Vikipeedia

Homo erectus

Homo erectus ('püstine inimene') on perekonda inimene kuuluv hominiid ehk inimlane, kes tänapäevaks on välja surnud. Liik elas terve Pleistotseeni vältel; varaseim teadaolev leid on 1,8–1,5 miljonit aastat vana, samas noorimad leitud fossiilid võivad olla vaid 100 000 aastat vanad. Liigi algkodu on Aafrika, kust liik levis Kaukaasiasse, Aasiasse (Hiina, Jaava saar, India jne) ja võib-olla ka Euroopasse (vaieldav).[1]

Homo erectus
Taksonoomia
Riik Loomad Animalia
Hõimkond Keelikloomad Chordata
Klass Imetajad Mammalia
Sugukond Inimlased Primates
Perekond Inimene Hominidae
Liik Homo erectus

Homo erectus'e klassifikatsioon ei ole täielik. Eriti puudutab see H. erectus'e eristamist lähedasest liigist Homo ergaster. Paljud antropoloogid ei pea neid kahte üldse eraldi liikideks, vaid ühe liigi eri populatsioonideks Aafrikas ja Aasias. On ka välja pakutud, et H. erectus'est kui liigist võiks üldse loobuda ja arvata ta arhailiseks Homo sapiens’iks.[2]

Põlvnemine muuda

Homo erectus'e põlvnemine on ebaselge. Varased erectus´e leiud pärinevad väljastpoolt Aafrikat – praegusest Gruusiast. Sealt leitud skeletifragmendid on dateeritud 1,8 miljonit aastat vanaks. Valdav arvamus on, et erectus pärineb Aafrikast, kust ta rändas välja umbes 2 miljonit aastat tagasi.[1] Konkureeriva hüpoteesi kohaselt arenes erectus välja Euraasias ja migreerus sealt Aafrikasse.[3] Selle idee aluseks on fakt, et vanimad leiud pärinevad väljastpoolt Aafrikat.[1] Siiski võib tegu olla lihtsalt puudulike andmetega – ei ole veel leitud piisavalt vanu fossiile, mis tõestaks, et Homo erectus pärineb Aafrikast.

Avastamine muuda

 
Homo erectuse kolju, Natural History Museum, Ann Arbor, Michigan

Esmaavastajaks on Hollandi arst ja antropoloog Eugene Dubois. Dubois oli määratud sõjaväearstiks Hollandi Ida-Indiasse Jaava saarele. 1891. aastal leidsid Dubois ja tema meeskond Jaava saarelt fossiili, mille ta nimetas Pithencanthropus erectus´eks. Leid koosne koljust ja reieluust. See leid on praeguseks arvatud Homo erectus´eks ning on tuntud ka kui Java inimene.[1] Dubois’i leid on hetkel Homo erectus'e holotüüp.

1940. aastaks oli Jaavalt leitud veel "Java inimese" fossiile. Lisandus ka uus leiukoht – Hiinast, Pekingi lähedalt leiti hulgaliselt erectus’te jäänuseid.[1]

Jaava ja Hiina leidudest ajendatult arvati 20. sajandi esimesel poolel, et ka nüüdisinimene arenes välja Aasias. Siiski uskusid naturalistid, eesotsas Charles Darwiniga, et nüüdisinimene on arenenud Aafrikas.[1][3]

Alates 20. sajandi keskpaigast on leitud mitmeid Homo erectus’e fossiile ka Aafrikast.

Sünonüümid muuda

Ajaloolistel põhjustel ei ole Homo erectus ainuke liigi nimi, mis viitab ühele konkreetsele liigile.

  • † Pithecanthropus erectus
  • † Sinanthropus pekinensis
  • † Javanthropus soloensis
  • † Telanthropus capensis
  • † Meganthropus paleojavanicus
  • † Homo ergaster?

