viima Katariina II. Vene armee paigutati Tereki jõe kallastele.[98]

Vene sõjavägi püüdis kehtestada oma autoriteeti, ehitades mitmeid kindlusi, kuid need kindlused said omakorda uuteks rüüsteretkede sihtmärkideks.[99] Jermolovi ajal hakkas Venemaa sõjavägi kasutama haarangute eest ebaproportsionaalse kättemaksu strateegiat (põletatud maa taktikat). Vene väed hävitasid kättemaksuks külad, kus arvati end varjavat vastupanuvõitlejad, ning kasutasid mõrvu, inimrööve ja tervete perekondade hukkamist. Kuna vastupanu toetus toidu hankimisel sümpaatsetele küladele, hävitasid Vene sõjaväelased süstemaatiliselt ka saaki ja kariloomi ning tapsid tšerkessi tsiviilelanikke. [100][101] Tšerkessid vastasid, luues hõimuliidu, mis hõlmas kõiki piirkonna hõime.[101] 1840. aastal hindas Karl Friedrich Neumann tšerkessidest ohvrite arvuks umbes poolteist miljonit.[102] Mõned allikad väidavad, et sajad tuhanded teised surid väljarände ajal.[103] Mitmed ajaloolased kasutavad Vene tegevuse tagajärgede kohta selles piirkonnas väljendit "Tšerkessi veresaunad".[104][105]

Tšerkessid asutasid 25. juunil 1861 pealinnas Shashes (Sotšis) Suure Vabaduse Assamblee, mille juhiks määrati Haji Qerandiqo Berzedj. See assamblee palus abi Euroopalt,[106] väites, et nad on peagi sunnitud pagendusse. Kuid enne tulemuse saavutamist tungis Vene kindral Koljobakin Sotši ja hävitas parlamendi.[107][106]

1864. aasta mais toimus viimane lahing tšerkessi 20 000 ratsanikust koosneva armee ja 100 000-mehelise Vene armee vahel. Tšerkessi sõdalased ründasid Vene armeed ja üritasid rivist läbi murda, kuid enamik tapeti Vene suurtükiväe ja jalaväe poolt.[108] Ülejäänud võitlejad jätkasid võitlust partisanidena ja said peagi lüüa. Kõik 20 000 tšerkessi ratsanikku hukkusid sõjas. 21. mai 1864 oli ametlikult sõja lõpp.[109]

Tšerkesside genotsiid muuda

 
Kaart tšerkesside väljasaatmisest Ottomani impeeriumi

Tšerkesside väljasaatmise ettepaneku ratifitseeris Venemaa valitsus ja Vene vägede viimase kampaania edenedes algas põgenike tulv.[110] Tšerkessid valmistusid vastupanuks ja hoidmaks tagasi Venemaa vägesid.[111] Tšerkessi tsiviilisikud langesid ükshaaval vene vägede sihtmärgiks, tapeti tuhandeid inimesi ning venelased hakkasid tšerkesside külasid ründama ja põletama,[101] ajades inimesi Musta mere ranniku poole.[112]

Kuigi genotsiidi peamiseks sihtmärgiks olid tšerkessid, said kannatada ka mõned abhaaside, abasiinide, tšetšeenide, osseetide ja teiste kaukaasia rahvaste[113] moslemikogukonnad. Kuigi pole täpselt teada, kui paljusid inimesi see mõjutas, on teadlased väitnud, et vähemalt 75%, 90%,[114][115] 94%,[116] või 95–97% [117] tšerkessidest langesid genotsiidi ohvriks. Arvatakse, et kabardiinide populatsioon Tšerkessias vähenes 500 000-lt 35 000-le; absahhid 260 000-lt 14 600-le; ja natukhajid 240 000 inimeselt kõigest 175 inimesele. Shapsughide hõim, mille arv oli umbes 300 000, vähendati 3000 inimeseni.

2020. aasta seisuga on Gruusia ainus riik, kes ametlikult kvalifitseerib juhtunut kui genotsiidi. Tšerkessid mälestavad hukkunuid igal aastal 21. mail (Tšerkesside leinapäev).

