Ava peamenüü

Nikita Hruštšov (vene Никита Сергеевич Хрущёв; 15. aprill[1] 1894 Kalinovka, Kurski kubermang11. september 1971 Moskva) oli Nõukogude Liidu riigitegelane, kindralleitnant (1943) ja NLKP Keskkomitee esimene sekretär – riigi tegelik juht aastail 19531964.

Nikita Hruštšov
Nikita Hruštšov
Nõukogude Liidu Kommunistliku Partei Keskkomitee I sekretär
Ametiaeg
14. september 1953 – 14. oktoober 1964
Eelnev Jossif Stalin
Järgnev Leonid Brežnev
NSV Liidu Ministrite Nõukogu esimees
Ametiaeg
27. märts 1958 – 14. oktoober 1964
Eelnev Nikolai Bulganin
Järgnev Aleksei Kossõgin
Isikuandmed
Sünniaeg 15. aprill 1894
Sünnikoht Kalinovka, Kurski kubermang, Venemaa Keisririik
Surmaaeg 11. september 1971
Surmakoht Moskva, Vene NFSV, Nõukogude liit
Erakond Nõukogude Liidu Kommunistlik Partei
Alma mater Moskva Tööstusakadeemia
Allkiri Nikita Khrushchev Signature2.svg
Hruštšov (paremal) ja Richard Nixon (Moskvas 1959)

Sisukord

Noorus ja karjääri algus nõukogude võimuaparaadisRedigeeri

Nikita Hruštsov sündis Kurski kubermangus talupojaperekonnas ning hakkas iseseisvalt tööle varases nooruses, 14-aastaselt asus tööle Donbassi kivisöebasseini tehastes ja kaevanduses. 1918. aastal astus VK(b)P liikmeks ja osales ka Venemaa kodusõjas, pärast sõda oli majandus- ja parteitööl. Oli Ukraina NSV saadik ÜK(b)P XIV ja XV Kongressil.

Komsomolisuunamisega saadeti Hruštšov õppima Moskvasse Tööstusakadeemiasse, kus valiti Tööstusakadeemia parteikomitee sekretäriks. Akadeemia lõpetas ta 1929. aastal.

1931. aasta jaanuarist oli Hruštšov ÜK(b)P Moskva linna Baumani rajoonikomitee ja seejärel Krasnopresnenski rajoonikomitee sekretär. 19321934 töötas ÜK(b)P Moskva linnakomitee 2. ja pärast 1. sekretärina, seejärel ÜK(b)P Moskva Linnakomitee 2. sekretärina.

ÜK(b)P XVII Kongressil 1934. aastal valiti Hruštšov ÜK(b)P KK liikmeks ja 1935. aastal valiti ta ÜK(b)P Moskva linna ja oblasti parteiorganisatsiooni juhiks 1. sekretäriks.

19351938 aastatel oli ta ÜK(b)P Moskva linna ja oblasti KK 1. sekretär.

Tegevus Ukraina NSV-sRedigeeri

1938. aastal valiti Hruštšov Ukraina K(b)P 1. sekretäriks ja ÜK(b)P KK Poliitbüroo kandidaadiks, 1939. aastal ÜK(b)P KK Poliitbüroo liikmeks.

Teises maailmasõjasRedigeeri

Teises maailmasõja oli Hruštšov Kagurinde suuna, Kagurinde, Stalingradi rinde, Lõunarinde, Voroneži rinde ja 1. Ukraina rinde Sõjanõukogu liige. Teise maailmasõja lõpetas kogu sõja jooksul poliittöötajana tegutsenud Hruštšov kindralleitnandi auastmes.

Aastatel 1944 kuni 1947 oli Hruštšov Ukraina NSV Ministrite Nõukogu esimees ja pärast Ukraina K(b)P KK 1. sekretär.

Tegevus MoskvasRedigeeri

1949. aasta detsembrist oli Hruštšov uuesti ÜK(b)P Moskva linna ja oblasti KK 1. sekretär ja ÜK(b)P KK sekretär.

Pärast Stalini surma 1953. aastal suutis ta koos Georgi Malenkoviga üle mängida oma põhirivaali Lavrenti Beria ning esialgu valitsesid Malenkov ja Hruštšov ühiselt NSV Liitu.

Hruštsovi võimuletõusRedigeeri

Kommunistliku partei sisese võimuvõitluse käigus asus Hruštsov koos liitlastega partei KK-s 1956. aastal konkurente kõrvaldama, kasutades ära nonde Stalini-aegseid kuritegusid. Ta kuulutas avalikult Stalini isikukultusest, alustas Stalini-aegsete kommunistliku partei juhtide paljastamist, nende karistamist ja vangilaagritesse paigutatud inimeste vabastamist.

