Kasahstan

	kasahhi Қазақстан Республикасы (Kazakstan Respublikasõ)
	vene Республика Казахстан (Respublika Kazahstan)

	kasahhi Қазақстан Республикасы (Kazakstan Respublikasõ)
	vene Республика Казахстан (Respublika Kazahstan)
	Kasahstani lipp Kasahstani vapp
Riigihümn	"Mening Kazakstanõm"
Pealinn	Nur-Sultan
Pindala	2 717 300 km²
Riigikeel	kasahhi
Ametlikud keeled	kasahhi ja vene
Rahvaarv	18 877 128 (2021)
Rahvastikutihedus	6,9 in/km²
President	Kasõm-Žomart Tokajev
Peaminister	Askar Mamin
Iseseisvus	16. detsember 1991
Rahaühik	tenge (KZT)
Ajavöönd	maailmaaeg +4 kuni +6
Tippdomeen	.kz
ROK-i kood	KAZ
Telefonikood	7

See artikkel räägib riigist; laeva kohta vaata artiklit Kazahstan (jõelaev)

Kasahstan on merepiirita riik Sise-Aasias. See piirneb Venemaa, Türkmenistani, Usbekistani, Kõrgõzstani ja Hiinaga ning ulatub loodusgeograafilisse Euroopasse. Temast läände jääb Kaspia meri, otsest väljapääsu maailmamerele Kasahstanil aga ei ole.

RiikRedigeeri

Kasahstani president oli aastatel 1991–2019 Nursultan Nazarbajev; ta valiti tagasi neljal korral. 2011. aasta Kasahstani presidendivalimistel sai ta 95,5% häältest.

AjaluguRedigeeri

Aastatel 1921–1922 kannatas näljahäda käes üle kahe miljoni inimese. Surma ja põgenemise tõttu vähenes rahvaarv miljoni inimese võrra.^[1]

1936. aastal moodustati Nõukogude Liidu koosseisus Kasahhi NSV. Kasahstani uuem riiklus sai alguse pärast Nõukogude Liidu laialisaatmise otsust 8. detsembril 1991, kui Kasahstan kuulutati 16. detsembril iseseisvaks.

Riigi pealinn on 10. detsembrist 1997 Nur-Sultan (kandis kuni 1998. aastani nime Akmola ja kuni 2019. aastani nime Astana); eelmine pealinn oli Almatõ (Alma-Ata).

Kasahstan liitus SRÜ-ga 21. detsembril 1991.

HaldusjaotusRedigeeri

Kasahstani oblastid

Kasahstan jaguneb 14 oblastiks ja kaheks keskalluvusega linnaks:

MajandusRedigeeri

2010. aastast on Kasahstan tolliliidus Venemaaga.

LoodusvaradRedigeeri

Ligi 13% Kasahstani SKT-st tuleb nafta, maagaasi ning mineraalide kaevandamisest.

Kasahstanis asuvad maailma ühed suuremad uraani-, kroomi-, plii-, tsingi- ja mangaanivarud, märkimisväärsed on ka vase, söe, raua ja kulla tagavarad.

Kasahstani naftavarusid on hinnatud 5,5 miljardile tonnile.^[2] 2006. aastal ammutati 1,426 miljonit barrelit päevas. 2007. aastal toodeti 67 miljonit tonni naftat, millest 60 miljonit tonni eksporditi. 2011. aastal loodetakse alustada Kashagani naftaväljalt nafta pumpamist, mis suurendaks eksporti märkimisväärselt.

Gaasivarusid Kaspia piirkonnas hinnatakse 2,5 triljonile kuupmeetrile, 2006. aastal toodeti Kasahstanis 23,5 miljardit kuupmeetrit maagaasi.

Uraanitootmine on kasvuteel. 2007. aastal toodeti ametlikel andmetel 6637 tonni uraani, 2008. aastal 8500 tonni, 2009. aastal 14 020 tonni, 2010. aastal 17 803 tonni. Kasahstanis paikneb 19% teadaolevatest maailma uraanivarudest.^[3]

PõllumajandusRedigeeri

Kasahstan on üks suuremaid teraviljatootjaid maailma riikide seas. Põllumajandussektor tootis 2005. aastal 10,3% riigi SKT-st. Põllumajandusmaad on Kasahstanis enam kui 850 000 ruutkilomeetrit. Haritavat maad on sellest umbes 200 000 ruutkilomeetrit, 600 000 ruutkilomeetrit on karja- ja heinamaad. Põllukultuuridest tähtsamad on nisu, oder, puuvill ja riis. Nisu on üks Kasahstani olulisemaid ekspordiartikleid. 2008. aasta aprillis otsustas valitsus nisu ekspordi septembrini keelata, eesmärgiga kärpida kõrget inflatsiooni.

RahvastikRedigeeri

2007. aasta 1. jaanuari seisuga oli Kasahstanis 15 396 900 elanikku, neist mehi 7 409 300 (48,1%) ning naisi 7 987 600 (51,9%). Linnaelanikke oli 8 833 300 (57,4%) ja maal elavaid inimesi 6 563 600 (42,6%). Kasahhe oli rahvastikust 59,2%, venelasi 25,6%, ukrainlasi 2,9%, usbekke 2,9% ja muid rahvusi 9,4%.

Märkimisväärne hulk venelasi asus Kasahstani Nikita Hruštšovi päevil uudismaade ülesharimise kampaania käigus. 1990. aastatel rändas hulk venelasi Kasahstanist jälle välja. Pärast Nõukogude Liidu lagunemist lahkus ka suurem osa miljonist volgasakslasest.

2019. aasta seisuga on Kasahstanis 3 miljonilinna: Almatõ, Nur-Sultan ja Šõmkent.

RiigikaitseRedigeeri

Kasahstanis moodustati 2001. aastal algselt neli sõjaväeringkonda, mis 2003. aastal reorganiseeriti regionaalseteks territoriaalkaitseringkondadeks: "Astanа", "Lääs", "Ida" ja "Lõuna". Relvajõud koosnevad kolmest väeliigist (maavägi, õhukaitsevägi ja merevägi), koos väeliikide peastaapidega. 2003. aastal moodustati kõrgema sõjalise juhtkonnana endise Kindralstaabi asemel Staabiülemate komitee, kuhu kuuluvad kõikide väeliikide ja territoriaalkaitseringkondade staabiülemad.