Rahvaarv muuda

Tšerkessia 12-st ajaloolistest vürstiriikidest kolm olid demokraatliku ja üheksa aristokraatliku valitsusvormiga. Tšerkessid jagunevad 12-ks hõimuks: abasiinid, besleneyd, bsedugsid, hatugavad, kabardid, mamghedid, natukhaid, šapsugid, temingoirid, ubükid, yegeruqwaid ja zaneid.[118]

Tänapäeval on Venemaal ajaloolistel tšerkessi aladel säilinud umbes 700 000 tšerkessi. 2010. aasta Venemaa rahvaloendusel registreeriti 718 727 tšerkessi, kellest 516 826 on kabardid, 124 835 on adõgeed, 73 184 on tšerkessid ja 3882 šapsugid.[119] Suurim tšerkesside kogukond elab Türgis (1 400 000–6 000 000). [120] Tšerkesse elab ka teistes riikides, sealhulgas Jordaanias, Süürias, Iraagis, Iraanis, Liibanonis, Serbias, Egiptuses ja Iisraelis, kuid see on tunduvalt väiksem.[121][122]

Rahvuslik religioon muuda

Tšerkesside hulgas olid järk-järgult religioonidest kõige levinumad esmalt põlisusund, seejärel kristlus ja viimasena islam.[123]

Põlisusund muuda

Tšerkesside iidsed uskumused põhinesid Xabze reeglite raames animismil ja maagial, peamine usk oli monistlik – monoteistlik. Nad sooritasid oma jumalateenistusi tantsu ja muusika saatel hiites, mida kasutati templitena. Palvelaulude ja andamitega tseremooniat juhtis vana preester. Selle eesmärk oli kaitsta vastsündinud lapsi haiguste ja kurja silma eest.[124]

Judaism muuda

Mõned tšerkessi hõimud võtsid umbes 20 tuhande juudi Tšerkessiasse asustamise mõjul 8. sajandil omaks judaismi.[124] Tšerkassia judaistid läksid hiljem üle kristlikku- või islami usku.

Kristlus muuda

Varajase kiriku traditsiooni kohaselt ilmus kristlus esmakordselt Tšerkessiasse 1. sajandil pKr apostel Andrease reiside ja jutlustamise kaudu, [125] kuid kirjalikud allikad viitavad sellele, et kreekalaste ja Bütsantsi mõju tõttu levis kristlus esmakordselt kogu Tšerkessias 3.–5. sajandil pKr.[126][127][128] Katoliku usu levik sai võimalikuks ainult koos Konstantinoopoli vallutamisega ristisõdijate poolt ja Ladina riigi loomisega. Katoliku religiooni võtsid tšerkessid omaks suurvürst Farzakhti eeskujul. Tšerkesside jaoks oli kõige olulisem isiksus kõigis kristlikes õpetustes Püha Jüri isiksus. Nad nägid temas kõigi Kaukaasias austatud vooruste kehastust. Tema nimi tšerkessi keeles on "Aushe-Gerge".

Kristlus Tšerkessias koges oma lõplikku kokkuvarisemist 18. sajandil, kui tšerkessid võtsid vastu islami. Ekspreestrid ühinesid tšerkessi aadelkonnaga ja neile anti nimi "shogene" (õpetaja), aja jooksul sai sellest nimest perekonnanimi.

Islam muuda

Aastal 815 pKr jõudis islam Tšerkessiasse kahe araabia jutlustaja, Abu Ishaqi ja Muhammad Kindi, jõupingutustega ning loodi esimene tšerkessi moslemikogukond. Väike moslemikogukond Tšerkessias on eksisteerinud juba keskajast, kuid islami laialdane omaksvõtt toimus pärast 1717. aastat [129] Reisivad sufi jutlustajad ja kasvav Venemaa sissetungi oht aitasid kiirendada islami levikut Tšerkessias. [129][130] [131] Ottomani impeeriumis hariduse saanud tšerkessi õpetlased hoogustasid islami levikut. [132]

