Vikipeedia

Iisrael

Iisrael on riik Aasias Vahemere rannikul Lähis-Idas. Iisraeli naaberriigid on Jordaania, Süüria, Liibanon ja Egiptus ning piiratud autonoomiaga Palestiina. Iisrael asub Vahemere kagurannikul omades lõunas lühikest piiri ka Punase merega.

Iisraeli Riik

heebrea מדינת ישראל
Medinat Yisra'él
araabia دولة اسرائيل
Dawlat Isrā'īl
Iisraeli asendikaart
Riigihümn "HaTikva" ("Lootus")
Pealinn Jeruusalemm
Pindala 20 770 km²[a]
Riigikeel heebrea ja araabia (eristaatusega)
Rahvaarv 9 291 000 (31.12.2020)[1]
Riigikord parlamentaarne demokraatia
President Yits'ẖak Hertzog
Peaminister Binyamin Netanyahu
Iseseisvus 14. mai 1948
SKT 350,851 mld $ (2017)[2] Muuda Vikiandmetes
SKT elaniku kohta 40 543 $ (2017)[3] Muuda Vikiandmetes
Rahaühik uus seekel (NIS)
Usund judaism
Ajavöönd maailmaaeg +2 (suveaeg +3)
Tippdomeen .il
ROK-i kood ISR
Telefonikood 972
  1. ↑ Rahvusvaheliselt tunnustatud piirides on pindala 20 770 km². Koos okupeeritud Golani kõrgendike ja Ida-Jerusalemmaga 22 072 km².
Pilvekosk Negevi kõrbes Iisraelis

Riigis elab suurim juutide kogukond.[4]

Pindalalt on Iisrael Eestist umbes poole väiksem.

Riik muuda

Valitsemine muuda

Iisraeli valitsusorganid kujunesid välja Suurbritannia hallatud rahvusvahelise Palestiina valitsusmandaadi ajal.

Vaata ka: Knesset, Iisraeli riigipeade loend ja Iisraeli peaministrite loend

Riigipiir muuda

Iisraeli riigipiiri pikkus[5]
Külgnev riik Riigipiiri

pikkus (km)

Jordani Läänekallas 330 km
Jordaania 327 km
Egiptus 208 km
Süüria 83 km
Liibanon 81 km
Gaza tsoon 59 km

Israeli rannajoone pikkus Vahemeres on 187 kilomeetrit ja Punases meres 12 km. Lisaks hõlmab Israeli ja Jordaania piir 20 kilomeetri ulatuses Surnumerd.[6]

Haldusjaotus muuda

 
Iisraeli ringkonnad

Iisrael jaguneb kuueks ringkonnaks ning Juudamaa ja Samaaria alaks (sarnaselt Jeruusalemma ringkonna ja Põhjaringkonna piirkondadega ei ole Samaaria Iisraeli osana rahvusvaheliselt tunnustatud).

Rahvastik muuda

 
Tel Aviv
 
Haifa

2011. aasta seisuga elas Iisraelis 7,75 miljonit inimest.[7] 2021. aasta seisuga oli rahvaarv kasvanud 9 452 975 inimeseni.[8]

Iisraeli rahvusgrupid on järgmised:[9]

Iisrael on suhteliselt noore elanike struktuuriga riik. 2021. aastal moodustasid kuni 14-aastased lapsed 28% rahvastikust. Vaid 12% inimestest olid vanemad kui 65-aastased. Iisraelis on keskmine oodatav eluiga 83 aastat.[9]

Suuremad linnad[8] muuda

Koht Linn Elanike arv
(2021)
1. Jeruusalemm 966 210
2. Tel Aviv 467 875
3. Haifa 282 832
4. Rishon LeZion 257 128
5. Petaẖ-Tikva 252 270

