Vikipeedia

Nikita Hruštšov

Nikita Hruštšov (vene Никита Сергеевич Хрущёв; 15. aprill[1] 1894 Kalinovka, Kurski kubermang – 11. september 1971 Moskva) oli Nõukogude Liidu riigitegelane: kindralleitnant (1943), NSV Liidu Ministrite Nõukogu esimees (1958–1964) ja NLKP Keskkomitee esimene sekretär, riigi tegelik juht aastail (1953–1964).

Nikita Hruštšov
Nikita Hruštšov
Nõukogude Liidu Kommunistliku Partei Keskkomitee I sekretär
Ametiaeg
14. september 1953 – 14. oktoober 1964
Eelnev Georgi Malenkov
Järgnev Leonid Brežnev
NSV Liidu Ministrite Nõukogu esimees
Ametiaeg
27. märts 1958 – 14. oktoober 1964
Eelnev Nikolai Bulganin
Järgnev Aleksei Kossõgin
Isikuandmed
Sündinud 15. aprill 1894
Kalinovka, Kurski kubermang, Venemaa Keisririik
Surnud 11. september 1971
Moskva, Vene NFSV, Nõukogude Liit
Erakond Nõukogude Liidu Kommunistlik Partei
Alma mater Moskva Tööstusakadeemia
Autogramm
Nikita Hruštšov (paremal) ja Richard Nixon (Moskva, 1959)

Ta oli üks kolmest Nõukogude Liidu juhist, kelle ametiaeg ei lõppenud surma tõttu (teised kaks olid Mihhail Gorbatšov ja Georgi Malenkov).

Ametiaja iseloomustus muuda

Hruštšovi valitsemisaega nimetatakse sageli sulaajaks või sulaks. Tema võimuloleku ajal vabastati palju poliitvange ja Jossif Stalini valitsemisajaga võrreldes oli märksa vähem repressioone. Abordid ja tööle hilinemine polnud enam kuriteod ning töökoha vahetamise keeld kaotati. Lühendati tööpäeva pikkust ja suurendati palgalist puhkust. Kolhoositoodangu riiklikke kokkuostuhindu tõsteti kolm korda. Korraldati rahareform, mis võimaldas stabiliseerida riigi majandust veel aastakümneteks. Võeti vastu uus universaalpensionide seadus, käivitati aktiivne elamuehitus ja arendati modernistlikku arhitektuuri. Transpordi valdkonda reformiti, alustati uute kiirteede ehitamist. Raudteel lõpetati auruvedurite tegevus (need asendati diisel- ja elektriveduritega). Tehti suuri edusamme kosmoseuuringutes.

Samal ajal korraldati sõjajärgse aja kõige karmim religioonivastane kampaania. Toimus Novotšerkasski veresaun, milles suruti julmalt maha tööliste streik. Peeti surmanuhtluse määramisega lõppenud kohtuprotsessid valuutaga hangeldajate ja üldise defitsiidi tõttu pead tõstnud äritsejate vastu. Hruštšovi valitsusaega iseloomustavad veel ekslikud otsused põllumajanduses (eelkõige väärarvestused uudismaade arendamisel), 1956. aasta Ungari ülestõusu mahasurumine, Boriss Pasternaki ja avangardistlike kunstnike tagakiusamine jms.

Hruštšovi otsuseid välispoliitikas ei hinnata üheselt, negatiivseks näiteks on tema põhjustatud Kuuba raketikriis. Tema valitsemisajal pingestusid kõvasti NSV Liidu ja USA suhted (see oli külma sõja kõige intensiivsem faas). Tema juhitud NLKP Keskkomitee poliitika destaliniseerimise tagajärjel katkesid suhted Albaania Enver Hoxha ja Hiina Mao Zedongi kommunistliku valitsusega. Sellegipoolest osutas Nõukogude Liit Hiinale märkimisväärset abi tuumarelvade väljatöötamisel ja osaliselt anti üle NSV Liidu olemasolevad tehnoloogiad nende tootmiseks.[2][3]

Noorus ja karjääri algus Nõukogude võimuaparaadis muuda

Nikita Hruštšov sündis Kurski kubermangus talupoja perekonnas ning hakkas juba varases nooruses iseseisvalt tööle. 14-aastaselt asus ta tööle Donbassi kivisöebasseini tehastes ja kaevanduses. 1918. aastal astus Hruštšov VK(b)P liikmeks ja osales ka Venemaa kodusõjas. Pärast sõda oli ta majandus- ja parteitööl. Oli Ukraina NSV saadik ÜK(b)P XIV ja XV Kongressil.