Tšerkessi rahvuslus muuda

Vene Keisririigi ja Nõukogude Liidu võimu ajal propageeriti tšerkesside rahvus- ja hõimulõhesid, mille tulemusena hakati tšerkessi rahva eri osade kohta kasutama mitut nimetust (adõgeed, tšerkessid, kabardid, šapsugid). Samal ajal kujunes välja tšerkessi rahvuslus. Tšerkesside rahvuslus väljendub püüdes säilitada oma kultuur ja päästa oma keel väljasuremise eest, [133] [134] saavutada tšerkesside genotsiidi täielik rahvusvaheline tunnustamine, [135] [136] [137] taaselustada ülemaailmselt Adyghe Xabze, [138] [139] [140] naasta kodumaale Tšerkessiasse [141] [142] [143] [144] ja taastada lõpuks iseseisev Tšerkessia. [143] [144] [145] Samuti nimetavad tšerkessid Venemaa rahvaloendustel end tšerkessideks (adõgeedeks), et kajastada ja taaselustada tšerkesside rahvuse kontseptsiooni.

Viited muuda

  1. ↑ 1,0 1,1 1,2 1,3 де Галонифонтибус И., 1404.
  2. ↑ Хотко С. К. Садзы-джигеты.
  3. ↑ Evliya Çelebi, Seyahatnâme, II, 61–70; VII, 265–295
  4. ↑ Genel Komite, HDP (2014). "The Circassian Genocide". www.hdp.org.tr (türgi). Vaadatud 26. septembril 2020.
  5. ↑ Richmond, Walter (9. aprill 2013). The Circassian Genocide (inglise). Rutgers University Press. ISBN 978-0-8135-6069-4.
  6. ↑ Geçmişten günümüze Kafkasların trajedisi: uluslararası konferans, 21 Mayıs 2005 (türgi). Kafkas Vakfı Yayınları. 2006. ISBN 978-975-00909-0-5.
  7. ↑ "UNPO: The Circassian Genocide". unpo.org. Vaadatud 26. septembril 2020.
  8. ↑ "Tarihte Kafkasya – ismail berkok Nadir Kitap". NadirKitap (türgi). Vaadatud 26. septembril 2020.
  9. ↑ Bashqawi, Adel (15. september 2017). Circassia: Born to Be Free. Xlibris. ISBN 978-1543447644.
  10. ↑ Jaimoukha, Amjad. The Circassians: A Handbook.
  11. ↑ 11,0 11,1 Richmond, Walter (9. aprill 2013). The Circassian Genocide. Rutgers University Press. ISBN 978-0-8135-6069-4.
  12. ↑ Capobianco, Michael (13. oktoober 2012). "Blood on the Shore: The Circassian Genocide". Caucasus Forum.
  13. ↑ Richmond, Walter (2013). The Circassian Genocide. Rutgers University Press. Lk 130. ISBN 978-0813560694.
  14. ↑ Zhemukhov, Sufian (2008). "Circassian World Responses to the New Challenges" (PDF). PONARS Eurasia Policy Memo No. 54: 2. Vaadatud 8. mail 2016.
  15. ↑ Danver, Steven L. (2015). Native Peoples of the World: An Encyclopedia of Groups, Cultures and Contemporary Issues. Routledge. Lk 528. ISBN 978-1317464006.
  16. ↑ "single | The Jamestown Foundation". Jamestown. Jamestown.org. 7. mai 2013. Vaadatud 20. augustil 2013.
  17. ↑ Douglas Harper, Etymonline states: "1550s, in reference to a people people of the northern Caucasus along the Black Sea, from Circassia, Latinized from Russian Cherkesŭ, which is of unknown origin. Their name for themselves is Adighe. Their language is non-Indo-European. The race was noted for the "fine physical formation of its members, especially its women" [Century Dictionary], who were much sought by neighboring nations as concubines, etc."
  18. ↑ James Stuart Olson, et al., eds.
  19. ↑ Yamisha, Jonty.
  20. ↑ Bashqawi, Adel (15. september 2017). Circassia: Born to Be Free. Xlibris. ISBN 978-1543447644.