Majandus muuda

Iisraeli SKP oli 2022. aastal 522 miljardit USA dollarit. Iisrael on maailma suuruselt 28. majandus. Iisraeli majandus on oma suuruselt võrreldav Iirimaa majandusega. Perioodil 2012–2022 on Iisraeli majandus suurenenud maailma keskmisest kiiremini. Vaadeldud perioodil on maailma majandus suurenenud 15% võrra ja Iisraeli majandus 65% võrra.[10]

Iisraeli SKP elaniku kohta on 49 789 USA dollarit. Iisraeli riigivõlg moodustab 83% riigi SKPst, mis on võrreldav Soome vastava näitajaga.[11]

2021. aastal elas 21% elanikkonnast allpool vaesuspiiri ehk iga viies inimene.[12] Iisraelis elas 2022. aastal 30 inimest, kelle varade väärtus oli suurem kui 1 miljard dollarit.[13]

SKT ja tööjõu jaotus[14]
Sektor SKT osakaal, %
(2017)		 Tööjõu osakaal, %
(2015)
Põllumajandus 2,4 1,1
Tööstus 26,5 17,3
Teenindus 69,5 81,6

Maakasutus muuda

23,8% maismaast on kasutusel põllumajandusmaana. Metsamaa moodustab 7,1% maismaast (2018).[15]

Väliskaubandus muuda

Iisraeli peamised ekspordiartiklid on teemandid, integraallülitused, rafineeritud nafta, meditsiiniinstrumendid ja muud mõõteriistad. Iisraeli peamised ekspordipartnerid on Ameerika Ühendriigid 27%, Hiina 7%, Palestiina 6% ja India 4% (2021). Euroopa riikidest on eksporditakse enim tooteid Saksamaale (3,5% nende ekspordist).[16]

Iisraeli peamised impordiartiklid on teemandid, autod, ringhäälinguseadmed, integraallülitused ja rafineeritud nafta. Iisraeli peamised impordipartnerid on Hiina, Ameerika Ühendriigid, Türgi, Saksamaa ja Šveits.[16]

Turism muuda

Turismi valdkond moodustab 2,8% Iisraeli SKTst ja 3,6% riigi tööhõivest.[17] Koroonapandeemia ajal ja pärast seda on Iisraeli külastavate turistide arv oluliselt vähenenud. Kui aastatel 2018 ja 2019 kummalgi külastas Iisraeli üle 4 miljoni turisti, siis 2021. aastal külastas Iisraeli vaid 400 000 turisti.[18]

Enim külastavad Israeli turistid Ameerika Ühendriikidest, Prantsusmaalt, Saksamaalt ja Suurbritanniast.[19]

Suurimad ettevõtted[20] muuda

  1. Bank Leumi (pangandus)
  2. Bank Hapoalim (pangandus)
  3. Mizrahi Tefahot Bank (pangandus)
  4. Teva Pharmaceutical (ravimitootja)
  5. ZIM Integrated Shipping Services (meretransport, kaubavedu)
  6. Israel Discount Bank (pangandus)

Kultuur muuda

Juudid on traditsiooniliselt pidanud judaismi kultuuriks, millel on oma ajalugu, keel (heebrea keel) ja kodumaa – Iisrael. Igas Iisraeli linnas on sünagoog, mis on filosoofia, eetika ja religioosse praktika keskus. Rabid on judaismi nimetanud arenevaks religioosseks tsivilisatsiooniks.

Vaata ka: Heebrea kirjandus, Jidiši kirjandus ja Juudi kirjandus
Vaata ka: Iisrael Eurovisiooni lauluvõistlusel
Vaata ka: Iisraeli jalgpallikoondis