Komsomolisuunamisega saadeti Hruštšov õppima Moskvasse tööstusakadeemiasse, kus ta valiti tööstusakadeemia parteikomitee sekretäriks. Akadeemia lõpetas ta 1929. aastal.

Alates 1931. aasta jaanuarist oli Hruštšov ÜK(b)P Moskva linna Baumani rajoonikomitee ja seejärel Krasnopresnenski rajoonikomitee sekretär. Aastail 1932–1934 töötas ta ÜK(b)P Moskva linnakomitee II sekretäri ja pärast I sekretärina, seejärel ÜK(b)P Moskva linnakomitee II sekretärina.

ÜK(b)P XVII Kongressil 1934. aastal valiti Hruštšov ÜK(b)P KK liikmeks ja 1935. aastal ÜK(b)P Moskva linna ja oblasti parteiorganisatsiooni juhiks, I sekretäriks.

1935–1938 aastatel oli ta ÜK(b)P Moskva linna ja oblasti KK I sekretär.

Tegevus Ukraina NSV-s muuda

1938. aastal valiti Hruštšov Ukraina K(b)P I sekretäriks ja ÜK(b)P KK Poliitbüroo kandidaadiks, 1939. aastal ÜK(b)P KK Poliitbüroo liikmeks. Neil ametipostidel võitles ta aktiivselt "rahvavaenlaste" vastu. Hruštšov etendas olulist rolli 1937.–1939. aasta repressioonides, nagu on üksikasjalikult kirjeldatud NLKP Keskkomitee 1988. aasta 25. detsembri tõendis.[4] Selles teatati, et aastatel 1938–1940, kui Hruštšov oli Ukraina K(b)P I sekretär, arreteeriti Ukrainas 167 565 inimest.

Teises maailmasõjas muuda

Teises maailmasõjas oli Hruštšov Kagurinde suuna, Kagurinde, Stalingradi rinde, Lõunarinde, Voroneži rinde ja 1. Ukraina rinde sõjanõukogu liige. Teise maailmasõja lõpuks oli kogu sõja jooksul poliittöötajana tegutsenud Hruštšov kindralleitnandi auastmes.

Aastatel 1944–1947 oli Hruštšov Ukraina NSV Ministrite Nõukogu esimees ja pärast Ukraina K(b)P KK I sekretär.

Tegevus Moskvas muuda

1949. aasta detsembrist oli Hruštšov uuesti ÜK(b)P Moskva linna ja oblasti KK I sekretär ja ÜK(b)P KK sekretär.

Pärast Stalini surma 1953. aastal suutis ta koos Georgi Malenkoviga üle mängida oma põhirivaali Lavrenti Beria ning esialgu valitsesid Malenkov ja Hruštšov NSV Liitu ühiselt.

Hruštšovi võimuletõus muuda

Kommunistliku partei sisese võimuvõitluse käigus asus Hruštšov koos liitlastega 1956. aastal konkurente kõrvaldama, kasutades ära nonde Stalini-aegseid kuritegusid. Ta mõistis avalikult hukka Stalini isikukultuse, alustas Stalini-aegsete kommunistliku partei juhtide paljastamist ja karistamist ning vangilaagritesse saadetud inimeste vabastamist.

Riigi kommunistlik suunitlus jäi siiski püsima, oldi valmis sõdima "kapitalistlike vereimejatega" ning igasugune opositsioon suruti maha.

Hruštšov ja NLKP XX Kongress muuda

1956. aastal moodustati nn Šverniku komisjon, kes tegi kokkuvõtte Stalini ja tema aktiivsete kaaslaste 1934. aastal toime pandud kuritegudest: ÜK(b)P XVII Kongressi ehk Võitjate kongressi hääletustulemuste võltsimisest, Sergei Kirovi tapmisest ja 1936.–1938. aasta suurest terrorist. Võimuvõitluses kasutas Hruštšov seda komisjoni tehtud kokkuvõtet kuritegudes osalenud NLKP juhtkonna liikmete vastu.