  21. ↑ Richmond, Walter (2013). The Circassian Genocide. Rutgers University Press. back cover. ISBN 978-0-8135-6069-4.
  22. ↑ Strabo, Geographica 11.2
  23. ↑ Home thoughts from abroad: Circassians mourn the past—and organise for the future.
  24. ↑ "Spelen zijn op massagraven". Originaali arhiivikoopia seisuga 1. mai 2014. Vaadatud 28. oktoobril 2023.
  25. ↑ "Prince Inal the Great (I): The Tomb of the Mighty Potentate Is Located in Circassia, Not Abkhazia". Amjad Jaimoukha. Circassian Voices. 2013. Originaali arhiivikoopia seisuga 4. juuni 2020.
  26. ↑ "Черкесия: черты социо-культурной идентичности". Originaali arhiivikoopia seisuga 17. oktoober 2013. Vaadatud 20. augustil 2013.
  27. ↑ De facto Ungariae Magnae a fretre  Riccardo invento tempori domini  Gregorii Noni.
  28. ↑ Atti della Societa Ligure di storia patria.
  29. ↑ Berkok, İsmail. Tarihte Kafkasya. İstanbul Matbaası.
  30. ↑ Berkok, İsmail.
  31. ↑ KAFFED, Çerkes Özgürlük Meclisi
  32. ↑ These regions were Shapsugo-Natukhaj, Abdzakh, Chemguy, Barakay, Bzhedug, Kabardo-Besleney, Hatuqway, Makhosh, Bashilbey, Taberda, Abkhazia and Ubykh.
  33. ↑ Hatajuqua, Ali. "Hadji-Ismail Dagomuqua Berzeg, Circassian Warrior and Diplomat". Eurasia Daily Monitor. 7 (38).
  34. ↑ 34,0 34,1 D, S. Kronolojik Savaş Tarihi
  35. ↑ Хункаров, Д.
  36. ↑ A.Ü.
  37. ↑ Казиев Ш.
  38. ↑ AKAK, Vol.
  39. ↑ Карлгоф Н.
  40. ↑ NA, F.O. 195/443, “Report of Mehmed Emin…”, 15 August 1854
  41. ↑ Фадеев А.
  42. ↑ Фадеев А.
  43. ↑ Блиев
  44. ↑ "Черкесия: черты социо-культурной идентичности". Originaali arhiivikoopia seisuga 17. oktoober 2013. Vaadatud 28. oktoobril 2023.
  45. ↑ Ruslan, Yemij (August 2011).
  46. ↑ 46,0 46,1 Русско-Черкесская война 1763—1864 гг.
  47. ↑ Polyaenus names Hekaktaios, the king of the Sindi kingdom of Circassians, who ruled between 400–383 BC.
  48. ↑ 48,0 48,1 D, S. Çerkes Krallar, Hükümdarlar "In the 3rd and 4th centuries AD, the Goths settled in the north of the Black Sea. There were constant wars with the Circassian kingdoms. Prince Baksan, one of the 8 sons and eldest of King Daw, was one of the rare leaders who made his mark in the wars against the Goths, was one of the rare leaders to whom a statue was erected, and died with his eighty warriors in a war against the Goths, in which his 7 brothers joined him."
  49. ↑ Natho, Kadir.
  50. ↑ D, S. Çerkes Krallar, Hükümdarlar "Lawristan is the 6th century King of the Circassians and is known for his war with the Avars. Upon his refusal to come under Avar rule, Avar Khan with an army of 60 thousand destroyed the Black Sea coast."
  51. ↑ D, S. Çerkes Krallar, Hükümdarlar
  52. ↑ Zenkovsky, Sergei A. Medieval Russia’s Cronicles, 58–59
  53. ↑ D, S. Çerkes Krallar, Hükümdarlar "The leader of the Circassian tribes, Hapach, with his army of horsemen and allied principalities, attacked Sarkel, a city of the Khazars. The Khazar army was defeated and the Sarkel prince and his surviving army were shackled by their feet and imprisoned."