Ajalugu muuda

  Pikemalt artiklis Iisraeli ajalugu

Iisraeli ajaloo alguseks loetakse Aabrahami elu ja tegevust umbes aastal 2000 eKr. Samast ajast pärineb ka Iisraeli usundi eellugu. Heebrea hõimude liit hõivas Palestiina ja nendel aladel jäid hõimud paikseks. Iisraellased (heebrealased) asusid Palestiinas hiljemalt alates 12. sajandist eKr. 12.–11. sajandil eKr polnud maa tõenäoliselt poliitiliselt ühendatud. Nimi Iisrael võeti Kaananimaa kohta kasutusele aastal 1211 eKr. Perioodi iseloomustab vaen Kaanani rannikualal elanud vilistitega. 11. sajandil eKr said iisraellased lüüa Palestiina rannikul asuvatelt vilistitelt. Võitluses vilistite vastu sai iisraellaste esimeseks kuningaks Saul, kes valitses aastatel u 1030–1002 eKr. Iisraeli kuningriik tekkis aastal 1000 eKr. Taavet (1002–962 eKr) lõi puruks Sauli pooldajad ja vallutas vilistitelt Jeruusalemma ja enamus vilistite alasid alistati Taaveti ülemvõimule. Võimu pärandas ta ühele oma noorematest poegadest Saalomonile (962–922 eKr). Kuningriik lõhenes Saalomoni surma järel kaheks: Iisraeli kuningriigiks põhjas (koos Sikemi ja Samaaria linnadega) ja Juuda kuningriigiks (Jeruusalemma linnaga) lõunas. Juuda suguharu esiletõus algas pärast ühtse kuningriigi lagunemist aastal 928 eKr. Kuningas Omri rajas Iisraeli pealinna Samaaria umbes aastal 880 eKr. 8. sajandil eKr vallutas Assüüria Iisraeli kuningriigi ja Juuda kuningriigi riigi alad.

Sionismiliikumise mõjul algas 1870. aastatel juutide naasmine Palestiinasse, mis oli eriti populaarne Aškenazi juutide seas 1920.–1930. aastatel, pärast seda soositi Suurbritannia Balfouri deklaratsiooni (1917).

1880. aastal algas juutide massiline immigreerumine Palestiinasse.

I maailmasõda ja Palestiina muuda

Aastatel 1917–1918 vallutasid Briti Egiptuse Ekspeditsioonikorpuse väed Edmund Allenby juhtimisel koostöös kohalike vastupanugruppidega Palestiina piirkonna, kuhu aga Suurbritannia väed jäid paigale, et tagada rahu juutide ja araablaste vahel. Briti koloniaalpoliitika Palestiina suhtes rajanes koostööl sionistidega, sionistid said omavalitsuse (Jewish Agency) ning korraldasid juutide sisserännet.

1. novembril 1917 võttis Suurbritannia valitsus vastu otsuse võimaldada juutidel rajada oma „rahvuslik kodu" Briti vägede vallutatud territooriumil nn Balfouri deklaratsiooniga

Suurbritannia rahvusvaheline Palestiina valitsusmandaat muuda

25. aprillil 1920 anti Suurbritanniale Balfouri deklaratsiooni täideviimiseks rahvusvaheline mandaat. See mandaat anti välja San Remo konverentsil. 2. juunil 1922 kinnitasid mandaadi Rahvasteliidu 51 liikmesriiki. 30. juunil kinnitas seda ka Rahvasteliitu mitte kuuluva Ameerika Ühendriikide Kongress. Briti koloniaalpoliitika raames korraldati juutide sisserännet Palestiinasse (1919. aastal oli Palestiinas 58 000 juuti, 1939. aastal 445 000 ehk umbes 30% rahvastikust) ja araablastelt maa ostmist. Palestiina araablaste vastupanu väljendus nii juutide kui ka Briti võimu vastastes ülestõusudes aastatel 1921, 1929, 1936–1939. 1939. aastal otsustasid britid piirata juutide sisserännet ja maaoste. Sionistid orienteerusid seejärel peamiselt Ameerika Ühendriikide valitsuse toetusele, nende relvavõitlusorganisatsioonid (Hagana, Irgun Zvai Leumi, Sterni rühm) korraldasid Briti võimu ja araablaste vastaseid rünnakuid ning juutide salajast sisserännet Palestiinasse.

1921. aastal eraldati Palestiina mandaatterritooriumist Transjordaania, mis sai iseseisvaks emiraadiks.