Homo erectus georgicus muuda

Homo erectus gregoricus on alamliigi nimi, mida vahel kasutatakse kirjeldamaks Gruusiast, Dmanisi’st leitud fossiile. Algselt eraldi liigiks arvatud leid on nüüdseks klassifitseeritud Homo erectus’e divergeerunud alamliigiks. Säilmed avastati 1991. aastal Gruusia teadlase David Lordkipanidze' poolt ja koostöös rahvusvahelise rühmaga on neid järgemööda välja kaevatud. 2001. aastal leitud osalise skeleti vanuseks hinnati 1,8 (1,77) miljonit aastat. Säilmete juurest leiti kivist ja luust tööriistu. Praegu ei peeta Homo erectus georgicus’t enam eraldi liigiks. Arvatakse, et tegu on Homo erectus’ega vahetult pärast tema arenemist varasemast Homo habilis'est. Ajumaht oli Gruusia erectus’el väike (600 kuupsentimeetrit), samas oli tal arenenud selgroog ja alajäsemed, et tagada liikuvus.[4]

Pekingi inimene muuda

Aastatel 1923–1927 tehtud väljakaevamiste käigus leiti Pekingi lähedalt Zhoukoudianist säilmed, mille vanuseks hinnati 680 000 – 780 000 aastat. Aastatel 1929–1937 leiti samast kohast kokku 15 osalist koljut, 11 lõualuud, hambaid ja skeletiluid. Hilisemate leidude vanus jääb 500 000 ja 300 000 aasta vahele. Väljakaevamised peatusid 1937. aastal Jaapani invasiooni tõttu ja leitud fossiilid kadusid II maailmasõja käigus. Leidude kohta käiv dokumentatsioon on siiski säilinud, sealhulgas fotod ja kirjeldused. Pekingi inimese näol on tegemist Homo erectus’ega, vahel nimetatakse ka Homo erectus pekinensis’eks. Zhoukoudiani leiukoht võeti 1987. aastal UNESCO maailmapärandi nimekirja ja uusi väljakaevamisi alustati seal viimati 2009. aastal.[5][6]

Liigi tunnused muuda

Homo erectus‘e kolju oli pikk, madala ja lameda otsmikuga. Silmaavade kohal suborbitaalne mõigas (tugev luuvööde) ja teine luuvööde risti silmade omaga pea tagaküljel (kuklamõigas). Kolju põhimik oli väga lai. Ajukolju oli suurem kui varasematel inimlastel, umbes 1000 milliliitrit, mis on 75% nüüdisinimese omast. Kolju ise oli paksuseinaline ja ohtrate lisamoodustistega. Sama võib näha ka ülejäänud skeleti juures – skeletiluud olid tugevad ja paksud, kohanenud suuri koormusi taluma. Erectus’el olid inimlastele omased hambad, kuid neil puudus eenduv lõuatsiosa. Alalõualuu oli massiivne ja hambad suuremad kui tänapäeva inimesel. Homo erectus oli suhteliselt pikk, keskmiselt 1,79 meetrit. Sugudevaheline dimorfism isaste ja emaste vahel oli veidi suurem kui nüüdisinimesel, isased olid umbes 25% suuremad kui emased.[1]

Tööriistade kasutamine muuda

Homo erectus kasutas võrdlemisi primitiivseid tööriistu. Arvatakse, et erectus võttis esimesena kasutusele pihukirve ehk acheul’e. Tegemist oli kolmnurkse kivitükiga, mis istus kätte ja mille üks ots oli terav, teine tömp. Piki külgi olid teravad servad. See tegi pihukirve multifunktsionaalseks tööriistaks, mis oli suhteliselt asendamatu. Kirve üldkuju oli levinud väga suurel maa-alal ja see muutus ajaga väga vähe. Pihukirveste valmistamiseks võidi kasutada teist niinimetatud "löökkivi" või pehmemaid (luust) tööriistu. Pihukirveid ei ole leitud Kaug-Idast, arvatavasti kasutati seal tööriistade valmistamiseks materjale, mis ei ole nii hästi säilivad kui kivi. Homo erectus võis olla ka esimene hominiid, kes kasutas parvesid üle mere rändamiseks, kuid otsesed tõendid selle kohta puuduvad.[1]

Tule kasutamine muuda

Leiud viitavad sellele, et Homo erectus kasutas tuld juba miljon aastat tagasi. Tõendeid sellest on leitud Iisraelist. Lisaks sellele arvatakse, et H. erectus oli suuteline ka ise tuld süütama. Siiski arvavad osad teadlased, et kontrollitud tule kasutamine oli pigem omane hilisematele hominiididele ja mitte Homo erectus’e.