  54. ↑ The Laurentian Codex provides the following information: "In 1022, Prince Mstislav the Brave, who at the time was the prince of Tmutarakan, started a military operation against the Alans. During the operation, he encountered the Kassogian army commanded by Rededya. To avoid unnecessary bloodshed, Mstislav and Rededya, who possessed an extraordinary physical force, decided to have a personal fight, with the condition that the winner would be considered the winner of the battle. The fight lasted some hours and, eventually, Rededya was knocked to the ground and stabbed with a knife."
  55. ↑ Pdf scans of the original text
  56. ↑ Historian Rashid-ad-Din in the Persian Chronicles, wrote that the Circassian king Tuqar was killed in battle against the Mongols
  57. ↑ Рашид ад-Дин.
  58. ↑ L.I. Lavrov.
  59. ↑ ФАЗЛАЛЛАХ РАШИД-АД-ДИН->СБОРНИК ЛЕТОПИСЕЙ->ПУБЛИКАЦИЯ 1941 Г.
  60. ↑ In his letter to the king of Zichia, Verzacht/Ferzakht, Pope John XXII thanks the Governor of Circassians for his assistance in implementing the Christian faith among the Circassians.
  61. ↑ A contract was signed between the ruler of Circassia and the ruler of Caffa, naming another ruler of Zichia: "Petrezok, the paramount lord of Zichia".
  62. ↑ Kressel R. Ph. The Administration of Caffa under the Uffizio di San Giorgio.
  63. ↑ Malʹbakhov, Boris (2002). Kabarda na ėtapakh politicheskoĭ istorii : (seredina XVI-pervai︠a︡ chetvertʹ XIX) veka. Moskva: Pomatur. ISBN 5-86208-106-2.
  64. ↑ "Ulusal Toplu Katalog – Tarama". www.toplukatalog.gov.tr. Vaadatud 2. novembril 2020.
  65. ↑ "Çerkesler Türk mü?". 2018. Originaali arhiivikoopia seisuga 6. juuli 2019.
  66. ↑ 66,0 66,1 "Çerkes tarihinin kronolojisi". Originaali arhiivikoopia seisuga 9. detsember 2013. Vaadatud 26. veebruaril 2020.
  67. ↑ Гос.
  68. ↑ 68,0 68,1 68,2 "К находке синдской монеты в Мирмекии" (vene). Vaadatud 9. novembril 2020.
  69. ↑ General İsmail Berkok, Tarihte Kafkasya,İstanbul,1958, s.135–136.
  70. ↑ Turabi Saltık, Sindika Krallığı, Jineps, Ocak 2007, s.5.
  71. ↑ Tamara V.Polovinkina,Çerkesya, Gönül Yaram, Ankara,2007, s.21–45.
  72. ↑ Генрих Ананенко,Сыд фэдагъа Синдикэр?
  73. ↑ V.Diakov-S.
  74. ↑ The Penny Magazine.
  75. ↑ Minahan, James.
  76. ↑ Jaimoukha, Amjad M. (2005). The Chechens: A Handbook. Psychology Press. Lk 32. ISBN 978-0-415-32328-4. Vaadatud 28. juunil 2017.
  77. ↑ 77,0 77,1 77,2 "Prenslerın Prensı İnal Nekhu (Pşilerın Pşisi İnal İnekhu)". Kağazej Jıraslen. 2013. Originaali arhiivikoopia seisuga 29. veebruar 2020.
  78. ↑ "Çerkes tarihinin kronolojisi". Originaali arhiivikoopia seisuga 9. detsember 2013. Vaadatud 26. veebruaril 2020.
  79. ↑ Shora Nogma has 1427 (per Richmond, Northwest Caucasus, kindle@610).
  80. ↑ Caucasian Review.
  81. ↑ Cole, Jeffrey E. (2011).
  82. ↑ 82,0 82,1 "The Legendary Circassian Prince Inal, by Vitaliy Shtybin". Vitaliy Shtybin. Abkhaz World. 17. mai 2020. Originaali arhiivikoopia seisuga 24. mai 2020. Vaadatud 24. juulil 2020.
  83. ↑ Papaskʻiri, Zurab, 1950– (2010).
  84. ↑ Klaproth, Julius Von, 1783—1835.
  85. ↑ The 200-year Mingrelia-Abkhazian war and the defeat of the Principality of Mingrelia by the Abkhazians of XVII-XVIII cc.
  86. ↑ Asie occidentale aux XIVe-XVIe siècles, 2014.
  87. ↑ 87,0 87,1 "Prince Inal the Great (I): The Tomb of the Mighty Potentate Is Located in Circassia, Not Abkhazia". Amjad Jaimoukha. Circassian Voices. 2013. Originaali arhiivikoopia seisuga 4. juuni 2020.
