Ava peamenüü

2010. aasta etnilised kokkupõrked Lõuna-Kõrgõzstanis

2010. aasta etnilised kokkupõrked Lõuna-Kõrgõzstanis leidsid aset mais ja juunis peamiselt Ošis, Džalal-Abadis ja nende ümbruses. Esimesed kokkupõrked kirgiiside ja usbekkide vahel leidsid aset 19. mail Džalal-Abadis, suurem vägivald puhkes 9. juunil Ošis.

Kimmo Kiljuneni juhitud rahvusvahelise uurimiskomisjoni (mille liikmeks oli ka Rein Müllerson) raporti kohalselt hukkus juunikuistes kokkupõrgetes umbes 470 inimest, umbes 1900 sai haiglates arstiabi, 111 000 inimest pages Usbekistani ja 300 000 inimest pages elupaigast Kõrgõzstani siseselt. Suurem osa ohvritest olid usbekid. Vägivallas põhjustati purustusi umbes 2800 hoonele, millest ebaproportsionaalselt suur osa kuulus usbekkidele. Suuri kaotusi kandsid ka kirgiisid.[1] Asepeminister Azimbek Beknazarov on kõnelenud 893-st hukkunust.[2]

Uurimiskomisjoni hinnangul ei kvalifitseerunud vägivald sõjakuritegudeks ega genotsiidiks, kuid leidis, et kui kogutud tõendid mõnede Ošis toime pandud tegude kohta kinnitust leiavad, oli tegemist inimsusvastaste kuritegudega (mõrvad, vägistamised, seksuaalne ja füüsiline vägivald, tagakiusamine etnilisel alusel).[1]

Rahutused järgnesid 2010. aasta Kõrgõzstani revolutsioonile, mis kukutas president Kurmanbek Bakijevi ja kulmineerusid pisut enne 27. juunile planeeritud uue põhiseaduse rahvahääletust.

Džalal-Abadi kokkupõrked said alguse Bakijevi lojalistide katsest haarata 13. mail võim mitmes linnas tagasi endi kätte. Julgeolekujõud hoidusid konflikti sekkumast ja pingutusi bakijevlaste tagasitõrjumiseks juhtisid Ömürbek Tekebajevi juhitud partei Ata-Meken ning usbekkide partei Rodina, mille juhiks oli Bakijevitega ammu vaenujalal olnud Kadõrjan Batõrov.[3] 14. mail marssis kirgiisidest ja usbekkidest koosnenud rahvahulk Bakijevite kodukülla Džalal-Abadi oblastis, Bakijevitele kuulunud hooned süüdati põlema. Levis jutt, et süütajateks olid usbekid Batõrovi juhtimisel.[1]

Järgnevatel päevadel jätkunud usbekkide meeleavaldustel taotlesid usbekid suuremat poliitilist mõjuvõimu ja paljud kirgiisid tajusid seda rünnakuna nende vastu. Levisid jutud usbekkide autonoomiataotlustest. Samal ajal organiseerusid Ajutise Valitsuse vastased kirgiisid. 18. mail Džalal-Abadi hipodroomile kogunenud tuhatkond ja järgmisel päeval enam kui 5000-pealiseks kasvanud kirgiisidest rahvahulk nõudis Batõrovi kriminaalvastutusele võtmist, kuberneri ametist tagandamist ja usbekkide demonstratsioonide asupaigaks kujunenud Kirgiisi-Usbeki Rahvaste Sõpruse Ülikooli sulgemist. Rahvahulk ründas ülikooli, politsei ja kohalviibinud eriüksused ei takistanud neid. Linnas kuulutati välja komandanditund ja eriolukord.[1]

Maikuu sündmustes Džalal-Abadis hukkus 4 kirgiisi ja 2 usbekki. Prokuratuur algatas Batõrovi ja teiste usbeki kogukonnajuhtide suhtes uurimise. Batõrovit ei arreteeritud, sest ta lahkus riigist.[1]

Džalal-Abadi sündmused pingestasid usbekkide ja kirgiiside suhteid ka Ošis. 21. mail vahistati peaprourör Azimbek Beknazarovi õhutusel gaasipüstoli valdamise eest üks usbekkide sealseid juhte. Kui seepeale hakkasid kogunema vihaste usbekkide hulgad, peeti paremaks ta vabastada.[1]

