Ava peamenüü

RiikRedigeeri

ValitsemineRedigeeri

  Pikemalt artiklites Iisraeli riigipeade loend ja Knesset
Iisraeli peaministrid
  Pikemalt artiklis Iisraeli peaministrite loend

Iisraeli valitsusorganid kujunesid välja Suurbritannia hallatud rahvusvahelise Palestiina valitsusmandaadi ajal.

HaldusasutusedRedigeeri

Riiklik ja sisejulgeolek

HaldusjaotusRedigeeri

 
Iisraeli ringkonnad

Iisrael jaguneb kuueks ringkonnaks ning Juudamaa ja Samaaria aladeks (Samaaria ei ole Iisraeli osana rahvusvaheliselt tunnustatud, sarnaselt Jeruusalemma ringkonna ja Põhjaringkonna piirkondadega).

RahvastikRedigeeri

 
Tel Aviv
 
Haifa

2011. aasta seisuga elab Iisraelis 7 746 000 inimest.[4]

Iisraeli rahvusgrupid on järgmised:[4]

Suuremad linnadRedigeeri

Koht Linn Elanike arv
(2009)
1 Jeruusalemm 780 200
2 Tel Aviv 404 400A
3 Haifa 265 500
4 Rishon LeZion 228 200
5 Be'er-Sheva 194 300

^2010. aasta seisuga

MajandusRedigeeri

2011. aastal oli Iisraeli SKP 219,43 miljardit USA dollarit.[5]

2010. aastal oli töötuse määr 6,4%. 2007. aastal elas 23,6% elanikkonnast allpool vaesuspiiri.[6]

SKT ja tööjõu jaotus (2010)[6]
Sektor SKT osakaal (2010) Tööjõu osakaal (2008)
Põllumajandus 2,4% 2%
Tööstus 32,6% 16%
Teenindus 65% 82%

VäliskaubandusRedigeeri

Iisraeli peamised ekspordiartiklid on masinad ja varustus, tarkvara, teemandid, põllumajandustooted, kemikaalid ning tekstiilid ja rõivad. Iisraeli peamised ekspordipartnerid on Ameerika Ühendriigid 35,05%, Hongkong 6,02%, Belgia 4,95% (2009).[6]

Iisraeli peamised impordiartiklid on toorained, sõjaväevarustus, tootmisvahendid, töötlemata teemandid, kütused, teraviljad ja tarbekaubad. Iisraeli peamised impordipartnerid on Ameerika Ühendriigid (12,35%), Hiina (7,43%), Saksamaa (7,1%), Šveits (6,94%), Belgia (5,42%), Itaalia (4,49%), Suurbritannia (4,03%) ja Holland (3,98%) (2009).[6]

KultuurRedigeeri

Juudid on traditsiooniliselt pidanud judaismi kultuuriks, millel on oma ajalugu, keel (heebrea keel) ja kodumaa – Iisrael. Igas Iisraeli linnas on sünagoog, mis on filosoofia, eetika ja religioosse praktika keskus. Rabid on judaismi nimetanud arenevaks religioosseks tsivilisatsiooniks.

AjaluguRedigeeri

  Pikemalt artiklis Iisraeli ajalugu

Iisraeli ajaloo alguseks loetakse Aabrahami elu ja tegevust umbes aastal 2000 eKr. Samast ajast pärineb ka Iisraeli usundi eellugu. Heebrea hõimude liit hõivas Palestiina ja nendel aladel jäid hõimud paikseks. Iisraellased (heebrealased) asusid Palestiinas hiljemalt alates 12. sajandist eKr. 12.–11. sajandil eKr polnud maa tõenäoliselt poliitiliselt ühendatud. Nimetus Iisrael võeti Kaananimaa kohta kasutusele aastal 1211 eKr. Perioodi iseloomustab vaen Kaanani rannikualal elanud vilistitega. 11. sajandil eKr said iisraellased lüüa Palestiina rannikul asuvatelt vilistitelt. Võitluses vilistite vastu tõusis iisraellaste esimeseks kuningaks Saul, kes valitses aastatel u 1030–1002 eKr. Iisraeli kuningriik tekkis aastal 1000 eKr. Taavet (1002–962 eKr) lõi puruks Sauli pooldajad ja vallutas vilistitelt Jeruusalemma ja enamus vilistite alasid alistati Taaveti ülemvõimule. Võimu pärandasta ühele oma noorematest poegadest Saalomonile (962–922 eKr). Kuningriik lõhenes Saalomoni surma järel kaheks: Iisraeli kuningriigiks põhjas (koos Sikemi ja Samaaria linnadega) ja Juuda kuningriigiks (Jeruusalemma linnaga) lõunas. Juuda suguharu esiletõus algas pärast ühtse kuningriigi lagunemist aastal 928 eKr. Kuningas Omri rajas Iisraeli pealinna Samaaria umbes aastal 880 eKr.

