Kõrgõzstan
Artiklis ei ole piisavalt viiteid. |
Kõrgõzstan (ka Kirgiisia)[5] on merepiirita riik Kesk-Aasias. Piirneb Kasahstani, Usbekistani, Hiina ja Tadžikistaniga.
Kirgiisi Vabariik
| |||||
Riigihümn | "Ak möngülüü aska" | ||||
---|---|---|---|---|---|
Pealinn | Biškek | ||||
Pindala | 199 951 km² | ||||
Riigikeel | kirgiisi | ||||
Ametlikud keeled | vene | ||||
Rahvaarv | 6 694 200 (2021)[2] | ||||
Rahvastikutihedus | 33,5 in/km² | ||||
President | Sadõr Džaparov | ||||
Peaminister | Akõlbek Džaparov | ||||
Iseseisvus | 31. august 1991 | ||||
SKT | 10,931 mld $ (2022)[3] | ||||
SKT elaniku kohta | 1607 $ (2022)[4] | ||||
Valuuta | Kõrgõzstani somm (KGS) | ||||
Ajavöönd | maailmaaeg +5 | ||||
Tippdomeen | .kg | ||||
ROK-i kood | KGZ | ||||
Telefonikood | 996 |
Riigi ametlik nimi on Kirgiisi Vabariik. Iseseisvumisest kuni 1993. aasta 5. maini oli ametlikuks nimeks Kõrgõzstani Vabariik.
Asend
muudaKõrgõzstani territoorium ümbritseb kuut eri mõõtu enklaavi, millest neli kuulub Usbekistanile ja kaks Tadžikistanile. Suurima, Usbekistanile kuuluva enklaavi pindala on üle 300 ruutkilomeetri, elanikke on seal üle neljakümne tuhande. Kõrgõzstanile omakorda kuulub pisike, umbes 600 elanikuga eksklaav Usbekistanis Fergana lähistel.
Suurem osa territooriumist jääb Tian Shani mäestikusse, mis jagab riigi kaheks kultuuriliselt erinevaks ja poliitiliselt kohati vastanduvaks piirkonnaks.
Riigi lõunaosa hõlmab viljaka Fergana oru idapoolse osa.
Loodus
muudaKõrgõzstanist saab alguse Sõrdarja. Riigi suurim järv on Õsõk-Köl ja kõrgeim tipp Hiina piiril asuv Džengiš.
Ajalugu
muudaKõrgõzstani ala läks Venemaa kontrolli alla 19. sajandi teisel poolel ning liideti Turkestani kindralkubermanguga. 1918. aastast oli tänapäeva Kõrgõzstani ala osa Turkestani ANSVst. 1924 loodi Kara-Kirgiisi autonoomne oblast, mis 1925 nimetati Kirgiisi autonoomseks oblastiks. 1926–1936 oli samades piirides Kirgiisi ANSV. 5. detsembril 1936 loodi Kirgiisi NSV.[6] Nõukogude ajal tõmmatud piirid ei järginud etnilise ega geograafilise sidususe loogikat.
Akajevi autoritaarne režiim kukutati tulbirevolutsiooni käigus 2005. aasta märtsis. 2005. aastal toimunud presidendivalimised võitis endine peaminister Kurmanbek Bakijev. Ta valiti 23. juulil 2009 toimunud presidendivalimistel tagasi teiseks ametiajaks. 2010. aasta aprillis Bakijev kukutati. 2010. aasta juunis kiitis rahvahääletus heaks presidendivõimu kärpiva põhiseaduse.
Riik
muudaHaldusjaotus
muudaKõrgõzstan jaguneb halduslikult seitsmeks oblastiks ja kaheks keskalluvusega linnaks.
Oblastid | Keskalluvusega linnad |
---|---|
Riigikaitse
muuda- Rahvusvahelised suhted
Venemaa õhujõududel on sõjaväebaas Kantis, Ameerika õhujõududel Manasi lennujaamas.
