Georgi Žukov
 |
See artikkel räägib marssalist; laeva kohta vaata artiklit Georgi Žukov (jõelaev) |
Georgi Konstantinovitš Žukov (vene keeles Георгий Константинович Жуков; 1. detsember 1896 Strelkovka, Kaluga kubermang – 18. juuni 1974 Moskva) oli Nõukogude Liidu riigitegelane ja väejuht, Nõukogude Liidu marssal, neljakordne Nõukogude Liidu kangelane, Mongoolia Rahvavabariigi kangelane.
Ta võttis osa esimesest maailmasõjast ning võitles 1918. aastast alates punaarmeelasena kodusõjas. 1919. aastal astus ta kommunistlikku parteisse. Tema juhtimisel võideti Jaapani vägi 1939. aastal Halhin-Goli lahingus (kusjuures oli vastutav isiklikult kahe kuu jooksul üle 600 punaarmeelase mahalaskmise lahinguülesande mittetäitmise või täitmise eest umbes 50 000 mehelisest väeüksusest). Kirjutas võidu enda nimele ja memuaarides ei maini kordagi väegrupi staabiülemat (Mihhail Bogdanov), kes koostas pealetungi plaani.[viide?]
Juunis 1941 alanud Saksa-Nõukogude sõjas juhatas Žukov väejuhina paljusid operatsioone. Veebruarist augustini 1941 oli ta Punaarmee Kindralstaabi ülem. 1941. aasta sügisel ta tagandati ametist ja määrati reservrindejuhatajaks. Augustis 1942 sai ta kõrgema ülemjuhataja Jossif Stalini asetäitjaks. 1945. aastal määrati ta Berliini vallutamise operatsiooni juhtima Rokossovski asemel ja 8. mail 1945 kirjutas ta Nõukogude Liidu poolt alla teistkordsele Saksa Riigi kapitulatsiooniaktile.[viide?]
Pärast Suurt Isamaasõda oli ta NSV Liidu okupatsioonitsooniala esimene juht Saksamaal alates 10. juunist 1945. Stalinile sai teatavaks Žukovi suuremastaabliline kultuuri- ja esmatarbeasjade vargus väga suures ulatuses ehk marodöörlus (mitmed vagunid, mis peeti kinni Poola-NSV Liidu piiril) okupeeritud Saksamaalt isiklikuks tarbeks ja 10. aprillil 1946 asendati ta Vassili Sokolovskiga. Pärast nn "patukahetsust" määras Stalin Žukovi Odessa sõjaväeringkonda juhatama.[viide?]
Pärast Stalini surma sai Žukovist 1953. aastal kaitseministri esimene asetäitja. Samal aastal osales ta Lavrenti Beria vahistamise organiseerimisel. 1955. aastal sai senine kaitseminister Nikolai Bulganin valitsusjuhiks ja vabanenud kaitseministri ametikohale määrati marssal Žukov.[viide?]
Žukovil oli oluline roll Hruštšovi tagandamise katse nurjamises 1956. aasta juunis. Ta organiseeris koos KGB esimehe Seroviga Hruštšovile lojaalsete KK liikmete kiire transpordi Moskvasse nõukogude õhujõudude lennukitel[1] Mihhail Smirtjukovi (ru:Смиртюков, Михаил Сергеевич) hinnangul oli Žukovi toetus Hruštšovile otsustav tema vastaste (keda hiljem nõukogude allikates tembeldati "parteivastaseks rühmaks") üle võidu saavutamiseks.[2]
Kaitseministrina vastutas ta 1956. aastal Ungari ülestõusu mahasurumise eest. Žukov korraldas kaitseministrina 45 000 nõukogude sõjaväelase rünnaku läbi äsja lõhatud tuumapommide maa-ala Volgamaal, millel olid surmavad ja siiani salastatud järelmid.[viide?]
Juunis 1957 sai Žukov NLKP Keskkomitee Presiidiumi liikmeks. Hruštšov, saades teada Žukovi ettevalmistatud võimuhaaramisest (salajase eridiviisi - spetsnazi loomine), saatis petteks marssali Jugoslaaviasse läbirääkimistele. Selja taga aga kõrvaldati Žukov 26. oktoobril kaitseministri kohalt ja ta arvati 29. oktoobril 1957 välja NLKP Keskkomitee Presiidiumi koosseisust. Paljud NSV Liidu teised marssalid kirjutasid Žukovist ainult halba - valetamist, endaupitamist, oskamatut juhtimist. Sõdurite hulgas oli tal hüüdnimi Timukas (vene keeles Палач palatš).[viide?]
AuastmedRedigeeri
| Aasta | Kuupäev | Auaste | |
|---|---|---|---|
| 22. veebruar |  |
diviisikomandör | |
| 31. juuli |  |
korpusekomandör | |
| 4. juuni |  |
armeekindral | |
| 18. jaanuar |  |
Nõukogude Liidu marssal |
TunnustusRedigeeri
Nõukogude Liidu autasudRedigeeri
- Neljakordne Nõukogude Liidu kangelane
- 6 Lenini ordenit
- 2 Võidu ordenit
- Oktoobrirevolutsiooni orden
- 3 Punalipu ordenit
- 2 Suvorovi ordeni 1. järku
- nimeline relv NSV Liidu vapi kullast kujutisega
- Lenini 100. sünniaastapäeva mälestusmedal
- medal "20 aastat tööliste ja talupoegade Punaarmeed"
- medal "Moskva kaitsmise eest"
- medal "Leningradi kaitsmise eest"
- medal "Stalingradi kaitsmise eest"
- medal "Kaukaasia kaitsmise eest"
- medal "Võidu eest Saksamaa üle Suures Isamaasõjas 1941–1945"
- medal "Võidu eest Jaapani üle"
- medal "Berliini vallutamise eest"
- medal "Varssavi vabastamise eest"
- medal "20 aastat võidust Suures Isamaasõjas 1941–1945"
- medal "Moskva 800. sünnipäevaks"
- medal "Leningradi 250. sünnipäevaks"
- medal "30 aastat Nõukogude armeed ja laevastikku"
- medal "40 aastat NSV Liidu relvajõude"
- medal "50 aastat NSV Liidu relvajõude".
Vaata kaRedigeeri
KirjandusRedigeeri
 |
Tsitaadid Vikitsitaatides: Georgi Žukov |
- Georgi Žukov. "Meenutusi ja mõtisklusi", Tallinn: Eesti Raamat 1984. 536 lk
- Viktor Suvorov. "Võidu vari", Tallinn: Olion 2003. ISBN 9985663306
- Geoffrey Roberts. "Stalini väejuht. Georgi Žukovi elu", inglise keelest tõlkinud Matti Piirimaa, Tallinn: Tänapäev, 2012, 382 lk; ISBN 9789949272754
- ↑ Молотов, Маленков, Каганович. 1957. Стенограмма июньского пленума ЦК КПСС и другие документы / Под ред. акад. А. Н. Яковлева; сост. Н. Ковалева и др. — М.: МФД, 1998. — 848 с. — ISBN 5895110053.
- ↑ - "Parteivastase rühma edušansid ei olnudki väikesed. Kui marssal Žukov ei oleks ootamatult Hruštšovi toetanud, poleks olnud kindel, millega kõik see oleks võinud lõppeda" («Шансы антипартийной группы на успех были не так уж малы. Если бы маршал Жуков неожиданно не поддержал Хрущева, неизвестно, как бы все закончилось») [1].