1923. aastal jagasid britid Palestiina kaheks administratiivpiirkonnaks – juutidele anti Jordani jõest läände jääv osa ning araablastele ida poole jääv osa. Selle jagamise tulemusel said araablased 75 protsenti Palestiina alast, kuhu loodi Transjordaania riik. Ülejäänud Palestiina territoorium pidi saama juutide kodumaaks.

Osa araablastest, kes jäid Jordani jõest läände, aga polnud sellise maajaotusega rahul ning alustasid seal elavate juutide ründamist. Kuigi Briti väed püüdsid alguses korda luua, loobuti sellest varsti[21].

II maailmasõda ja Palestiina muuda

Palestiina juudid moodustasid Palestiina araablaste vastu organiseeritud kaitseorgani Haganah, mis on praeguste Iisraeli kaitsejõudude eelkäija. Samuti moodustus põrandaalune organisatsioon Irgun, mida juhtis hilisem Iisraeli peaminister Menaẖem Begin.

Iisraeli riigi väljakuulutamine muuda

1947. aasta Nõukogude Liidu ja Ameerika Ühendriikide toetusel vastu võetud ÜRO Peaassamblee otsuse alusel kuulutati 14. veebruaril 1948 välja Iisraeli riik. Partitsioneerimisresolutsiooni järgi pidi moodustatama allesjäänud 25 protsendile Palestiina alast juudiriik ning teine Palestiina araablaste riik (Transjordaania oli esimene). Jagamine pidi toimuma vastavalt rahvaarvudele. Juudid nõustusid resolutsiooniga, araablased aga lükkasid selle tagasi. Iisraelile eraldati 14 100 km² suurune ala (umbes 56% Palestiinast), seal elas 498 000 juuti ja 497 000 araablast (palestiinlast), Palestiina Araabia riigile anti 11 100 km², seal elas 725 000 araablast ja 10 000 juuti.

14. mail 1948 kuulutasid juudid oma territooriumil välja Iisraeli riigi. Järgmisel päeval ründasid vastloodud riiki seitse naaberriiki: Egiptus, Jordaania, Süüria, Liibanon, Saudi Araabia, Iraak ja Jeemen. Iisraeli rünnanud araabia riikide valitsused kutsusid Iisraeli alal elavaid araablasi üles lahkuma, kuid neile lubati võimalust pärast sõjategevuse lõppu tagasi pöörduda. Iisraelil õnnestus araabia riikide rünnak tagasi lüüa, ta okupeeris 6700 km² Palestiina araabia riigile määratud alast ja Ida-Jeruusalemma. Okupeeritud aladelt põgenes naaberriikidesse umbes 900 000 araablast. Ülejäänud Palestiina-osa, mis oli määratud araabia riigile, liidendati Jordaaniaga.

Esimese välisriigina tunnistas Iisraeli riiklikku iseseisvust Nõukogude Liit, kes andis Iisraeli sõjaväele ka relvastust. Nõukogude Liidu poliitilise toetuse eesmärk oli leida liitlasriik Lähis-Idas, kuna teised araabia riigid olid Suurbritannia liitlased. Euroopast ja Nõukogude Liidust emigreerunud vene juurtega väljarändajad olid pärast teist maailmasõda lojaalsed Nõukogude Liidule ja Jossif Stalinile. Iisrael ei vastanud Nõukogude Liidu välispoliitilistele ootustele, mistõttu Nõukogude Liit katkestas suhted Iisraeliga 1949. aastal. Sellega algas ka Nõukogude Liidus elavate juutide represseerimine.

Pärast sõda anti Iisraeli alale jäänud araablastele Iisraeli kodakondsus, neid ja nende järeltulijaid tuntakse Iisraeli araablastena. Lahkunuid tunti aga esimeste „Palestiina põgenike" nime all.