Sionismiliikumise mõjul algas 1870. aastatel juutide naasmine Palestiinasse, mis oli eriti populaarne Aškenazi juutide seas 1920.–1930. aastatel, pärast seda soositi Suurbritannia Balfouri deklaratsiooni (1917).

1880. aastal algas juutide massiline immigreerumine Palestiinasse.

I maailmasõda ja PalestiinaRedigeeri

Aastatel 1917–1918 vallutasid Briti Egiptuse Ekspeditsioonikorpuse väed Edmund Allenby juhtimisel koostöös kohalike vastupanugruppidega Palestiina piirkonna, kuhu aga Suurbritannia väed jäid paigale, et tagada rahu juutide ja araablaste vahel. Briti koloniaalpoliitika Palestiina suhtes rajanes koostööl sionistidega, sionistid said omavalitsuse (Jewish Agency) ning korraldasid juutide sisserännet.

1. novembril 1917 võttis Suurbritannia valitsus vastu otsuse võimaldada juutidel rajada oma "rahvuslik kodu" Briti vägede vallutatud territooriumil nn Balfouri deklaratsiooniga

Suurbritannia rahvusvaheline Palestiina valitsusmandaatRedigeeri

25. aprillil 1920 anti Suurbritanniale Balfouri deklaratsiooni täideviimiseks rahvusvaheline mandaat. See mandaat anti välja San Remo konverentsil. 2. juunil 1922 kinnitasid mandaadi Rahvasteliidu 51 liikmesriiki. 30. juunil kinnitas seda ka Rahvasteliitu mitte kuuluva Ameerika Ühendriikide Kongress. Briti koloniaalpoliitika raames korraldati juutide sisserännet Palestiinasse (1919. aastal oli Palestiinas 58 000 juuti, 1939. aastal 445 000 ehk umbes 30% rahvastikust) ja araablastelt maa ostmist. Palestiina araablaste vastupanu väljendus nii juutide kui ka Briti võimu vastastes ülestõusudes aastatel 1921, 1929, 1936–1939. 1939. aastal otsustasid britid piirata juutide sisserännet ja maaoste. Sionistid orienteerusid seejärel peamiselt Ameerika Ühendriikide valitsuse toetusele, nende relvavõitlusorganisatsioonid (Hagana, Irgun Zvai Leumi, Sterni rühm) korraldasid Briti võimu ja araablaste vastaseid rünnakuid ning juutide salajast sisserännet Palestiinasse.

1921. aastal eraldati Palestiina mandaatterritooriumist Transjordaania, mis sai iseseisvaks emiraadiks.

1923. aastal jagasid britid Palestiina kaheks administratiivpiirkonnaks – juutidele anti Jordani jõest läände jääv osa ning araablastele ida poole jääv osa. Selle jagamise tulemusel said araablased 75 protsenti Palestiina alast, kuhu loodi Transjordaania riik. Ülejäänud Palestiina territoorium pidi saama juutide kodumaaks.

Osa araablastest, kes jäid Jordani jõest läände, aga polnud sellise maajaotusega rahul ning alustasid seal elavate juutide ründamist. Kuigi Briti väed püüdsid alguses korda luua, loobuti sellest varsti[7].

II maailmasõda ja PalestiinaRedigeeri

Palestiina juudid moodustasid Palestiina araablaste vastu organiseeritud kaitseorgani Haganah, mis on praeguste Iisraeli kaitsejõudude eelkäija. Samuti moodustus põrandaalune organisatsioon Irgun, mida juhtis hilisem Iisraeli peaminister Menaẖem Begin.