  88. ↑ Археологическая карта Кубанской области, Фелицын, Евгений Дмитриевич, 1882.
  89. ↑ 89,0 89,1 89,2 "Путешествие господина А. де ла Мотрэ в Европу, Азию и Африку". www.vostlit.info. Originaali arhiivikoopia seisuga 29. november 2011. Vaadatud 12. jaanuaril 2019.
  90. ↑ Василий Каширин. "Ещё одна "Мать Полтавской баталии"? К юбилею Канжальской битвы 1708 года". www.diary.ru (vene). Originaali arhiivikoopia seisuga 4. juuli 2015. Vaadatud 12. jaanuaril 2019.
  91. ↑ "Подборка статей к 300-летию Канжальской битвы". kabardhorse.ru. Originaali arhiivikoopia seisuga 17. aprill 2013. Vaadatud 20. septembril 2018.
  92. ↑ Рыжов К. В. (2004). Все монархи мира. Мусульманский Восток. XV-XX вв. Все монархи мира. М.: «Вече». Lk 544. ISBN 5-9533-0384-X. Originaali arhiivikoopia seisuga 22. detsember 2012.
  93. ↑ "Описание Черкесии". www.vostlit.info. Originaali arhiivikoopia seisuga 29. detsember 2007. Vaadatud 12. jaanuaril 2019.
  94. ↑ ""Записки" Гербера Иоганна Густава". www.vostlit.info. Originaali arhiivikoopia seisuga 27. märts 2013. Vaadatud 12. jaanuaril 2019.
  95. ↑ "Энгельберт Кемпфер". www.vostlit.info. Originaali arhiivikoopia seisuga 29. november 2011. Vaadatud 12. jaanuaril 2019.
  96. ↑ Василий Каширин. "Ещё одна "Мать Полтавской баталии"? К юбилею Канжальской битвы 1708 года". www.diary.ru (vene). Originaali arhiivikoopia seisuga 22. september 2018. Vaadatud 12. jaanuaril 2019.
  97. ↑ Cw (15. oktoober 2009). "Circassian World News Blog: Documentary: Kanzhal Battle". Circassian World News Blog. Originaali arhiivikoopia seisuga 19. oktoober 2010. Vaadatud 18. septembril 2020.
  98. ↑ Weismann, Ein Blick auf die Circassianer
  99. ↑ Serbes, Nahit (2012). Yaşayan Efsane Xabze. Phoenix Yayınları. ISBN 9786055738884.
  100. ↑ Çurey, Ali (2011). Hatti-Hititler ve Çerkesler. Chiviyazıları Yayınevi. ISBN 9786055708399.
  101. ↑ 101,0 101,1 101,2 Ahmed 2013.
  102. ↑ Neumann 1840
  103. ↑ Shenfield 1999
  104. ↑ Levene 2005:299
  105. ↑ Levene 2005: 302
  106. ↑ 106,0 106,1 Richmond, Walter.
  107. ↑ Prof.Dr. ĞIŞ Nuh (yazan), HAPİ Cevdet Yıldız (çeviren).
  108. ↑ "Çerkesler Türk değildir". 2006. Originaali arhiivikoopia seisuga 27. jaanuar 2019.
  109. ↑ "Arşivlenmiş kopya". Originaali arhiivikoopia seisuga 22. detsember 2009. Vaadatud 20. veebruaril 2020.
  110. ↑ "Russian Federation – Adygey". Minority Rights. Originaali arhiivikoopia seisuga 2. oktoober 2015. Vaadatud 20. juulil 2020.
  111. ↑ Shenfield 1999.
  112. ↑ "Russian Federation – Karachay and Cherkess". Minority Rights. Originaali arhiivikoopia seisuga 2. oktoober 2015. Vaadatud 20. juulil 2020.
  113. ↑ "Caucasus Survey". Originaali arhiivikoopia seisuga 15. aprill 2015. Vaadatud 23. aprillil 2015.
  114. ↑ "145th Anniversary of the Circassian Genocide and the Sochi Olympics Issue". Reuters. 22. mai 2009. Originaali arhiivikoopia seisuga 2. juuli 2012. Vaadatud 28. novembril 2009.
  115. ↑ Barry, Ellen (20. mai 2011). "Georgia Says Russia Committed Genocide in 19th Century". The New York Times. Originaali arhiivikoopia seisuga 14. märts 2017. Vaadatud 11. oktoobril 2020.