Sisejulgeolek
muudaKõrgõzstani sisejulgeolekuasutuste ühenduse moodustavad: Kõrgõzstani julgeolekunõukogu, peaministri aparaadi kaitse- ja õiguskaitseasutuste osakond, riigikaitse teenistus, rahvuslik julgeolekuteenistus, Kõrgõzstani siseministeerium.
Vabaühenduse Freedom House 2017. aasta aruandes "Freedom in the World", mis kaardistab maailma riikide demokraatia olukorda, oli Kõrgõzstani indeks 37 punkti 100st, millega liigitati riik kategooriasse "osaliselt vaba".[7]
Keel
muudaRiigikeel on kirgiisi keel, vene keelel on ametliku keele staatus. Enamik pealinna elanikest räägib vene keelt emakeelena, asjaajamine käib enamasti vene keeles.
Majandus
muudaKõrgõzstan on vaene, domineeriva põllumajandussektoriga riik. 2004. aastal jäi 40% elanikest vaesuspiiri alla. 2005. aastal oli põllumajandusega hinnanguliselt hõivatud 48% tööjõust. Peamised põllumajandussaadused on puuvill, tubakas, vill ja liha, eksporditakse neist suuremas mahus vaid esimest kahte. Majandus sõltub olulisel määral kulla ekspordist.[8]
Kõrgõzstan oli esimene SRÜ riik, mis võeti Maailma Kaubandusorganisatsiooni liikmeks.[8]
SKT elaniku kohta oli 2010. aastal 2200 USA dollarit.[8]
Umbes kolmandik majanduslikult aktiivsetest elanikkonnast on suundunud töömigrandina välismaale, põhilisteks sihtriikideks on Venemaa ja Kasahstan.[9]
Rahvastik
muudaCIA hinnang Kõrgõzstani rahvaarvule 2011. aasta juulis on 5 587 443. Rahvastiku mediaanvanus on 25. Linnades elas 2010. aastal 35% elanikest.[8]
1999. aasta rahvaloenduse andmetel olid 64,9% riigi elanikest kirgiisid, 13,8% usbekid, 12,5% venelased, 1,1% hueid, 1% ukrainlased ja 1% uiguurid. 64,7% rääkis esimese keelena kirgiisi keelt, 13,6% usbeki keelt, 12,5% vene keelt, 1% huei keelt.[8]
Umbes 75% rahvastikust on muslimid, 20% vene õigeusku.[8]
Kirjaoskuse tase 1999. aastal oli 98,7%.[8]
Vaata ka
muudaViited
muuda- ↑ Kõrgõzstanis ametlikult kasutatav nimekuju, muidu on vene keeles levinud nimekujud Киргизская Республика, Киргизия
- ↑ Maailmapanga andmebaas
- ↑ https://data.worldbank.org/indicator/NY.GDP.MKTP.CD?locations=KG, vaadatud 14.12.2023.
- ↑ https://data.worldbank.org/indicator/NY.GDP.PCAP.CD?locations=KG, vaadatud 14.12.2023.
- ↑ Eesti Keele Instituut. Päring kohanimeandmebaasist.
- ↑ "Kommunistlik diktatuur Kõrgõzstanis (1918-1991)". Communist Crimes.
- ↑ "Kyrgyzstan. Country report". Freedom in the World. Originaali arhiivikoopia seisuga 9. mai 2017.
- ↑ 8,0 8,1 8,2 8,3 8,4 8,5 8,6 "CIA World Factbook". Originaali arhiivikoopia seisuga 27. november 2015. Vaadatud 5. mail 2011.
- ↑ Kyrgyzstan Inquiry Commission Report.
Kirjandus
muuda- Olev Remsu, Islam ja diktatuurid. Venemaa ja Kesk-Aasia, Go Group 2010
Välislingid
muudaVikisõnastiku artikkel: Kõrgõzstan |
- Marko Mihkelson. Verise võimuvõitluse tagamaad, Postimees, 12. aprill 2010
- Opposition in Kyrgyzstan claims power after storming government buildings, CNN, 6. oktoober 2020