1949. aastal lõppenud Iseseisvussõja järel oli Iisraeli territoorium suurem kui 1947. aastal tehtud ÜRO plaan ette nägi. Ala, millest oleks pidanud saama teine Palestiina araablaste riik, oli okupeeritud. Gaza maariba kuulus Egiptusele ning Juudea ja Samaaria ehk Jordani Läänekallas Transjordaaniale. Transjordaania valdusse jäi ka enamik Jeruusalemmast, sealhulgas vanalinn ja Nutumüür. Iisrael sõlmis 1949. aastal Egiptusega (24. veebruaril), Liibanoniga (23. märtsil), Jordaaniaga (3. aprillil) ja Süüriaga (20. juulil) vaherahulepingud.

Transjordaania annekteeris Läänekalda ametlikult 1950. aastal ning kõigile seal elavatele araablastele anti kodakondsus. Kuna Transjordaania paiknes Jordani jõe mõlemal kaldal, sai riigi nimeks Jordaania. Nii läks araablaste valdusse kokku 85 protsenti kunagisest Suurbritannia mandaadiga piiritletud alast.

Aastatel 1949–1967, kui Juudea-Samaaria ja Gaza olid araablaste poolt okupeeritud, ei püütud neil aladel iseseisvat riiki välja kuulutada. Palestiinlaste liider Yasser Arafat ning tema 1964. aastal loodud Palestiina Vabastusorganisatsioon asusid iseseisvust taotlema alles pärast Kuuepäevast sõda 1967. aastal, millega Läänekallas ja Gaza olid Iisraeli valdusse läinud.

Kuuepäevane sõda muuda

  Pikemalt artiklis Kuuepäevane sõda
 
Kuuepäevane sõjas vallutas Iisrael Gaza tsooni ja Siinai poolsaare Egiptuselt, Jordani läänekalda Jordaanialt ja Golani kõrgendikud Süürialt

Kuuepäevane sõda oli kolmas sõda Iisraeli ja araabia riikide vahel. Sõda lõppes juba esimese päeva varahommikul. 1967. aasta mais mobiliseerisid Egiptus, Jordaania ja Süüria oma sõjaväed sissetungi alustamiseks Iisraeli piiri äärde. Sissetungi ennetamiseks ründasid Iisraeli väed Egiptust 5. juuni hommikul, hävitades selle õhuväe. Egiptus kaotas sõja esimestel tundidel 300‒310 oma 340 lennukist. Järgnevatel tundidel korraldas Iisrael õhurünnakud ka Jordaania ja Süüria õhuväe vastu, mille käigus hävitati umbes 450 vastasvägede sõjalennukit. 5. juuni keskpäevaks kindlustas kindralmajor Mordechai Hodi juhitud sõjaväeoperatsioon Iisraeli ülemvõimu õhus ja pani aluse nende maavägede kiirele edasitungile.

1949–1967 oli Gaza piirkond Egiptuse valduses, Golani kõrgendikud Süüria valduses ja Läänekallas Jordaania valduses. Pärast Kuuepäevast sõda aga kuulusid need alad ning Siinai kõrb Iisraelile.

Läänekaldal ja Gaza piirkonnas elas toona 850 000 araablast, kellest pärast kuuepäevast sõda sai teine põgenike laine.

Läänekalda ja Gaza araablased olid valmis pärast 1967. aastat piirkonnast lahkuma, kuid toonane Iisraeli kindral Moshe Dayan palus neil jääda. Dayani plaan oli inimesi harida, pakkuda neile töökohti, arstiabi ja muud.

Jom Kippuri sõda muuda

  Pikemalt artiklis Jom Kippuri sõda

1973. aasta oktoobris toimus Jom Kippuri sõda, milles Egiptus ja Süüria üritasid eelmistes sõdades kaotatud alasid tagasi vallutada. Sõda algas Egiptuse ja Süüria vägede jaoks edukalt, kuid Iisraeli vägede vasturünnakutega löödi nad tagasi.