  116. ↑ Sarah A.S. Isla Rosser-Owen, MA Near and Middle Eastern Studies (thesis).
  117. ↑ Richmond, Walter.
  118. ↑ Gammer, Mos%u030Ce (2004). The Caspian Region: a Re-emerging Region. London: Routledge. Lk 67.
  119. ↑ "Russian Census 2010: Population by ethnicity". 2010. Vaadatud 16. detsembril 2015.
  120. ↑ "Country: Turkey / People groups: Kabardian + Adyge". 2015. Vaadatud 16. detsembril 2015.
  121. ↑ "World: Europe Circassians flee Kosovo conflict". BBC News. 2. august 1998. Vaadatud 6. juulil 2008.
  122. ↑ "N.J. Circassians join international group to protest Winter Olympics in Russia". NJ.com. 9. veebruar 2010.
  123. ↑ Чамокова, Сусанна Туркубиевна (2015). "ТРАНСФОРМАЦИЯ РЕЛИГИОЗНЫХ ВЗГЛЯДОВ АДЫГОВ НА ПРИМЕРЕ ОСНОВНЫХ АДЫГСКИХ КОСМОГОНИЧЕСКИХ БОЖЕСТВ". Вестник Майкопского государственного технологического университета.
  124. ↑ 124,0 124,1 Övür, Ayşe (2006). "Çerkes mitolojisinin temel unsurları: Tanrılar ve Çerkesler" (PDF). Toplumsal Tarih. 155. Originaali (PDF) arhiivikoopia seisuga 21. detsember 2013. Vaadatud 28. oktoobril 2023.
  125. ↑ Antiquitates christianæ, or, The history of the life and death of the holy Jesus as also the lives acts and martyrdoms of his Apostles: in two parts, by Taylor, Jeremy, 1613–1667.
  126. ↑ The Penny Magazine.
  127. ↑ Minahan, James.
  128. ↑ Jaimoukha, Amjad M. (2005). The Chechens: A Handbook. Psychology Press. Lk 32. ISBN 978-0-415-32328-4. Vaadatud 28. juunil 2017.
  129. ↑ 129,0 129,1 Natho, Kadir I. Circassian History.
  130. ↑ Shenfield, Stephen D. "The Circassians: A Forgotten Genocide".
  131. ↑ Richmond, Walter.
  132. ↑ Serbes, Nahit. "Çerkeslerde inanç ve hoşgörü" (PDF). Originaali (PDF) arhiivikoopia seisuga 12. mai 2013. Vaadatud 28. oktoobril 2023.
  133. ↑ "Çerkes milliyetçiliği nedir?". Ajans Kafkas (türgi). 15. märts 2011. Vaadatud 17. veebruaril 2021.
  134. ↑ "'Çerkes Milliyetçiliği' Entegre (Kapsayıcı) Bir İdeolojidir". www.ozgurcerkes.com (türgi). Vaadatud 17. veebruaril 2021.
  135. ↑ "152 yıldır dinmeyen acı". www.aa.com.tr. Vaadatud 17. veebruaril 2021.
  136. ↑ "Kayseri Haberi: Çerkeslerden anma yürüyüşü". Sözcü. 21. mai 2017. Vaadatud 17. veebruaril 2021.
  137. ↑ "Çerkes Forumu, Çerkes Soykırımını yıl dönümünde kınadı". Milli Gazete (türgi). Vaadatud 21. mail 2021.
  138. ↑ Paul Golbe.
  139. ↑ Авраам Шмулевич.
  140. ↑ North Caucasus Insurgency Admits Killing Circassian Ethnographer.
  141. ↑ "Suriyeli Çerkesler, Anavatanları Çerkesya'ya Dönmek İstiyor". Haberler.com (türgi). 5. september 2013. Vaadatud 17. veebruaril 2021.
  142. ↑ "Kaffed – Dönüş". www.kaffed.org (türgi). Originaali arhiivikoopia seisuga 28. september 2021. Vaadatud 17. veebruaril 2021.
  143. ↑ 143,0 143,1 "Kaffed – Evimi Çok Özledim". www.kaffed.org (türgi). Originaali arhiivikoopia seisuga 8. detsember 2021. Vaadatud 17. veebruaril 2021.
  144. ↑ 144,0 144,1 Besleney, Zeynel. "A COUNTRY STUDY: THE REPUBLIC OF ADYGEYA". Originaali arhiivikoopia seisuga 20. juuli 2011. Vaadatud 5. aprillil 2010.
  145. ↑ Özalp, Ayşegül Parlayan (23. september 2013). "Savbaş Ve Sürgün, Kafdağı'nın Direnişi Atlas" (türgi). Vaadatud 17. veebruaril 2021.