Iisraeli riigi väljakuulutamineRedigeeri

1947. aasta Nõukogude Liidu ja Ameerika Ühendriikide toetusel vastu võetud ÜRO Peaassamblee otsuse alusel kuulutati 14. veebruaril 1948 välja Iisraeli riik. Partitsioneerimisresolutsiooni järgi pidi moodustatama allesjäänud 25 protsendile Palestiina alast juudiriik ning teine Palestiina araablaste riik (Transjordaania oli esimene). Jagamine pidi toimuma vastavalt rahvaarvudele. Juudid nõustusid resolutsiooniga, araablased aga lükkasid selle tagasi. Iisraelile eraldati 14 100 km² suurune ala (umbes 56% Palestiinast), seal elas 498 000 juuti ja 497 000 araablast (palestiinlast), Palestiina Araabia riigile anti 11 100 km², seal elas 725 000 araablast ja 10 000 juuti.

14. mail 1948 kuulutasid juudid oma territooriumil välja Iisraeli riigi. Järgmisel päeval ründasid vastloodud riiki seitse naaberriiki – Egiptus, Jordaania, Süüria, Liibanon, Saudi Araabia, Iraak ja Jeemen. Iisraeli rünnanud araabia riikide valitsused kutsusid Iisraeli alal elavaid araablasi üles lahkuma, kuid neile lubati võimalust pärast sõjategevuse lõppu tagasi pöörduda. Iisraelil õnnestus araabia riikide rünnak tagasi lüüa, ta okupeeris 6700 km² Palestiina araabia riigile määratud alast ja Ida-Jeruusalemma. Okupeeritud aladelt põgenes naaberriikidesse umbes 900 000 araablast. Ülejäänud Palestiina-osa, mis oli määratud araabia riigile, liidendati Jordaaniaga.

Esimese välisriigina tunnistas Iisraeli riiklikku iseseisvust Nõukogude Liit, kes andis Iisraeli sõjaväele ka relvastust. Nõukogude Liidu poliitilise toetuse eesmärk oli leida liitlasriik Lähis-Idas, kuna teised araabia riigid olid Suurbritannia liitlased. Euroopast ja Nõukogude Liidust emigreerunud vene juurtega väljarändajad olid pärast teist maailmasõda lojaalsed Nõukogude Liidule ja Jossif Stalinile. Iisrael ei vastanud Nõukogude Liidu välispoliitilistele ootustele, mistõttu Nõukogude Liit katkestas suhted Iisraeliga 1949. aastal. Sellega algas ka Nõukogude Liidus elavate juutide represseerimine.

Pärast sõda anti Iisraeli alale jäänud araablastele Iisraeli kodakondsus, neid ja nende järeltulijaid tuntakse Iisraeli araablastena. Lahkunuid tunti aga esimeste "palestiina põgenike" nime all.

1949. aastal lõppenud Iseseisvussõja järel oli Iisraeli territoorium suurem kui 1947. aastal tehtud ÜRO plaan ette nägi. Ala, millest oleks pidanud saama teine Palestiina araablaste riik, oli okupeeritud. Gaza maariba kuulus Egiptusele ning Juudea ja Samaaria ehk Jordani Läänekallas Transjordaaniale. Transjordaania valdusse jäi ka enamik Jeruusalemmast, sealhulgas vanalinn ja Nutumüür. Iisrael sõlmis 1949. aastal Egiptusega (24. veebruaril), Liibanoniga (23. märtsil), Jordaaniaga (3. aprillil) ja Süüriaga (20. juulil) vaherahulepingud.

Transjordaania annekteeris Läänekalda ametlikult 1950. aastal ning kõigile seal elavatele araablastele anti kodakondsus. Kuna Transjordaania paiknes Jordani jõe mõlemal kaldal, sai riigi nimeks Jordaania. Nii läks araablaste valdusse kokku 85 protsenti kunagisest Suurbritannia mandaadiga piiritletud alast.

Aastatel 1949–1967, kui Juudea-Samaaria ja Gaza olid araablaste poolt okupeeritud, ei püütud neil aladel iseseisvat riiki välja kuulutada. Palestiinlaste liider Yasser Arafat ning tema 1964. aastal loodud Palestiina Vabastusorganisatsioon asusid iseseisvust taotlema alles pärast Kuuepäevast sõda 1967. aastal, millega Läänekallas ja Gaza olid Iisraeli valdusse läinud.