1980. senise pealinna Tel Avivi asemel kuulutati pealinnaks Jeruusalemm, vt ka ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsioon nr. 478

1982. aastal sõlmisid Iisrael ja Egiptus rahulepingu ning Iisrael andis Siinai poolsaare Egiptuse valdusse tagasi. Golani kõrgendikud, Läänekallas ja Gaza piirkond jäid Iisraeli valdusse.

1982. aastal tõi Iisrael väed välja Siinai poolsaarelt; 1985. aastal Liibanonist (v.a puhvertsoonist riigi piiril).

1993. aastal tunnustasid Iisrael ja Palestiina Vabastusorganisatsioon teineteist. 2005. aastal tõi Iisrael oma väed Gaza piirkonnast välja ning likvideeris sealsed asundused.

2006. aasta Iisraeli-Liibanoni konflikt muuda

  Pikemalt artiklis 2006. aasta Iisraeli-Liibanoni konflikt

Aastal 2006 tungisid organisatsiooni Ḩizb Allāh sissid üle Iisraeli-Liibanoni piiri, tappes viis Iisraeli sõdurit ja võttes vangi kaks. Vangi võetud sõdureid hoiti Liibanoni territooriumil ja nad anti Iisraelile välja 2008. aastal toimunud vangide vahetuse käigus.

Ḩizb Allāh tulistas konflikti käigus üle Liibanoni piiri Iisraeli pihta ligi 4000 raketti. Iisrael vastas õhu- ja maarünnakuga peamiselt Lõuna-Liibanoni aladel. Kõige rohkem said kannatada Liibanoni tsiviilrajatised. Lisaks viis Iisrael osa oma sõjaväest Liibanoni, hoides Ḩizb Allāh liikmeid blokaadis.

Viimased Iisraeli väed lahkusid Liibanonist 2006. aastal kooskõlas ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsiooniga relvakonflikti lõpetamise ja Ḩizb Allāhi desarmeerimise kohta. ÜRO rahuvalvajad pole veel täitnud resolutsiooni desarmeerimise sätet. Iisraeli luure andmetel on Ḩizb Allāh oma relvastust täiendanud ja suurendanud[22].

Gaza sõda muuda

  Pikemalt artiklis Operatsioon Sulatina

2023. aasta Ḩamāsi-Iisraeli sõda muuda

  Pikemalt artiklis 2023. aasta Ḩamāsi-Iisraeli sõda

Relvakonflikt Ḩamāsi juhitud Palestiina sõjaliste rühmituste ja Iisraeli vahel algas 7. oktoobril 2023[23] koordineeritud üllatuspealetungiga Iisraeli vastu. Rünnak algas hommikul Ḩamāsi kontrolli all olevast Gaza sektorist Iisraeli pihta välja saadetud vähemalt 5000 raketiga.[24] ​​Umbes 2500 Palestiina võitlejat murdsid Gaza ja Iisraeli alade vahelise tara ning ründasid Gaza sektori lähedal tsiviilkogukondi ja Iisraeli relvajõudude (IDF) sõjaväebaase. Vähemalt 1400 iisraellast (peamiselt tsiviilisikud) tapeti[25], sealhulgas 260 inimest, kes viibisid Re'imi muusikafestivalil.[26] Sajad tsiviilpantvangid, kelle hulgas olid naised, lapsed ja vanurid, rööviti ja viidi Gaza sektorisse.[27] Iisrael alustas vastulöökide andmist, enne kui päev hiljem ametlikult Ḩamāsile sõja kuulutas.[28] Ḩamās alustas rünnakuid juutide püha Sukkoti lõpus, täpselt 50 aastat pärast Yom Kippuri sõja algust 1973. aastal.[29]

Ḩamās teatas, et nende rünnak oli vastus Egiptuse ja Iisraeli blokaadile Gaza sektoris, juudi asunduste jätkuvale rajamisele, Iisraeli asunike vägivallale ning liikumispiirangutele Iisraeli ja Gaza vahel.[30]