Komisjoni kuulusid NLKP KK Parteikontrolli komisjoni esimees Nikolai Švernik, NSV Liidu peaprokurör Roman Rudenko, NSV Liidu Ministrite Nõukogu juures asuva Riikliku Julgeoleku Komitee esimees Aleksandr Šelepin, NLKP KK Sekretariaadi Kaitse osakonna juhataja Mironov ja rehabiliteeritud poliitvang Olga Šatunovskaja.

  Pikemalt artiklis Hruštšovi kõne XX Kongressil

Hruštšov ja välispoliitika muuda

Hruštšov ajas dünaamilist välispoliitikat, Nõukogude-Ameerika läbirääkimistel pooldas ta desarmeerimist ja tuumarelvakatsetuste lõpetamist.

25. jaanuaril 1955 võttis NSV Liidu Ülemnõukogu Presiidium vastu määruse Nõukogude Liidu ja Saksamaa vahelise sõjaseisukorra lõpetamise kohta, mille kinnitas NSV Liidu Ülemnõukogu 9. veebruaril. Septembris 1955 sõlmiti diplomaatilised suhted Nõukogude Liidu ja Saksamaa Liitvabariigi vahel[5].

1955. aasta mais väisas Hruštšov Jugoslaaviat. Visiidi tulemusena kirjutati 2. juunil alla Belgradi Nõukogude-Jugoslaavia deklaratsioonile, milles tunnistati, et sotsialismi saab üles ehitada erineval viisil.[6]

1955. aastal kohtus Hruštšov Genfis esimest korda USA presidendi Dwight Eisenhoweriga. 1959. aasta septembris tegi ta esimese NSV Liidu riigijuhina president Dwight Eisenhoweri kutsel riigivisiidi Ameerika Ühendriikidesse ja pidas ka kõne ÜRO Peaassambleel, kus kutsus üles desarmeerimisele.[7]

NLKP 20. kongressil 1956. aastal uuendas Hruštšov Vladimir Lenini teesi kahe erineva sotsiaalpoliitilise süsteemi rahumeelse kooseksisteerimise võimalikkusest kui Nõukogude välispoliitika põhisuunast.

4. juunil 1961 toimus Viinis Schönbrunni lossis Hruštšovi ainus kohtumine USA presidendi John Kennedyga.

Hruštšov ja Kariibi kriis muuda

  Pikemalt artiklis Kuuba kriis

27. oktoobril 1962 paigutas NSV Liit Kuubale tuumaraketid ja valitses erakordselt suur tuumasõja oht.

Järgmisel, 1963. aastal allkirjastasid NSV Liidu, USA ja Suurbritannia esindajad Moskvas tuumarelvakatsetuste täieliku keelustamise lepingu.[8]

Hruštšov ja sisepoliitika muuda

Stalini elu viimasel päeval, 5. märtsil 1953, toimus Hruštšovi juhatusel NLKP Keskkomitee, Ministrite Nõukogu ja NSV Liidu Ülemnõukogu Presiidiumi pleenumi ühiskoosolek, kus peeti vajalikuks, et Hruštšov keskenduks tööle partei keskkomitees.

Hruštšovi eestvõttel kõrvaldati 1953. aasta juunis Lavrenti Beria kõikidelt ametikohtadelt ja vahistati.

14. märtsil 1953 valiti Hruštšov keskkomitee pleenumil keskkomitee sekretäriks, mis andis talle õiguse juhtida sekretariaadi tööd ja juhatada koosolekuid. 7. septembril valiti ta keskkomitee I sekretäriks.

1954. aastal otsustas NSV Liidu Ülemnõukogu Presiidium anda Krimmi oblasti üle Ukraina NSV-le. Hruštšovi poeg Sergei Nikititš selgitas 19. märtsil 2014 Ameerika Ühendriikides telekonverentsil Vene televisioonile antud intervjuus oma isa sõnadele viidates, et Hruštšovi otsus oli seotud Põhja-Krimmi veekanali rajamisega Kahhovka veehoidlast ning et nii suuremahulisi hüdrotehnilisi töid oli otstarbekam korraldada ja rahastada ühe liiduvabariigi piires.[9]

1956. aastal esitas Hruštšov NLKP 20. kongressil ettekande Stalini isikukultusest ja tema juhitud massirepressioonidest.