10. juuni õhtul Ošis kasiino juures aset leidnud kokkupõrge kasvas rahutusteks. Alusetu kuulujutt vägistamisest ärritas kiiresti üles maapiirkondade kirgiisid. Ööl vastu 11. juunit kuulutas valitsus välja erakorralise olukorra ja komandanditunni, Ošis rüüstati ja põletati. 11. juunil püstitasid usbekid endi kaitseks ja liikluse takistamiseks barrikaade, kirgiisidele jagati automaatrelvi, nende käsutusse ilmus kergeid lahingusoomukeid. Rünnakutega barrikaadidele ja usbekkide linnaosadele kaasnesid peksmine, tapmine, vägistamine ja hoonete põletamine. Ka Džalal-Abadis muutus olukord pingeliseks, usbekid barrikadeerisid oma mahallasid.[1]

12. juunil levisid kuuldused Usbekistani sõjalisest sekkumisest. Vägivald levis Džalal-Abadi, kus usbekid tulistasid kirgiiside autosid ja kirgiisid rüüstasid ja süütasid Kirgiisi-Usbeki Rahvaste Sõpruse Ülikooli hoone.[1]

13. juunil vägivald Ošis vähenes, aktiivselt võeti pantvange. Oši oblastis tapeti Kara-Suu rajooni kirgiisist miilitsaülem. Džalal-Abadi piirkonnas võttis kirgiisidest rahvahulk endi valdusesse sõjaväe ja miilitsa relvastust. Usbekid blokeerisid teid, tulistasid kirgiise ja põletasid autosid. Valitsus kuulutas erakorralise olukorra välja ka Džalal-Abadi oblastis.[1]

14. juuniks olukord stabiliseerus, sporaadiline vägivald jätkus veel mitu päeva.[1]

Rahvusvaheline uurimiskomisjon juhtis hiljem tähelepanu, et rahutuste käigus haarasid rahvahulgad erilist vastupanu kohtamata endi kätte armee ja politsei tulirelvi ning soomustransportööre. Rünnakutes usbekkide mahalladele osalesid mõned sõjaväelased.[1]

Laiaulatuslikuks verevalamiseks kasvanud sündmuste ajel pöördus ajutine valitsus Venemaa poole palvega saata konfliktipiirkonda rahuvalveväed, kuid Venemaa vastas palvele eitavalt.

Rahvusvahelise kriisigrupi hinnangul on selgeid märke sellest, et vägivalla puhkemisse, eriti Oši linnas, olid segatud prominentsed poliitilised tegelased. Julgeolekujõud Ošis, mis olid lojaalsed pigem kohalikele võimukandjatele kui keskvõimule, tegutsesid vägivalla taltsutamisel laisalt või olid selle kaasosalisteks.[3]

Kokkupõrgetele järgnenud kohtulikud süüdistused olid rahvusvahelise komisjoni hinnangul valikuliselt suunatud usbeki vähemuse vastu. Usbekke kaitsnud advokaate mõjutati ja hirmutati.[1]

Konflikti tagamaadRedigeeri

Oši ja Džalal-Abadi piirkonnad on tihedalt asustatud ja kiire rahvastiku kasvuga piirkonnad, kus paiguti on enamusrahvaks usbekid. Oši piirkond on riigis kõige väiksema keskmise sissetuleku ja suurima tööpuuduse määraga. Kirgiisid tajuvad usbekke olevat kirgiisidest paremal majanduslikul järjel. Usbekid omakorda tunnevad, et nende keel ja poliitilised õigused on ahistatud.[3]

Innustunult uue valitsuse demokraatiameelsest retoorikast, asusid usbekid aprillirevolutsiooni järel suuremaid õigusi taotlema, ärritades sellega kirgiise, kes end rahvaarvult märksa suurema Usbekistani kõrval tunnevad ohustatud väikerahvana.[3]

Pinged rahvusgruppide vahel lahvatasid etniliseks vägivallaks ka Nõukogude Liidu lagunemisprotsessi käigus tekkinud võimuvaakumis, 1990. aastal. Tookordses vägivallas hukkus hinnangute kohaselt 600 inimest.[3]

ViitedRedigeeri