Iisrael likvideeris Ḩamāsi üksuste võitlejad Iisraeli kogukondade aladel, kus tapatalgud aset leidsid ja korraldas Gaza sektoris õhurünnakuid, milles hukkus üle 5000 palestiinlase.[31] Hirm humanitaarkriisi ees suurenes pärast seda, kui Iisrael katkestas toidu-, vee-, elektri- ja kütusetarned Gazasse, mis olid juba varem blokeeritud nii Egiptuse kui ka Iisraeli poolt.[32] Iisrael kutsus 1,1 miljonit Gaza elanikku Gaza põhjaosast evakueeruma selle lõuna osasse, samal ajal kui Ḩamās kutsus elanikke oma kodudesse jääma ja blokeeris lõunasse viivad teed.[33] ÜRO teatas, et umbes 1 miljon palestiinlast, peaaegu pool Gaza sektori elanikkonnast, on riigisiseselt ümberasustatud.[34]

ÜRO ja paljud teised riigid nõudsid viivitamata relvarahu kehtestamist. Inimõigusorganisatsioonid kutsusid üles võtma vastu sõjatandrilt ära liikuvaid Gaza põgenikke. Tsiviilelanikke oli hukkunud rohkesti ning ÜRO eriraportööridest koosnev rühm ja inimõigusrühmitused süüdistasid nii Iisraeli kui ka Ḩamāsi sõjakuritegudes.[35]

Vähemalt 44 riiki, peamiselt lääneriigid, mõistsid Ḩamāsi tegevuse selgesõnaliselt hukka kui terrorismi USA, Ühendkuningriigi, Prantsusmaa, Itaalia ja Saksamaa ühisavalduses.[36] Lähis-Ida riigid nõudsid sõjategevuse deeskalatsiooni ja taunisid Iisraeli aastakümneid kestnud Palestiina alade okupeerimist kui sõja algpõhjust.[37] Iraan hoiatas Iisraeli, et ta peataks viivitamatult igasuguse sõjalise agressiooni Gaza vastu, öeldes, et vastasel korral tema liitlased tekitavad uute rinnete avamisega „suure maavärina" ja ähvardasid sekkuda, kui Iisraeli sõjavägi alustab maapealset sissetungi Gazasse.[38]

Diplomaatilised suhted muuda

  Pikemalt artiklis Iisraeli tunnustamine

Iisraeli on tunnustanud 164 ÜRO liikmesriiki, lisaks Vatikan, Kosovo, Taivan, Cooki saared ja Niue.

18 ÜRO liikmesriiki: Afganistan, Alžeeria, Bangladesh, Brunei, Djibouti, Indoneesia, Jeemen, Katar, Komoorid, Kuveit, Liibüa, Malaisia, Omaan, Pakistan, Põhja-Korea, Saudi Araabia, Somaalia, Tuneesia ei tunnusta ametlikult Iisraeli.

6 ÜRO liikmesriiki: Kuuba, Maldiivid, Mali, Mauritaania, Niger, Venezuela on Israeli tunnustanud, kuid hiljem tunnustuse tagasi võtnud.

4 ÜRO liikmesriiki: Süüria, Liibanon, Iraan ja Iraak ei tunnusta Iisraeli ja loevad ennast olevat Iisraeliga sõjaseisukorras.

Araabia riikidest on Iisraeli tunnustanud Egiptus, Jordaania, Maroko, Bahrein, Araabia Ühendemiraadid, Sudaan.

Teistest islamimaadest tunnustavad Iisraeli Albaania, Kosovo, Bosnia ja Hertsegoviina, Türgi, Niiger, Tšaad, Lõuna-Sudaan, Aserbaidžaan, Kõrgõzstan, Tadžikistan, Turkmenistan, Kasahstan, Usbekistan ja veel mitmed.