Juunis 1957 otsustati NLKP Keskkomitee presiidiumi neli päeva kestnud koosolekul Hruštšov NLKP Keskkomitee I sekretäri kohustustest vabastada. Partei juhtkonnas olevatel Hruštšovi pooldajatel ning kaitseminister Georgi Žukovil õnnestus aga presiidiumi töösse sekkuda, mille tulemusena läks küsimus otsustamiseks NLKP Keskkomitee pleenumile, mis selleks kokku kutsuti. 1957. aasta keskkomitee juunipleenumil said Hruštšovi poolehoidjad häälteenamuse. Need presiidiumi liikmed, kes hääletasid vastu, tembeldati parteivastaseks rühmituseks ja eemaldati keskkomiteest (hiljem, 1962. aastal heideti nad parteist välja).

Neli kuud hiljem, oktoobris 1957, arvati teda toetanud marssal Žukov Hruštšovi initsiatiivil keskkomitee presiidiumi koosseisust välja ja vabastati NSV Liidu kaitseministri kohustustest.

Võimult kõrvaldamine ja viimased eluaastad muuda

1964. aastal korraldasid Hruštšoviga rahulolematud kommunistliku partei ladviku liikmed Leonid Brežnev ja Juri Andropov riigipöörde ning kukutasid ta 1964. aasta NLKP KK oktoobripleenumil võimult. Partei- ja riigijuhiks sai Hruštšovi endine liitlane Leonid Brežnev.

Hruštšov elas oma viimased aastad personaalpensionärina (sisuliselt koduarestis) ning kuni Mihhail Gorbatšovi valitsemise alguseni oli ta ametlikult maha vaikitud. Pensionipõlves kirjutas Hruštšov mälestused, mis salaja välismaale toimetati ja seal avaldati.

Nikita Hruštšov on maetud Moskvasse Novodevitšje kalmistule.

Hruštšovi ekstravagantne käitumine ja ütlused muuda

  • Talle oli omane lihtne, kuid tihti ka labane ja vulgaarne käitumine. Näiteks 12. oktoobril 1960, mil ta külastas ÜRO Peaassambleed, kus arutati Ungari küsimust, üritas Nõukogude delegatsioon seda kõigiti häirida. Hruštšov võttis istungil sandaali jalast, uuris seda demonstratiivselt ja lõi siis sellega mitu korda vastu lauda (nagu püüdes liiva välja koputada), näidates sel viisil oma rahulolematust ettekandjaga.[10]
  • Nikita Hruštšovi kuvand oli sageli üsna koomiline ja see kajastus karikatuurides. Selle põhjuseks oli ka tema täidlane kehaehitus ja üle kõhu rinnuni tõmmatud suured kottis püksid.
  • Ühelt Ameerika senaatorilt, kes oli talle sümpaatne, küsis Hruštšov: "Kust sa pärit oled?" Too vastas: "Minneapolisest." Hruštšov läks maailmakaardi juurde, tegi Minneapolise ümber pliiatsiga ringi ja ütles: "See on selleks, et ma ei unustaks jätta seda linna terveks, kui meie raketid lendama hakkavad."[11]
  • 18. novembril 1956 Moskvas toimunud vastuvõtul soovis Hruštšov Ameerika diplomaatidega vesteldes tsiteerida Marxi teesi, et sotsialism on kapitalismi hauakaevaja, kuid ütles selle asemel välja fraasi "Me matame teid maha". Sedasama kordas ta 1959. aasta septembris kohtumisel USA ajakirjanikega.[12]
  • "Ma olen veendunud, et Ameerika siga ja Nõukogude siga võivad koos eksisteerida," ütles Hruštšov (mõeldes rahumeelset kooseksisteerimist) pärast seda, kui Iowa ülikooli töötaja kinkis talle 28. augustil 1959 sümboolse seakujukese.[13]
  • 24. juunil 1959 Moskvas Sokolnikis Ameerika Ühendriikide näitust inspekteerides ütles Hruštšov USA asepresidendile Richard Nixonile: „Meie käsutuses on vahendid, mille käikulaskmisel on teile rasked tagajärjed .. Me näitame teile Kuzkini ema!" ("Мы вам покажем кузькину мать".) Segaduses ametnik tõlkis fraasi sõna-sõnalt: "Me näitame teile Kuzma ema!" Ameeriklased olid hämmeldunud ja mõistatasid, millega võiks olla tegu – kas ehk uue relvaga, mis on veelgi kohutavam kui tuumaraketid?[14][15]

(Hruštšov kasutas raskesti tõlgitavat ja mitmetähenduslikku vene idioomi "кузькина мать", mida võiks tõlkida näiteks "vanakuradi vanaema" (sõna-sõnalt кузька 'kahjurputukas', мать 'ema' ).)