Bibliograafia muuda

  • Bell, James Stanislaus. "Journal of a residence in Circassia during the years 1837, 1838, and 1839" (inglise keeles).
  • Bullough, Oliver. "Let Our Fame Be Great: Journeys Among the Defiant People of the Caucasus". Allen Lane, 2010. ISBN 978-1846141416.
  • Jaimoukha, Amjad. "The Circassians: A Handbook", London: Routledge, New York: Routledge & Palgrave, 2001. ISBN 978-0700706440.
  • Jaimoukha, Amjad. "Circassian Culture and Folklore: Hospitality, Traditions, Cuisine, Festivals and Music". Bennett & Bloom, 2010. ISBN 978-1898948407.
  • Kaziev, Shapi, and Igor Karpeev (Повседневная жизнь горцев Северного Кавказа в XIX в.). "Everyday Life of the Caucasian Highlanders: The 19th Century". Moscow: Molodaya Gvardiy, 2003. ISBN 5-235-02585-7
  • King, Charles. "The Ghost of Freedom: A History of the Caucasus". Oxford University Press, 2008. ISBN 978-0195392395.
  • Levene, Mark. "Genocide in the Age of the Nation-State. Volume II: The Rise of the West and the Coming of Genocide". London: I. B. Tauris, 2005. ISBN 978-1845110574.
  • Richmond, Walter. "The Circassian Genocide", Rutgers University Press, 2013. ISBN 9780813560694.
  • Ahmed, Akbar (2013). "The Thistle and the Drone: How America's War on Terror Became a Global War on Tribal Islam". Washington, D.C.: Brookings Institution Press. ISBN 978-0-8157-2379-0.
  • Shenfield, Stephen D. (1999). "The Circassians: A Forgotten Genocide?". In Levene, Mark; Roberts, Penny (eds.). The Massacre in History. New York: Berghahn Books. pp. 149–162. ISBN 978-1-57181-935-2.
  • "Иоанн де Галонифонтибус". Сведения о народах Кавказа (1404 г.). Baku: Элм. 1979.


Viitamistõrge: Olemas on <ref>-silt rühma "lower-alpha" jaoks, aga puudub vastav silt <references group="lower-alpha"/>.

Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Tšerkessia&oldid=6579406"