Vaata ka muuda

Viited muuda

  1. ↑ Population of Israel on the Eve of 2021
  2. ↑ Maailmapanga andmebaas, vaadatud 21.10.2018.
  3. ↑ Maailmapanga andmebaas, vaadatud 27.05.2019.
  4. ↑ "Jewish Population Rises to 15.3 Million Worldwide, with Over 7 Million Residing in Israel". 25.09.2022.
  5. ↑ "Israel". Vaadatud 15.10.2023.
  6. ↑ "Definition of the Israeli Coast Lines" (PDF). Vaadatud 15.10.2023.
  7. ↑ ynet.co.il vaadatud 14.05.11
  8. ↑ 8,0 8,1 "ISRAEL State of Israel". Vaadatud 13.10.2023.
  9. ↑ 9,0 9,1 "Vital Statistics: Latest Population Statistics for Israel". 14.09.2023.
  10. ↑ "Gross domestic product 2022" (PDF). World Bank. Vaadatud 12.10.2023.
  11. ↑ "Israel". Vaadatud 12.10.2023.
  12. ↑ "Poverty rate rises in Israel". 12.01.2023.
  13. ↑ "Israelis feature prominently in Forbes' global billionaires list". 9.04.2023.
  14. ↑ "Israel Economy - 2023". Vaadatud 13.10.2023.
  15. ↑ "Israel Land use". Vaadatud 13.10.2023.
  16. ↑ 16,0 16,1 "Israel". Vaadatud 13.10.2023.
  17. ↑ "Israel - Tourism in the economy". Vaadatud 13.10.2023.
  18. ↑ "Tourism in Israel". WorldData. Vaadatud 13.10.2023.
  19. ↑ "ISRAEL TRAVEL & TOURISM STATISTICS FOR 2023". Vaadatud 13.10.2023.
  20. ↑ "Top 10 biggest billion-dollar companies in Israel". 14.06.2023.
  21. ↑ Palestine Royal Commission Report July 1937
  22. ↑ Ban: Hezbollah hindering talks on prisoner swap, Haaretz, 2008
  23. ↑ Why did Hamas invade Israel? Vox. Archived from the original on 7 October 2023.
  24. ↑ Around 1,000 dead in Israel-Hamas war, as Lebanon’s Hezbollah also launches strikes. South China Morning Post. 8 October 2023.
  25. ↑ Over 1,400 Killed In Hamas Attacks On Israel. Barron's. 15 October 2023.
  26. ↑ Israeli music festival: 260 bodies recovered from site where people fled in hail of bullets. BBC News. Archived from the original on 8 October 2023.
  27. ↑ Hamas says it has enough Israeli captives to free all Palestinian prisoners. Al Jazeera. Archived from the original on 7 October 2023.
  28. ↑ "Israel formally declares war against Hamas as more than 1,000 killed on both sides". The Washington Post. Retrieved 12 October 2023.
  29. ↑ Waking to an Attack from Hamas. The New Yorker. Archived from the original on 8 October 2023.
  30. ↑ ears of a ground invasion of Gaza grow as Israel vows mighty vengeance. Al Jazeera. Archived from the original on 8 October 2023.
  31. ↑ Gaza ministry: 5,087 people, including 2,055 children, killed in Israeli strikes. Al-Arabiya. 23 October 2023.
  32. ↑ Gaza 'soon without fuel, medicine and food' - Israel authorities. BBC News. Archived from the original on 9 October 2023.
  33. ↑ Hamas tells Gaza residents to stay put as Israel ground offensive looms. Reuters. 13 October 2023.
  34. ↑ Gaza’s desperate civilians flee or huddle in hopes of safety, as warnings of Israeli offensive. Associated Press. 14 October 2023.
  35. ↑ Experts say Hamas and Israel are committing war crimes in their fight. Associated Press. Retrieved 18 October 2023.
  36. ↑ World reaction to surprise attack by Palestinian Hamas on Israel. Al Jazeera. Archived from the original on 7 October 2023.
  37. ↑ International Reactions to the Hamas Attack on Israel. The Washington Institute. PolicyWatch 3793.
  38. ↑ Iran threatens Israel with 'intervention' in case of ground operation in Gaza. Business Today. 15 October 2023.

Välislingid muuda

Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Iisrael&oldid=6527613"