  • "Praegune Nõukogude inimeste põlvkond hakkab elama kommunismi ajajärgul." See oli kuulus Nikita Hruštšovi fraas, mis kõlas NLKP 22. kongressil 1961. aastal. Oma kõnes teatas ta, et 1980. aastaks ehitatakse NSV Liidus "põhimõtteliselt" üles kommunistlik ühiskond. See oli ka NLKP programmi viimane fraas.[16]

Tunnustus muuda

Teosed eesti keeles muuda

  • "Isikukultusest ja selle tagajärgedest" (ettekanne NLKP XX kongressil 25. veebruaril 1956). Ilmus ajakirjas Eesti Kommunist 1989, nr 7, lk 83–103; nr 8, lk 88–103 ja nr 9, lk 93–100 (tõlgitud ajakirjast Известия ЦК КПСС 1989, nr 3)
  • "Mälestused", 1. osa. Tõlkinud Matti Vaga, Perona, Pärnu 1993, 384 lk

Vaata ka muuda

Viited muuda

  1. ↑ Kirjanduses on levinud kuupäev 17. aprill, mida Hruštšov ise pidas oma sünnipäevaks.
  2. ↑ [Mori Kazuko A Brief Analysis of the Sino-Soviet Alliance: The Political Process of 1957-1959.] Дата обращения: 13 мая 2008.
  3. ↑ Как атомный вопрос испортил дружбу СССР и Китая. 6. августа 2003.
  4. ↑ "Об антиконституционной практике 30—40-х и начала 50—х годов" 25.12.1988.
  5. ↑ К 60-летию установления дипломатических отношений с ФРГ.
  6. ↑ Югославия в XX веке: очерки политической истории / К. В. Никифоров (отв. ред.), А. И. Филимонова, А. Л. Шемякин и др.
  7. ↑ Visits By Foreign Leaders of Russia. history.state.gov
  8. ↑ Верт Н. История советского государства. — М., Прогресс, 1992.
  9. ↑ Сергей Хрущёв о причинах передачи Крыма Украине
  10. ↑ Из интервью Сергея Никитовича Хрущёва в рамках телепередачи «Кремль-9»
  11. ↑ Washington ProFile — Weekly Digest. Воспоминание о Хрущёве. Иванушка-дурачок в Кремле, 5 июля 2003 года.
  12. ↑ Первая перезагрузка. The New Times, 21.01.2009.
  13. ↑ К 50-летию знаменитой поездки Никиты Хрущёва в Америку. 9. августа 2009.
  14. ↑ Гриневский О. Берлинский кризис 1958—1959 гг.: Заметки дипломата.
  15. ↑ Журнал «Звезда», 1996, № 2.
  16. ↑ См. текст III Программы КПСС. (NLKP III programmi tekst).
  17. ↑ Герои страны. vaadatud 1. september 2023.

Kirjandus muuda

  • Palgest palgesse Ameerikaga. Põhjalik ülevaade N. S. Hruštšovi külaskäigust Ameerika Ühendriikidesse 15.–27. septembril 1959. Autorid Aleksei Adžubei, Nikolai Gribatšov, Georgi Žukov jt. Eesti Riiklik Kirjastus, Tallinn, 1960; 667 lk.
  • William Taubman, "Hruštšov ja tema aeg". Inglise keelest tõlkinud Rein Turu, Varrak, Tallinn 2006, 815 lk, ISBN 9985-3-1178-7

Välislingid muuda


Eelnev
Jossif Stalin 		NLKP KK I sekretär
1953–1964 		Järgnev
Leonid Brežnev
Eelnev
Nikolai Bulganin 		NSVL Ministrite Nõukogu esimees
1958–1964 		Järgnev
Aleksei Kossõgin
Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Nikita_Hruštšov&oldid=6532469"