Riigi senine kommunistlik suunitlus jäi siiski püsima, oldi valmis sõdima "kapitalistlike vereimejatega" ning igasugune ohtlik opositsioon suruti maha.

Hruštsov ja NLKP XX KongressRedigeeri

Võimuvõitluses kasutas Hruštšov Jossif Stalini inimsusvastaste kuritegudes osalenud NLKP juhtkonna liikmete vastu 1956. aastal moodustatud nn Šverniku komisjoni kokkuvõtet Stalini ja tema aktiivsete kaaslaste poolt 1934. aastal toime pandud kuritegudest: ÜK(b)P XVII Kongressi ehk Võitjate kongressi hääletustulemuste võltsimisest, Sergei Kirovi tapmisest ja aastatel 1936–1938 läbiviidud Suurest Terrorist.

Komisjoni kuulusid NLKP KK Parteikontrolli komisjoni esimees Nikolai Švernik, NSV Liidu peaprokurör Roman Rudenko, NSV Liidu Ministrite Nõukogu juures asuva Riikliku Julgeoleku Komitee esimees Aleksandr Šelepin, NLKP KK Sekretariaadi Kaitse osakonna juhataja Mironov ja rehabiliteeritud poliitvang Olga Šatunovskaja.

  Pikemalt artiklis Hruštšovi kõne XX Kongressil.

Hruštšovi sulaRedigeeri

Hruštšov ja välispoliitikaRedigeeri

Nikita Hruštšov tegi 1959. aasta septembris esimese NSV Liidu riigijuhina Ameerika Ühendriikide presidendi Dwight Eisenhoweri kutsel riigivisiidi Ameerika Ühendriikidesse.

Hrustšov ja Kuuba kriisRedigeeri

Hruštšov ja sisepoliitikaRedigeeri

Võimult kõrvaldamine ja viimased eluaastadRedigeeri

1964. aastal korraldasid Hruštšoviga rahulolematud kommunistliku partei ladviku liikmed Leonid Brežnev ja Juri Andropov riigipöörde ning kukutasid ta 1964. aasta NLKP KK oktoobripleenumil. Partei- ja riigijuhiks sai Hruštšovi endine liitlane Leonid Brežnev.

Hruštšov elas oma viimased aastad personaalpensionärina (sisuliselt koduarestis) ning kuni Mihhail Gorbatšovi valitsemise alguseni oli ta ametlikult maha vaikitud. Pensionipõlves kirjutas Hruštšov mälestused, mis salaja välismaale toimetati ja seal avaldati.

Nikita Hruštšov on maetud Moskvasse, Novodevitšje kalmistule.

Hruštšovi ekstravagantne käitumineRedigeeri

Hruštšovile oli omane lihtne, kuid tihti ka labane ja vulgaarne käitumine. Näiteks 12. oktoobril 1960, mil ta külastas ÜRO Peaassambleed, võttis ta kinga jalast ja tagus sellega vastu kõnepulti.

TsitaatRedigeeri

„"Kui ma suren, mõõdetakse minu tegusid hea ja halva skaalal. Ma loodan, et hea kaalub halva üle."“

[viide?]

Teosed eesti keelesRedigeeri

  • "Isikukultusest ja selle tagajärgedest" (ettekanne NLKP XX kongressil 25. veebruaril 1956. aastal) – ajakirjas Eesti Kommunist 1989, nr 7, lk 83–103; nr 8, lk 88–103 ja nr 9, lk 93–100 (tõlgitud ajakirjast Известия ЦК КПСС, 1989, nr 3)
  • "Mälestused". 1. osa. Tõlkinud Matti Vaga, Perona, Pärnu 1993, 384 lk

KirjandusRedigeeri

  • Palgest palgesse Ameerikaga. Põhjalik ülevaade N. S. Hruštšovi külaskäigust Ameerika Ühendriikidesse 15.-27. septembril 1959. Autorid Aleksei Adžubei, Nikolai Gribatšov, Georgi Žukov jt. Eesti Riiklik Kirjastus, Tallinn, 1960; 667 lk.
  • William Taubman, "Hruštšov ja tema aeg". Inglise keelest tõlkinud Rein Turu, Varrak, Tallinn 2006, 815 lk, ISBN 9985-3-1178-7

Vaata kaRedigeeri

ViitedRedigeeri

  1. Kirjanduses on levinud kuupäev 17. aprill, mida Hruštšov ise pidas oma sünnipäevaks.

VälislingidRedigeeri