Tule kasutamine võimaldas toitu küpsetada. See omakorda tõi kaasa suured muudatused dieedis. Tule kasutamine ja liha küpsetamine võimaldasid palju paremini kohaneda erinevate keskkondadega. Vähem aega kulus söömisele ning see võimaldas pidada jahti, tegeleda korilusega ja hoolitseda laste eest.[7]

Sotsiaalsus muuda

Homo erectus’t oli ilmselt esimene inimlane, kes elas küttide-korilaste ühiskonnas. Nad elasid väikestes, perekesksetes gruppides. Pole selge, kas Homo erectus oli võimeline kõnelema sarnaselt nüüdisinimesega, või oli tema kõne algeline ja sõltus rohketest žestidest.

Alamliigid muuda

Homo erectus eksisteeris üle miljoni aasta, mis teeb temast ühe kõige kauem elanud perekonna Homo esindaja. Võrdluseks: Homo sapiens on olemas olnud vaid 200 000 aastat.[1]

  • Homo erectus erectus
  • Homo erectus yuanmouensis
  • Homo erectus lantianensis
  • Homo erectus nankinensis
  • Homo erectus pekinensis
  • Homo erectus palaeojavanicus
  • Homo erectus soloensis
  • Homo erectus tautavelensis
  • Homo erectus georgicus

Homo floresiensis’e avastamine Indoneesiast Florese saarelt 2003. aastal tõstatab küsimuse, kas ei ole võimalik, et Kagu-Aasia saartel võib leiduda veel fossiilset tõestusmaterjali alles hiljuti eksisteerinud Homo erectus’e järeltulijate kohta. Homo floresiensis võis eksisteerida veel 12 000 aastat tagasi. Julgemad teadlased on viidanud isegi võimalusele, et mõni neist järeltulijaist võib veel praegugi Indoneesia avastamata vihmametsades elada.

Tuntud fossiile muuda

  • Indoneesia (Jaava saar): Trinil 2 (holotüüp), Sangirani kogu
  • Hiina: Lantian, Zhoukoudian
  • Keenia: Narioktoome poiss
  • Gruusia: Dmanisi kollektsioon
  • Eritrea: Buia kolju
  • Etioopia: Daka kolju

Viited muuda

  1. ↑ 1,0 1,1 1,2 1,3 1,4 1,5 1,6 1,7 1,8 Chris Stringer, Peter Andrews. "Evolutsioon, inimese kujunemise lugu", Eesti Entsüklopeediakirjastus, 2006
  2. ↑ "Homo erectus/ergaster and Out of Africa: Recent Developments in Paleoanthropology and Prehistoric Archaeology" Hazarika, Manji (16–30 June 2007).
  3. ↑ 3,0 3,1 New discovery suggests Homo erectus originated from Asia. Dnaindia.com. June 8, 2011.
  4. ↑ Lordkipanidze D, Jashashvili T, Vekua A, Ponce de León MS, Zollikofer CP, Rightmire GP, Pontzer H, Ferring R, Oms O, Tappen M, Bukhsianidze M, Agusti J, Kahlke R, Kiladze G, Martinez-Navarro B, Mouskhelishvili A, Nioradze M, Rook L (2007). ""Postcranial evidence from early Homo from Dmanisi, Georgia"" (PDF). Nature 449.{{netiviide}}: CS1 hooldus: mitu nime: autorite loend (link)
  5. ↑ BBC News. Retrieved 2010-05-22. ""'Peking Man' older than thought"".
  6. ↑ "The Peking Man World Heritage Site at Zhoukoudian".
  7. ↑ The Hebrew University of Jerusalem. 27 October 2008. "Fire out of Africa: a key to the migration of prehistoric man, says Hebrew University archaeological researcher".

Kirjandus muuda

Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Homo_erectus&oldid=6600704"