Kuuepäevane sõdaRedigeeri

  Pikemalt artiklis Kuuepäevane sõda
 
Kuuepäevane sõjas vallutas Iisrael Gaza tsooni ja Siinai poolsaare Egiptuselt, Jordani läänekalda Jordaanialt ja Golani kõrgendikud Süürialt

Kuuepäevane sõda oli kolmas sõda Iisraeli ja araabia riikide vahel. Sõda lõppes juba esimese päeva varahommikul. 1967. aasta mais mobiliseerisid Egiptus, Jordaania ja Süüria oma sõjaväed sissetungi alustamiseks Iisraeli piiri äärde. Sissetungi ennetamiseks ründasid Iisraeli väed Egiptust 5. juuni hommikul, hävitades selle õhuväe. Egiptus kaotas sõja esimestel tundidel 300‒310 oma 340 lennukist. Järgnevatel tundidel korraldas Iisrael õhurünnakud ka Jordaania ja Süüria õhuväe vastu, mille käigus hävitati umbes 450 vastasvägede sõjalennukit. 5. juuni keskpäevaks kindlustas kindralmajor Mordechai Hodi juhitud sõjaväeoperatsioon Iisraeli ülemvõimu õhus ja pani aluse nende maavägede kiirele edasitungile.

1949–1967 oli Gaza piirkond Egiptuse valduses, Golani kõrgendikud Süüria valduses ja Läänekallas Jordaania valduses. Pärast Kuuepäevast sõda aga kuulusid need alad ning Siinai kõrb Iisraelile.

Läänekaldal ja Gaza piirkonnas elas toona 850 000 araablast, kellest pärast kuuepäevast sõda sai teine põgenike laine.

Läänekalda ja Gaza araablased olid valmis pärast 1967. aastat piirkonnast lahkuma, kuid toonane Iisraeli kindral Moshe Dayan palus neil jääda. Dayani plaan oli inimesi harida, pakkuda neile töökohti, arstiabi ja muud.

Jom Kippuri sõdaRedigeeri

1973. aasta oktoobris toimus Jom Kippuri sõda, milles Egiptus ja Süüria üritasid eelmistes sõdades kaotatud alasid tagasi vallutada. Sõda algas Egiptuse ja Süüria vägede jaoks edukalt, kuid Iisraeli vägede vasturünnakutega löödi nad tagasi.

1982. aastal sõlmisid Iisrael ja Egiptus rahulepingu ning Iisrael andis Siinai poolsaare Egiptuse valdusse tagasi. Golani kõrgendikud, Läänekallas ja Gaza piirkond jäid Iisraeli valdusse.

1982. aastal tõi Iisrael väed välja Siinai poolsaarelt; 1985. aastal Liibanonist (v.a puhvertsoonist riigi piiril).

1993. aastal tunnustasid Iisrael ja Palestiina Vabastusorganisatsioon teineteist. 2005. aastal tõi Iisrael oma väed Gaza piirkonnast välja ning likvideeris sealsed asundused.

2006. aasta Iisraeli-Liibanoni konfliktRedigeeri

  Pikemalt artiklis 2006. aasta Iisraeli-Liibanoni konflikt

Aastal 2006 tungisid organisatsiooni Ḩizb Allāh sissid üle Iisraeli-Liibanoni piiri, tappes viis Iisraeli sõdurit ja võttes vangi kaks. Vangi võetud sõdureid hoiti Liibanoni territooriumil ja nad anti Iisraelile välja 2008. aastal toimunud vangide vahetuse käigus.

Ḩizb Allāh tulistas konflikti käigus üle Liibanoni piiri Iisraeli pihta ligi 4000 raketti. Iisrael vastas õhu- ja maarünnakuga peamiselt Lõuna-Liibanoni aladel. Kõige rohkem said kannatada Liibanoni tsiviilrajatised. Lisaks viis Iisrael osa oma sõjaväest Liibanoni, hoides Ḩizb Allāh liikmeid blokaadis.

Viimased Iisraeli väed lahkusid Liibanonist 2006. aastal kooskõlas ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsiooniga relvakonflikti lõpetamise ja Ḩizb Allāhi desarmeerimise kohta. ÜRO rahuvalvajad pole veel täitnud resolutsiooni desarmeerimise sätet. Iisraeli luure andmetel on Ḩizb Allāh oma relvastust täiendanud ja suurendanud[8].

Vaata kaRedigeeri

ViitedRedigeeri

VälislingidRedigeeri